Pühapäev, 29. märts 2020

Kaluri elu

Pidi tulema keskmisest rohkemate reisidega aasta. Ja nii ta ongi läinud. Sõidan igal reedel suvekoju ja pühapäeval jälle tagasi. Ainult et piiri taha reisimistel on mõneks ajaks kriips peal.

Eelmisel nädalal pidin kevadet tervitama Mallorcal. Selle asemel püüdsin ülemuse käsul hoopis kala. Lisaks otsustas ilmataat Kloogaranna kanti kevade asemel lund saata. Öösel külmetas nii korralikult, et hommikul oli tükk tegemist, et jää alt võrgud kätte saada. Sellist kalastamist polegi varem kogenud. Sain jäälõhkuja ameti ka selgeks. Õnneks oli kalajumal armuline. Jääpüügi tulemus: kuus meriforelli, kaks merisiiga, kolm kilo räime ja kilo ahvenat.



Sel nädalavahetusel peale kodukontoris veedetud aega taas kalavetele. Eile hommikul oli võrgus merisiig, meriforell, särg, kaks kilo räime ja poolteist kilo ahvenat. Ilmselgelt liiga vähe. Eelmise nädala tulemus on lati päris kõrgele tõstnud. Annan endale aru, et seda ületada on üsna keeruline, aga proovima peab. See ka põhjus miks tuli pimeda hakul ja tuult trotsides võrgud uuesti sisse panna.

Parematel päevadel käib tihe võitlus, et kes jõuab esimesena merele ja napsab parimad kalakohad, aga eile õhtul konkurents puudus. Tegelikult on nii, et sellise ilmaga üks õige kalamees merele ei lähegi, aga algajad lähevad küll. Läbi raskuste õnnestus ikka kolm võrku vette saada.

Kalapüük on üks suuremat sorti teadus, kus muutujaid rohkem kui mitu. Kust poolt puhub tuul praegu, aga kust hommikul, mis on vee temperatuur, mis kala tahan püüda, mis kala tohib püüda jne. Ütlen ausalt, et mina kõiki vastuseid ei tea, aga üks mis kindel, et õnne peab olema.

Seda tean ka, et kalad ei ole kursis, et siial on siiavõrk, räimel räimevõrk ja lõhel lõhevõrk. Kalad jäävad sinna võrku, kuhu nemad tahavad, aga mõnikord ei taha nad üldse. Siis läheb loosi kriisiolukorraks külmkappi ostetud kilukonserv. Minu kalade ja võrkude teooriat kinnitab fakt, et täna oli kolmes siiavõrgus 13 räime ja üks priske lest. Viimase saatsime pidulikult ujuma tagasi, sest praegu on lestapüügi keeluaeg.

Olin täna pessimistide esindaja, kes uskus, et saame täpselt null kala. Seega ületasid räimed ootusi ja tegid rõõmsaks. Lisaks lubas naabrimees oma peenrast karulauku korjata. Oli see vast tore päev.


Kui kaugemale reisida pole võimalik, siis tuleb nautida seda, mida saab ja olla õnnelik.

Pühapäev, 1. märts 2020

Saint-Martin-de Belleville

Eilseks olin saavutanud taseme, kus jalad ei teinud minuga enam koostööd. Kahtlustan, et põhjuseks päev varem murdmaaradadel tehtu. Hoolimata sellest tuli ennast kokku võtta, sest lõunasöök oli pandud minu siinsete restoranide TOP3 kuuluvasse Bouitte’sse, mis asub nagu kiuste kodukülast vaadates kõige kaugemas nurgas, kuhu suuskadega on võimalik minna. Saint-Martin-de Belleville’s.

See on sama koht, kus kaks aastat tagasi oma esimese austri sõin. Endiselt on nad parimatest parimad.

Siia oleks hea meelega kauemaks jäänud, aga avastasime ootamatult, et kui kohe liikuma ei hakka, siis pannakse tõstukid kinni enne kui kodukülla tagasi jõuame. Väsinumate õnneks on võimalik nii mõnedki otsad tõstukiga teha. Päeva lõpuks jõudis kõik see mees ilusti Courcheveli tagasi.

Ilusast muinasjutulisest kohevast lumest polnud eilseks õhtuks palju järele jäänud. Alumistes külades sadas lausa vihma. Seevastu täna hommikul oli pilt taas muinasjutuline. Öösel on lund sadanud.


Kuna mäepilet täna enam ei kehti, siis viimane laskumine õnnestus teha mööda suusarada jalutades. Nii ongi rohkem aega ümbrust imetleda. Võrratult ilus on.

Lõpetame oma suusa- ja gurmeereisi lõunasöögiga Saulire restoranis. Maailma parimat fondanti pakutakse just siin. Lisaks Michelini soovitusele annan sellele kohale ka oma soovituse.

Nüüd tulebki reaalsusesse tagasi pöörduda. Minu suureks rõõmuks selgus, et aasta pärast tuleme taas. On mida oodata.

Aitäh, Courchevel!