Eilse päeva veetsin Islandi suuruselt teises linnas Akureyris ja põhiline ülesanne oli mitte nälga surra. Pole harjunud, et kõik poed ja söögikohad kinni on, kuigi terve mõistus ütleb, et 26. detsembril on see täiesti normaalne. Ka tänavatel ei liikunud kedagi. Korraks tekkis kahtlus, et äkki oleme ainsad elusolendid siin ja kõik teised on põgenenud ja kohe hakkab vulkaan purskama vms.
Mývatni järve piirkond on üks ilusamaid ja põnevamaid paiku saarel. Seda soovitasid külastada kolm põlvkonda islandlasi nagu ühest suust. Järve ümbritsevad tohutud laavamoodustiste alad, kustunud tuhakoonused, keevad mudaaugud, kuumaveeallikad, vulkaanilõhed. Peale tänast mõistan hästi neid, kes ütlevad, et Island on ebareaalne paik, täiesti teine maailm.
Edasi sõitsime täna Húsaviki, mida tihti nimetatakse “kõige tüüpilisemaks Islandi linnakeseks”. Kuna kodutöö oli tegemata, siis selgus alles kohapeal, et tegemist on ka Euroopa vaalavaatluspealinnaga. Ja selleks ajaks kui meie kohale jõudsime, olid vaatlused juba lõppenud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar