Dudutki

Valgevenelased tahavad maalt linna. Korterite järjekorrad on pikad, hoolimata sellest et Minskis on ehitusbuum täies hoos. Nagu meil mõnikümmend aastat tagasi. Ei midagi uut siin päikese all. Kui jõuad oma aja ära oodata, siis annab pank 5% korterilaenu. See võib tähendada kuni 15 aastast ootamist. Kui tahad korterit kohe, siis ka see on võimalik, aga sellisel juhul on laenuintress 40%. Valgevene on riik, kus kohtuvad nostalgia ja tänapäev.

Meie läksime täna vastupidiselt enamuse soovidele hoopis linnast maale. Külastasime Dudutkis asuvat unikaalset etnograafilist kompleksi, mis on võrreldav meie vabaõhumuuseumiga. Tegemist on ainsa eramuuseumiga Valgevenes. Nägime, kuidas töötavad keraamik, sepp, käsitöömeistrid ning degusteerisime kohapeal valmistatud jooke, soolapekki, leiba ja juustu.

Enne reisi ei olnud kindel, kas lennukid Valgevenesse sõidavad. Põhjuseks suured sõjaväeõppused. Hetkel veel ei ole kindel, kas lennukid meid siit täna koju viivad. Põhjuseks need samad sõjaväeõppused. Tagantjärele saab öelda, et hirmul on suured silmad. Tegelikult õppused igapäevaelus silma ei hakka. Mõned helikopterid lendasid ringi ja see oli ka kõik.

Mir ja Nesviž

Hommikusöögiks pakutakse imemaitsvaid sõõrikuid, pannkooke ja kohukesi. Elu nagu vanaema juures.

Kas teadsid, et kolmandik Valgevenest on metsaga kaetud? Laupäeva hommikul on sõidutee ääred autosid täis pargitud, vaba kohta naljalt ei leia. Seeneralli on täies hoos. Neil on isegi erafirma, mis tegeleb kadunud seeneliste otsimisega. Kes otsib, see leiab.

Meie leidsime Hronda oblasti, kus asub 16. sajandist pärit Miri loss, mis kuulub seitsme Valgevene ime hulka ning UNESCO maailmapärandi nimistusse. Seda uhket viie torniga lossi lihtsalt peab nägema.

Tagasiteel Minskisse jääb teele Nesviž, üks Valgevene vanimaid linnu. Ka seal külastame ilusat lossi. Stiililt hoopis teistsugune kui Miri loss, kuigi mõlemad olid Radziwilli vürsti suguvõsa residentsid.

Seejärel kihutasime suhkrupeete vedavate autode vahel tagasi pealinna, et päevavalguses ka Minskit näha.

Ostsime tee äärest ämbritäie maitsvaid pirne. Veel pakuti õunu, täna metsast korjatud puravikke, kuivatatud kala ja kartulit. Valgevene on kartulivabariik, siin tarbitakse ühe inimese kohta kõige rohkem kartulit maailmas. Nüüd tean, miks iga prae juures on kolm korda rohkem kartulit, kui jõuan ära süüa.

Minskis külastasime hiiglaslikku Kamarovka turgu, kus on kõike, mida ühel korralikul turul olema peab. Inimesed on sõbralikud ja abivalmid. Väikese liialdusega võib öelda, et mu kohver on nüüd soolapekki täis. Õigust räägivad need, kes ütlevad, et elu Valgevenes on odav.

Viimast väidet illustreerib ilmekalt ka see, et bussipilet maksab 60 kopikat, so 26 eurosenti. Peale õhtusööki sõitsime hotelli linnaliinibussiga. MAZ-bussiga. Valgevene oma toodang. Väidetavalt sõidavad samad bussid ka Tartu linnas ja täiesti edukalt.

Kaks pealinna

Sisustasin hommikuse vaba aja Varssavi vanalinnas jalutamisega. Pühapäeva õhtuga võrreldes on pilt hoopis teine. Nüüd on siin lõpuks ruumi ringi vaadata. Varssavi Kuningatee (Trakt Królewski) on linna peatänav, kus täna uudistavad valdavalt turistid. Politseinike asemel on näha tee ääres asuvaid kirikuid, paleesid, galeriisid ja muuseume. Siin paikneb Copernicuse ausammas, Püha Anna katedraal ja Püha risti katedraal. Viimases on väidetavalt kinni müüritud Chopini süda. Mõnus jalutuskäik!

Enamus meist on kiirustanud läbi Poola Lõuna-Euroopat avastama. Aga paljud meist saavad öelda, et on tegelikult Poolat näinud. Mina täna juba saan. Soovitan.

Eile õhtusöögilauas tekkis korraks tunne, et jään parem siia, aga uudishimu sunnib edasi liikuma. Järgmine sihtkoht tekitab inimestes küsimusi, et mida ma küll sinna ära kaotasin...

Soovituslik oli reis Välisministeeriumi kodulehel registreerida – tehtud. Kohustuslik kindlustuspoliis taskus astun lennukisse, mis maandus 50 minutit hiljem Minskis.

Valgevene pealinn Minsk areneb tohutu kiirusega ning meenutab kohati hiiglaslikku ehitusplatsi. Viimase kümnendi jooksul on linnapilti kerkinud suuremas koguses pilkupüüdvaid ühiskondlikke hooneid – olümpiaküla, jäähokikeskus, presidendipalee. Rääkimata hiiglaslikest elamukvartalitest. 

Esmamulje on positiivne. Oma laiade avenüüde ja suursuguste hoonetega ei jää Minsk alla teistele Euroopa pealinnadele. Teist nii puhast ja korras suurlinna esimese hooga ei meenugi. Pealinna järgi otsustades on siin riigis kord majas.

Malbork

Tänase päeva eesmärk on jõuda tagasi pealinna. Et bussisõitu natuke vaheldust tuua, külastame Malborki linnust, mille ehitustööd algasid 1274. aastal ja kestsid 230 aastat. Hiigelehitise rajamiseks kasutati üle miljoni telliskivi. Linnusest sai Saksa ordu keskus. 1997. aastal kanti see UNESCO nimistusse.

Hetkel on Malborki linnus suurim tellistest ehitatud linnus ja suurim gooti stiilis linnus maailmas. Malbork koosneb kolmest üksteise sisse ehitatud kindlusest. Võimas ehitus, mille väärikast loost sain kolme tunniga totaalse üledoosi. 

Neli tundi bussisõitu ja olemegi tagasi Varssavis.

Gdansk-Sopot-Gdynia

Lõunaks jõudsime kireva ajalooga hansalinna Gdanskisse, mis oli sajandeid suurim ja rikkaim sadamalinn Läänemere kallastel ning võistles oma rikkuselt isegi Lübeckiga. Praegu on linn Põhja-Poola tähtsaim kultuuri-ja turismikeskus. Nägime uut ja vana raekoda, Neptuni purskkaevuga Pikka Turgu koos gooti stiilis hoonetega ja maailma suurimat telliskividest kirikut.

Järgmine peatus Poola suvepealinn Sopot, mis on tuntud Euroopa pikima puitmuuli poolest. Lisaks on Sopot eestlastele hästi teada, kuna siinsel lauluvõistlusel on omal ajal tiitleid võitnud nii Anne Veski kui ka Jaak Joala. Kuurortlinna külastus jäi lühikeseks, kuna päikesevarjude asemel avasime vihmavarjud ning ujumise asemel käisime hoopis metsas lauluvõistluse areeni vaatamas.

Lõpuks tegime kiire põike Gdynia linna. Seejärel pöördume tagasi Gdanski, kus vihma ja tuult trotsides saime positiivse maitseelamuse. Taas tõestatud, et mere ääres tuleb süüa kala ja mereande.

Kõik täna külastatud linnad kokku moodustavad linnastu ehk nn kolmiklinna.

Torun

Täna ennelõunal sõitsime bussiga põhja poole Toruni linna. Üks vanemaid linnu Poolas ja üks vähestest linnadest, mis jäi sõdades hävitamata. Linn rajati Saksa ordu ehk Teutooni ordu poolt 13. sajandi alguses. Keskaegne linnasüda koos originaallinnaplaaniga on alates 1997. aastast kuulunud UNESCO nimistusse.

Torunist on pärit üks maailma silmapaistvamaid keskaja teadlasi Nicolaus Copernicus, kes oli astronoom, matemaatik ja arst ning pani aluse heliotsentrilisele maailmasüsteemile. Sobrasin mälusoppides ja meenus, et minagi olen kunagi õppinud Koperniku süsteemi. Seda meest siin linnas unustatud pole. Kõikvõimalikud temaga seotud paigad said täna üle vaadatud.

Hotellituppa astudes leidsin padja pealt südamekujulise küpsise. Peagi selgus, et Torun on linn, kus valmistatakse piparkooke 365 päeva aastas. Nad on oma salaretsepti järgi valmistanud piparkooke juba üle 700 aasta. Võivad küll uhkusega piparkoogipealinna tiitlit kanda. Neil on isegi piparkoogimuuseum. “Torunskie pierniki” on Poola piparkoogid, mille imeline lõhn hõljub üle kogu keskaegse hansalinna. Ühte piparkoogi töökotta unustasin ennast pikemaks ajaks. Kõik kapid ja sahtlid olid imeliselt kaunistatud piparkooke täis. Nende piparkook on teistsugune kui meie oleme harjunud, aga maitsevad sellest hoolimata hästi. 

Käsipagas on piparkooke täis. Lisaks ammutasin ideid esimeseks advendiks, kui hakkame taaskord sõpradega piparkooke küpsetama.

Varssavi vol2

Šampust on ennegi hommikusöögi kõrvale pakutud, aga viin hommikusöögilauas - selle nägemiseks tuleb Varssavisse sõita. Ei saagi aru, kas nad proovivad turistide kaasabil ilma ilusamaks juua või, mis neil täpselt plaanis on. Haarasin hoopis paar Poola õuna ja põrutasin uuele katsele vanalinnaga tutvuma. 

Frédéric Chopin oli helilooja ja pianist, kes pani aluse poola rahvuslikule muusikakoolkonnale. Alustasime oma päeva tema jälgedes jalutades. Eilses rahvamassis jäid nii mõnedki detailid kahe silma vahele. Näiteks kõikide hoonete ja kohtade juures, mis on seotud Chopiniga, on pink nupuga, millele vajutades hakkab kõlama mõni tema paladest. Põhjusega on teda nimetatud üheks kuulsaimaks ja mõjukaimaks heliloojaks klaverialal. 

Jalutasime Łazienki pargis, mis on oma 76 hektariga pealinna suurim roheala. Kõige muu kuningliku keskel asub siin viimase Poola kuninga suveresidents ja Chopini ausammas. Lisaks on park koduks paabulindudele ja oravatele. 

Peale lõunat vallutasime kauni Wilanowi lossi. 7 km kaugusel Varssavi kesklinnast Vistula jõe kaldal asuv kuningas Jan III Sobieski suursugune suveresidents koos luksusliku barokse pargiga on külastamist väärt. Minule meenutas see Peterhofi, osadele hoopis Schönbrunni. Poolakad ise kutsuvad seda hellitavalt väikeseks Versaille’ks.

Varssavi

Nostalgiareiside seltskond kogunes taas. Oleme koos avastanud Venemaa, Gruusia, Kasahstani, Usbekistani, Moldova ja Aserbaidžaani. Järgmise seitsme päevaga lisandub nimekirja veel minu jaoks kaks täiesti uut riiki.

Otselend sügisesest Tallinnast viib 1,5 tunniga suvisesse Varssavisse. Poola ootab avastamist. Alustame pealinnast. Esimene vau-efekt tekkis lennujaamast hotelli sõites. Juba kaugelt paistab linna keskel kõrguv stalinistlikus stiilis Kultuuri ja Teaduste Palee, mis on siin samasugune sümbol nagu Big Ben Londonis või Eiffeli torn Pariisis. 

Poola pealinn hävis teises maailmasõjas 80% ulatuses. Peale sõda algas linna taastamine, mis tõi kaasa linna välisilme muutuse. Varssavi peamised vaatamisväärsused asuvad UNESCO nimistusse kuuluvas vanalinnas. 

Peale Varssavi linna sümboli “Väikese merineitsiga” tutvumist ja jalutamist kitsastel värviliste majadega ääristatud tänavatel, muutub meie jalutuskäik vanalinnas oodatust keerulisemaks. Põhjuseks see, et iga kuu kümnendal päeval mälestatakse Smolenski lennukatastroofis hukkunuid. Sattusime täpselt missa ajaks “õigesse kohta”. Tänavatele on kogunenud palju rahvast ning osad tänavad on suletud. Lisaks on pandud suur hulk märulipolitseinikke linnasüdamesse korda valvama. Otsustame ühehäälselt, et tuleme homme tagasi.

Rapujuhlat

Neljandat korda kogunes üks sõpruskond nädalavahetuseks Tampere lähistele suve lõppu tähistama. Esimest korda armusin siinsesse rahusse ja imelisse järvevaatesse kaks aastat tagasi.

Peale pingelist töönädalat on päris värskendav põgeneda argirutiinist. Jõudsime kohale päikeseloojanguks. Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

Laupäeval tutvusime Tampere linnaga. Päikeseline ilm sobis ideaalselt jalutamiseks. Alustuseks ronisime torni ja vaatasime linna ülevalt. Seejärel jalutasime järveäärsel matkarajal kuni jõudsime kesklinna. Lõunaks sõime toiduturul maailma parimat kalasuppi. Taaskord tõestatud, et kohalike soovitusi tasub kuulata.

Nagu igal aastal, siis ka seekord oli tipphetk laupäevaõhtune vähipidu. Kord aastas puhutakse tolmust puhtaks 30+ aastat vanad kaunistused, pannakse selga piduriided, tuletatakse meelde spetsiaalselt selleks puhuks selgeks õpitud laulud. Keedetakse vähid ja kaetakse pidulaud. Peetakse kõnesid ning nauditakse toredat seltskonda ja maitsvat sööki.

Traditsioonid on toredad. Veel toredam on, et on sõpru kellega koos traditsioonid saavad tekkida.