Koiva jõe ürgorg

Eile peale Jūrmala külastust tegin korraliku uinaku ja siis juba tudengihotelli avapeole. Hea meel tõdeda, et maskiball on ka siin riigis au sees.

Täna peale pannkooke tuli asjad pakkida ja pikk tee koju võis alata.

Enne veel kui riigipiiri ületamiseks läheb paaritunnine matk Koiva jõe ürgorus. Koiva rahvuspark on Läti suurim ja vanim rahvuspark, mis loodi 1973. aastal. Rahvuspargi uhkuseks on imekaunid liivakivipaljandid, -järsakud, -kaljud ning -koopad.

Olen siin kandis korduvalt ringi kolanud, aga matkama pole varem jõudnud. Koiva jõe ürgorg on Läti taevaskoda. Kindlasti külastamist väärt piirkond. Soovitan rohkem aega varuda. Kahest tunnist jääb ilmselgelt väheks. Järgmine kord võtan matkasaapad kaasa, siis saab lihtsama vaevaga hakkama ja jõuab kaugemale.

10 kilomeetrit enne piiripunkti saime Läti politseile aru anda, et kas meil ikka on lubatud siin viibida. Meie paberid olid korras. Ikkagi kontrollivad.

Ķemeri rahvuspark ja Jūrmala

Eilse vihmase päeva veetsin tubaselt filmide ja raamatute seltsis. Õhtul ajasin ennast diivanilt püsti ja põrutasin Kipsala jõesaarele, kus ootas restoran Fabrikas Hercogs, mida julgen soovitada ka kõige suurematele toidunautlejatele. Lisaks imeline vaade ja suurepärane teenindus.

Täna asusime varakult teele. Riiast pooletunnise autosõidu kaugusel asub Ķemeri, mis on tegelikult üks osa Jūrmala linnast.

Jūrmala on üks vähestest linnadest Euroopas, kus saab nautida värsket mereõhku ja männimetsade looduslikku aroomiteraapiat. Kolmandikku linna pindalast katab mets. Siin on mets sõna otseses mõttes linna tunginud. Üks Jūrmala pärleid on Ķemeri rahvuspark oma inimtegevusest puutumata 8000-aastaste rabadega.

Ķemeri piirkond on läbi ajaloo olnud eriline selle poolest, et dolomiidist aluspõhjakivimi ja laiuvate rabade koostoimel tekivad siin väävliveed. Sel põhjusel pandi 18. sajandil alus Ķemeri kuurortile. Siinsete väävlivee allikate ja mudavannide raviomadusi käidi nautimas kõikjalt Euroopast. Kuurort kogus hoogsalt populaarsust ning 1912. aastal avati otserongiliin Ķemeri-Moskva.

Sattusime raudteejaama uudistama just siis, kui rong seal peatus. Ei olnud Moskva rong. Riia oma oli.

Tänapäeval annavad iidsest hiilgusest tunnistust ainult arhitektuurimälestised, kuid väävlirikas mineraalvesi ja ravimuda eksisteerivad praegugi.

1997. loodi siinsete märgalade kaitseks Ķemeri rahvuspark, mille muudavad eriliseks suur bioloogiline mitmekesisus, ainulaadne Ķemeri nõmm ning mineraalvee ja ravimuda leiukohad.

Suur Ķemeri nõmme matkarada on Ķemeri rahvuspargi populaarseim vaatamisväärsus, mis tutvustab raba ja sealseid elanikke. Laudtee viib samblike, rabamändide, laugaste, tumedate järvede ja kailulõhna maailma.

Meie eesmärk oli saada pealinna majade vahelt loodusesse. Olime ühed esimestest, kes kohale jõudsid ja nii õnnestuski privaatselt rada läbi jalutada. Oli üks päikeseline hommikupoolik keset lõputut looduseilu.

Jomas iela on Jūrmala süda. Räägitakse, et just siit sai Jūrmala alguse. Ajal, kui Jūrmalat katsid suured liivaluited, puhus tuul liiva laiali ühes suunas ja teises suunas, vormides luiteid ja nende vahel peituvaid orge. Lätis kutsutakse sellist orgu joma’ks ning tänapäeval Jomas iela nime kandev peatänav rajati ühte sellisesse orgu. Tänav on algusest peale olnud linna keskuseks. Võib vaid ette kujutada, mis siin suvisel turismihooajal toimub. Kuna täna rannailma pole, siis õnnestus ühes peatänava restoranis rahulikult lõunat süüa.

Pole kindel, kas olen Jūrmalas varem käinud. Võib-olla kunagi lapsepõlves. Samas on täiesti võimalik, et olen viimane eestlane, kes siia sattus. Nüüd siis ka „Läänemere Riviera” oma silmaga nähtud.

Šokolaadimuuseum ja hipsterite jälgedes

Eilse raamatulugemise päeva tippsündmus oli lõunasöök keset nõukogudeaegset nostalgiat kohvikus Leningrad. Läksin ajas 30 aastat tagasi. Nii palju tuttavat ja vähem tuttavat kraami on siia kokku kogutud. Toit oli minu jaoks seekord teisejärguline, kuigi tuleb tunnistada, et guljašš tatraga sobis konteksti ideaalselt.

Kesklinna saginast põhjas elab oma boheemlaslikku elu Miera tänav, kuhu on end sisse seadnud restoranid, käsitööpoed ja loomeasutused. Kodune kohvik Mierā meelitab sisse astuma, aga mitte selleks pole ma täna siia tulnud.

Põhjust tuleb otsida hoopis aadressilt Miera tänav 22, kus asub Laima šokolaadimuuseum. See šokolaadiparadiis ei ole nõrkadele, vaid tõelistele šokohoolikutele. Kõige magusam muuseumi kogemus minu elus. Alustuseks antakse igale külastajale tops vedelat šokolaadi. Seejärel saab rännata šokolaadi ja Laima ajalukku. Minu üllatuseks on neil eestikeelne audiogiid. Kindlasti soovitan, nii saab oluliselt rohkem infot ja täitsa ema keeles.

Mõned faktid, mis sellest infotulvast meelde jäid. Värske kakaovili lõhnab nagu kurk. Praegu toodab Laima 250 erinevat toodet ja ekspordib neid 20 riiki üle maailma. Disain on alati olnud Laima uhkuseks. Kommi Serenaad pühendas šokolaadimeister ühele naisele. Viimati nimetatud kommi retsept on ainus, mis suudeti NSVL ajal venelaste eest salajas hoida. Sefiir oli nõukogude ajal kõige armastatuim maiustus. 1847. aastal valmistati Inglismaal esimene šokolaaditahvel. Kakao viljad kasvavad välja kakaopuu tüvest mitte okstest ning puu võib elada kuni 200-aastaseks. Keskmiselt sööb eurooplane aastas ära kuus kilogrammi šokolaadi.

Nagu muuseumides tavaks, siis lõpetuseks suunatakse sind poodi, kust saab kõik eluks vajaliku kaasa osta. Ei lahkunud minagi tühjade kätega.

Šokolaadimuuseumi naabruses asub Tallinna tänava kvartal, mis meenutab meie Telliskivi loomelinnakut. Avastasin selle koha enda jaoks 2019. aasta suvel, kui nautisin siin koos paljude teistega head muusikat, maitsvaid ampse ja kõige trendikamaid jooke ning imetlesin kohalike noordisainerite kätetööd. Täna on siin peale minu veel kolm inimest. Pisut ootamatu, aga mulle sobib, sest hetkel väldin suuri rahvamasse.

Kuna ilm on jälle mõnusalt soe ja päikseline, siis koju tagasi jalutasin pikema ringiga. Vaatasin üle legendaarse juugendkvartali, mille moodustavad Alberta, Elizabetese, Vīlandese ja Strēlnieku tänavad. Kas teadsite, et ligi kolmandik Riia südalinna hoonetest on juugendstiilis. Siit ka põhjus, miks Riiat kutsutakse tihti Põhja-Euroopa art nouveau pealinnaks.

Daugava ääres

Eelmistest kordadest on eredalt meeles, et värskete aedviljade ja turumelu leidmiseks ei pea ette võtma pikka teekonda pärapõrgusse, vaid kohaliku kulinaaria meistriteosed ootavad otse bussijaama kõrval. 16. sajandist pärit Riia keskturg oli kunagi üle ilma tuntud ja kuulub nüüd UNESCO maailmapärandi nimekirja. Nendest Daugava jõe kaldale püstitatud vanades Zeppelini angaaridest ei saa mina kunagi mööda. Nii ka täna.

Ka riialased on leidnud üles vanad tööstuskvartalid ja puhunud neile eluvaimu sisse. Kohe turu kõrval jõe kaldal tervitab Spikeri loomekvartal. Silmatorkavatest punastest telliskividest hooned ehitati 150 aastat tagasi kaubaladudeks ning on nüüd kontsertsaali, kunstiateljeede, kohvikute ja poppide kontorite päralt.

Riia

Pühapäeval lõpetasime koduse pitsahooaja sügisele kohase ilmaga. Oli nii vihma kui ka tuult ning temperatuur langes kohati alla kümne kraadi. Samal õhtul võttis meid vastu ootamatult soe Läti pealinn. Kella kaheksa ajal näitas termomeeter 20 soojakraadi. Miks mul talvemantel seljas on?

Elame Galleria Riga kõrval, muljetavaldava juugendarhitektuuri poolest tuntud nn vaikse keskuse linnaosas. Vaieldamatult minu lemmikkant Riias.

Täna lubab nädala parimat ilma, seega plaanin võimalikult palju õues olla. Kodust jalutuskäigu kaugusel asub linnasüda, kuhu viib parkidega ääristatud Vabaduse puiestee, mille keskel kõrgub graniidist Vabadussammas, mis mälestab Läti vabadussõjas hukkunud sõdureid ning on lätlastele omariikluse, rahva ühtsuse ja iseseisvuse sümboliks.

Lisaks sambale sai üle vaadatud toomkirik, linnavalituse plats ja Riia üks sümbol - kaunite ornamentidega Mustpeade maja. Päikese käes on mõnusalt soe, lühikese varruka ilm.

Uudised koroonarindelt. Tallinna tänavapildis on maske oluliselt rohkem. Kaubanduskeskuses oli peale minu veel täpselt kaks maskiga inimest. Täna kuulutati välja, et alates kolmapäevast on Läti ühistranspordis mask kohustuslik.

Ka siinsele toitlustussektorile on koroona jätnud oma jälje. Näiteks minu lemmik hommikusöögikoht on uksed sulgenud. Juba mitu päeva unistasin nende maitsvatest sõrnikutest. Selle asemel tuleb hakata ise pannkooke küpsetama.

Sigulda

Toidu teema jätkuks. Riia parimat hommikusööki pakub Riits. Kolmandat korda järjest tulen siia, et süüa üks korralik kõhutäis. Juba on välja kujunenud omad lemmikud, isegi menüüd ei ole enam vaja vaadata. 

Kõht head ja paremat täis, olen valmis minema vastu uutele seiklustele. Asume avastama Sigulda kanti, kus ei saa üle ega ümber Turaida lossist, 13. sajandil ehitatud keskaegsest kindlusest, mis on keldrist pööninguni täis ajalugu. Kui lossiplatsil seisin, siis teadsin, et olen siin olnud, aga millal, kes seda enam mäletab. 

Kohe Turaida lossi külje all asub Gūtmanise koobas, mida peetakse Baltimaade suurimaks omasuguste seas. Koobas nagu koobas ikka. Ei midagi erilist. 

Mis värk selle Sigulda kepiga on? Ütlen ausalt, et ma ei olnud sellest enne tänast midagi kuulnud. Väidetavalt peab iga õige eestlase kodus olema üks Sigulda kepp – kõvera otsaga lakitud kepp, mida kaunistavad sissepõletatud mustrid. Siguldast polevat kombeks ilma selle suveniirita lahkuda. Tunnistan üles, et rikkusin kõiki reegleid, aga mul ei tekkinud sekundikski mõtet, et peaks sellise kepi endale koju viima. Ei, aitäh! 

Neil on isegi Sigulda keppidele pühendatud park. Seal käisin ära. 

Tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt. Lõpuks õnnestus see lapsepõlve üks lemmikumaid laulufraase reaalsuseks muuta. Aerodium on koht, kus saab püstises tuuletunnelis õhus hõljuda. Tuulevoog on nii tugev, et selle peal on võimalik lamada ja lennata. Muutes kehaasendit saab aerodünaamika seaduste abil taevasse tõusta. Nii äge kogemus. Lisaks ülevatele emotsioonidele sain korraliku näolihaste trenni. Kaks minutit vastutuules lennata tundub väga pikk aeg. Veel mitu päeva hiljem tuletab keha seda uskumatut kogemust meelde.

Riia

Päris nii veel ei oska, et puhkuse ajal riigipiir ületamata jääb, aga küll ma õpin. Kaks viimast vaba päeva veedan lõunanaabrite juures. Õnneks siin ilm oluliselt suvisem kui kodus. 

Alustuseks õnnestus taas loomaaias käia. Tiiger, jõehobud, kaelkirjakud, sebrad ja leemur näitasid ennast parimast küljest, aga jääkaru oli kadunud. Mõtlesin enne, et kas on mõtet kaks korda järjest samas loomaaias käia, aga tagantjärele tarkusena võib öelda, et on küll. Oli nii armsaid taaskohtumisi kui ka täiesti uusi tutvumisi. 

Kuna pidin hommikul natukene vara ärkama, siis tuli teha üks kosutav lõunauinak. Seejärel sukeldusin Riia kaubandusse. Allahindlused on täies hoos. See ka peamine põhjus, miks ennast siia vedasin. Kuna poes käimine ei ole minu lemmiktegevus, siis tulin üsna ruttu tulema. Õnneks mitte tühjade kätega. 

Päeva lõpetasin oluliselt südamelähedasema tegevusega. Süüa mulle meeldib. Ja mitte lihtsalt süüa, vaid hästi süüa.

Riia vol2

Riia keskturg oli kunagi üks Euroopa suurimatest ja moodsamatest. Viis turupaviljoni asuvad vanades Saksa Zeppelini angaarides otse bussijaama kõrval. Tänapäeval pakutakse siin värsket talukaupa. Koos uudistavate turistidega täiendavad varusid ka kohalikud. Hetkel on maasikauputus. Hakka või Riias kaubareisil käima. 

Üks hiiglaslik Kalnciema tänava tagahoov keset 120-aastast puitarhitektuuri on kohalike poolt palavalt armastaud vaba aja veetmise koht, kus võid leida end vabaõhuturult, kontserdilt või kinoõhtult. Aastaringselt toimub siin midagi põnevat. Neljapäeva õhtud on näiteks tasuta kontsertide päralt. Kuuldavasti oli üleeile siin täitsa tore olnud. Ja laupäeviti toimub kohaliku toidu ja käsitöö laat. Ei jäänud minagi tühjade kätega. 

Jätsin turud seljataha ja asun vanalinnale ringi peale tegema. Kaheksa aastat tagasi sai käidud siinsetel kolleegidel külas ja sellest ajast midagi ikka meenub ka. Riia vanalinn on Tallinnaga väga sarnane - munakivitänavad, mida ääristavad keskaegsed hooned. Täitsa kodune tunne, aga oluliselt rahulikum. Tundub, et turiste on neil vähem või siis peidavad nad ennast kuskil mujal. 

Baltimaade suurim linn on arhitektuuriliselt mitmekesine. Siin näeb nii linna esiaegadel ehitatud kirikuid, keskaegseid vanalinnahooneid, kordumatut juugendstiili, viimase sajandi arhitektuuripärleid kui ka sajanditele vastu pidanud puitarhitektuuri. 

Lõunauinakule järgnes õhtusöök. Kuigi mind oli hoiatatud, et portsud on mehised, siis suutsin ikka liiga palju ahnitseda. Muu hulgas toodi mulle ämbritäis friikartuleid. Kuna mind on õpetatud, et taldrik tuleb tühjaks süüa, siis nüüd on tunne selline, et järgmised viis päeva ma süüa ei taha. 

Päeva lõpetuseks nõudsin pikka jalutuskäiku, mis lõppes varem, kui ta päriselt alatagi jõudis. Kaubanduskeskuses.

Riia

Kuigi olin öelnud, et mitte mingil juhul ei taha minna Lidosse sööma, siis just sealt ma oma Riia tuuri alustasin. Tundub, et minu sõna ei maksa midagi. 

Äärmiselt mõjuval põhjusel jäi ööuni lühikeseks ja minu ainus palve oli, et tahan magada. Viimati nimetatut lasti mul teha minuti pealt üks tund, siis sain kõne, et nüüd tuleb minna kaelkirjakut vaatama. Ja parem oleks, et ta kodus on. 

Tund hiljem jalutasingi Riia loomaaias. Tegelikult ei saagi aru, kas olen riigipiiri ületanud või mitte, sest eesti keelt kuuleb siin liialdamata kõige rohkem. Loomaaed ise on hubasem kui meie oma. Kaelkirjakud, sebrad ja lõvid nähtud. Esimest korda elus kohtusin leemuriga. Nüüd on kindel, et Madagaskar tuleb plaani võtta. Kes kaasa tuleb? 

Siis saabus see hetk, kui mind kuulda võeti ja sõitsime Kipsala jõesaarele jahisadamasse varajasele õhtusöögile, kust avaneb muuhulgas ka imeline vaade üle jõe asuvale linnale. Maitseelamus oli super. Džinni armastajad, see koht on teie. Soovitan. Magustoiduks sõime kohukesi. Kui keegi ütleb Läti, siis mina ütlen Kārums. 

Tänase päeva lõpetuseks tutvusime siinsete hipsteripiirkondadega. Ühes neist punuti pärgasid ja lauldi lätikeelseid laule. Selgus, et nad on juba alustanud jaanipäeva tähistamisega. 

Minu lemmik on Tallinna tänava kvartal, kus Nõukogude ajal oli kiirabiautode depoo. Tänaseks on taaselustatud mitmed mahajäetud hooned, kus kohtuvad kunst, tänavatoit ja toredad inimesed. Ütlen ausalt, et kui kohalikud poleks tungivalt soovitanud, siis poleks julgenud oma jalga siia tõsta. Päevasel ajal saab lisaks muule melule uudistada grafiteid, mille autorid on nii kohalikud kui ka välismaised kunstnikud.