Viimasel päeval tutvusime naabruskonnaga. Paari kvartali kaugusel meie idüllilisest kodust astusin üle riigipiiri ja koputasin paavsti uksele. Püha Peetruse basiilika, Sixtuse kabel ja Vatikani muuseum said kiirkorras üle vaadatud. Lisaks ronisin Michelangelo pool projekteeritud Püha Peetruse basiilika kuplile, kust avanesid kaunid vaated Vatikanile ja Roomale.
Nelja tunniga sain turistidest üledoosi ja kõik siinsed tähtsamad kohad üle vaadatud. Maailmatasemel kunsti leidub siin kuhjaga. See on kirjeldamatu ja võtab ahhetama. Suur rõõm tunnistada, et kunstipisik pole minust kuhugi kadunud.
Peale pisikest mõtte- ja puhkepausi rõdul avastasin, et kohvris on veel ruumi. Et see väike viga parandada, sõitsin liftiga alla ja seisin poodidega ääristatud tänaval. Elukoha valik oli täiesti juhuslik ja alles kohale jõudes selgus, et paremat paika annab otsida.
Viimase õhtusöögi tegime oma nn kodurestoranis. Kelnerid juba kaugelt tervitavad ja teavad küsimata, millist veini pakkuda. Elu nagu filmis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar