Pühapäev, 22. aprill 2012

Põhjanabal

Kuna kodus on tunda kauaoodatud kevade lõhna, siis paljude arvates olen hulluks läinud, et nüüd veel suusatama põrutan. Sõitsime ikka väga põhja, nii põhjas polegi ma varem käinud. Isegi jõuluvana elab siit 260 kilomeetri kaugusel lõunas.

Ajataju on siin totaalselt paigast ära. Nii harjumatu on, et päike loojub alles kell 22.00. Pimedat aega on praegusel ajal ainult kuus tundi. Pole palju kohti maailmas, kus aprillikuu viimasel kolmandikul on 70 cm looduslikku lund. Asume Saariselkä külas, kus suusaradadel kohtab põhjapõtru ja lumekarva jänkupoisid silkavad maja taga lagendikul. 

Murdmaarajad on mõnusad. Rühkisin kolmveerand tundi mäest üles, et siis 10 minutiga tuul kõrvus vihisedes alla laskuda. Kõikjal valitseb mõnus rahu, kostuvad Lapimaa ürgse looduse hääled. Igati väärikas punk suusahooajale. 


Hooldemeeskond saab 10 punkti. Igal hommikul määriti vastavalt ilmale kaks tundi suuski. Keeruliste ilmaolude kiuste kogusin mõnikümmend suusakilomeetrit. Peale murdmaaradade avastamist vallutasime suusatõstukiga Kaunispää mäetipu, kus lisaks ilusatele vaadetele nautisime kohalikke rahvusroogasid – poronkäristys ja lohikeitto. Peale kosutavat kõhutäit laskusime mööda serpentiini omal jalal mäest alla tagasi.

Lisaks kahele päikeselisele ja soojale päevale saime tunda tõelist Lapimaa kevadet – tihedat lumesadu ja tuisku. Ööpäevaga sadas maha 20 cm lund. Oma viimast natuke tuisust ja jäist suusasõitu lõpetades nägin suusarajal oravapoisse, kelle vilgas tegevus õnnestus fotokaameraga jäädvustada.


Restoranis Petronella panime piduliku punkti oma toredale puhkusele. Põhjapõdra filee ja muraka puding ehtsast kullast kaunistusega viisid keele alla. 


Täname kasulike vihjete eest :).