Eile andis organism mõista, et üks puhastuskuur oleks vaja teha. Tänu sellele sain puhkuse esimese tõelise puhkepäeva ja nautisin Aureum Palace võlusid ja massaaži, samal ajal kui teised “jumalate mäge” Popa’t vallutasid.
Täna kell 5 hommikul olen valmis minema vastu uutele seiklustele ja istun tiigipuust bussis, mis on ümber ehitatud teise maailmasõja aegsest Kanada veoautost. Vahepeal jõudis ta pidada Yangonis liinibussi ametit ja oma vanaduspõlves veab Baganis turiste õhupalliga sõitma. Taaskasutus missugune.
Inglasest õhupalliinstruktor tegi komplimendi, et mind vaadates meenub talle BigBen ja kodumaa. Põhjuseks kellaga kõrvarõngad :). Ülevalt vaadates on maailm hoopis teistsugune. Sõitsime üle templite ja nautisime päikesetõusu. Loodus juhib meid. Õhupallireisi ei saa planeerida, et sõidame punktist A punkti B, kõik sõltub tuule suunast ja tugevusest. Meie instruktor oli piisavalt osav ja suutis meid ühele suvalisele põllule arbuuside ja templite vahele maha potsatada. Raadio teel anti maismaale koordinaadid ja meid võeti vastu külma vahuveini ja ahjusooja banaanikoogiga.
Tiigipuust buss viis hotelli hommikusöögile ja ujuma, peale mida vallutasime veel mõned pagoodad, sh Shwezigon. Reisi seitsmendal päeval ostetakse paekivi, mida tegelikult kellelgi vaja pole. Kas see võib olla märk koduigatsusest?
Lõpetuseks külastasime lacqueware workshop, kus tutvustati Bagani unikaalset käsitööd. Kõik tooted on looduslikud ja baseeruvad puidul, bambusel või hobuse juustel.
Olin veel nõrk ja üsna kindel, et õhtusöögiks ma jalgu alla ei võta, aga sisehääl ütles, et võta ennast kokku. Õigesti tegin, sest meid viidi paadiga jõele päikeseloojangut imetlema ja äkitselt oli keset jõge liivasaar koos küünalde ja lauaga kaheksale. Sellist üllatust ei osanud meist keegi oodata. Elamus missugune.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar