Ärkasin õuest kostva kisa peale. Kui terrassile astusin, nägin, kuidas kotkas jahib pardilaadseid linde, kes siis parves ühiselt sukeldusid, kui kotkas taevast nende poole sööstis. Ja nii mitu korda järjest. Elu nagu loodusfilmis.
Kui veel magama minnes olin kindel, et lähen täna Naantalisse ja teen ühe suure kalli oma lapsepõlve lemmiktegelasele Väiksele My’le, siis nüüd on otsustatud, et Muumid jäävad järgmiseks korraks. Üldse ei tõmba siit idüllist rahvamasside keskele.
Jäin vabatahtlikult lainete laksumise taktis raamatut lugema. Salamisi isegi ootasin, et kõik ära läheksid. Nii saingi neli tundi kvaliteetaega iseendaga.
Olgu öeldud, et siin saarel autoga sõita ei saa, sest teid lihtsalt ei ole. Ainus liikumisvahend ongi paat, mida mul hetkel pole. Kui põgeneda tahaks, siis ujudes või mõnele mööduvale alusele hääletades.
Kui kõht lõpuks tühjaks läks, siis kaardistasin ära kõik võimalikud lähedal asuvad söögikohad ja ootasin paati. Kui ta lõpuks tuli, siis põrutasime kõrvalsaarele hilisele lõunale.
Istusin paadis tuul kõrvus vihisemas ja meenus, et üleeile just mõtisklesin, et tahaks kunagi seda päris õiget filmidest nähtud saarestiku elu kogeda. Sellist, et sõidad paadiga ringi, kui vaja lähed poodi ja kui vaja siis restorani. Ei mingeid autosid ja ummikuid. Selle unistuse täitumiseks läks ainult kaks päeva. Hakkan nüüd rohkem unistama.
Maisaari’l on siinkandi parima reitinguga toidukoht - pitsakiosk, kuhu kõik piirkonna näljased on kokku tulnud. Tellimust esitades hoiatati, et pitsaga läheb vähemalt tund. Tegelikult läks isegi kauem. Meil ei olnud kiire, võibolla isegi oli, sest osa seltskonnast ootas paati, mis nad saarele tooks, aga me ei lasknud ennast sellest heidutada.
Päike paistis, raadiost kostis soomekeelne popmuusika ning kõik ootasid rahulikult oma pitsa valmimist. Pikk ootamine tasus ära, pitsa maitses hästi.
Seejärel jalutasime sadamasse ja sõitsime vastutuules tagasi kodusaarele. Õhtune tšill ja grill sai alata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar