Emilia-Romagna. Parma.

Nüüd on lõplikult selge, et Madagaskarile novembris turiste ei lubata ja selle plaani võib heaga teadmata ajaks edasi lükata. Kuigi meilegi on ju antud ranged soovitused kodus istuda, tekkis esmaspäeval tunne, et pean siit ära saama. See mõte formuleerus teisipäeval lennupiletiteks. Minu ainus nõudmine oli otselend, mis kitsendas oluliselt valikut. Ja nii juhtuski, et juba teist korda sel aastal on Itaalia minu päästja.

Rikka põllumajandusmaa, ajalooliste linnade ja eduka tööstusega Emilia-Romagna on tänapäeval üks Itaalia jõukamaid piirkondi. Maakonnal on ka suurepärase gastronoomiakeskuse maine. Selle viimase fakti teada saamisega oli asi otsustatud.

Nii läkski, et täna hommikul istusime Bergamos autosse ja suundusime Kesk-Itaalia südamaal asuva Emilia-Romagna poole. See osa Itaaliast on mul siiani avastamata. 

Enamik Emilia-Romagna tähtsamaid linnu asub Via Aemilia lähedal. See on 187. aastal eKr roomlaste poolt ehitatud tee, mis ühendab Aadria mere rannikul asuvat Riminit garnisonilinna Piacenzaga.

Esimese pikema peatuse tegime just selles viimati nimetatud linnas. Piacenza keskuses on siiani tajutav roomaaegne tänavaplaan. Hulgaliselt hooneid on säilinud keskajast ja renessansist. Kõige uhkemad hooned, sh 13. sajandist pärit punastest tellistest raekoda ning Toomkirik, mille ehitamist alustati 1222. aastal, said üle vaadatud.

Edasi liikusime Castell’Arquatosse. Väidetavalt on tegemist Po jõest lõuna poole jääva maapiirkonna ühe ilusaima külaga. Imelised vaated alla orgu ja künka tipus asuv endine kindlus. Võib vaid ette kujutada, mis siin normaalsel turismihooajal toimub. Olen enam kui kindel, et siinsetele kitsastele mägiküla tänavatele ei mahu ära, aga täna õnnestus aeg-ajalt üksi ringi jalutada.

Mitu korda võib samasse ämbrisse astuda? Jälle läks meelest, et on riike, kus ei saa iga sekund süüa. Õnnestus ikka oma selle hooaja esimesed musta trühvliga ravioolid sisse kühveldada. Tehakse ikka häid asju.

Teenindaja küsimuse peale, et kas nägime autosid ka, meenus, et meile sõitis vastu hunnik vanaaegseid autosid. Google’i abiga selgus, et saime kogemata osa legendaarsest Mille Miglia’st ehk Tuhande Miili võidusõidust. Kui algusaastatel oli Tuhande Miili puhul tegu täieõigusliku võidusõiduga, siis alates 1977. aastast on see pigem regulaarselt toimuv ajastuautode lõbusõit. Enzo Ferrari on nimetanud seda maailma kõige kaunimaks võidusõiduks. Seda sellepärast, et oma teel läbitakse Euroopa ilusaimaid teid. 

Muutsime oma marsruuti nii, et sõitsime nendega sama teed. Ainult vastassuunas. Tänu sellele jõudsime kitsastele mägiteedele, kuhu tavainimene nii lihtsalt ei satu. Ja vaatad. Neid on võimatu kirjeldada.

Õhtuks jõudsime maitsva juustu ja singi poolest tuntud Parmasse. Liialdamata väidan, et iga kolmanda poe või restorani aknal ripuvad uhked Parma singi käntsakad. Ei saanud minagi ilma korraliku portsu singita magama minna.

Parma singi päritolust olin teadlik, aga seda, et ka parmesan ehk Parma juust siit kandist pärit on, seda ma endale kuni tänaseni teadvustanud polnudki. Olen jälle targem.

Ilmast nii palju, et siin on praegu täitsa korralik Eesti suvi. Õhtul väljas istuda pole mingi probleem. Isegi karupükse pole vaja jalga panna.

Koiva jõe ürgorg

Eile peale Jūrmala külastust tegin korraliku uinaku ja siis juba tudengihotelli avapeole. Hea meel tõdeda, et maskiball on ka siin riigis au sees.

Täna peale pannkooke tuli asjad pakkida ja pikk tee koju võis alata.

Enne veel kui riigipiiri ületamiseks läheb paaritunnine matk Koiva jõe ürgorus. Koiva rahvuspark on Läti suurim ja vanim rahvuspark, mis loodi 1973. aastal. Rahvuspargi uhkuseks on imekaunid liivakivipaljandid, -järsakud, -kaljud ning -koopad.

Olen siin kandis korduvalt ringi kolanud, aga matkama pole varem jõudnud. Koiva jõe ürgorg on Läti taevaskoda. Kindlasti külastamist väärt piirkond. Soovitan rohkem aega varuda. Kahest tunnist jääb ilmselgelt väheks. Järgmine kord võtan matkasaapad kaasa, siis saab lihtsama vaevaga hakkama ja jõuab kaugemale.

10 kilomeetrit enne piiripunkti saime Läti politseile aru anda, et kas meil ikka on lubatud siin viibida. Meie paberid olid korras. Ikkagi kontrollivad.

Ķemeri rahvuspark ja Jūrmala

Eilse vihmase päeva veetsin tubaselt filmide ja raamatute seltsis. Õhtul ajasin ennast diivanilt püsti ja põrutasin Kipsala jõesaarele, kus ootas restoran Fabrikas Hercogs, mida julgen soovitada ka kõige suurematele toidunautlejatele. Lisaks imeline vaade ja suurepärane teenindus.

Täna asusime varakult teele. Riiast pooletunnise autosõidu kaugusel asub Ķemeri, mis on tegelikult üks osa Jūrmala linnast.

Jūrmala on üks vähestest linnadest Euroopas, kus saab nautida värsket mereõhku ja männimetsade looduslikku aroomiteraapiat. Kolmandikku linna pindalast katab mets. Siin on mets sõna otseses mõttes linna tunginud. Üks Jūrmala pärleid on Ķemeri rahvuspark oma inimtegevusest puutumata 8000-aastaste rabadega.

Ķemeri piirkond on läbi ajaloo olnud eriline selle poolest, et dolomiidist aluspõhjakivimi ja laiuvate rabade koostoimel tekivad siin väävliveed. Sel põhjusel pandi 18. sajandil alus Ķemeri kuurortile. Siinsete väävlivee allikate ja mudavannide raviomadusi käidi nautimas kõikjalt Euroopast. Kuurort kogus hoogsalt populaarsust ning 1912. aastal avati otserongiliin Ķemeri-Moskva.

Sattusime raudteejaama uudistama just siis, kui rong seal peatus. Ei olnud Moskva rong. Riia oma oli.

Tänapäeval annavad iidsest hiilgusest tunnistust ainult arhitektuurimälestised, kuid väävlirikas mineraalvesi ja ravimuda eksisteerivad praegugi.

1997. loodi siinsete märgalade kaitseks Ķemeri rahvuspark, mille muudavad eriliseks suur bioloogiline mitmekesisus, ainulaadne Ķemeri nõmm ning mineraalvee ja ravimuda leiukohad.

Suur Ķemeri nõmme matkarada on Ķemeri rahvuspargi populaarseim vaatamisväärsus, mis tutvustab raba ja sealseid elanikke. Laudtee viib samblike, rabamändide, laugaste, tumedate järvede ja kailulõhna maailma.

Meie eesmärk oli saada pealinna majade vahelt loodusesse. Olime ühed esimestest, kes kohale jõudsid ja nii õnnestuski privaatselt rada läbi jalutada. Oli üks päikeseline hommikupoolik keset lõputut looduseilu.

Jomas iela on Jūrmala süda. Räägitakse, et just siit sai Jūrmala alguse. Ajal, kui Jūrmalat katsid suured liivaluited, puhus tuul liiva laiali ühes suunas ja teises suunas, vormides luiteid ja nende vahel peituvaid orge. Lätis kutsutakse sellist orgu joma’ks ning tänapäeval Jomas iela nime kandev peatänav rajati ühte sellisesse orgu. Tänav on algusest peale olnud linna keskuseks. Võib vaid ette kujutada, mis siin suvisel turismihooajal toimub. Kuna täna rannailma pole, siis õnnestus ühes peatänava restoranis rahulikult lõunat süüa.

Pole kindel, kas olen Jūrmalas varem käinud. Võib-olla kunagi lapsepõlves. Samas on täiesti võimalik, et olen viimane eestlane, kes siia sattus. Nüüd siis ka „Läänemere Riviera” oma silmaga nähtud.

Šokolaadimuuseum ja hipsterite jälgedes

Eilse raamatulugemise päeva tippsündmus oli lõunasöök keset nõukogudeaegset nostalgiat kohvikus Leningrad. Läksin ajas 30 aastat tagasi. Nii palju tuttavat ja vähem tuttavat kraami on siia kokku kogutud. Toit oli minu jaoks seekord teisejärguline, kuigi tuleb tunnistada, et guljašš tatraga sobis konteksti ideaalselt.

Kesklinna saginast põhjas elab oma boheemlaslikku elu Miera tänav, kuhu on end sisse seadnud restoranid, käsitööpoed ja loomeasutused. Kodune kohvik Mierā meelitab sisse astuma, aga mitte selleks pole ma täna siia tulnud.

Põhjust tuleb otsida hoopis aadressilt Miera tänav 22, kus asub Laima šokolaadimuuseum. See šokolaadiparadiis ei ole nõrkadele, vaid tõelistele šokohoolikutele. Kõige magusam muuseumi kogemus minu elus. Alustuseks antakse igale külastajale tops vedelat šokolaadi. Seejärel saab rännata šokolaadi ja Laima ajalukku. Minu üllatuseks on neil eestikeelne audiogiid. Kindlasti soovitan, nii saab oluliselt rohkem infot ja täitsa ema keeles.

Mõned faktid, mis sellest infotulvast meelde jäid. Värske kakaovili lõhnab nagu kurk. Praegu toodab Laima 250 erinevat toodet ja ekspordib neid 20 riiki üle maailma. Disain on alati olnud Laima uhkuseks. Kommi Serenaad pühendas šokolaadimeister ühele naisele. Viimati nimetatud kommi retsept on ainus, mis suudeti NSVL ajal venelaste eest salajas hoida. Sefiir oli nõukogude ajal kõige armastatuim maiustus. 1847. aastal valmistati Inglismaal esimene šokolaaditahvel. Kakao viljad kasvavad välja kakaopuu tüvest mitte okstest ning puu võib elada kuni 200-aastaseks. Keskmiselt sööb eurooplane aastas ära kuus kilogrammi šokolaadi.

Nagu muuseumides tavaks, siis lõpetuseks suunatakse sind poodi, kust saab kõik eluks vajaliku kaasa osta. Ei lahkunud minagi tühjade kätega.

Šokolaadimuuseumi naabruses asub Tallinna tänava kvartal, mis meenutab meie Telliskivi loomelinnakut. Avastasin selle koha enda jaoks 2019. aasta suvel, kui nautisin siin koos paljude teistega head muusikat, maitsvaid ampse ja kõige trendikamaid jooke ning imetlesin kohalike noordisainerite kätetööd. Täna on siin peale minu veel kolm inimest. Pisut ootamatu, aga mulle sobib, sest hetkel väldin suuri rahvamasse.

Kuna ilm on jälle mõnusalt soe ja päikseline, siis koju tagasi jalutasin pikema ringiga. Vaatasin üle legendaarse juugendkvartali, mille moodustavad Alberta, Elizabetese, Vīlandese ja Strēlnieku tänavad. Kas teadsite, et ligi kolmandik Riia südalinna hoonetest on juugendstiilis. Siit ka põhjus, miks Riiat kutsutakse tihti Põhja-Euroopa art nouveau pealinnaks.

Daugava ääres

Eelmistest kordadest on eredalt meeles, et värskete aedviljade ja turumelu leidmiseks ei pea ette võtma pikka teekonda pärapõrgusse, vaid kohaliku kulinaaria meistriteosed ootavad otse bussijaama kõrval. 16. sajandist pärit Riia keskturg oli kunagi üle ilma tuntud ja kuulub nüüd UNESCO maailmapärandi nimekirja. Nendest Daugava jõe kaldale püstitatud vanades Zeppelini angaaridest ei saa mina kunagi mööda. Nii ka täna.

Ka riialased on leidnud üles vanad tööstuskvartalid ja puhunud neile eluvaimu sisse. Kohe turu kõrval jõe kaldal tervitab Spikeri loomekvartal. Silmatorkavatest punastest telliskividest hooned ehitati 150 aastat tagasi kaubaladudeks ning on nüüd kontsertsaali, kunstiateljeede, kohvikute ja poppide kontorite päralt.

Riia

Pühapäeval lõpetasime koduse pitsahooaja sügisele kohase ilmaga. Oli nii vihma kui ka tuult ning temperatuur langes kohati alla kümne kraadi. Samal õhtul võttis meid vastu ootamatult soe Läti pealinn. Kella kaheksa ajal näitas termomeeter 20 soojakraadi. Miks mul talvemantel seljas on?

Elame Galleria Riga kõrval, muljetavaldava juugendarhitektuuri poolest tuntud nn vaikse keskuse linnaosas. Vaieldamatult minu lemmikkant Riias.

Täna lubab nädala parimat ilma, seega plaanin võimalikult palju õues olla. Kodust jalutuskäigu kaugusel asub linnasüda, kuhu viib parkidega ääristatud Vabaduse puiestee, mille keskel kõrgub graniidist Vabadussammas, mis mälestab Läti vabadussõjas hukkunud sõdureid ning on lätlastele omariikluse, rahva ühtsuse ja iseseisvuse sümboliks.

Lisaks sambale sai üle vaadatud toomkirik, linnavalituse plats ja Riia üks sümbol - kaunite ornamentidega Mustpeade maja. Päikese käes on mõnusalt soe, lühikese varruka ilm.

Uudised koroonarindelt. Tallinna tänavapildis on maske oluliselt rohkem. Kaubanduskeskuses oli peale minu veel täpselt kaks maskiga inimest. Täna kuulutati välja, et alates kolmapäevast on Läti ühistranspordis mask kohustuslik.

Ka siinsele toitlustussektorile on koroona jätnud oma jälje. Näiteks minu lemmik hommikusöögikoht on uksed sulgenud. Juba mitu päeva unistasin nende maitsvatest sõrnikutest. Selle asemel tuleb hakata ise pannkooke küpsetama.

Maddalena saarestik

Viimased kaks ja pool päeva tegelesime sõna otseses mõttes puhkamisega. Reedel käisime korra ilusas kohas söömas, aga see oli ka kõik. Rohkem meid laevast välja ei lastud. Kui, siis ujuma.

Reede õhtuks jõudsime Maddalena saarestikku, kuhu jäime pikemalt paigale. Üsna kohe sai selgeks, et me pole ainsad, kes siinset ilu nautima on tulnud.

Kui telefon hakkas vaheldumisi saatma sõnumeid, et tere tulemast Prantsusmaale või Itaaliasse, siis selgus, et Korsika mägised tipud pole enam kaugel. Tõe huvides olgu öeldud, et Prantsusmaale ma jalga sel korral siiski ei tõstnud.

Peale õhtusööki algas kalapüük. Kalu oli silmaga näha palju, aga kuna mul oli sügav uneaeg, siis väga pikalt tamiili 25 meetri sügavuselt üles kerida ei jaksanud. Nii jäigi mul kalaskoor sel korral avamata.

Laupäeval lasime ennast kordamööda kõige väiksema paadiga saarestikus ringi sõidutada. Selgus, et olime jäänud reidile küllaltki äärde. Meie laev lihtsalt ei mahu edasi sõitma, sest kõik kohalikud paadiomanikud on siia kogunenud. Liialdamata väidan, et rahvast oli rohkem kui parimatel päevadel Pärnu rannas. Ja iga minutiga tuleb paate aina juurde. Põhjusega. Vaadake vaid, kui ilus siin on.

Kõik hea saab ükskord otsa. Täna tegime veel viimased vettehüpped ja oligi aeg asjad pakkida ning Olbia lennujaama suunduda. Kolm tundi hiljem tegin juba Tallinna lennujaamas järjekordset koroonatesti.

Sellega ongi elu kõige kauem oodatud puhkus läbi. Oli see vast seiklus. Maailma suurimad tänud, et suure vaeva nägijad alla ei andnud, vaid kõige kiuste selle reisi ära tegid. Respect! 💖

Sardiinia

1948. aastast Itaalia autonoomse piirkonna staatuse omandanud Sardiinia ajalugu on kirev. Saime sellest täna natuke aimu. Lisaks õnnestus vahelduseks bussiga sõita.

Alustasime ekskursiooni ühe Costa Smeralda sümboli - Stella Maris’e nimelise kiriku juurest. Hoone ehitamist alustati 1965. aastal. Valge pehmete vormidega kirik polegi nagu päris kirik. See on midagi nii nunnut, et tahaks kohe kaissu võtta.

Seejärel sõitsime Arzachena raudteejaama. Rongi võib siia ootama jäädagi. Seda lihtsalt ei tule juba alates 1997. aastast. Praegu asub endises jaamahoones muuseum, kus saime lühiülevaate sardiinlaste elust, olust ja kommetest läbi aegade.

Ülemvõim Sardiinias on kuulunud nii foiniiklastele, kartaagolastele, roomlastele kui bütsantslastele. 14. sajandil vallutasid saare aga kataloonlased, kes valitsesid siin 150 aastat. Sellest ajast on tänaseni säilinud nii kultuurilised kui keelelised mõjutused.

Vahemere suuruselt teise saare sümboliks on unikaalsed mesilastarusid meenutavad pronksiaegsed mördita laotud kivitornid nuraghe’d. Erinevatel andmetel on neid 7000-8000 ringis. Nuraghe’d on ümmarguse põhiplaaniga ning ülevalt kitsenevad kiviehitised, mida kasutati elamutena või kindlustena. Meie külastasime Prisgiona nuraghe’t.

Peale kultuurset hommikupoolikut sõitsime väikesesse Baja Sardinia kuurortlinna, kus jalutasime mereäärsel peaväljakul ning soovijad said valge liivaga rannas ujuda. Mina otsustasin jäätise kasuks. Itaalias lihtsalt peab jäätist sööma ja milleks võtta üks pall, kui saab võtta kolm. Taas tõestatud, et pistaatsia oma on üle kõige.

Jäätisest üle söönuna on just õige aeg minna lõunale. Sel samal põhjusel sõitsimegi ühte rannaäärsesse hotelli. Nii toit kui vaated ületasid kõik ootused.

Peale lõunat pöördusime tagasi laeva. Sõitsime Porto Cervo kai äärest minema ja ankurdasime ennast keset vett. Nüüd saame hakata tõsiselt puhkamisega tegelema. Mis tähendab, et kogu kaadervärk, sh skuutrid, seabob’id, veesuusad, purjepaat, kanuu ja SUP-laud tõstetakse vette ning meie ainus ülesanne on neid otstarbekalt kasutada.

Sardiinia. Porto Cervo.

Loksuvale ööle järgnes loksuv ennelõuna. Kui kell kolm Sardiinia rannikul randusime oli loksumine sekundiga unustatud. Meid võttis vastu maaliline, kuid inimtühi Porto Cervo sadamaküla. Isegi palju näinud kapten oli üllatunud, kuna tavaliselt on sel ajal sadam ja tänavad paksult rahvast täis. Koroonavälisel ajal on tegemist kunstnike ja rikaste lemmikpaigaga.

Põhjuseks Costa Smeralda ehk smaragdrannik, mis on nime saanud tänu rohekas-sinise värvusega läbipaisvale mereveele. Smaragdrannikul on kaunis loodus, kus türkiissinisesse vette sööstvad graniitkaljud vahelduvad fjordilaadsete abajatega.

Costa Smeraldast on saanud armastatud puhkusepiirkond, mille 55 kilomeetri pikkusel rannikualal on 80 valge liivaga lahesoppi. Mõnedesse neist pääseb vaid merd mööda. Costa Smeralda keskuseks on seesama pisike Porto Cervo, mille mauripärases arhitektuuris segunevad Kreeka, Hispaania, Itaalia ja Põhja-Aafrika elemendid. Piazzetta on ostutänavate võrgustiku keskel paiknev väike väljak, kus on esindatud paljude tuntud disainerite poed.

Kui eelmistel päevadel olid ka teised tänavatel, siis täna olime ühed vähestest, kes siin ringi jalutasid. Kahju hakkab poemüüjatest ja restoranipidajatest, kes suurest igavusest jalga kõlgutavad.

Siia lõppu üks tore fakt. Nimelt on Sardiinia maailma suurima sajandivanuste meeste kontsentratsiooniga piirkond. Siin elab 100. sünnipäevani iga sajas mees.

Capri saar

Nagu merel ikka, siis sinu plaan ei pruugi ühtida ilmataadi omaga. Tänu sellele saime eile Amalfi ranniku asemel hoopis Napoliga tuttavaks. Samal põhjusel õnnestus täna taas kohtuda ühe imelise saarega.

Ärkasin mootori käivitamise peale, mil algas sõit Caprile. Saare juures jäime reidile ja sain esimest korda ujuma. Haarasin kaasa seabob’i nimelise punase aparaadi, mis on kõigile tuttav James Bondi filmidest. Kohe esimesel sekundil sain meduusilt kõrvetada, aga see mind ei heidutanud. Värskendav ujumine tehtud, viidi väiksema paadiga saarele.

Seda umbes 10 km² suurust saart kutsutakse tihti maapealseks paradiisiaiaks. Minu jaoks on Capri hoopis sidrunisaar. Põhjust pole vaja kaugelt otsida, ma lihtsalt ei ole kusagil mujal näinud nii suuri sidruneid kui siin.

Imelisest loodusest koos ajaloo ja muude mõnudega olid aastakümneid vaimustunud ka Rooma keisrid, vene revolutsionäärid ja paljud teised kuulsad ja kummalised üle kogu maailma. Puhkajate lemmikuks sai Capri 20. sajandi keskel. Saarel asub kaks suurt linna: Capri ja veidi rahulikum Anacapri. Meie külastasime Capri linna, mis on oma poodide, hotellide ja restoranidega turistide lemmik. Alt mere äärest üles linna sõitsime mööda kitsaid käänulisi tänavaid legendaarsete valgete Fiat Marea kabriolett-taksodega.

Kolme päevaga on selgeks saanud, et maski kandmine on Itaalias viimane mood. Kui Napoli tänavatel oli näha ka ilma maskita inimesi, siis Capril on mask kohustuslik. Kui reegleid eirad, saad politsei käest noomida. Üleriigiliselt on mask kohustuslik siseruumides. Näiteks poodi ei lasta maskita. Sama kehtib ka restoranide kohta, selle erandiga, et laua taga istudes võib maskist loobuda. Samal ajal kõik teenindajad kannavad maski. Lisaks olen korduvalt kraaditud nii poodi kui restorani sisenemisel.

Piazza Umberto peaväljakul asub ilus valge kirik ja palju tänavakohvikuid, kus saab nautida aja kulgemist. Väljakult eemale viivad keskaegsed alleed ja kaarkäigud, mis on ääristatud poodidega-butiikidega, kus müüakse saarel tehtud käsitööd, riideid, ehteid, nahkkingi ja keraamikat. Kõndides sellest saginast kaugemale, leian eest hoopis teistsuguse saare: vanad villad ajast murenevate seintega, kõike katva roheluse, iidsed puud ja värvilise õiemere. Sööme lõunat ühes sellises valges villas keset seda lopsakat loodust imelise vaatega merele.

Kõike seda ümbritseb sinine läbipaistev vesi, mille lained loksuvad õrnalt vastu pisikesi lahesoppe, kõrgeid kaljusid ja salapäraseid koopaid.

Sellel kaunil paradiisisaarel on nii palju vaadata, et kahju on lahkuda. Kohalike sõnul on meil vedanud, sest praegu on rahulik. Kuigi mulle isiklikult tundub, et rahvast on ikka liiga palju. Kui oma mälus ringi sobran, siis meenub üks suur ülerahvastatud kaos, kus lihtsalt polnud võimalik normaalselt liikuda. Tuleb nõustuda, meil on tõesti vedanud.

Edasi seilasime Ischia saare juurde ankrusse. Soovijad tegid veesporti. Teised nautisid päikest ning hingematvaid vaateid Vesuuvi mäele, Sorrento poolsaarele ja Napolile. Peale õhtusööki liikusime edasi. Saatjaks täiskuu. Tõotab tulla üks loksuv öö.

Napoli

Astusin pardale eile Sitsiilias Milazzo sadamas. Peale pidulikku sissejuhatust teatas kapten, et alustuseks tuleb üks pikem sõit, kuna peame homseks tormivarju jõudma. Tablett sisse ja merehaigust peletavad võrud ümber käe. Ja nii olimegi kümme tundi teel. Duši all käimine oli paras väljakutse. Magamine oli veel suurem väljakutse.

Kui täna hommikul silmad lahti tegin, siis avanes vaade Napolile. Imeline.

Kuna torm pidi tõusma, siis pargiti meid turvaliselt kai äärde, kuhu jäime järgnevaks ööpäevaks. Tänu sellele avanes ootamatu võimalus tutvuda selle minu peas prügipealinna tiitlit kandva linnaga. Mereäärset promenaadi pidi ajaloolise kesklinna poole jalutamine oli hea vaheldus. Maapind küll kõikus, aga saime hakkama.

Prügiga kohtuda ei õnnestunud. Kuuldavasti kusagil kaugemal äärelinnas pidi seda ikka olema ka, aga siinne UNESCO nimekirja kuuluv kitsaste tänavatega kesklinn jättis äärmiselt sümpaatse mulje. 

Kuna Napoli puhul on tegemist ka pitsa sünnilinnaga, siis ei tohtinud lahkuda ilma pitsat söömata.

Toidu jutu jätkuks veel ühest besselleri väärilisest seigast, mis enne minu saabumist aset leidis. Olin valmis moussaka'ks ja saganaki'ks ning kõigiks teisteks maitsvateks Kreeka köögikunsti šedöövriteks. Nimelt pidi meil olema kreeklasest kokk. Seda ta alguses väidetavalt ka oli, aga mingisuguse tüli tulemusena viis politsei koka ja veel ühe meeskonnaliikme endaga kaasa.

Õnneks oli see segadus eilseks lahendadatud ning meid võttis vastu puhastverd itaallane Fabio, kelle jaoks oli laevakoka amet uus väljakutse. Juba ainuüksi pannkookide küpsetamine loksuvas köögis oli korralik katsumus. Kõigest muust rääkimata, aga ta sai hästi hakkama.

Seiklusjutte maalt ja merelt

Nagu üle-eelmise postituse alguses ütlesin, siis nõrganärvilistel soovitan praegu mitte välisreise planeerida. Ainuüksi sellele reisile eelnevast saaks päris hea bestselleri.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb minna tagasi maikuusse, kui tekkis lootus, et piirid avatakse ja saab jälle reisida. Sel hetkel oli Kreeka privaatne saarte kruiis kõige turvalisem valik. Uhiuus laev sai broneeritud. Juba siis oli selge, et väikesaartele liinilennuga mugavalt ei saa, vaid mõistlik on eralennuk rentida. Mõeldud, tehtud. Valisime juba saari, kus tahaksime peatuda ja elu oli ilus.

Mina olen teises vahetuses ja pidin pardale astuma Ateenas. Plaanisime paar päeva varem kohale minna, et Kreeka pealinnaga taas kohtuda. Ööbimine endises haridusministeeriumi hoones tundus põnev mõte. Kahjuks mõtteks ta jäigi, sest paar nädalat tagasi hakkas Kreeka ülehelikiirusel punase nimekirja poole kihutama.

Pilk koroonakaardile näitas, et Itaalia on meie ainus võimalus. Õnneks on Kreeka ja Itaalia naabrid. Plaan tehti ümber nii, et laev jääb samaks, aga sõidab nelja inimesega Korfult Sitsiiliasse, kust võtab peale esimese vahetuse ülejäänud liikmed, kelle kohustused ei võimalda pärast reisi eneseisolatsiooni jäämist.

Juhtus nii, et päev enne väljalendu pandi hoopis laev kaheks nädalaks karantiini. Välkkoosolek otsustas, et lähme ikkagi. Seni kuni asenduslaeva otsiti, kogunes esimene ekipaaž lennujaama. Veel viimase hetkeni polnud kindel, kuhu lennuk suuna võtab. Viimaks selgus, et neli vaprat sõidavad Korfu asemel Spliti, sest ainus laev, kuhu mahub 12 eestlasest reisiselli asub seal. Ülejäänud viidi Sitsiiliasse ootama. See kõik oli võimalik, kuna olime otsustanud eralennuki kasuks.

Kui laev lõpuks teisipäeva õhtul Sitsiiliasse jõudis, olid aegunud sellel kuninga kassi elu nautinud inimeste Itaaliasse sisenemiseks nõutavad koroonatestid. Seetõttu astus alustuseks pardale meedik, kes tegi uued testid. Paar tundi ootamist andis kõigile negatiivsed vastused ja nii said lõpuks laeva ka ootajad.

Samal ajal üritab teine ekipaaž liinilendudega õigeks ajaks kohale jõuda. Ka see pole tänapäeval lihtne, sest kõik Amsterdami lennud tühistati peale eelmise reede otsust ja minu plaan varem kohale jõuda sellega luhtus. Oli jäänud üks võimalus - täna varahommikune lend Riia kaudu Cataniasse. Kuni viimase hetkeni ei saanud ka selles kindel olla. Aga siin ma  lõpuks ikkagi olen.

Pean veel mainima, et paar päeva enne kohustusliku koroonatesti tegemist tundsin end tõbisena. Murphy! Ja samal ajal kui närviliselt oma tulemust ootasin, tuli ametlik kinnitus, et alates esmaspäevast peavad ka Itaaliast saabujad jääma eneseisolatsiooni. Selles polnud tegelikult midagi üllatavat, kõik märgid näitasid, et täpselt nii läheb.

Sõbranna ütles seda tragikomöödiat kõrvalt vaadates, et olen reisisõltlane, kellel on võõrutusnähud ja teen mida iganes, et ainult minema saada. Temal näiteks pidavat juba ükskõik olema, et reisida ei saa. Eestis on ka ilus. Ei vaidle vastu, aga see ei ole praegu lihtsalt teema...

Helsingi vol2

Alustasin päeva Kamppi vaikuse kabeli külastamisega. Ideaalne koht üheks hingetõmbeks selle suure kiirustamise keskel. 2012. aastal valminud kabel on hea näide Soome kaasaegsest puitarhitektuurist.

Kujundushuvilisel tuleb kindlasti käia ära Helsingi Disainikvartalis, kus on umbes 200 disaini-, sisustus- ja antiigiäri ning rõiva- ja ehtepoodi. Lisaks galeriid, muuseumid ja restoranid.

Disainikvartalis asub ka vanasse koolimajja rajatud Disainimuuseum, mis oligi minu tänahommikune eesmärk. Siinsed näitused jutustavad sisustuskunsti ajaloost ja praegusest olukorrast nii Soome kui ka välismaa kunstnike näitel. Muuhulgas saab teada, kes mõtles välja tänaseks juba klassikaks saanud oranžide käepidemetega Fiskarsi käärid, Iittala vaasid või Marimekko värvilised lilled.

Seejärel suundusime Senati väljakule lõunale. Helsingi ajalooline keskväljak toimib sel suvel kulinaariaoaasina. Idee on pakkuda inimestele turvalist kogunemisvõimalust, aidates samal ajal koroonaviirusest kannatanud söögikohti. Peale mõningast otsimist leidsin ka mina meelepärase toidu.

Senati väljaku ümbrus on uusklassitsistlik tervik, kus domineerivad neli Carl Ludvig Engeli projekteeritud ehitist: Toomkirik, Riiginõukogu hoone, Ülikooli peahoone ja Rahvusraamatukogu. Tundub, et kui poleks olnud seda andekat härrat, siis poleks Helsingi üldse Helsingi moodi.

"Ütle Fazer, kui tahad midagi tõeliselt head" – just nii kõlas rohkem kui sada aastat tagasi pisikese kondiitriäri looja härra Karl Fazeri sõnum. Esimene Fazeri kohvik avati 1891. aastal aadressil Kluuvikatu 3 ning sealtpeale on kohvik kohale meelitanud maailma parima šokolaadi ja maitsvate saiakeste andunud fänne. Süümepiinadeta tunnistan, et olen üks neist.

Tavaliselt eelistan eestimaist, aga šokolaad on siinkohal erandiks, sest Fazeri klassikalisele piimašokolaadile ei saa mitte miski vastu. Mul pole näiteks mingi probleem süüa korraga ära üks kahesajagrammine Fazeri piimašokolaad. Kas teadsite, et selle salajane retsept on jäänud samaks alates 1922. aastast, kui Fazeri piimašokolaad oma kuulsas sinises ümbrises turule tuli. Ja siis veel nende rohelised marmelaadist kuulid. Minu vaieldamatud lemmikud juba lapsepõlvest peale. Fazer on parim. Punkt.

Ajapikku rahvusvaheliseks kontserniks kasvanud pereäri on tuntud kogu maailmas ja samanimelisi kohvikuidki leidub Helsingis veel. Kuid just selles esimeses maitseb kakao kõige paremini. Siin lihtsalt on olemas see miski. Ja siin ma nüüd jälle olen ning naudin nurgalauas oma kakaod.

Kõht täis, oli aeg seada sammud Hernesaari poolsaarele, kus asub populaarne ühissaun Löyly. Sada aastat tagasi oli Helsingis 50 avalikku sauna, kuid mõne aasta eest oli neid alles jäänud alla kümne. Nüüd on aga Soome avaliku sauna kultuur tegemas comeback’i – viimaste aastatega on ehitatud mitu uut sauna. Nende seas ka juba eelpool nimetatud Löyly, mis on pälvinud ka rohkesti ülemaailmset meediatähelepanu eelkõige just oma puitarhitektuuri poolest. Juba ainuüksi disaini pärast tasub tulla, aga ka saun ise on külastamist väärt. Muuhulgas saab terrassilt heita ennast otse Läänemere lainetesse.

Täna läks õhtusöögiga paremini kui eile. Astusime sisse Michelini soovitusega restorani Natura. Soovitan. Lõpetuseks Esplanaadi pargi kaudu magama. Mõni päev kohe on tegusam kui teine.

Helsingi

Üha enam tundub, et ülipikalt reise ette kavandada pole tervislik. Praegune olukord maailmas on nii muutlik, et nädalaga on võimalik kõik plaanid pea peale pöörata.

Aga siin ma nüüd olen. Peale viite kuud teel piiri taha. Tuleb tunnistada, et Soome pealinnas ma väga palju turist olnud ei olegi. Viimati käisin mummulisel näitusel ja kunagi vedas sõbranna esimest ja viimast korda IKEA lõputusse labürinti.

Kuna reisinälg on nii suur, siis ootan põnevusega põhjanaabrite pealinnaga tutvumist. Kaks tundi raamatu seltsis laeva päikesetekil läksid lennates. Asjad hotelli ja kiiruga COSi poodi. See kohustuslik käik tehtud, võis rahulikult Esplanaadil reedeõhtust melu nautida.

Kui paarisaja-aastane Esplanaadi park mõistaks rääkida, küll ta siis alles jutustaks. Parki ääristavad pärnad loovad justkui hiigelsuure rohelise saali Helsingi südamesse, kus on juhtunud nii mõndagi juba 19. sajandi algusest saadik. Just sel samal ajal jõudis Helsingisse ka ambitsioonikas sakslane Carl Ludvig Engel, kes linnaarhitektiks saades pargi esimesed joonised paberile pani. Kohalike seas hellitavalt Espa'ks kutsutud pargile annavad tänapäevase näo hubased kohvikud ja skulptuuride rohkus.

Mööda seda rohelist oaasi oma ammuse lemmiku - restoran Kappeli poole jalutades sattusin džässifestivalile.

Kappeli restorani sünniks loetakse 1840. aastat, mil kondiiter Johan Daniel Jerngren lasi ehitada kabelit meenutava pagariäri. Eelmise sajandi hakul kujunes Kappeli luuletajate, kunstnike ja kirjanike kogunemiskohaks. Ajapikku kasvas väiksest pagariärist välja baar, kohvik ja restoran. Etteruttavalt olgu öeldud, et siia satun selle reisi jooksul veel mitu korda.

Enne õhtusööki kogunesime Oodis. Sellist luulelist nime kannab kesklinnas asuv raamatukogu. Juba ainuüksi arhitektuuri pärast tasub tulla, aga mitte ainult, sest mida sügavamale süveneda, seda paremaks läheb. Lisaks raamatutele on siin näituseruumid, kinosaal, kohvikud, helistuudiod, õppeklassid, lasteala, üüritavad kabinetid ja koosolekuruumid, polüfunktsionaalne saal, kohad esitlusteks ja vestlusteks, töötoad, mängu- ja meediaruumid, koosolemisalad, vaikusekohad jne. Oodi on Soome kingitus oma rahvale riigi 101. aastapäevaks. Nõustun nendega, kes ütlevad, et Oodi on justkui elutuba keset Helsingit.

Ei tea, kas asi koroonas või puhkuseperioodis, aga ka siin on paljud söögikohad suletud. Viimases hädas kugistasin alla ühe burgeri. Nagu arvata võis, siis maitseelamust ei saanud. Seda suurem oli rõõm, kui teel hotelli pooljuhuslikult ühes kõrvaltänava urkas „magustoiduks“ elu parimat sushi’t sain. Eriline oli sellejuures, et tegelikult olid nad suletud. Üks kuukokkuvõtet tegev jaapanlanna tuli meile siiski lahkelt vastu ja pakkus, et ta võib mõned sushi’d teha, kuna tegelikult tal ju kala veel on. Ja nii ta läkski, tuled pandi põlema ja toolid tõsteti laua pealt maha. Julgen väita, et sellisel tasemel sushi’t ja sashimi’t meil koduvabariigis ei pakuta. 

Ei raatsi mainimata jätta, et viie tärniga sushi kogemus maksis vähem kui mitte ühegi tärniga burgeri kogemus.

Puhkan Eestis!

Viimaks on suvi ka meie õuele saabunud. Juba mõnda aega on tunne nagu elaksin Vahemere ääres. Eelmisel pühapäeval suvekleidis Tuljaku terrassil istudes mõistsin, et maailm on lõpuks jälle endine. Kodustele kotlettidele ja rabarberikissellile vahelduseks on nii värskendav nautida tippkoka toitu ja imelist vaadet merele. Boonusena laotas päike oma soojuse üle kogu maa. Isegi mina ei pidanud ennast tekikuhja alla peitma. 

Eelnev oli pelk sissejuhatus sellele nädalavahetusele. Ma ei ole ülerahvastatud spaade fänn. Võimaluse korral hoian neist eemale. Üks koht siiski on, mis südamelähedane ja kuhu iga kell olen nõus tagasi minema. Selleks tuleb sõita Muhu saarele. 

Reedel muutus põhjamaine kliima troopiliseks. +29 kraadi. Praami pealt otse Pädaste lahe kaldal asuvasse merevee kümblustünni imelist vaadet nautima. Peagi muutus taevas tumedaks ja kostis müristamist. Temperatuur normaliseerus kiiresti. Nüüd oli juba päris mõnus puuküttega tünnis ilusaid mõtteid mõlgutada. Ilma selle tünnita ei ole Pädaste kogemus see õige. 

14. sajandist pärit mõisahoones on uni õige magus. Paras väljakutse on ennast kell 9.00 joogasse ajada. Ühel hommikul kahest sain sellega siiski hakkama. Linnulaulu saatel ja jasmiinilõhnas ennast paika venitada pole üldse mitte paha. Sain mõnusa energialaksu kogu päevaks. 

Lõunauinakule järgnes kolm tundi erinevaid protseduure. Kodukontoris valesti istumise tulemused kadusid nagu tina tuhka. Ja muidu olen ka poole noorem. Vahepeal on sügisest jälle suvi saanud. Ainult, et tuulest pole meil vist enam pääsu. 

Viiest hoonest koosnev mõisakompleks koondab enda alla seitsmehektarilise kauni pargi, mis on omakorda ümbritsetud 22 hektari ulatuses niitude ja põlismetsaga. Peale õhtusööki sai siinsetes valdustes ringi uidatud. Võiksin unustada ennast siia Muhumaa “rahvuspuude” ehk kadakate vahele kohe pikemaks ajaks. 

Siin olles tuleb võtta viimast, mis tähendab ka seda, et sööma peab ühes koduvabariigi parimas restoranis, kus pakutakse Põhjala saarte köögile orienteeritud maitseelamusi. Ise ütlevad nad, et Pädaste köögis on ühendatud looduslähedased maitsed ja suurlinna parimad võimalused. Nõustun. Pole vahet, kas istud hommikusöögilauas või ootad kannatamatult järgmist õhtusöögi käiku. Endiselt on nad tasemel. 

Ainuüksi hommikusöögi pärast tulen siia ikka ja jälle tagasi. Olen juba kord selline maailmakodanik, kelle armastus käib kõhu kaudu. Nii rikkalikku ja maitsvat hommikusööki väga tihti ei pakuta. Hindan kõrgelt, et sakslasest peakokk väärtustab siinseid traditsioone ja aastaaegade erinevaid maitseid. Kasutades seejuures palju kohalikku toodangut ja Pädaste enda ürdiaia saadusi ja köögivilju. 

Näiteks piparmünt minu tee jaoks korjati siit samast aiast mõned minutid tagasi. Veel värskem ei saagi olla. Imeline värv, imeline maitse ja imeline lõhn. 

Täna peale hommikusööki, kust ei puudunud muuhulgas ka pühapäevahommikune pannkook lugesin mõisaaias iidse vahtra all pargipingil raamatut. Taustaks looduse hääled. 

Aeg-ajalt läksid mõtted raamatult kaugemale. Kaks päeva mõisaelu pani unistama. Olen varemgi öelnud, et kui oleksin saanud elada mõnes teises ajas, siis oleks mulle väga meeldinud see mõisate hiilgeaeg. Julgen väita, et olnuksin üle keskmise hea mõisaproua. 

Oli teadlik otsus, et auto jääb koju, siis ei teki kiusatust, et peaks turisti mängima ja saarele ringi peale tegema või hoopis Saaremaale sõpradele külla jõudma. Eesmärk oli veeta kogu nädalavahetus selles imelises paigas. Lõõgastuda, puhata ja nautida. See õnnestus. 

Kõik on täpselt nii hästi nagu mäletasin või paremgi veel. Sellised sünnipäevakingid mulle meeldivad. Aitäh!

Omadega rabas

#eestisoniluselada #sõnupolegivaja #marimetsamatkarada

Esimene haug

Ei teagi miks, aga mul on juba mõnda aega kinnisidee, et minust saab õige kalamees alles siis, kui olen haugi kätte saanud. Olen pikalt nurunud, et mõni oskaja võtaks haugipüügile kaasa. Kahjuks pole siiani keegi veel raatsitud oma nippe minuga jagada.

Seda suurem oli rõõm ja üllatus, kui täna varahommikul oli mul elu esimene haug käes. Mis sest, et tuulehaug, aga ikkagi haug. Tegemist on siin kandis haruldase nähtusega. Peaaegu sama haruldase kui delfiinid Kopli lahes.

Tuulehaugi kõrval oli veel kolm merisiiga, kümme ahvenat, kuus ümarmudilat ja kaks kurgilõhnalist tinti. Seda viimati nimetatud kala on ainuüksi lõhna pärast võimatu kellegi teisega segamini ajada. Piisab ühes tindist ja kõik kohad ongi kurgi lõhna täis.

Minu Eesti

Eelmisel kahel nädalavahetusel vallutasid tormituuled meie maa. Korrakski ei tekkinud mõtet, et võtaks õige paadi ja põrutaks merele.

Muuhulgas lubas ilmataat kalavabalt tähistada ka emadepäeva. Õnnestus lausa kaks päeva järjest kodumaa imelist loodust nautida. Laupäeval jalutasin läbi Paukjärve loodusraja ning põikasin sisse ka Kõnnu Suursoosse. Olin üks viimastest, kes sel 2+2 perioodil omadega rappa läks.

Emadepäeval viisime oma vanemad Pakri poolsaarele matkale, millele järgnes pidulik õhtusöök. Ise tegime. Ise oleme rahul.

Seda suurem oli soov sel reedel jälle võrgud sisse panna. Pessimistid arvasid, et vesi on soojaks läinud ja punane kala sügavamale põgenenud, aga võta näpust. Esimene, kes mulle vastu vaatas oli meriforell, kellele lisandus hiljem veel kaks omasugust Lisaks üheksa merisiiga, kuus kokre ning viis kilo ahvenat. Oli ka korralik kogus ümarmudilat ja natukene räime.

Uudisekünnise ületasid täna kogred. Need kuus isendit kokku kaalusid natuke alla kuue kilo. Sellist tööstuslikku kogust polegi varem olnud.

Kui esimene elevus oli läinud ning fotosessioon tehtud, siis sai selgeks, miks kokre väga ei armastata. Minu kui kõrvaltvaataja pilgu läbi on temaga tegemist rohkem kui küll. Isegi kirves tuli appi võtta. Aega läks, aga asja sai. Kotletid maitsesid lihtsalt imeliselt. Keegi kirjutas kuskil lausa, et kogre võib ka ära jätta ja lihtsalt hapukoort süüa. Selle väite lükkan heaga ümber. 

Kõigest hoolimata on minu soovitus kokredele, et elage oma elu ning vältige meie võrku sattumist. Erandjuhul võite tulla siis, kui ühtegi teist kala pole, aga palun maksimaalselt kahekaupa.

Ühest äärmusest teise

Kõik päevad ei ole vennad. Hea näide sellest on tänane saak - üks pirakas meriforell, kaks räime ja üks tint. Punkt. Seda väidet ilmestab hästi ka eelmise nädalavahetuse kalalkäik, kui võrgus oli kolm kilo ahvenat, pool kilo räime ja niisama palju tinti. Lisaks üks ümarmudil ja trofeekalaks koger.

Eilsest rekordsaagist said osa nii külaelanikud kui ka mõned sõbrad, kes õigel ajal õiges kohas oskasid olla. Siit ka põhjus, miks täna ei kurvastatud. Pigem vastupidi. Päris värskendav on vahelduseks midagi muud teha. Kes läks rattaga sõitma, kes hakkas kokkama. Mina otsustasin magamise kasuks. Paaril viimasel ööl on uni lühikeseks jäänud. Kõiges on süüdi kalad.

Etteruttavalt olgu öeldud, et pühapäeval sai pitsahooaeg avatud. Hea vaheldus kalale, kalale ja veel kord kalale.

Parim sünnipäevakink!

Elame ajal, kui kogu maailm on justkui pea peale pööratud ja mulle isiklikult tundub, et 2020. aasta jääb nii mõneski mõttes lihtsalt vahele. Näiteks kõik reisid võib rahuliku südamega n-ö copy&paste aasta võrra edasi lükata. Hoolitama kõigest eksisteerivad sünnipäevad ka sel aastal. Õnnitlusi võtsin muuhulgas vastu ka üle aia ja kontaktivabalt.

Pikaajaline kogemus ütleb, et kui päriselt kala tahad saada, siis tuleb võrgud sisse panna minu sünnipäeval, sest aasta parim saak tuleb just siis.

Läbi aegade suurim kogus vääriskala õnnestus merest välja tuua täna varahommikul. 21 merisiiga, üheksa meriforelli, üks särg, kaks ümarmudilat. Lisaks viis kilo ahvenat ja pool kilo räime. Merejumal juba teab, mida mulle kinkida. Nüüd saab kindlalt väita, et meri toidab.

Kui kõik oleks läinud plaanipäraselt, siis istuksin praegu Põhja-Makedoonia pealinna Skopje restorani terrassil ja naudiksin suvesoojuses õhtusööki. Ei saa välistada, et mõnda eksootilist kala. Selle asemel naudin hoopis oma püütud siiga. Olen juba täitsa kala nägu, aga elu on ilus.

Kaluri elu vol3

Seda pikka nädalavahetust olen kaua oodanud. Pidin sõitma muinasjutulisse Viini, kus oli muuhulgas plaanis külastada maailmakuulsat ooperiteatrit. Läks teisiti.

Juba vanarahvas teadis rääkida, et suur reede on nii tähtis püha, et isegi rohi ei kasva, aga mina kohe ei oska rahulikult olla. Peale mõningast ekslemist leidsime metsaaluse, kus kasvab lademetes kevadist vitamiini - karulauku. Istu ainult maha ja hakka lõikama. Veel haarasin teeservast kaasa pajuoksad. Tänasel päeval kohustuslik kaunistus igas kodus.

Karulaugupestot valmis üle kahe kilo, millest suurem osa läks sügavkülma talve ootama. Sibulakoorte ja teiste käepäraste vahenditega said ka munad pühade puhul värvilised kuued.

Päeva lõpetas imeline loojang.

Tänu ülemaailmsele koduarestile on paljudest meist saanud veel paremad kokad. Julgen väita, et olen üks neist. Söögitegemine on väljund, mis hoiab meeled erksana. Neid toite, mida varem käidi restoranis sööma, tehakse nüüd kodus. Kui varasemalt ma väga tihti uusi asju ei katsetanud ja läksin n-ö kindla peale välja, siis nüüd on peast läbi käinud mõte, et võiks proovida kringlit küpsetada. Vaatame, kas jõuan selleni või lastakse enne uksest välja maailma avastama.

Täna oli õhkõrn lootus, et ehk saab ikka võrgud vette. Kahjuks jäi see vaid unistuseks. Oli hoopis päev täis kokkamist. Lõunaks küpsetasin vaniljekreemisaiakesi ning õhtul olid menüüs minu esimene karulaugumajonees ja homemade friikartulid. Kõik nullist omatehtud.

Etteruttavalt olgu öeldud, et pühapäeva magasin sõna otseses mõttes maha. 

Kaluri elu vol2

Laupäeval oli meri tormine ja kalale ei saanud. Just sellisteks päevadeks olen varunud siia hulga raamatuid. Aga üldse ei ole praegu lugemise lainel. Ka võrkkiige üles panemiseks on veel vara. Läksin hoopis jalutama.

Eile läks nii hästi, et äratuskell ei helisenud ja sain rahulikult pühapäevahommikusi pannkooke küpsetada. Seda kõike ainult sellepärast, et ilmataat andis kaluritele vaba päeva. Tavaliselt on nii, et tuleb koos päiksetõusuga võrgud välja tuua. Vastasel juhul võib keegi saagi pihta panna. Üks suuremat sorti kurjajuur on hüljes, kes jätab endast maha hiigelsuure auguga tühja võrgu. Nii on juhtunud.

Nägin esimest kirjut liblikat ning võtsin ette jalutuskäigu piki mereäärt. Ilm oli parem kui päev varem. Ainult tuul ei tahtnud kuidagi vaibuda.

Või siiski? See on nagu Murphy seadus, et just siis kui on kojumineku aeg, otsustab tuul raugeda. Kui selles koduarestis üldse midagi positiivset on, siis see, et saan tööd teha kus iganes.

Eriline kogemus on seista esmaspäeva hommikul kell 7.00 paadis ja korjata võrke kokku. Taustaks luige tiivalöögid ja kajakate kisa. Tänane saak: lõhe, meriforell, kolm merisiiga, kilo ahvenat ja 750 grammi räime. Ilus algus töönädalale.

Olen selgeks saanud, et merel aeg lendab. Sedakorda püsisime enam-vähem graafikus. Hilinesin kodukontorisse 10 minutit. See on täpselt sama vähe kui tavaolukorras õigest bussist maha jäädes.