Ühest äärmusest teise

Türkmenistan suutis minu pea ikka korralikult segamini ajada. Üsna kiiresti mõistsin, et kõiki fakte ei tasu puhta kullana võtta. Tihti juhtus nii, et ühele ja samale küsimusele anti totaalselt erinevaid vastuseid. Selge on see, et midagi pole selge. 

Ei tea sedagi, kas see nii on, aga keegi kuskil väitis, et Türkmenistanil on viisavabadus ühe väikese saarega, mille nime keegi ei mäleta, Malaisia ja Türgiga. 

Viimane ka põhjus, miks Ašgabatist väljus eile Istanbuli lausa kaks lennukit. Meie lend ja siis kuus tundi hiljem üks veel. Oluline on märkida, et vahepeal ei väljunud ühtegi lendu. 

Korraks tõusid emotsioonid lakke, sest check-in’i onu teatas, et lennuk on välja müüdud. Meile öeldi tõsimeeli, et me vist ikka ei taha teid veel ära lasta. Peale mõningast segadust ja kohalike passikontrollist tagasi saatmist, vähemalt nii meile tundus, istusime õnnelikult lennukis ja lehvitasime presidendi valvsa pilgu all marmorlinnale. 

Kuigi nägin seda oma silmaga, siis ikka veel ei mahu pähe, mida kõike maagaasi raha ja suurushullustuse käes vaevlevate riigijuhtide sümbioos teha võib. Mõistlikkus ei ole Türkmenistanis märksõna. See on igal juhul kindel. 

Kuna meie koduvabariigis on ka lendudega nagu ta on, siis õnnestus eilne õhtu ja tänane hommikupoolik Istanbulis veeta. On juba traditsiooniks saanud, et kui juba Istanbuli, siis ikka kaks korda aastas. 

Kiiresti harjusin maailmas üksi olemisega. Päris keeruline on totaalselt teises äärmuses omadega hakkama saada. Mina veel, aga minu ego ei taha kuidagi mahtuda siia sagivasse suurlinna. 

Tegelikult on Istanbuli kohta päris rahulik. On ju pühapäev ja siis nad päriselt ka puhkavad. Isegi üks põhiline turismimagnet Suur turg on täna suletud.

Imedemaa

Lõpuks õnnestus patsutada ka ühte ahhal-tekiini tõugu hobust. Sellele Türkmenistanist pärit kõrgelt hinnatud tõule on omane kuldset tooni karv, pikk kael ja pikad jalad. Nad on tuntud kiiruse ja vastupidavuse poolest. Türkmenistan on Kesk-Aasia riikidest ainus, kus hobuseliha söömine on keelatud. Hobune on püha loom, kes kaunistab ka riigi vappi.

Loomadega on nii, et metsikuid isendeid pole, kõik kuuluvad kellelegi. Nii hobused, kaamelid kui ka kõik teised. Kui omanik pole teada, siis on omanikuks president ise. 

Nii hull asi ei ole nagu kuulujutud räägivad, et üksinda ringi liikuda ei tohi. Hommikused jooksuringid on täitsa lubatud. Samas vastab tõele väide, et ilma kohaliku turismifirma ametliku kutseta viisat saada pole võimalik. Asjaajamine on paras peavalu, aga siiski tehtav. 

Olin valmis selleks, et Türkmenistanis internetti üldse pole. Mobiilse interneti kasutamise võimalus puudubki täielikult. Seda polegi olemas. Hotellides on valdavalt wifi, aga mis kasu sest on, kui Facebook, Instagram ja Google on blokeeritud. Kaheksa päeva põhimõtteliselt internetivaba elu on ääretult värskendab. Kõik meie netisõltlased tuleks siia saata. 

Igal reisil on kombeks lõppeda. Täna on see päev, kui tuleb jätta hüvasti selle omamoodi imedemaaga. Ütlen ausalt, et ootused olid pigem madalad või õigem oleks vist öelda, et neid polnudki. Nüüd üheksa päeva hiljem on emotsioonid laes. Türkmenistan hüppas kõrgelt üle lati. Tõsiselt.

Nohur & Köw Ata

Jätkasime sõitu Balkanabadist pealinna poole. Endiselt oleme kõrbes ja täna õnnestus kogeda liivatormi. Tuul keerutas nii hullusti, et isegi teedele tekkisid minutitega korralikud liivadüünid. 

Kolme tunniga jõudsime Nohuri külla. See kilomeetri kõrgusel asuv mägiküla on kultuurihuvilistele kohustuslik. Siin elab nohuri hõim, kes on segu türkmeenidest ja pärslastest. Segunemine väljendub nii keeles kui ka kommetes. Kuna siinne rahvas pole suutnud endale hõimunime välja mõelda, siis peetakse neid lihtsalt pärsia mõjudega türkmeenideks. Traditsioone hoitakse au sees, nad isegi abielluvad ainult omavahel. 

Külastasime käsitöökoda, kus näidati kangastelgedel salli kudumist. Omaette vaatamisväärsus on küla kalmistu, kus igat hauda kaitsevad mägikitse sarved. Just siin kõrgel mägede vahel valmivad riigi parimad granaatõunad. 

Järgmine peatus oli Köw Ata maa-aluse järve juures. Alustuseks korralik kõhutäis lambašašlõkki ja kaamelikebabi, millele järgnes laskumine 55 meetri sügavusele koopasse, kus asub 250 meetri pikkune ja 14–23 meetri laiune soojavee järv. Ujudes 38 keemilist elementi sisaldavas vees, lootsime saada ravi kõikide haiguste vastu. Nii lubab infotahvel. Teiste hulgas on ära mainitud nahaprobleemid, reuma, neeruhaigused. Lisaks pidi kümblus rahustama kesknärvisüsteemi ja ära hoidma külmetushaigused. Ehk saan oma kurguvalust ka lahti. 

Siiani olen omistanud mädamuna lõhna Islandile, aga nüüd on veel üks koht, kus samad aroomid võimust võtavad. See tähendab ainult üht, et vähemasti väävliga on neil hästi. Ülejäänud 37 elementi jäid tuvastamata. 

Presidentlik ehituskirg ei piirdu ainult korruselamute püstitamisega. Ka kõrbesse on rajatud kvartalite kaupa ühe- ja kahepereelamuid, mis näevad ilusad välja, kuid tunduvad olevat sama tühjad, kui linnatäis uusi kortermaju.

Õhtuks jõudsime ringiga tagasi Ašgabati, kus ootavad ees juba tuttavad viimase Pariisi moe järgi ehitatud valgest marmorist pilvelõhkujate hordid. Märkimist vajavad ka konditsioneeri ja televiisoriga varustatud bussipeatused. Palun mitte unustada, et asume keset kõrbe ja juulis pidavat siin temperatuur tõusma 50 kraadini. Meil on ilmaga vedanud, temperatuur on olnud 25 ringis.

Imelised paigad

Ikka kõrbes. Siin polegi väga mujal olla, sest 80% riigist asub Karakumi kõrbes. Istusime džiipidesse ja kihutasime kaamelite vahelt läbi Gözli Ata’sse, kõige pühamasse kohta riigis. Pühapäeval on Türkmenistani tähtsaim püha ja selleks sõidetakse just siia üle riigi kokku. Juba praegu on väidetavalt tavalisest rohkem rahvast. Seisan keset saginat täis platsi ja vaatan, kuidas kohalikud väliköögis süüa teevad. Magatakse ja süüakse vaipadel ühe hiiglasliku katuse all. 

Tõime nende pühade ettevalmistamise rutiini natuke vürtsi. Kui muidu eriti ei taheta pildistamiseks poseerida, siis siin lausa võeti varrukast kinni ja paluti koos fotojäädvustust. Väike pettumus saabus siis, kui selgus, et nad ei saagi pilti kohe paberil endale. Näod läksid naerule siis, kui Eestist kaasa toodu maiustused kotist välja kaevasime.

Ka meie lõunatasime siin. Küll eraldi ruumis, aga vaipadel istudes ja kõige tähtsama mehe valvsa pilgu all. Türkmenistan elab täielikus isikukultuses. Presidendi pilte on kõik kohad täis. 

Samal ajal kui söök valmis, jalutasime triibulise mäe jalamile. Olen sõnatu. 

Kõrberalli jätkus. Kõik eelnev oli pelgalt sissejuhatus. Alles nüüd saime kogeda tõelist looduseime. Maalilised punavalgetriibulised Yangikala kanjonid võtavad sõnatuks. See on võimas, mida vesi on meisterdanud. Pildid räägivad enda eest.

Awaza vol2

Täna saan süümepiinadeta laiselda. Vaba kava viis mind jalgupidi Kaspia merre ning jalutuskäigule inimtühjale promenaadile. 

Hotellis on veel mõned üksikud inimesed. Täna näiteks õnnestus kohalikega basseini ääres juttu ajada ja küsimuse peale, et miks pealinna tänavad inimtühjad on, tuli vastuseks, et põhjuseks on komandanditund. See tähendab, et teatud kellaajast on tänaval eriloata liikumine keelatud. Meie reisisaatja ei kommenteerinud seda teemat. Tema väitel on kõik alati juba koju läinud. 

Enne reisile tulekut panin endale Google’i abiga pähe mõtte, et järgmised kaheksa päeva söön ainult pilaffi. Tegelikult on nii, et põhiliselt olen toitunud lamba- ja kanašašlõkist. Sealiha pole, kuna usk ei luba seda süüa. Tomatisalatit on ka. Pilaffi olen saanud ainult korra ja seda ka suure nurumise peale. Küsimusele, et miks kuskil pilaffi pole, sain vastuseks, et seda riisirooga söövad nad kodus, aga külalistele pakutakse ikka midagi paremat. Kinnitan, et šašlõkki oskavad nad hästi teha. Kas teadsite, et lambaliha maitse sõltub suuresti sellest, mida loom on söönud. Kasukaid siinsed lambad igal juhul söönud pole. Magustoiduks pakutakse valdavalt arbuusi ja melonit.

Ulme kuubis, et oleme ainsad välisturistid igal pool. Eks nad muidugi annavad endast parima, et ükski normaalne inimene ei hakkagi siia riiki tulema. Meie õnneks ei kuulu normaalsete hulka. 

Tundmatu kuurortlinn Awaza

Dasogus asub Usbekistani piirist 30 kilomeetri kaugusel. Hommikul tegime kiire bussiakna ekskurssiooni ja vaatasime üle ühe ilusa siniste kuplitega mošee. 

Peale lõunat maandusime Türkmenbashi lennuväljal. Käisime turul, kus kõige eredamalt jäi meelde kaameli küüru rasv. Tekkis ka kinnisidee, et enne ei lahku Türkmenistanist, kui pole saanud kaameliliha proovida. Kahjuks on turgudel pildistamine keelatud. 

Awaza on Kaspia mere äärne kuurortlinn, mida kohalikud nimetavad väikeseks Dubaiks. Sellise faktiga läksin vastu järgmisele seiklusele. Kuna mul on õnnestunud Dubais paar korda käia, siis oli olemas kujutluspilt. Ütlen kohe, et see ei läinud mitte mingi nurga alt kokku reaalsusega. Sõna otseses mõttes “in the middle of nowhere” keset poolkõrbe on ehitatud suurem kogus ultramoodsaid hooneid ja viietärnihotelle. Kuuldavasti on tegemist maailma kõige kummalisema kuurortiga. 

Ei tea, kas asi selles, et hooaeg on läbi, aga teisi inimesi siin ei ole. Mitte kedagi. Maailmas üksi olemise tundega hakkab juba vaikselt ära harjuma. 

Jalutasin Kaspia äärde. Meri, mis tegelikult polegi meri, vaid hoopis järv. Põlised põhjamaalased käisid ujumas, aga minusugune külmavares seisis kaldal ja imetles päikeseloojangut. 

Õhtusöögi taustaks mängis kohalik trio biitlite jt kuulsaid hitte. Korraks leidsin end mõttelt nagu istuksin kuskil Vahemere kaldal ja naudin imeliste ballaadide saatel oma lasanjet.