Kolmapäev, 24. veebruar 2010

Route 62

On karistatav LAV-st lahkuda kohalikku veini maitsmata ja mõisaid külastamata. Otsustasime oma vea parandada ja võtsime suuna väidetavalt maailma kõige pikemale veini teele. Astusime sisse pisikesse High Constantia veinimõisa, kus üks hambutu ja rõõmsameelne onu tutvustas meile veini tegemise tagamaid ning seejärel asusime nende toodangut degusteerima. Päris hea oli, kuigi peale neljandat veini ma erinevatel maitsetel enam vahet teha ei osanud.


Õhtul valmistasime ja sõime vabariigi aastapäeva puhul tõelist Eesti toitu - kartuliputru hakklihakastmega. Meenutasime eestimaalisi lugusid kuulates öölaulupidu.

Teisipäev, 23. veebruar 2010

Tõeline puhkus

Viimastel päevadel oleme päris korralikult rannas peesitanud ja ookeaniäärsete restoranide menüüd pähe õppinud. Laupäeval toimus järjekordne turukülastus: värsked puuviljad ja austrid, pirukad otse ahjust, sadat sorti grillliha ja -kala. Nii need lisakilod tulevadki. Igal juhul on see tõeline puhkus.

Eile hommikul käisime kesklinnas shoppamas. Kui tiheda liiklusega peatänavalt natukene kõrvale astuda, muutuvad kohe ka õhk- ja keskkond. Paljude poodide uste ees asetsevad trellid, mis avatakse ainult valitutele. Meie osutusime igal juhul valituteks. Õhtul grillisime tuunikala, jaanalindu, notsuribisid ja loomaliha. Nii juhtub kui tühja kõhuga poodi minna. Isegi täna hommikul oli kõht veel päris täis.

Täna külastasime Kirstenbosch’i botaanikaaeda ning seejärel sattusime pooljuhuslikult hiiglaslikku ostukeskusesse (~9 Ülemiste keskust). Meie lemmikpood on Edgars, kus mõned suutsid ennast 500 krooni eest pealaest jalatallani uutesse ja moodsatesse rõivastesse riietada.


Vahepeal otsustas meie auto lõplikult vedru välja visata. Selle tulemusel vahetas 1983. aasta Mercedes Benz’i välja 1991. aasta Toyota Camry 200Si. Nüüd on meil konditsioneeriga ja kaasaegsema välimusega auto, kuid mäest ülessaamisega on endiselt suured probleemid.

Neljapäev, 18. veebruar 2010

Tutvumine Kaplinnaga

Alustasime oma päeva Signal Hill’i mäelt (350m), kust avaneb suurepärane vaade ookeanile, Kaplinnale ja Table Mountain’le (1073m). Seejärel jalutasime värviliste majadega Malai kvartalis ehk Bo-Kaap’s, mille elanikud on endiste orjade järeltulijad. Vaatasime üle parlamendihoone ning siirdusime turistide lemmikpaika rannapromenaadile (Waterfront), kus leidub tegevust kõigile.


Jätkus ka meie auto saaga. Keset kiirteed otsustas ta välja surra. Lükkasime auto tee keskel paiknevale eraldusribale. Õnneks saime seekord oma jõududega hakkama, kuid arvan, et kaks ilma kolmandata ei jää... 

Tänu käesoleva aasta suvel toimuvale jalgpalli MM-le käib siin tormiline tee-ehitus. Suure tõenäosusega on see peamine põhjus, miks tipptundidel on kõikidel linna suurematel teedel ummikud. Hommikul sõitsime kesklinna 30 minutit, õhtul võttis koju jõudmine kolm korda kauem aega.

Eestil on Lõuna-Aafrikalt palju õppida. Tööpuuduse leevendamiseks on siin loodud erinevaid sotsiaalseid töökohti. Müüjad, kelle ülesandeks on prügikottide, riidepuude jm eluks vajaliku müümine ummikutes või ristmikel valgusfoori taga rohelist tuld ootavatele kaasmaalastele. Samuti on väga populaarne kohanäitaja ametikoht, kelle ülesandeks on kõiksugustes (sh kaubanduskeskuste, randade) parklates koha näitamine. Veel üks huvitav ametikoht on parkimismajades parkimispileti nupu vajutaja.

Tänane tarkus seisneb selles, et kõikidelt ostudelt, mis ületavad 250 randi (~375 krooni), saab lennujaamas käibemaksu tagasi. Järelikult tasub siin shoppamisega tegeleda.

Kolmapäev, 17. veebruar 2010

Pingviinide paraad

Täna otsustasime koolitundides õpitud Hea Lootuse neeme otsima minna. Sõitsime mööda ranniku kurvilisi ja kitsaid teid ning vaatasime tõtt baboonidega (ahvid). Peale kahetunnist autosõitu jõudsime kohta, kus Atlandi ookean kohtub India ookeaniga. Vaated olid kõikjal fantastilised. Tegime kohustuslikud fotojäädvustused Hea Lootuse neeme tipus.


Kuna reis võttis oodatust kauem aega, siis kihutasime edasi. Tänase päeva tipphetk minu jaoks oli kohtumine pingviinidega. Tähistasime Eesti riigi sünnipäeva nädal varem tõelise pingviinideparaadiga.

Seejärel sõitsime edasi Muizenbergi, kus plaanisime ujuma minna. Leidsime eest suure tuule ja 4-meetrised lained ning neid nautivad lainesurfarid. Klassikalisest rannailmast oli asi väga kaugel. Lisaks oli lipumasti tõmmatud süsimust lipp, mis tähendab, et vetteminek toimub omal vastutusel, kuna ilmaoludest tingituna pole võimalik öelda, kas haid on silmapiiril või mitte. Seega jäi ujumine järgmiseks korraks.

Teisipäev, 16. veebruar 2010

Minu Aafrika

Esimese šoki sain kohe lennujaamast väljudes. Meie rendiauto on Mercedes Benz W123. Aasta siis oli vist 65, kui sellel autol hiilgeajad olid. Õhutemperatuur +30°C ja konditsioneeri pole, aga selle eest on väga pehmed nahkistmed. Võite ette kujutada missugune saun seal on. Mõtlesin salamisi, et nüüd hakkab alles nalja saama...

Esimesed kaks päeva tšillisime niisama ringi. Laupäeval külastasime kohalikku turgu ja kaardistasime kõik lähedal asuvad rannad. Pühapäeval suutsin ühes neist oma jalad punaseks päevitada. Ookeani vesi on hirmus külm, isegi haid ei taha seal elada.

Esmaspäeva hommikul vedasime ennast lõpuks infopunkti ja seejärel võtsime suuna AQUILA safaripargi poole. Et kahetunnine teekond väga üksluiseks ei muutuks, otsustas meie armas auto kaks meetrit peale 4 kilomeetri pikkust tunnelit keset silda vedru välja visata - hakkas sinist suitsu välja ajama ja enam käima ei läinud. Meie tarkurid tegid kindlaks, et mingisugune voolik on katki. Peale tunniajast ootamist lõõskava päikese käes, saabus kuldsete kätega tädi Susan, kes tegi paar kiiret liigutust mutrivõtmega ja vahetas ära katki läinud vooliku. Auto oli nagu uus ning sõit võis jätkuda.

Jõudsime sihtkohta 1,5-tunnise hilinemisega ning jäime lõunasöögist ilma, kuid see polnud oluline, kuna kõik järgnev ületas ootused mitmekordselt.

Olin sõna otseses mõttes jõudnud Aafrikasse. Just sellisena olen vaimusilmas ettekujutanud tõelist Aafrikat. Väikesed puitpõranda ja rookatusega maakivist majakesed, kus oja voolab mööda vannitoa seina alla. Akna taga ulub soe tuul. Dušši all saab käia õues lahtise taeva all. Akna taga jalutavad pühvlikarjad. Elu nagu filmis. Neid emotsioone pole võimalik sõnadesse panna, kõik on kirjeldamatu, seda peab ise nägema ja kogema.

Lisaks nägin täna oma silmaga looduses lõvi, sebrat, elevanti, kaelkirjakut, jõehobu, ninasarvikut, gaselli, jaanalindu, pühvlit, kitse, ahvi, krokodilli, leopardi.


Traditsiooniline vastlasõit jääb see aasta tegemata, kuid positiivseid emotsioone on sellegipoolest küllaga.

Pühapäev, 14. veebruar 2010

Kaua võib?

Arsti külastamine lõppes sellega, et tegin otsuse - asjad kotti ja lennukisse. Bon voyage! Luumurru pärast kaks reisi ära jätta oleks eriti karm. Minu otsusele reisile minna, aitasid kaasa perearsti julgustavad sõnad. Soolane vesi, päike ja kuum liiv pidavat jalale ainult head tegema. Lisaks soovitati mul üks töökas kaamel rentida, et siis polegi vaja eriti käia. Natuke hirmutav tundub 24 tundi teel olla...

Kuna lennukis magamine pole minu tugevaim külg, siis lugesin pilvi, vaatasin lennuki laes olevaid tähti, kirjutasin blogi ning kuulasin head eesti muusikat. “Vana vaksal” ning “Eestlane olen ja eestlaseks jään” sobisid suurepäraselt minu meeleoluga. Tuleb tunnistada, et olen endiselt kodumaa patrioot. Seda tavaliselt just siis, kui olen kõrgel ja kaugel, maa ja taeva vahel, teel maailma teise otsa.

Suvised sõbrapäevatervitused kõigile!