Kohalikud soovitavad külastada Karli silda hommikul võimalikult vara. Nii tegimegi. Olime enne suurt rahvamassi taas sillal. Nüüd oli võimalik siinseid vaateid ja kunsti rahulikult ja omas tempos uudistada.
Jalutasime edasi ning järsku sattusime keset kisa ja kära. Peale esimest ehmatust selgus, et siin on võimalik ajas tagasi minna ja saada osa Praha kevadest - linnaekskursioon sõjaväeautodega ringi sõites.
Jätkasime oma teekonda kondimootori abil. Külastasime Püha Nikolause kirikut ja ronisime mäkke, kus asub Praha linnus ja Püha Viituse katedraal. Kui katedraali peaukse ees seisin ja üles vaatasin, siis teadsin, et olen siin olnud. See võimas gooti katedraal püüab pilku ja võtab endiselt sõnatuks.
Järgmine peatus Petrini küngas. See merepinnast 300 meetrit kõrgem küngas oli 15. sajandil viinapuuaed. 1825. aastast alates on siin park. Üles sõitsime köisraudteega ning alla jalutasime õitemerre uppunud puude ja põõsaste vahelt. Territoorium on nii suur, et teisi jalutajaid praktiliselt ei kohta. Mõnus ja rahulik vaheldus kesklinna saginale.
Peale lõunapausi Petrini künka jalamil vaatasime üle ka legendaarse John Lennoni seina, mis on kuulus selle poolest, et hipid ja salapolitsei pidasid siin värvisõda. Siia on kokku kogutud palju värvilisi emotsioone.
Peagi seisime nõutult keset Euroopa geograafilist südant. Selgus, et Istanbuli ja Praha mastaabid on tiba erinevad. Olime kõik meie jaoks olulised kohad pooleteise päevaga üle vaadatud.
Otsustasime üksmeelselt, et nüüd on õige aeg alustada puhkamist. Meie õnneks on ka ilm muutunud inimlikumaks ja Havlickovy Sady väliterrassil peesitada on täitsa mõnus. Teel sinna möödusime Frank Gehry poolt rajatud tantsivast majast, mis on omamoodi vaatamisväärsus ja ei jäta kedagi külmaks.
Jalad on korralikult vatti saanud. Peale õhtusööki trepist viiendale korrusele jõudmine on paras väljakutse. Päeva lõpuks tõmban diivanile kerra ja peagi hakkavad saabuma esimesed õnnitlused, kodus on alanud uus päev…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar