pühapäev, 23. detsember 2018

Jõulud Islandi moodi

Oli see aasta 1997 või hoopis 1998. Seda ei tea täpselt keegi. Isa väidab üht, vend teist ja nagu tavaliselt ikka aastaarvudega, siis mina ei mäleta midagi. Igal juhul rohkem kui 20 aastat tagasi. 

Sellest kaugest ajast meenuvad võrratu loodus, inimtühjad samblaga kaetud laavaväljad, kõrged kosed, mädamuna haisuga kuumaveeallikad ja geisrid. Vaikus ja rahu ka. Kuigi kahtlustan, et need viimased kaks märksõna olen endal jaoks hiljem juurde mõelnud, sest olen enam kui kindel, et 15aastane mina ei osanud neid hinnata. 

Kui sõbrad ütlesid, et nad lähevad aastavahetuseks Islandile suusatama ja neil on korteris vaba ruumi, siis esimene reaktsioon oli, et eiiii taha. Seal on ju külm ja pime. Paar päeva hiljem otsustasin, et miks ka mitte. 

Pakkisin neli raamatut ja suusad kotti. Ja siin ma siis nüüd olen. Ainult, et läks kuidagi nii, et kutsujad ise saabuvad alles kolme päeva pärast. 


Hea, et on sõpru, kellel omakorda on sõpru igas maailma nurgas. Tänu sellele ei pea jõule hotellitoas veetma, vaid õnnestus osa saada traditsioonilisest Islandi 23. detsembri lõunasöögist koos mädakalaga. Tegemist on kuus nädalat õues tünnis sõna otseses mõttes mädanenud hiidlestaga. Ütlen ausalt, et kõige hullem selle asja juures on hais. Alates teisest ampsust õppisin ära, kuidas hinge kinni hoides süüa. Kogu tseremoonia toimus suures tõmbetuules. Olen jälle ühe kogemuse võrra rikkam. 

Kala kalaks, aga istuda kolme põlvkonnaga ühiselt laua taga ja kuulata nende pajatusi siinsetest jõulukommetest, sekka ka soovitusi, mida nende kodusaarel kindlasti tegema peab, on kordades väärtuslikum, kui mistahes Google või Lonely Planet.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar