Saimaa järvistu vol2

Täna hommikul jõudsime mööda rohelise kulla kultuuriteed Vihantasalmisse. Siin maailma suurima puidust silla juures saab meie 250 kilomeetrit maalilisi vaateid otsa. Vabalt võib seda teed ka vastupidi sõita. Ikka on ilus.

Et lihtsam orienteeruda oleks, siis märgid, mida teel jälgida on sellised:

Kuna autos istumist on viimastel päevadel olnud natukene liiga palju, siis otsustasime nüüd otsejoones Helsingisse põrutada. Läks ainult kaks tundi ja olimegi kohal.

Kiire lõunasöök Soome pealinnas ja siis juba laevale, mis sõidutas koduvabariiki tagasi.

Saimaa järvistu

Ei tea, kas päike päriselt loojuski, aga kirjade järgi tõusis ta juba 3.38. Mitte väga palju hiljem läks mul uni ära. Polaarpäeva rõõmud.

Kuplis on olemas kõik eluks vajalik, alustades puudega köetavast kaminast ja konditsioneerist ning lõpetades hambapesuvee ja villaste sokkidega. Kuna miljonivaatega WC on paarikümne meetri kaugusel, siis ajasin ennast maast lahti ja kobisin uksest välja. Päike oli juba kõrgel ja üldse ei saanud aru, et tegelikult on alles öö. Otsustasin õues väheke ringi kolada. Otsisin rada, mis viiks alla järve äärde, aga ei leidnud õiget kohta üles. Noppisin lohutuseks hoopis mustikaid. Igati maitsev suutäis sai kokku korjatud.

Koputus uksele tähendas, et hommikusöök on kohale jõudnud. Kui ukseni jõudsin, oli tooja kadunud. Leidsin eest vaid kastitäie maitsvat söögikraami. Oli ka aeg, nälg hakkas juba silmanägemist võtma.

Tegelikult oleks tahtnud siia rahulikku suveidülli kauemaks jääda, aga tuleb vist edasi liikuda.

Vaatame selle Saimaa kandi natuke põhjalikumalt üle. Kas teadsid, et Saimaa järv on Soome suurim ja Euroopa suuruselt neljas looduslik mageveejärv, mis on väga liigestatud kaldajoonega, saarte rohke ja koosneb omavahel kitsaste väinadega ühendatud osadest. Seetõttu tajutakse neid osi tihti eraldi järvedena ja kogu järve kutsutakse Saimaa järvistuks.

Tegelikult võiks siin vähemalt nädala veeta, aga meil on ainult kaks päeva. Otsustasime sõita mööda Vihreän kullan kulttuuritie’d, mis viib läbi külade, linnade, metsaradade ja idülliliste maastike, kulgedes samal ajal mööda saari ja järve kaldaid.

Üks osa sellest turismiteest on näiteks maaliline 100 aastat vana tee kahe vee vahel. See on Punkaharju kitsas mäeseljandik Pihlajavesi ja Puruvesi järvede vahel, mis tekkis mandrijää sulamisel, kui veed kandsid kokku liiva ja moreeni. 1803. aastal sattus tsaar Aleksander I paikkonna harukordsest ilust vaimustusse ja käskis mäeseljandiku kaitse alla võtta. Täna on ala kaitse all Soome rahvusmaastikuna.

Kui juba siinkandis olla, siis tuleb kunstihuvilistel kindlasti külastada Johanna Orase ateljee-galeriid. Mul nüüd veel üks lemmikkunstnik juures.

Edasi liikudes jäi teele ette Kerimäe kirik. See üks maailma suuremaid puukirikuid ehitati aastatel 1844–1847, kui külaelanikud olid avastanud, et vana kirik on halvas seisukorras, liiga väike ja asub tähtsatest veeteedest eemal. Legendi kohaselt läksid kirikuehitajatel segamini tollid ja sentimeetrid ning seetõttu saigi kirik nii suur.

Kui koduvabariigis ringi sõites näeb hea õnne korral tee ääres moonide ja rukkilillede kuhjasid, siis siin saadavad meid vesirooside ja -kuppude põllud.

Järgmine peatus Savonlinna. Kuna eile sai siinne suurim vaatamisväärsus – keskaegne Olavinlinna kindlus üle vaadatud, siis saime nüüd südamerahus lõunat süüa. Muikku kartulipudru ja soolakurgiga maitses ülihästi.

Kuna mina isiklikult kohvist lugu ei pea, siis oli mul täpselt 10 minutit vaba aega, mille veetsin nurgapealses disainipoes ja seda mitte ilmaasjata.

Kõht täis, jätkasime rännakut mööda kultuuriteed. Õnnestus korra ka ära eksida, kuid saime peagi õigele rajale tagasi. Kuni ootamatult oli tõkkepuu risti ees ja tee sai lihtsalt otsa.

Peale esimest hämmingut selgus, et edasi saab vaid praamiga. Hea, et autost välja uudistama läksin. Nii kuulsin, kuidas vastaskaldal seisval praamil mootor käima pandi ja ta meile järgi hakkas tulema. Vastasel juhul oleksime tuldud teed tagasi põrutanud. Ca 10 minutit hiljem saime teekonda teiselpool vett jätkata. On ikka imelisi vaateid.

Ööbimiseks on valitud üks Mikkeli lähedal asuv mõisahäärber.

Savonlinna

Nädala alguses tekkis mõte, et läheks õige ja vaataks, mida Savonlinna ooperifestival endast kujutab. Nii sõitsimegi täna kella 13 paiku Helsingis laevalt maha ja neli tundi autosõitu hiljem jõudsime Saimaa saarestikus asuvasse Liistonsaarile, kus asub üks äge elamusmajutus. Kahjuks polnud aega seda pikalt nautida. Kiire riiete vahetus ja siis juba Savonlinna poole teele.

Savonlinna ooperifestival sai alguse 1912. aastal maailmakuulsa lauljanna Aino Ackté eestvedamisel. Ooperifestivali toimumispaigaks on 15. sajandil rajatud Olavinlinna kindlus, mida peetakse Põhjamaade üheks paremini säilinud keskaegseks kindluseks. Kindlus asub ühel Saimaa järvistu väikesaarel, kuhu suundub koos meiega täna muljet avaldav kogus ooperisõpru.

Saime osa Giuseppe Verdi ooperist „Nabucco“, mille esietendus oli 9. märtsil 1842. aastal legendaarses Milano La Scala ooperiteatris. Minu vaieldamatu lemmik number sellest meistriteosest on orjade koor. On ikka võimas. See koht ja see muusika. Imeline kogemus.

Igal suvel kostitab Savonlinna maailmaklassi ooperiga tervelt kuu aega järjest. Kinnitan, et Olavinlinna on põhjusega suvine ooperimeka. Üldse ei välista, et tulen veel. Muide, juba täna saab osta 2025. aasta festivalile pileteid.

Päikeseloojangus sõitsime tagasi Liistonsaarile. Kuppelmajja jõudmiseks tuleb viimased paarsada meetrit mööda metsarada jalgsi mäkke ronida. Pakikandja teenust siin ei pakuta, seega tuleb kõik eluks vajalik ise kaasa tassida. Kes ütles, et elu peab lihtne olema.

Söömisega pole olnud aega tegeleda, aga tühja kõhuga uni ei tule kohe üldse. Õnneks leidsin külmkapist paki grillvorste. Sel hetkel mul rohkem õnneks vaja ei olnudki. Tõeline gurmeeelamus oli neid peale mäkketõusu kõigimugavuste ja puitpõrandaga kupli kõrval looduslikul terrassil süüa. Grillimisega ei viitsinud keegi tegeleda.

Olgu öeldud, et südaöö pole enam mägede taga, aga pimedaks pole veel läinud. Ürgne loodus, imelised vaated ja rahu on need märksõnad, mis siit endaga kaasa võtan. Elu nagu muinasjutus.

Naantali

Kui eile sõime õhtuks muuhulgas ka Makkara’t ehk sardellilaadset toodet, mida poes olevat olnud lausa 10+ sorti, siis täna hommikuks tegime Karjala pirukat. Kohustuslik Soome klassika.

Peale hommikusööki asjad kokku ja paadiga tagasi tsivilisatsiooni. Enne veel kui suuna pealinna poole võtsime, põikame sisse Naantalisse, mille lugu ulatub tagasi keskaega, kui Püha Birgitta ordu rajas siia kloostri, millest on tänaseks säilinud ainult kirik.

Kõik reisikirjad väidavad nagu ühest suust, et Naantalis paistab alati päike ning jutustatakse lugu sellest, kuidas päikesest sai Naantali sümbol. Nimelt korjati 18. sajandil linna saabuvatelt kaupmeestelt tollimaksu päikesetõusust loojanguni. Mille peale hakkasid nutikad ärimehed oma kraamiga öösiti saabuma. Sellele vastukaaluks paigaldas linnarahvas igale väravale päikese. Sestsaadik ollagi igal majal ja väraval kas puidust või messingist päikesekujutis.

Julgen väita, et see viimane lause on liialdus, sest mina küll igalt majalt päikest ei leidnud. Neid oli, aga oluliselt vähem, kui juttude põhjal eeldada võis.

Rannapromenaadil jalutamine on lausa kohustuslik – ühel pool imeliste merevaadetega restoranid, teisel pool tihedalt alustega asustatud jahisadam. Otsustatud, et järgmine kord tuleb siia merd mööda saabuda. Naantali rahulik suveidüll sobib uuesti külastamiseks küll.

Kell on üksteist läbi. Pastelsetes toonides majade ja jahisadama kohal tiirutavad kajakad ning esimesed kohviku- ja poepidajad sätivad kiirustamata toole terrassile ja avavad aknaluuke. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga välja mõtlesin. See unelev ja piltpostkaardilikult ilus mereäärne kuurortlinn oma puitarhitektuuriga meenutab Haapsalut. Ka kuursaal on neil siin olemas.

Kuna kõht veel Karjala pirukat täis, siis otsustasime Helsingisse sõita ja seal enne laevale minekut ühe korraliku lõuna teha. Õnneks Vietnami restoran ei pea pühapäevast lugu ja kostitas maitsva toiduga. Ja kui juba Helsingis olla, siis on kohustuslik Kappelis üks tükk kooki ära süüa. Mõeldud, tehtud.

Kui koduvabariigis ja nii mõneski teises Soome otsas on terve nädalavahetuse sadanud, siis meile näitas suvi küll oma parimat külge. Omal nahal katsetatud, et Naantali kandis paistab alati päike.

Elu nagu filmis

Ärkasin õuest kostva kisa peale. Kui terrassile astusin, nägin, kuidas kotkas jahib pardilaadseid linde, kes siis parves ühiselt sukeldusid, kui kotkas taevast nende poole sööstis. Ja nii mitu korda järjest. Elu nagu loodusfilmis.

Kui veel magama minnes olin kindel, et lähen täna Naantalisse ja teen ühe suure kalli oma lapsepõlve lemmiktegelasele Väiksele My’le, siis nüüd on otsustatud, et Muumid jäävad järgmiseks korraks. Üldse ei tõmba siit idüllist rahvamasside keskele.

Jäin vabatahtlikult lainete laksumise taktis raamatut lugema. Salamisi isegi ootasin, et kõik ära läheksid. Nii saingi neli tundi kvaliteetaega iseendaga.

Olgu öeldud, et siin saarel autoga sõita ei saa, sest teid lihtsalt ei ole. Ainus liikumisvahend ongi paat, mida mul hetkel pole. Kui põgeneda tahaks, siis ujudes või mõnele mööduvale alusele hääletades.

Kui kõht lõpuks tühjaks läks, siis kaardistasin ära kõik võimalikud lähedal asuvad söögikohad ja ootasin paati. Kui ta lõpuks tuli, siis põrutasime kõrvalsaarele hilisele lõunale.

Istusin paadis tuul kõrvus vihisemas ja meenus, et üleeile just mõtisklesin, et tahaks kunagi seda päris õiget filmidest nähtud saarestiku elu kogeda. Sellist, et sõidad paadiga ringi, kui vaja lähed poodi ja kui vaja siis restorani. Ei mingeid autosid ja ummikuid. Selle unistuse täitumiseks läks ainult kaks päeva. Hakkan nüüd rohkem unistama.

Maisaari’l on siinkandi parima reitinguga toidukoht - pitsakiosk, kuhu kõik piirkonna näljased on kokku tulnud. Tellimust esitades hoiatati, et pitsaga läheb vähemalt tund. Tegelikult läks isegi kauem. Meil ei olnud kiire, võibolla isegi oli, sest osa seltskonnast ootas paati, mis nad saarele tooks, aga me ei lasknud ennast sellest heidutada.

Päike paistis, raadiost kostis soomekeelne popmuusika ning kõik ootasid rahulikult oma pitsa valmimist. Pikk ootamine tasus ära, pitsa maitses hästi.

Seejärel jalutasime sadamasse ja sõitsime vastutuules tagasi kodusaarele. Õhtune tšill ja grill sai alata.

Turu linn ja saarestik

Töönädala lõpetuseks pole midagi paremat, kui nautida õhtusööki Turu linnas Aura jõe kaldal. Ka kohalikud on tulnud südasuvise nädalavahetuse algust tähistama. Sarnaselt Tartule on siin märksõnadeks linna läbiv jõgi ja üliõpilased.

Kõht täis, tegime kiire jalutuskäigu. Turu tähtsamad tänavad on rajatud jõe kallastele, kust leiab armsa vanalinna välikohvikute ja disainipoodidega, kaldapealsel aega veetvad noored, aga ka Soome suuruselt viiendale linnale omase tänapäevasema linnaosa.

Aga mitte Turu linna ei tulnud seekord avastama, vaid hoopis Turu saarestikku. Üllatus oli suur, kui omast arust sihtkohta jõudsime, aga mökki asemel ennast hoopis paadisadamast leidsime. Meid tervitati sõbralikult, paluti autod ära parkida, asjad võtta ja paati astuda.

Ootamatu, aga imeline paadisõit viis Koivusaari’le. Alustuseks hakkas paistma paadisild ja siis mõned astmed kõrgemal asuv osavalt puude vahele peidetud maja koos tünnisaunaga. Midagi minu maitsele. Kuna olin esimene, kes paadist välja astus, siis valisin ringi vaatamata selle toa siin – miljonivaade otse voodist ja otse merele.

Selgus, et see on saunamaja ning häärber koos köögi ja terrassiga asub 104 puidust trepiastet kõrgemal. Sekundiga genereerisin uue plaani, et ei mingit väljas söömist, vaid naudime võimalikult palju seda elu siin. Ettepanekuga nõustuti ühehäälselt.

Enne magama minekut mõnulesin päikeseloojangu taustal tünnisaunas. Nagu maailmas.

Rapujuhlat

Reedel päikeseloojanguks jõudsime Turu saarestikku Pargase lähedale, kus varem saabujad juba nautisid merevaatelisel terrassil ootamatult saabunud suveõhtut.

Olgu öeldud, et saarestikku jõudmisest ei saanud arugi. Sõitsime küll aeg-ajalt üle sildade, kuid ümberringi mühas mets ja vett nägime harva. Seda, et oleme saare peal, sain aru alles kaarti vaadates.

Laupäeva alustasime brunch’iga. Karjala pirukas, munapuder ja kaneelirullid maitsesid hästi.

Kuna meie maja asub kõrgel mäe otsas, siis läksime alustuseks merd otsima. Peale mõningast seiklemist jõudsime sadamasse. Kuna igal pool on eramaa, siis otsustasime igaks juhuks hoopis linna jalutama minna. Pargase vanalinna moodustavad nunnud nukumaju meenutavad puitelamud. Kirikus käisime ka.

Ja siis juba Turu linna joogatundi. Minu elu kolmas joogatund oli täitsa tore kogemus. Teinekordki.

Selle aja peale hakkas nälg vaikselt silmanägemist võtma ning seltskond jagunes kaheks, ühed kiirustasid Hesburgerisse ja teised jõe äärde Tiirikkala kohvikusse.

Kõht täis pöördusime tagasi koju. Vähipidu on põhjus, miks tuli dressid kleidi vastu vahetada ning pidulik õhtusöök sai alata. Nagu ikka, siis laulu ja vähkidega. Pidulaualt ei puudunud ka maitsev kook.

Eelmisest vähipeost on kuidagi ootamatult viis aastat möödunud. Seda toredam oli taas kokku saada. Traditsioonid on toredad. Veel toredam on, et on sõpru kellega koos traditsioonid saavad tekkida. 

Helsingi vol2

Alustasin päeva Kamppi vaikuse kabeli külastamisega. Ideaalne koht üheks hingetõmbeks selle suure kiirustamise keskel. 2012. aastal valminud kabel on hea näide Soome kaasaegsest puitarhitektuurist.

Kujundushuvilisel tuleb kindlasti käia ära Helsingi Disainikvartalis, kus on umbes 200 disaini-, sisustus- ja antiigiäri ning rõiva- ja ehtepoodi. Lisaks galeriid, muuseumid ja restoranid.

Disainikvartalis asub ka vanasse koolimajja rajatud Disainimuuseum, mis oligi minu tänahommikune eesmärk. Siinsed näitused jutustavad sisustuskunsti ajaloost ja praegusest olukorrast nii Soome kui ka välismaa kunstnike näitel. Muuhulgas saab teada, kes mõtles välja tänaseks juba klassikaks saanud oranžide käepidemetega Fiskarsi käärid, Iittala vaasid või Marimekko värvilised lilled.

Seejärel suundusime Senati väljakule lõunale. Helsingi ajalooline keskväljak toimib sel suvel kulinaariaoaasina. Idee on pakkuda inimestele turvalist kogunemisvõimalust, aidates samal ajal koroonaviirusest kannatanud söögikohti. Peale mõningast otsimist leidsin ka mina meelepärase toidu.

Senati väljaku ümbrus on uusklassitsistlik tervik, kus domineerivad neli Carl Ludvig Engeli projekteeritud ehitist: Toomkirik, Riiginõukogu hoone, Ülikooli peahoone ja Rahvusraamatukogu. Tundub, et kui poleks olnud seda andekat härrat, siis poleks Helsingi üldse Helsingi moodi.

"Ütle Fazer, kui tahad midagi tõeliselt head" – just nii kõlas rohkem kui sada aastat tagasi pisikese kondiitriäri looja härra Karl Fazeri sõnum. Esimene Fazeri kohvik avati 1891. aastal aadressil Kluuvikatu 3 ning sealtpeale on kohvik kohale meelitanud maailma parima šokolaadi ja maitsvate saiakeste andunud fänne. Süümepiinadeta tunnistan, et olen üks neist.

Tavaliselt eelistan eestimaist, aga šokolaad on siinkohal erandiks, sest Fazeri klassikalisele piimašokolaadile ei saa mitte miski vastu. Mul pole näiteks mingi probleem süüa korraga ära üks kahesajagrammine Fazeri piimašokolaad. Kas teadsite, et selle salajane retsept on jäänud samaks alates 1922. aastast, kui Fazeri piimašokolaad oma kuulsas sinises ümbrises turule tuli. Ja siis veel nende rohelised marmelaadist kuulid. Minu vaieldamatud lemmikud juba lapsepõlvest peale. Fazer on parim. Punkt.

Ajapikku rahvusvaheliseks kontserniks kasvanud pereäri on tuntud kogu maailmas ja samanimelisi kohvikuidki leidub Helsingis veel. Kuid just selles esimeses maitseb kakao kõige paremini. Siin lihtsalt on olemas see miski. Ja siin ma nüüd jälle olen ning naudin nurgalauas oma kakaod.

Kõht täis, oli aeg seada sammud Hernesaari poolsaarele, kus asub populaarne ühissaun Löyly. Sada aastat tagasi oli Helsingis 50 avalikku sauna, kuid mõne aasta eest oli neid alles jäänud alla kümne. Nüüd on aga Soome avaliku sauna kultuur tegemas comeback’i – viimaste aastatega on ehitatud mitu uut sauna. Nende seas ka juba eelpool nimetatud Löyly, mis on pälvinud ka rohkesti ülemaailmset meediatähelepanu eelkõige just oma puitarhitektuuri poolest. Juba ainuüksi disaini pärast tasub tulla, aga ka saun ise on külastamist väärt. Muuhulgas saab terrassilt heita ennast otse Läänemere lainetesse.

Täna läks õhtusöögiga paremini kui eile. Astusime sisse Michelini soovitusega restorani Natura. Soovitan. Lõpetuseks Esplanaadi pargi kaudu magama. Mõni päev kohe on tegusam kui teine.

Helsingi

Üha enam tundub, et ülipikalt reise ette kavandada pole tervislik. Praegune olukord maailmas on nii muutlik, et nädalaga on võimalik kõik plaanid pea peale pöörata.

Aga siin ma nüüd olen. Peale viite kuud teel piiri taha. Tuleb tunnistada, et Soome pealinnas ma väga palju turist olnud ei olegi. Viimati käisin mummulisel näitusel ja kunagi vedas sõbranna esimest ja viimast korda IKEA lõputusse labürinti.

Kuna reisinälg on nii suur, siis ootan põnevusega põhjanaabrite pealinnaga tutvumist. Kaks tundi raamatu seltsis laeva päikesetekil läksid lennates. Asjad hotelli ja kiiruga COSi poodi. See kohustuslik käik tehtud, võis rahulikult Esplanaadil reedeõhtust melu nautida.

Kui paarisaja-aastane Esplanaadi park mõistaks rääkida, küll ta siis alles jutustaks. Parki ääristavad pärnad loovad justkui hiigelsuure rohelise saali Helsingi südamesse, kus on juhtunud nii mõndagi juba 19. sajandi algusest saadik. Just sel samal ajal jõudis Helsingisse ka ambitsioonikas sakslane Carl Ludvig Engel, kes linnaarhitektiks saades pargi esimesed joonised paberile pani. Kohalike seas hellitavalt Espa'ks kutsutud pargile annavad tänapäevase näo hubased kohvikud ja skulptuuride rohkus.

Mööda seda rohelist oaasi oma ammuse lemmiku - restoran Kappeli poole jalutades sattusin džässifestivalile.

Kappeli restorani sünniks loetakse 1840. aastat, mil kondiiter Johan Daniel Jerngren lasi ehitada kabelit meenutava pagariäri. Eelmise sajandi hakul kujunes Kappeli luuletajate, kunstnike ja kirjanike kogunemiskohaks. Ajapikku kasvas väiksest pagariärist välja baar, kohvik ja restoran. Etteruttavalt olgu öeldud, et siia satun selle reisi jooksul veel mitu korda.

Enne õhtusööki kogunesime Oodis. Sellist luulelist nime kannab kesklinnas asuv raamatukogu. Juba ainuüksi arhitektuuri pärast tasub tulla, aga mitte ainult, sest mida sügavamale süveneda, seda paremaks läheb. Lisaks raamatutele on siin näituseruumid, kinosaal, kohvikud, helistuudiod, õppeklassid, lasteala, üüritavad kabinetid ja koosolekuruumid, polüfunktsionaalne saal, kohad esitlusteks ja vestlusteks, töötoad, mängu- ja meediaruumid, koosolemisalad, vaikusekohad jne. Oodi on Soome kingitus oma rahvale riigi 101. aastapäevaks. Nõustun nendega, kes ütlevad, et Oodi on justkui elutuba keset Helsingit.

Ei tea, kas asi koroonas või puhkuseperioodis, aga ka siin on paljud söögikohad suletud. Viimases hädas kugistasin alla ühe burgeri. Nagu arvata võis, siis maitseelamust ei saanud. Seda suurem oli rõõm, kui teel hotelli pooljuhuslikult ühes kõrvaltänava urkas „magustoiduks“ elu parimat sushi’t sain. Eriline oli sellejuures, et tegelikult olid nad suletud. Üks kuukokkuvõtet tegev jaapanlanna tuli meile siiski lahkelt vastu ja pakkus, et ta võib mõned sushi’d teha, kuna tegelikult tal ju kala veel on. Ja nii ta läkski, tuled pandi põlema ja toolid tõsteti laua pealt maha. Julgen väita, et sellisel tasemel sushi’t ja sashimi’t meil koduvabariigis ei pakuta. 

Ei raatsi mainimata jätta, et viie tärniga sushi kogemus maksis vähem kui mitte ühegi tärniga burgeri kogemus.

Rapujuhlat

Neljandat korda kogunes üks sõpruskond nädalavahetuseks Tampere lähistele suve lõppu tähistama. Esimest korda armusin siinsesse rahusse ja imelisse järvevaatesse kaks aastat tagasi.

Peale pingelist töönädalat on päris värskendav põgeneda argirutiinist. Jõudsime kohale päikeseloojanguks. Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

Laupäeval tutvusime Tampere linnaga. Päikeseline ilm sobis ideaalselt jalutamiseks. Alustuseks ronisime torni ja vaatasime linna ülevalt. Seejärel jalutasime järveäärsel matkarajal kuni jõudsime kesklinna. Lõunaks sõime toiduturul maailma parimat kalasuppi. Taaskord tõestatud, et kohalike soovitusi tasub kuulata.

Nagu igal aastal, siis ka seekord oli tipphetk laupäevaõhtune vähipidu. Kord aastas puhutakse tolmust puhtaks 30+ aastat vanad kaunistused, pannakse selga piduriided, tuletatakse meelde spetsiaalselt selleks puhuks selgeks õpitud laulud. Keedetakse vähid ja kaetakse pidulaud. Peetakse kõnesid ning nauditakse toredat seltskonda ja maitsvat sööki.

Traditsioonid on toredad. Veel toredam on, et on sõpru kellega koos traditsioonid saavad tekkida.

InInfinity x2

Põhjanabal

Kuna kodus on tunda kauaoodatud kevade lõhna, siis paljude arvates olen hulluks läinud, et nüüd veel suusatama põrutan. Sõitsime ikka väga põhja, nii põhjas polegi ma varem käinud. Isegi jõuluvana elab siit 260 kilomeetri kaugusel lõunas.

Ajataju on siin totaalselt paigast ära. Nii harjumatu on, et päike loojub alles kell 22.00. Pimedat aega on praegusel ajal ainult kuus tundi. Pole palju kohti maailmas, kus aprillikuu viimasel kolmandikul on 70 cm looduslikku lund. Asume Saariselkä külas, kus suusaradadel kohtab põhjapõtru ja lumekarva jänkupoisid silkavad maja taga lagendikul. 

Murdmaarajad on mõnusad. Rühkisin kolmveerand tundi mäest üles, et siis 10 minutiga tuul kõrvus vihisedes alla laskuda. Kõikjal valitseb mõnus rahu, kostuvad Lapimaa ürgse looduse hääled. Igati väärikas punk suusahooajale. 

Hooldemeeskond saab 10 punkti. Igal hommikul määriti vastavalt ilmale kaks tundi suuski. Keeruliste ilmaolude kiuste kogusin mõnikümmend suusakilomeetrit. Peale murdmaaradade avastamist vallutasime suusatõstukiga Kaunispää mäetipu, kus lisaks ilusatele vaadetele nautisime kohalikke rahvusroogasid – poronkäristys ja lohikeitto. Peale kosutavat kõhutäit laskusime mööda serpentiini omal jalal mäest alla tagasi.

Lisaks kahele päikeselisele ja soojale päevale saime tunda tõelist Lapimaa kevadet – tihedat lumesadu ja tuisku. Ööpäevaga sadas maha 20 cm lund. Oma viimast natuke tuisust ja jäist suusasõitu lõpetades nägin suusarajal oravapoisse, kelle vilgas tegevus õnnestus fotokaameraga jäädvustada.

Restoranis Petronella panime piduliku punkti oma toredale puhkusele. Põhjapõdra filee ja muraka puding ehtsast kullast kaunistusega viisid keele alla. 

Täname kasulike vihjete eest :). 

Lapimaa

Kevad on ilmselgelt teelt eksinud, kalendri järgi peaks ta juba ammu meie juures olema. Meie üheksaliikmeline sõpruskond otsustas teda ise otsima minna ja põrutas sõna otseses mõttes PÕHJA. Helsingist 1000 kilomeetrit ja polaarjoonest 170 kilomeetrit põhjapool asub Põhja-Soome populaarseim talispordikeskus Levi.

Üle kahe aasta sain mäesuusad alla ja tunne on mõnus. Suusatamine on nagu jalgrattasõit, mis ei unune. Kõrgel mäe otsas seistes tabas mind nostalgiahetk, sest päikesepaistelise ilmaga on sealt hea vaade naaber suusakuurordile Ylläsele – see on koht, kus 1994. aastal sain esimest korda mäesuusad alla. Peale eilset mägede vallutamist asusin täna murdmaaradadele tuulist ilma ja pilvi nautima.

Vahelduseks Alpidele on tundra maastik hoopis midagi muud ja lausa eksootiline – üksikud kõrgemad künkad keset järvi ning lõputut metsa.

Pärastlõunal istusin kõrvulukustava koerte haukumise saatel põhjapõdranahaga vooderdatud Soome kelgule ja viie tubli kelgukoera* vedamisel algas võidusõit mööda Lapimaa võrratut maastikku. Peale 7 kilomeetri pikkust võidujooksu muutusid need samad metsikult haukuvad koerad sõbralikeks ja armsateks kutsudeks.

*Siberi huskyd ja Alaska huskyd