Reede, 31. august 2018

Maailma parim saar

Maailmarändur Marco Polo nimetas 13. sajandil Sri Lankat parimaks saareks kogu maailmas. Järgmise natuke rohkem kui nädala jooksul selgub, kas nõustun temaga või mitte. 

Sri Lanka tuleb sõnast Sinhaladipa ehk singalite maa, tõlgitud on teda ka kui õnnemaa. Kuni 1972. aastani oli saare nimi Tseilon.

Täna alustas 300 maailmakodanikku Sri Lankaga tutvumist. Enamuse ajast veetsime ratastel. Päeva tipphetk oli Wilpattu rahvuspargi külastamine. Tegemist on saareriigi vanima ja suurima rahvuspargiga, kus nägime suures koguses erinevaid linde, kitsi, piisoneid, makaake ning ühte krokodilli. Olin juba lootuse kaotanud, aga tagasiteel jalutas metsavahel üks elevant, kes muutis päeva kordaläinuks. Tegelikult nägime ka leopardi või õigemini kujutluspilti temast.


Pidin endale korduvalt meelde tuletama, et ma ei ole loomaaias. Ja see on täiesti normaalne, et kõiki loomi pole võimalik kahe tunniga kohata. Tunnistan, et Tansaania on mind ära rikkunud. Siiani on eredalt meeles sealsed sebrade, kaelkirjakute ja elevantide karjad, lõvipuud ning jõehobukuhjad.

Kolmapäev, 29. august 2018

Bangkok vol2

Ainult natukene vastu enda tahtmist tegin silmad lahti äratuskella peale, et jõuda Bangkoki äärelinna Nothaburi hommikusele turule. Väidetavalt igas mõttes otstarbekam viis sinna jõudmiseks on kasutada jõetransporti. Chao Phraya ekspresspraam suundub põhja ning möödub nii mõnestki Bangkoki vaatamisväärsusest, lisaks kaunid vaated ümbrusele kuni jõuab lõpuks Nonthaburisse. 

Loenly Planet väidab, et kohalikud armastavad siin ostlemas käia. Nii ongi, siinsete seapeade ja kanavarsvaste vahel ei näinud ma ühtegi teist fotoaparaadiga tuiavat turisti. Ehe Tai turg ja kohalik kogukond üle vaadatud sõitsime praamiga tagasi linna. 


Kas teadsite, et 19. sajandil oli Bangkok täis kanaleid ja teda kutsuti Idamaade Veneetsiaks. Tänaseks on enamus kanaleid kinni ehitatud või tänavate all peidus, kuid mõningast aimu kaugest kanalite aegsest ajast on siiski võimalik saada. 

Arvasime, et oleme jube targad ja ei võta turistidele mõeldud paadikruiisi, vaid lähme ise kohale. Sõitsime Chao Phraya jõe teisele kaldale endisesse pealinna Thonburisse, kus elatakse rahulikku turistivaba elu. Kõik sildid on ainult kohalikus keeles ning ühtegi tuk-tuki pole silmapiiril. 

Mõnda kanalit õnnestus näha, aga mitte neid, kuhu turiste paatidega viiakse. Minu isiklik arvamus on, et Veneetsiast on asi kaugel. Pole isegi mõtet võrdlema hakata. 

Ehedast Tai elust hakkab vaikselt üledoos tekkima. Oma vaba aja veetsin hoopis mööda hiiglaslikke kaubanduskeskusi ekseldes. Aru ei saa, millal üks lõppeb ja teine algab. Kõige sügavama mulje jättis Siam Paragoni toidukorrusel asuv food market, kus muuhulgas õnnestus kõht kuivatatud mangosid täis maitsta. 

Õigust räägivad need, kes ütlesid, et esmaspäeviti on Hiinalinnas rahulik. Täna on kõik teistmoodi. Bangkoki Hiinalinn kujutab endast kitsaste tänavate, tiheda liiklusega teede ja tänavaturgude labürinti, kus kohalikud ja turistid naudivad külgkülje kõrval tänavatoitu. Riisinuudlid munaga ja küüslaugus praetud hiidkrevetid on minu lemmikud. 


Üldisemalt võib öelda, et vahet pole, mis kell Bangkokis ringi liigud, alati leidub kuskil mõni lauake või ratastel käru, kus valmistatakse süüa. Pimeduse saabudes tekib tänavatele lugematu hulk improviseeritud restorane, kus pakutakse maitsvat ja odavat toitu. 

Hiinalinna segasumm on peamine põhjus, miks turistid siia tulevad. Räägitakse, et linnavõimud tahavad hakata improviseeritud restoranide tegevust ohjama. Eesmärgiks on Bangkok puhtamaks saada. Selle vastu pole mul midagi. Samas väidan, et kui kaob tänavatoit sellisel kujul, siis kaob Bangkoki üks oluline omapära.

Homme on plaanis basseini ääres peesitada ja jalgu puhata. Ja siis ongi aeg Bangkoki peatükile punkt panna, sest ees on ootamas uued tuuled.

Teisipäev, 28. august 2018

Bangkok

Elame jalutuskäigu kaugusel Bangkoki sünnikohast. Suundusimegi alustuseks Ko Ratankosinisse, kunstlikule saarele, kus asuvad Wat Phra Kaew tempel ja suure palee kompleks. Viimane on olnud läbi aegade Tai kuningate residents. Tõeline arhitektuuri meistriteos. 

Siin kultuuris viiakse iga päev templitesse sületäite kaupa lilli, mida ostetakse lilleturult. Ma pole kunagi varem näinud korraga nii palju lilli ja nii hästi lõhnavat turgu. 


Ikka veel lillede lummuses jalutasin jõeäärsel promenaadil ja astusin sisse Wat Pho templisse. Seda korda otsustasin jalanõudest loobuda ning kuldlehtedega kaetud lamavat buda isiklikult tervitada. 


Koju jalutades leidsin ennast Khao San tänavalt. Nüüd tean, miks Bangkoki seljakotireisijate pealinnaks peetakse. Tundub, et kõik turistid on siia kogunenud, et nautida massaaži, tänavatoitu, muusikat ja sooja ilma. 

Samasugune, kuid veidi vähem kärarikas puhkuse meeleolu valitseb Soi Rambuttri tänaval. Üllatus, üllatus! See on minu kodutänav. Nüüd on selge, miks eile uinusin muusikahelide saatel. 

Kui elaksin Tai Kuningriigis, siis toituksin oluliselt tervislikumalt. Kõik koogid ja moosid jääksid söömata, sest siinsed mangod, arbuusid ning ananassid on üle kõige. Ja täiesti normaalne on neid tänavalt osta ning kilekotist süüa.

Esmaspäev, 27. august 2018

Võõra linna tuled

Õnneks pakutakse turistidele hommikusöögiks riisi kõrvale ka mune Benedicti moodi ja pannkooke maasikamoosiga.

Lõpetuseks üks tore fakt. Traditsioonilised kambodža naised riietuvad päevade järgi erinevatesse värvidesse. Näiteks punane on pühapäeva värv ja lillat kannavad nad teisipäeviti. Ma olen küll veits kade, sest neil pole igipõlist probleemi, et mis siis täna selga panna.

On aeg Kambodžale lehvitada.

Chao Phraya jõe kallastel Tai lahe ääres asuv Tai pealinn Bangkok võtab vastu hoopis teise tempoga. Sekundiga on selge, et liiklejaid on rohkem kui tänavatele mahub. Tagantjärele tarkus on, et aega tuleb siin varuda. Kuigi omast arust hakkame kõikjale minema pigem liiga vara, siis kohale jõuame reeglina mõningase hilinemisega.


Hiinlased jõudsid Bangkoki minust 200 aastat varem. Just siit Hiinalinnast sai alguse kõigile tuntud Tai tänavatoidu kultuur. Jalutasime vihmasajus mööda Hiinalinna Yaowarati tänavaid ja maitsesime giidi juhendamisele parimaid palu. Just siis kui mõtisklesin, et mis siin nii erilist on, selgus, et esmaspäeviti on siin ebatavaliselt rahulik. Hoolimata sellest sai kõht liiga täis ning kohalik muusikagi kuulatud.

Kuna Tai poksist ma huvitatud pole ja selleks, et mitte liiga vara magama minna, leian end teist õhtut järjest jalamassaažist. Mõnus.

Pühapäev, 26. august 2018

Kambodža

Siem Reapi provintsis asuv muistne Angkori linn on Kagu-Aasia üks olulisemaid arheoloogilisi paiku. 400 ruutkilomeetrisel alal on enam kui 100 iidset monumenti ja kümmekond templikompleksi, mis on ehitatud khmeeride dünastia kõrgajal 9-13 sajandil. 

Templitest suursuguseim on Angkor Wat, mis on väidetavalt maailma suurim religioosne ehitis. Angkor Wat on Kambodža sümbol ja süda ning teda kujutatakse isegi riigilipul. 


Nüüd on õige aeg üles tunnistada, et just sellesama Angkor Wati pärast siin olengi. Kuuldavasti pole mina ainus. Igal aastal külastab piirkonda üha enam inimesi üle kogu maailma. Õnneks on praegu turismis madalhooaeg, mis võimaldab suuremate rahvamassidega maid jagamata iidset impeeriumi uudistada. 

Angkor Wat on täiega äge. Päriselt ka. 100% külastamist väärt koht. 

Sellega meie pühaüritus veel ei lõppe. Järgmisena külastasime Khmeeri impeeriumi viimast pealinna Angkor Thomi. Jalutasime läbi lõunavärava ning siirdusime unikaalsesse Bayon´i templisse, mille torne kaunistavad 200 naeratavat nägu. Naeratasin koos nendega. 


Arvatakse, et Angkor Wat ehitati nii suursugune just sellepärast, et ta pidi olema võimsam kui Angkor Thom. Naabrist parem mõtteviis levis juba iidsetel aegadel. 

Templituur sai punkti Tomb Raideri sõpradele tuttavas paigas. Lara Croft tegi tegusid templis Ta Prohm, mille on oma embusesse haaranud kuni 300 aastased viigipuud ja tohutud rohttaimed. Erinevalt paljudest teistest Kambodža templitest on Ta Prohm jäetud puutumatuna aastasadadeks. See siin on ainulaadne kooslus inimese ja looduse koostööst. 


Templitega saaks vabalt mitu päeva ära sisustada, aga nüüd aitab. Lähme hoopis ja vaatame, kuidas elatakse järvel. 

Sõidame traditsioonilise puupaadiga Tonle Sapi järvel, mille pindala varieerub olenevalt aastaajast 2700-16 000 ruutkilomeetri vahel. Tegemist on Kagu-Aasia suurima mageveekoguga, kus elab 170 ujuvkülas umbes 90 000 inimest. Lisaks elumajadele ujuvad mööda kool, kauplus ja politseijaoskond. Ainult mobiilimastide ja templite peale saab kindel olla, sest nad on vaiadel kinni. 

Kaarti vaadates selgub, et Tonle Sapi järv voolab edasi Tonle Sapi jõkke, mis omakorda ühineb Mekongi jõega. Siit ka põhjus, miks kõik nii tuttav tundub. Olen sellist elu näinud Vietnamis Mekongi deltas. Ning mõningane sarnasus on ka eluga Myanmaris Inle järvel. 


Prügimajandus on allapoole igasugust arvestust. Nägin oma silmaga, kuidas kõik ebavajalik üle parda lendas. Harjumuse jõud on nii suur. Levinud mõtteviis on, et kuna sajandeid on nii tehtud, siis teen mina ka. Mis sest, et kookospähklist jooginõu on asendunud plastpudeliga. Samas kõik ei ole veel kadunud. Paar kilomeetrit eemal korjas üks proua okstesse kinni jäänud plastpudeleid kokku. 

Vihmaperioodi tõttu on järv XXL suuruses ning järveäärsed riisipõllud vee all. Mis tähendab, et riisipõldudel saab kala püüda. Ilma naljata, just seda nad siin teevad. 

Riis on siinmail sama tähtis kui leib ja kartul eestlasele. Ega ilmaasjata ei tähenda khmeeri keeles sõna “söömine” (nam bai) otsetõlkes “riisi sööma”. Khmeeri köögi lahutamatu osa on aurutatud riis, mida serveeritakse nii hommikusöökide kui suppide kõrvale, karrist rääkimata. Oluline on märkida, et riisi kasvatamisega tegeleb 80% kambodžalastest.

Laupäev, 25. august 2018

Puhkus

Iidne linn ja tema templid, üks inimestes vastakaid tundeid tekitav suurlinn ning maailma parim saar. Tõotab tulla üks mitmekülgne puhkus. 

Maandusime peale 18 tundi teel olemist Siem Reapi. Lugesin raamatust “Minu Kambodža”, et tuk-tuk’i (khmeeri keeles remork) juhid üritavad turiste nöörida. Ei midagi uut siin päikese all. Selle teadmisega kaugele ei jõua, sest lennujaamas pole teist valikut. Tuleb maksta 9 dollarit ja tunnistada, et juba ongi nahk üle kõrvade tõmmatud. 

Neil tegelikult on oma raha ka, aga kogu arveldamine käib siiski dollarites. Seda nii poes, kui ka turul. Isegi pangaautomaadid annavad ainult dollareid. 

Turgutav ujumine õhtupimeduses andis energiasüsti, mis võimaldas minna Siem Reapi avastama. 

Road 60 on kohalike kogunemiskoht. Iga päev alates kella viiest tekib siia kilomeetripikkune toiduturg, kus muuhulgas pakutakse grillitud konna ja fritüüritud ämblikke. Kuigi siinsed aroomid ja eksootiliste puuviljade kuhjad kutsuvad sööma, siis kaine mõistus ütles, et tuleb minna turistipiirkonda õhtustama. 

Kõigis reisikirjades kiidetud Pub Street on võimas. Kui mujal linnas on suhteliselt pime, siis siin pole tulede ja vilede pealt kokku hoitud. Nagu üks suur vabaõhu ööklubi koos erinevat liiki muusika ja toidupakkujatega. Kui millegi üle nuriseda, siis on see lärm. 


Veel vaatasime üle Miss Wong’i kokteilibaari, mis hingab samas rütmis 1930. aastate Shanghaiga. Mulle isiklikult sümpatiseerib see koht palju rohkem kui Pub Street.