Laupäev, 30. aprill 2016

Pidupäev

Sünnipäeva veedan sel aastal teisiti. Lõpuks ometi on ka kevad siia jõudnud. Tervitasime teda välikohvikus istudes ja pargis peesitades. 


Õhtul tegime Hemingway baaris kokteiliringi ja seejärel pöördusime pidulikule õhtusöögile. Oli üks ääretult tore päev toredate sõpradega!

Reede, 29. aprill 2016

Euroopa südames

Kohalikud soovitavad külastada Karli silda hommikul võimalikult vara. Nii tegimegi. Olime enne suurt rahvamassi taas sillal. Nüüd oli võimalik siinseid vaateid ja kunsti rahulikult ja omas tempos uudistada.

Jalutasime edasi ning järsku sattusime keset kisa ja kära. Peale esimest ehmatust selgus, et siin on võimalik ajas tagasi minna ja saada osa Praha kevadest - linnaekskursioon sõjaväeautodega ringi sõites.

Jätkasime oma teekonda kondimootori abil. Külastasime Püha Nikolause kirikut ja ronisime mäkke, kus asub Praha linnus ja Püha Viituse katedraal. Kui katedraali peaukse ees seisin ja üles vaatasin, siis teadsin, et olen siin olnud. See võimas gooti katedraal püüab pilku ja võtab endiselt sõnatuks.


Järgmine peatus Petrini küngas. See merepinnast 300 meetrit kõrgem küngas oli 15. sajandil viinapuuaed. 1825. aastast alates on siin park. Üles sõitsime köisraudteega ning alla jalutasime õitemerre uppunud puude ja põõsaste vahelt. Territoorium on nii suur, et teisi jalutajaid praktiliselt ei kohta. Mõnus ja rahulik vaheldus kesklinna saginale.

Peale lõunapausi Petrini künka jalamil vaatasime üle ka legendaarse John Lennoni seina, mis on kuulus selle poolest, et hipid ja salapolitsei pidasid siin värvisõda. Siia on kokku kogutud palju värvilisi emotsioone.

Peagi seisime nõutult keset Euroopa geograafilist südant. Selgus, et Istanbuli ja Praha mastaabid on tiba erinevad. Olime kõik meie jaoks olulised kohad pooleteise päevaga üle vaadatud.

Otsustasime üksmeelselt, et nüüd on õige aeg alustada puhkamist. Meie õnneks on ka ilm muutunud inimlikumaks ja Havlickovy Sady väliterrassil peesitada on täitsa mõnus. Teel sinna möödusime Frank Gehry poolt rajatud tantsivast majast, mis on omamoodi vaatamisväärsus ja ei jäta kedagi külmaks.

Jalad on korralikult vatti saanud. Peale õhtusööki trepist viiendale korrusele jõudmine on paras väljakutse. Päeva lõpuks tõmban diivanile kerra ja peagi hakkavad saabuma esimesed õnnitlused, kodus on alanud uus päev…

Neljapäev, 28. aprill 2016

17 aastat hiljem

10 tarka otsustasid sügisel, et aprilli lõpus tuleb sõita Euroopa südamesse kevadet otsima. Kes siis oskas arvata, et meil endal on hoopis suurem kevad kodus olemas.

Põhikooli lõpuekskursioonist Prahasse on palju aega möödas. Viimane aeg mälu värskendada.


Alustasime oma pikka nädalalõppu õhtusöögilauas õllekannude kokku löömisega. Kuna ma ikka veel ei oska õllekultuurist lugu pidada, siis jäin siinkohal kõrvaltvaatajaks ja panustasin toidule.

Fakt, mida mäletan juba 17 aasta tagusest ajast on see, et Praha on linn, kus kõik teed viivad Karli sillale. Peale maitsvat kõhutäit jalutasimegi üle legendaarse kivist silla. Kuna minu huvid erinesid teiste omadest, siis otsustasin oma teed minna ja suundusin koos tuhandete turistidega keskväljaku suunas. Jõudsin täpselt täistunniks Raekoja seinal oleva astronoomilise kella juurde. See imeline vaatemäng on üks väheseid eredaid mälestusi ka eelmisest korrast.

Ilm on pehmelt öeldes sügisene ja mõnusast jalutuskäigust ei tulnud midagi välja. Pöördusin peagi tagasi korterisse.

Laupäev, 23. aprill 2016

Saia üledoos

Nagu kõigil eelmistel hommikutel, nii ka täna, käis meil võistlus, et kes esimesena ärkab ja saab auhinnaks võimaluse minna prantsuse kombe kohaselt pagariärisse värskeid saiu tooma. Siin ei sööda eilset saia. Kolmesaja meetri raadiuses on meil vähemalt neli pagarikoda. Ükskõik mis suunas hommikul vaatad, ikka näed õnnelikke inimesi kiirustamas kodu poole pikad saiad käes või kotist paistmas. Ka meie austame kohalikke traditsioone. Võib vist liialdamata öelda, et mina isiklikult sõin selle nädalaga ära oma poole aasta saia koguse.


Iga muinasjutt saab ükskord otsa. Pakkisime asjad ja enne lennujaama siirdumist naudime sooja suveilma ja ilusat merevaadet rannal istudes. Veel viimased makroonid ja siis tagasi reaalsusesse...

Reede, 22. aprill 2016

Les Gorges du Verdon

Eile õhtul otsustasime, et vahetame muinasjutulise Eze külastamise kiiruskatsete vastu mägiteedel. Audi S5 pandi täna korralikult proovile. Adrenaliini tase organismis mitmekordistus. 

Meie päev keerles sõna otseses mõttes ümber Verdoni jõekanjoni (prantsuse keeles Les Gorges du Verdon). Vaated kanjonile ning helesinise veega Verdoni jõele on võimsad. Peatusi tuli oodatust kordades rohkem teha, sest iga järgmise kurvi ja künka tagant tuli nähtavale uus imeline vaade, mida oli vaja jäädvustada. Loodusliku iluga pole siin koonerdatud.


Kuna aega kulus plaanitust rohkem, siis lõunasööki nautisime pisikeses külas nimega Aiguines. 

Seejärel sõitsime mägedest alla jõe äärde ja tegime tiiru vesirattaga. Kuna olin hommikul alateadlikult pika kleidi kasuks otsustanud, siis pääsesin väntamisest ja sain olla vahelduseks lihtsalt ilus.


Kui jõelt tagasi jõudsime, oli päike kadunud. Ühiselt otsustasime, et nüüd tuleb kiiremat teed mööda tagasi sõita. Koduteel saime paar korda ka klaasipuhastajad maksimumkiirusel tööle panna.

Koduteel mõtlesin välja, et Eze külastamine on ikkagi kohustuslik. Kuna teistel õhtusöögi osas eelistused ja ettepanekuid puudusid, siis saingi oma tahtmise. Peagi istusin Le Troubadour’i restoranis, kust on eelmisest aastast meeletult hea õhtusöögi kogemus. Ka seekord ei pidanud ma pettuma. Isegi kelner oli sama mees, kes aasta eest kustumatu mulje jättis. 

Ei tea, mis teema sellega on, aga taaskord oli see suurepäraselt säilinud keskaegne kindluslinn mattunud paksu udu sisse. Oleksime nagu astunud muinasjuturaamatusse.

Neljapäev, 21. aprill 2016

Monaco & Menton

Hommikul sõitsime rongiga Monacosse. Peale kohustuslikku kokteili Café de Paris’s ja fotoseeriat maailma kõige kuulsama kasiino ees viis rong meid paar peatust edasi sidrunipealinna Mentoni. Jalutuskäik rongijaamast mööda paradiislikku rannapromenaadi kesklinna poole oli inspireeriv. Siinse vanalinna kollastes ja oranžides toonides majad ja kitsad tänavad on muinasjutulised.


Peale hilist lõunasööki Mentoni peaväljakul ja jalutuskäiku vanalinnas pöördusime tagasi koju. Plaan oli teha kerge kõhutäis, mis lõppes sellega, et õhtusööki polnudki enam vaja. Kuna mõnel meist olid kohustuslikud sammud tegemata, siis läksime õhtupimeduses Garibaldi väljaku ümbrusesse seda viga parandama. Lõpetuseks premeerisime ennast koogitükiga.

Kolmapäev, 20. aprill 2016

St Paul-de-Vence

Peale kahte päeva ratastel panime täna hommikul jälle kondimootorid tööle. Üks korralik poetuur sai tehtud. Mul on hea meel teatada, et ma ei ole siin seltskonnas kõige suurem shopahoolik ;)

Peale lõunat külastasime taaskord minu lemmiklinna St Paul-de-Vence’t. Legendaarne petankiväljak ja seltskond kuulidega tervitasid meid rõõmsalt. Ka hobuseraudadest hobune seisab truult mäe veerel ja valvab linna. Õnneks on nii, et mõned asjad ei muutu kunagi. Isegi restorani menüü on sama, mis aasta tagasi. Kõik on täpselt nii kui peab.

Teisipäev, 19. aprill 2016

Prantsusmaa fjordid

Täna asusime taas varakult teele ja jõudsime enne teiste turistide saabumist sarmikasse kalurikülla Cassisesse. Uudistasime sadamas koos kohalike kaluritega nende äsja püütud saaki.


Hommikune foie gras, Brie juust ja pikk sai maitsesid pargipingil värviliste majade taustal vähemalt sama hästi kui Michelini tärni restoranis. Tänane ilm on eilsega võrreldes nagu öö ja päev. Jõudsime selle aasta esimese tõelise suvepäeva ära oodata. Elu on ilus.


Kuidagi sujuvalt muutus meie plaan ning jalgsimatk mägisel rannikul asendus paadisõiduga merel. Sõitsime kalapaadiga calanque’ ehk Prantsusmaa fjorde uudistama. Kui mootor viimaks vaikis ja paat ühes imelises calanque’s ankrusse pandi, tundsin, et nüüd on küll puhkus alanud. Vesi on nii helesinine ja puhas, et sügaval ujuvad kalaparved tunduvad käeulatuses olevat. Vapramad meist käisid isegi 18kraadises vees ujumas. Ülejäänud otsustasid fjorde ka ülevalt vaadata ja läksid poole pealt maha, mille tulemusena sain privaatse paadisõidu tagasi Cassisesse.


Vahetasin tennised plätude vastu ja asusin suveilma nautides matkajaid ootama. Hommikuga võrreldes on siin nii mõndagi muutunud. Rahu ja vaikuse idüll on asendunud rahvahulkadega. Enne massilist välisturistide saabumist on kogu riigis levinud siseturism. Nagu üks kohalik tabavalt ütles, siis praegu naudivad prantslased oma riigi ilu ja parimat ilma.


Kuna Prantsusmaal enne kella 19.00 süüa ei anta, siis otsustasime, et teeme õhtusöögi poolel teel koju - kuulsas punase vaiba linnas Cannes’is. Mõeldud - tehtud!

Esmaspäev, 18. aprill 2016

Pont du Gard

Uni on magus ja kohe üldse ei taha puhkuse ajal äratuskella peale ärgata, aga täna just nii juhtus. Etteruttavalt olgu öelda, et asi oli seda väärt, sest ees ootas meeleolukas ja tihe päev. 

Alustuseks kihutasime mööda kiirteed Prantsusmaa suuruselt teise linna ja Provence-Alpes- Côte d’ Azur regiooni pealinna Marseille’sse. Külastasime palverännakute sihtkohta Notre-Dame-de-la-Garde kirikut, mis asub kõrgel künkal, kust avaneb imeline vaade alla linnale ja sadamale. Peale võitlust tormituultega ja maitsvat lõunasööki pakkisime ennast taas autosse. 

Järgmine peatus oli maailma kõige kõrgem Vana-Rooma akvedukt Pont du Gard. See Gardon’i jõge ületav sillakompleks koosneb kolmest teineteise peal asuvast kaarsillast, millest kõige ülemine kannab veekanalit. Uskumatu ikka milliseid ehitisi rohkem kui 2000 aastat tagasi ehitati. Veel uskumatum on see, et nad tänaseni nii hästi säilinud on ja sain oma jalaga seal peal kõndida. Emotsioonid on nii võimsad, et nende kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu.


Kuna põrutasime Nice’st piisavalt kaugele maid avastama, siis täna me koju tagasi ei jõudnud ja ööbisime Aix-en-Provence’s. Tegemist on järjekordse kauni linnakesega.

Päev oli piisavalt väsitav, et varakult teki alla pugeda. Unemati ei olnud veel saabunud, kui äkki kuulsin rõdult nurrumist. Üks pisike kiisupoja oli eksinud. Niipea kui ukse avasin, oli ta sekundiga minu voodi all ja sama kiirelt oli kadunud ka minu uni.

Pühapäev, 17. aprill 2016

30 000 sammu ja 19 kilomeetrit

Kes suudab öelda “ei” värsketele croissantidele? Mitte keegi! Prantsusmaal söön isegi mina hommikusööki.

Sel hetkel, kui otsustasime ennast lõpuks toast välja ajada, hakkas paduvihma sadama. Tugevamaid see ei heidutanud. Haarasime vihmavarjud ja võtsime suuna promenaadile. Jalanõude pikema eluea huvides oleks olnud mõistlik paljajalu läbi linna jalutada. Päike näitas ennast just siis, kui Lafayette’i kaubamajja jõudsime. Parimat ajastust annab otsida. Tegime kiired ostud ning pöördusime tagasi promenaadile päikest, merd ja maailma parimaid makroone nautima.


Seejärel kiirustasime aeglaselt koju, viskasime pakid nurka, tegime saiapausi ja jätkasime jalutuskäiku Mont Boroni piirkonnas. Nagu oleksin koju jõudnud...

Peale pikka ekslemist mööda serpentiine jõudsime Mont Boroni parki, mis asub väikese mäe jalamil. Siinkohal on paslik küsida, et milleks minna otse, kui saab ringiga. Tippu jõudes mõistsime, et ronimine oli seda väärt. Õhk on värske ja vaated imelised. Meie õnneks pole teised turistid seda kohta avastanud. Siinset lõputut rahu ja kindluse varemeid naudivad igas vanuses kohalikud.

Päeva lõpuks olid jalad korralikult tööd teinud. Olime maitsva õhtusöögi auga välja teeninud.

Laupäev, 16. aprill 2016

Tagasi!

Aasta tagasi lõpetasin postituse järgmiste sõnadega: “Prantsuse Rivieras on nii palju ilu, et omadussõnadest kipub puudu jääma – iga linn ja küla on omal moel eriline. Pole kohta, kuhu ei tahaks kauemaks jääda või ikka ja jälle tagasi tulla...”

Istusingi taas lennukisse, et jätkata sealt, kus aasta tagasi pooleli jäi. Vastuvõtt Nice’i lennujaamas oli võimas – sirelikimpude, maasikate ja sampusega. 


Õhtusöögil tekkis kommunikatsiooniviga, mille tulemusena jäin tühja taldrikuga. Sisimas olin isegi tänulik, et nii läks, aga kaaslastel hakkas minust hale ning lõpuks sain parima osa kõikidest toitudest. Selleks sõbrad ongi!