Piemonte. Maggiore järv.

Kuna kõik külalised peomajja ööbima ei mahtunud, siis valisin Cascina San Michele veinimõisa, mis asub keset maalilist ja Piemontele nii omast viinamarjaistandustega kaetud kuppelmaastikku. Hommikusöögile järgnes inspireeriv jalutuskäik viinamarjade vahel. Siia võiksin ennast kohe pikemaks ajaks unustada.

See ka põhjus, miks ikka ja jälle olen nõus Piemonte tulema. Õnneks on ühed ägedad Eesti mehed täitmas oma unistust ja võtnud plaani siia kanti hotell ja restoran rajada. Täna jalutasime nende valdustes ning unistasime koos nendega. Hoian pöidlaid pihus, et kõik läheks plaanipäraselt ja juba pea aasta pärast on siin üks tore ja natukene nagu oma koht, kuhu tulla akusid laadima ning head toitu ja veini nautima. Miks mitte ka sünnipäeva pidama?

Eelmise sügise reisist jäi kripeldama Maggiore järv, mis on Garda järel suuruselt teine järv Itaalias. Täna õnnestus ka sellele järvele pilk peale visata. Ei saa salata, ilus on. Itaalias on ju kõik ilus, aga minu südames hoiab esikohta endiselt Garda.

Lõpetame seal, kus alustasime. Oleggio on laupäeva õhtul hoopis teisest puust kui kolmapäeval pool tundi enne siesta algust. Inimesed on tänavatel ja ilma broneeringuta naljalt lauda ei saa. Päris mitu kohta tuli läbi käia, enne kui süüa anti.

Pidu

Piduliku päeva alustuseks jõudsin ära oodata tüüpilise Itaalia hommikusöögi - sai, sai ja veelkord sai. Natuke moosi oli ka.

Lisaks Eesti Vabariigile on meil täna teinegi juubilar. Pidustused algavad veinimõisa külastamisega. Peoperemees on välja valinud Piemonte ühe vanima Fontanafredda veinimõisas, mis on asutatud Itaalia kuninga Victor Emmanuel II poolt. Lisaks mõisa kirevale ajaloole tutvustati veinitootmise tagamaid ja nagu sellistel puhkudes tavaks, saime maitsta ka siinset toodangut.

Lõunasöögile järgnes siesta, millele omakorda järgnes meeleolukas sünnipäevapidu koos basseini ja tantsuga.

Cinque Terre vol2

Ei kummitanud! Peale hommikusööki uitasin veel natuke mööda kindluse müüre ja koridore ringi. Seejärel kihutasime taasavastama 2011. aastal käidud radu.

Cinque Terre on Liguuria piirkonnas La Spezia linnast läänes asuva Riviera di Levante kaljuse ranniku viis küla: Monterosso al Mare, Vernazza, Corniglia, Manarola ja Riomaggiore. Rannajoon, külad ja neid ümbritsevad mäenõlvad moodustavad Cinque Terre rahvuspargi, mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Sajandite jooksul on elanikud ehitanud sakilisele ja järsakuid täis maastikule terrassid kuni mere kohal kõrguvate kaljudeni välja. Külad on omavahel ühendatud iidvana jalgrajaga ning rongi- ja paadiliiklusega, kuid väljastpoolt neile autoga ligi ei pääse.

Auto jätsime La Speziasse ning astusime rongi. Kohe sai selgeks, et täna tuleb teistega maid jagada. Esimene peatus Riomaggiore, kus pastelsetes toonides majad klammerduvad kaljudele, millelt avaneb vaade abajatesse, kus hulbivad värvilised kalapaadid. Kõik kohustuslikud turistipildid said tehtud.

Riomaggioret ja 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel asuvat Manarolat ühendab Via dell’Amore ehk armastuse tee. Kahjuks on see praegu varingu tõttu suletud ja meil tuleb taas rongi peale minna. Täpselt nii nagu 10 aastat tagasi.

Järgmine peatus ongi Cinque Terre vanim küla Manarola. Peale segadust piletikontrolöriga, kellelt saime muuhulgas teada, et Itaalias on reegel, et kui oled kuskile sihtkohta pileti ostnud, siis varem rongist maha tulla ei tohi. Lisaks selgus veel tõsiasi, et Cinque Terre polegi Itaalia, vaid omaette riik. Kogu jutt tundus piisavalt ebaloogiline, et seda mitte puhta kullana võtta. Läks aega, aga tulema saime.

Külake elatub veinitootmisest, turismist ja kalapüügist. Väidetavalt on siinsed mereannirestoranid ühed Itaalia parimad. Siit ka põhjus, miks just Manarolas otsustasime lõunat süüa. Kui Riomaggiores oli rahvast oodatust vähem, siis siin on küll inimesi rohkem kui võiks. Hoolimata sellest, et restoran on restoranis kinni, ootavad inimesed järjekorras ukse taga, et süüa saada. Augustis valdav osa Euroopast puhkab. Lisaks siseturistidele on siin ka arvestatav kogus naaberriikide puhkajaid.

Manarolast Cornigliasse läksime ülevalt mägedest mööda iidset jalgrada. Eelmisest korrast ongi eredalt meeles lõõskava päikese käes viinamarjapõldude vahel kitsal rajal matkamine. Ja need imelised vaated kaljusele rannikule ja terrassidel paiknevatele viinamarjaistandustele. Ainuüksi vaadete pärast tasub see eneseületus ette võtta. Selle ilu kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu. Boonuseks seegi, et siin ei ole turistimasse, sest nemad sõidavad all rongiga.

Poolteist tundi hiljem olengi nende samade viinamägedega ümbritsetud ja kiviste terrassidega mäe tipus, kus asub viiest külast keskmine - Corniglia. Siin on aeg justkui seisma jäänud. Corniglia on küladest ainus, mis ei asu mere ääres, vaid mäe otsas. Siit ka põhjus, miks rongijaama jõudmiseks tuleb astuda trepist veel täpselt 377 astet allapoole.

Järgmine peatus on järjekordne värviliste majadega kaluriküla Vernazza. Kuna täna on ideaalne rannailm, siis on inimesed kogunenud pisikesele sadamaalale puhkama. Eestlasele on siin ilmselgelt liiga vähe ruumi, aga teistele vist meeldib. Nüüd on õige aeg lubada endale üks gelato.

Lõpetuseks sõidame rongiga otse randa. Viiest Cinque Terre külast suurimas ja põhjapoolseimas Monterosso al Mares on avarasse lahte avanev liivarand. Kuna kümme aastat tagasi ööbisime just selles külas, siis oleksin nagu koju jõudnud. Kahjuks ei taibanud hommikul ujumisriideid kaasa haarata ja nii jäi ujumine seekord ära. Jalutasime hoopis vanalinna, kus tegime õhtuoote ning siis kiirustasime rongi peale ja sõit tagasi algusesse võis alata.

Täna õhtul hakkab üks eestlastest sõpruskond kogunema Alba kanti. Olime jätnud kõik otsad lahti, aga välkkoosolek otsustas, et istume need kolm tundi autos ära ja oleme homseks ilusti kohal. Majutuse saime Montegrosso d’Asti’sse. Enne magama minekut tõestasin endale, et üks vitello tonnato mahub isegi siis, kui tegelikult ei mahu.

Oli see vast päev. Hommikul ärkasin Toscana päikese all, päeval matkasin Liguuria maaliliste külade vahel ning õhtustasin Piemontes.

Toscana. Fosdinovo.

Kuu aega tagasi, kui saabus juubelikutse, ei osanud keegi arvata, et meil koduvabariigis augusti keskel sügis käes on. Seda suurema rõõmuga astusin täna lennukisse ja juba kolm tundi hiljem võttis vastu südasuviselt soe Itaalia.

Lennujaamast minnes keerasime esimesse asulasse sisse. Põhjuseks tühi kõht ja see, et kell oli kohe kaks saamas. Kogemus õpetab, et söögiajad on Itaalias pühad ja nendest peetakse rangelt kinni. Kõik endast lugupidavad söögikohad peavad siestat. Nii istusimegi Oleggio peaväljakul ainsasse avatud kohta maha ja ei pidanud kahetsema.

Julgen väita, et igas Itaalia külas või selle vahetusläheduses on vähemalt üks keskaegne kindlus. Mitmes neist ööbida saab? Kas kummitab ka?

Tänane sihtpunkt Fosdinovo saigi valitud ainult sellepärast, et siin saab päris lossis magada. Tegelikult on siin muuseum ka. Alustuseks antakse sulle üks mehine võtmekimp, millega tuleb avada viis erinevat väravat ja ust, et oma tuppa pääseda. Lisaks saab muuseumis 24/7 vabalt ringi kolada. Käike ja treppe on omajagu. Mitu korda eksisin ära, aga lõpuks õnnestus ikka oma tuba üles leida. Äge kogemus.

Kui esimesest lossi vaimustusest üle sain, läksime jalutama. Viie minutiga õnnestus mööda kitsaid keskaegseid tänavaid küla ühest otsast teise jõuda. Täielik tühjus. Inimesi pole ja süüa ei anta. Üks restoran siiski on avatud, aga seal on kõik lauad broneeritud.

Sellistel hetkedel aitab Tripadvisor. Veerandtunnise autosõidu kaugusel Fosdinovost asub imelise vaatega restoran Locanda de Banchieri. Hea on, et polnud aega süveneda, muidu poleks arvatavasti tulnudki, sest minul isiklikult ei olnud kõht veel tühjaks läinud.

Kui olin avaldanud soovi süüa üks käik, kutsuti köögist peakokk, kes alustuseks küsis, et kas ma ikka tean, kes ta on. Minu eitav vastus oli talle pisut ootamatu. Selgus, et tavalisel tullakse siia ainult tema pärast ja kui tulime traditsioonilist Itaalia toitu otsima, siis oleme küll vales kohas. Google’i abiga sai selgeks, et siin toimetab meisterkokk Giacomo Devoto isiklikult.

Kuigi see pole koht, kuhu tullakse ühte käiku sööma, siis peale läbirääkimisi peakokaga tehti mulle erand ning sain oma ühe roa. Päris raske oli kõigi nende ahvatluste seast see üks ja ainus välja valida, aga hakkama sain.

Peagi leidsime ühise keele ja tegime Itaalia ühele hinnatuimale kokale selgeks, et tegelikult meile meeldib fine dining ja oskasime kaasa rääkida nii toitude kui ka veinide keeles. Juhtus nii, et mida aeg edasi, seda rohkem hr Devoto meie laua juures viibis. Rääkisime toidukunstist, veinidest, reisimisest ja kõigest muust. Vahetasime isegi telefoninumbreid. Ilus, maitsev ja külalislahke on märksõnad, mis tulevad siit minuga kaasa. Nautisin õhtut väga.

Locanda de Banchieri tuleb kindlasti tagasi tulla ja soovitavalt tühja kõhuga. Lisaks restoranile on siin neli tuba külaliste majutamiseks.

Viirelaid - meie oma paradiisisaar