Laupäev, 11. aprill 2020

Kaluri elu vol3

Seda pikka nädalavahetust olen kaua oodanud. Pidin sõitma muinasjutulisse Viini, kus oli muuhulgas plaanis külastada maailmakuulsat ooperiteatrit. Läks teisiti.

Juba vanarahvas teadis rääkida, et suur reede on nii tähtis püha, et isegi rohi ei kasva, aga mina kohe ei oska rahulikult olla. Peale mõningast ekslemist leidsime metsaaluse, kus kasvab lademetes kevadist vitamiini - karulauku. Istu ainult maha ja hakka lõikama. Veel haarasin teeservast kaasa pajuoksad. Tänasel päeval kohustuslik kaunistus igas kodus.


Karulaugupestot valmis üle kahe kilo, millest suurem osa läks sügavkülma talve ootama. Sibulakoorte ja teiste käepäraste vahenditega said ka munad pühade puhul värvilised kuued.


Päeva lõpetas imeline loojang.


Tänu ülemaailmsele koduarestile on paljudest meist saanud veel paremad kokad. Julgen väita, et olen üks neist. Söögitegemine on väljund, mis hoiab meeled erksana. Neid toite, mida varem käidi restoranis sööma, tehakse nüüd kodus. Kui varasemalt ma väga tihti uusi asju ei katsetanud ja läksin n-ö kindla peale välja, siis nüüd on peast läbi käinud mõte, et võiks proovida kringlit küpsetada. Vaatame, kas jõuan selleni või lastakse enne uksest välja maailma avastama.

Täna oli õhkõrn lootus, et ehk saab ikka võrgud vette. Kahjuks jäi see vaid unistuseks. Oli hoopis päev täis kokkamist. Lõunaks küpsetasin vaniljekreemisaiakesi ning õhtul olid menüüs minu esimene karulaugumajonees ja homemade friikartulid. Kõik nullist omatehtud.



Etteruttavalt olgu öeldud, et pühapäeva magasin sõna otseses mõttes maha. 

Esmaspäev, 6. aprill 2020

Kaluri elu vol2

Laupäeval oli meri tormine ja kalale ei saanud. Just sellisteks päevadeks olen varunud siia hulga raamatuid. Aga üldse ei ole praegu lugemise lainel. Ka võrkkiige üles panemiseks on veel vara. Läksin hoopis jalutama.

Eile läks nii hästi, et äratuskell ei helisenud ja sain rahulikult pühapäevahommikusi pannkooke küpsetada. Seda kõike ainult sellepärast, et ilmataat andis kaluritele vaba päeva. Tavaliselt on nii, et tuleb koos päiksetõusuga võrgud välja tuua. Vastasel juhul võib keegi saagi pihta panna. Üks suuremat sorti kurjajuur on hüljes, kes jätab endast maha hiigelsuure auguga tühja võrgu. Nii on juhtunud.


Nägin esimest kirjut liblikat ning võtsin ette jalutuskäigu piki mereäärt. Ilm oli parem kui päev varem. Ainult tuul ei tahtnud kuidagi vaibuda.

Või siiski? See on nagu Murphy seadus, et just siis kui on kojumineku aeg, otsustab tuul raugeda. Kui selles koduarestis üldse midagi positiivset on, siis see, et saan tööd teha kus iganes.

Eriline kogemus on seista esmaspäeva hommikul kell 7.00 paadis ja korjata võrke kokku. Taustaks luige tiivalöögid ja kajakate kisa. Tänane saak: lõhe, meriforell, kolm merisiiga, kilo ahvenat ja 750 grammi räime. Ilus algus töönädalale.


Olen selgeks saanud, et merel aeg lendab. Sedakorda püsisime enam-vähem graafikus. Hilinesin kodukontorisse 10 minutit. See on täpselt sama vähe kui tavaolukorras õigest bussist maha jäädes.