Toscana võlud

Ühine otsus oli, et täna hommikul võtame rahulikult ja naudime puhkuse võlusid. Paankoogid söödud, asusin koos raamatuga “Toscana päikese all” basseini äärde päikesevanne võtma. Peale telefonikõne vanematelt, olen topelt õnnelik, kuna selgub, et Prantsuse Riviera on vallutanud paduvihmad.

Kuna sõidame kohe rannikult ära, siis otsustasime viimast korda mereande süüa. Selleks kihutasime taas Marina di Pisasse. Tellisime värskeid mereande salatiga. Veerand tundi hiljem saabub kalatakso hommikuse saagiga. Vot see oli alles pidusöök.

Kõht head ja paremat täis, kihutasime külla Itaalia ühele mõjuvõimsamale perekonnale. Alustuseks jalutan ühe omapärase veinimõisa valdustes. Klassikalisest veinimõisast on asi väga kaugel. Kui ei teaks, millega tegemist on, siis arvaks, et olen sattunud kaasaegsesse kunstimuuseumisse. Alates 1385. aastast on perekond Antinori veine valmistanud. Iidseid traditsioone järgides tegutsevad siin täna 26. põlvkonna esindajad. Saime osa ühe võimsa perekonna loost. Mulle jäi kõrvu helisema härra Antinori lause, et vein on kunst.

Päikeseloojanguks jõuame renessansi sünnilinna Firenzesse. Otsustasime kodumajutuse kasuks. Määravaks said hind ja asukoht. Elame Itaalia tähtsaima kunstilinna südames. Enamus turismimagneteid on maksimaalselt 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Kodumajutuse eeliseks on personaalne lähenemine. Lisaks majaperenaise poolt valmistatud Tiramisu koogile, mis ootas külmkapis, on mul veerand tunniga selge, kust saab parimat jäätist või kus küpsetatakse linna parimat pitsat. Seda kõike kohaliku pilgu läbi. Mida veel tahta?

Firenze on õige koht, kus süüa ära üks suur käntsakas liha. Õigusega nimetatakse Bistecca alla Fiorentina’t ehk T-kondiga veiseliha tükki Toscana kokakunstipärliks. 

Peale sellist lihakogust tuleb teha üks korralik jalutuskäik. Reedeõhtune linn on kõike muud kui igav. Firenze on täis muusikat, mh mängib raekoja ees sümfooniaorkester maailmakuulsaid muusikalilugusid. Minu kinnisidee oli käia ära Ponte Vecchiol. See on 1345. aastal ehitatud Firenze vanim ja kuulsaim sild, kust avaneb kaunis vaade Arno jõele. Õhtul kogunevad siia tänavamuusikud ning möödakäijad jäävad siia pikemaks peatuma, et seda idülli nautida. Julgemad teevad isegi mõned tantsusammud.

Firenze on veel võimsam, kui mäletasin. Arhitektuuri, ajaloo ja kunsti hulga poolest ei leidu temaga samaväärset mitte kusagil mujal. Igal hoonel on jutustada oma lugu.

Pisa ja Lucca

Magamine on nõrkadele. Hommikul kiirustasin koos päikesetõusuga Pisa Imede väljakule Itaalia ikooni - viltust kellatorni imetlema. 

Seejärel taas üks fotosessioon päevalillevagude vahel, millele järgnes hommikusöök Luccas ning jalutuskäik linnamüüril. Lucca unikaalne linnamüür on olnud armastatud kogunemiskohaks sajandeid. Juba 1513. aastal olid inimesed tänulikud, et kaitsemüür ehitati. Tekkis promenaad, kus tänapäevalgi tehakse sporti, jalutatakse koertega ja nauditakse imelisi vaateid. Punasest kivist linnamüüril jalutades unustasin ennast jälgima nelja ülikondades vanahärrat, kes kohtusid suure puu all pingil ja hakkasid emotsionaalselt argumenteerima. Armas vaatepilt.

Tagasiteel Pisasse jalutasin üle maalilise Põrgu silla. 

Lõunaks sõin nagu tõelisele itaallasele kohane ühe suure nelja juustu pitsa ja jõin klaasi punast majaveini. Õigusega räägitakse, et Itaalias võib südame rahuga igasse söögikohta sisse astuda ja pettuma ei pea. Hea toit on neil veres.

Peale iluund ja õhtusööki otsustasime taas Imede väljakult läbi jalutada. Hommikune inimtühjus ja lõputu vaikus on muutunud rahvarohkeks mölluks. Itaalia on vist ainuke riik maailmas, kus keelumärgid on ilu pärast. Kuigi iga meetri kohta on märk, et muru peale astumine on keelatud, on kõik kohad täis murul pildistavaid ja pikniku pidavaid inimesi. Öeldakse ju, et Roomas käitu nagu roomlane.

Toscana päikese all

Eile õhtupimeduses jõudsime Casale del Cotone & La Rocca degli Olivi. Kui hommikul puidust aknaluugid lahti lükkasin ja nähtavale tuli imeline vaade küpressidele, viinamarjaistandustele ja orule, meenus, miks just selle koha kasuks otsustasin. Toscana päikese all ongi kõik täpselt nii maaliline nagu raamatus kirjutatakse. Sajandite tagune talumajapidamine on traditsioone järgides restaureeritud hubaseks majutusasutuseks, mida ümbritsevad 70 aakrit viinapuu- ja oliivipuuaedu.

Asume paari kilomeetri kaugusel San Gimignanost, mida kutsutakse ka keskaegseks Manhattaniks. Seda seetõttu, et omal ajal oli siin 70 kõrget torni, millest 14 ilmestavad linna veel tänapäevalgi. Kuna uni sai mingil seletamatul põhjusel otsa juba enne päikesetõusu, siis kiiruga riidesse ja autosse, et jäädvustada paljude Itaaliat tutvustavate raamatute kaanepilt kõige maagilisemas valguses.

Pildid tehtud, pöördusime tagas oma idüllilisse ööbimiskohta, et nautida hommikusööki sajandivanuste puude all. Temperatuur on juba praegu mõnusalt soe, tõotab tulla kuum suvepäev. Kõht head ja paremat täis, uitasin siinsetes valdustes ringi ning nautisin suvepuhkust jalad helesinises basseinivees, seltsiks imelised vaated ja looduse hääled. Elu nagu muinasjutus.

Natuke kahju oli muinasjutuline idüll vahetada jalutuskäigu vastu turistidest tulvil San Gimignanos. Toscana kõige keskaegsema ilmega linna keskel asub Cisterna väljak, mis on ääristatud 13. ja 14. sajandist tornidega, sh Torre Grossa. Kuna mu enesetunne polnud kiita, siis ei raatsinud kõiki jõuvarusid kohe hommikul ära kulutada ja torni jäi ronimata. Kolleegiumikiriku lihtne välisilme peidab endas võimsaid freskosid.

Ei teagi, mis teema mul päevalilledega on, aga isegi üks närtsinud päevalillepõld teeb ääretult õnnelikuks. Peale pooletunnist fotosessiooni keset räsitud päevalilli, olen nõus edasi liikuma. 

Täpselt keskpäeval, kui kirikukellad helisema hakkasid, astusime sisse Monteriggioni keskaegsete müüride vahele. Peale lühikest jalutuskäiku nautisime maitsvat lõunasööki.

Seejärel kihutasime minu ammusesse lemmiklinna Sienasse poolkuukujulisele väljakule jalutama ja sealset melu nautima ning legendaarsesse Nannini kohvikusse tiramisut sööma. Lõpetuseks seisime tunni jagu päike lagipähe paistmas piletijärjekorras. Asi oli seda väärt, kuna nägin viimaks ära ka triibulise Siena toomkiriku seest poolt. Selle gooti katedraali ilu ja külluse kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu...

Teel Pisasse palju päevalillepõlde. Enamus neist juba küll närtsinud, aga minu õnneks on mõni mees hilisema sordi külvanud. Liialdamata on Pisa ümbrus päevalillede paradiis.

Ajalooga kaubamaja

Viimase kahe päevaga olen kondimootori abil 40 kilomeetrit läbinud. Täna ei tahtnud jalad enam sõna kuulata. Seega otsustasin enne lennujaama minekut kodulinnaosas suvitada.

Muuhulgas astusin sisse maailma ühte luksuslikumasse kaubamajja Harrodsisse. Paarikümne aasta tagusest ajast mäletan ainult suuri Harrodsi sildiga karusid. Seekord jättis kustumatu mulje toidumaailm. Nagu oleks kunstisaali sattunud, lihtsalt nii ilus on. Siin on kõik olemas, mida üldse soovida on võimalik. Lisaks saab toidupoes süüa, nt sushit, austreid jpm. Kui tagasisõidupiletit poleks, siis võiks siia lausa elama jääda.

Turist

Samal ajal kui teised tööd rabavad, otsustasin vanad ja tuttavad kohad üle vaadata. 

Alustuseks võtsin suuna Buckinghami palee poole. Lootsin oma silmaga kuningannat näha. Seekord jäi ta tabamata, aga tema legendaarseid musti mütse ka punaseid kuubi kandvaid ihukaitseväelasi nägin hulgi. Nad marssisid parajasti tööpostile.

Siis kohtusin St Jamesi pargis julgete, võib vist isegi öelda ülbete oravatega. Jagasin nendega oma pähkleid, mille peale grupp Jaapani turiste seisma jäi ja pildistama kukkus.

Järgmine peatus Big Ben ja siis kiiresti üle Westministeri silla, et maailma kõrguselt kolmanda vaaterattaga sõitma minna. The London Eye on ainus objekt täna, mida ma varem pole külastanud. Paaritunnine ootamine erinevates järjekordades tasus ära, kuna vaated ülevalt on hingematvad. 

Siis Covent Gardeni ja Regendi pargi kaudu Madame Tusssaud’ muuseumisse, et kohtuda maailma kuulsate ja kummalistega. Teismelisena jätsid vahakujud hoopis võimsama mulje. Muidugi on tore Brad Pittiga koos pilti teha, aga see ei võta enam jalust nõrgaks. 

Õhtusöögiks jalutan juba päris aeglases tempos Sohosse Kingly Court’i. Peale väsitavat päeva ühes maailma suurimas metropolis on hea maha istuda, süüa sushit, juua üks mojito ja nautida suurlinna melu väikese restorani nurgalauas. Soho on juba 17. sajandi lõpust pakkunud naudinguid kehale ja vaimule. Siinsed arvukad restoranid, kohvikud, baarid ning poed meelitavad nii turiste kui ka põlislondonlasi. Siin on olemas see miski, mis mind Sohosse alati tagasi toob.

Jaanipõgenik

Sel aastal tulid jaanid teisiti. Siis kui enamus eestlasi šašlõkki kokku ostsid ja sõnajalaõit otsima asusid, otsustasin põgeneda. Täna keskpäeval jalutasin tuttavatel Londoni tänavatel ja nautisin suviselt sooja ilma.

Tavapärase ülesöömise asemel sõin õhtusööki tippkokk Gordon Ramsay restoranis Maze. Lisaks maitsvale söögile võtab sõnatuks teeninduse tase. Hinna ja kvaliteedi suhe on paigas. Seda kohta soovitan külastada.

Türgi seep

Hommikul läksid kolm vaprat vaatama bütsantslaste poolt linna alla rajatud hiiglaslikku veepaaki, mis ehitati piisavate veevarude tagamiseks. Oma 9800 m2 suuruse pindala juures mahutas see omal ajal 80 miljonit liitrit vett. Basiilikatsistern (Yerebatan Sarnici) on Istanbuli kõige ebatavalisem vaatamisväärsus, kus muuhulgas kehastusime “Sajandi armastuse” peategelasteks. Minu vaieldamatult lemmik vaatamisväärsus Istanbulis.

Hiiglaslikud maa-alused sammassaalid vaadatud jooksime edasi. Hagia Sophia ehk Püha Tarkuse kirik on üks maailma arhitektuuriimesid. See imperaator Justinianuse poolt 537. aastal sisse õnnistatud kirik on aukartustäratav ja püsib kindlalt omal kohal hoolimata lugematutest sõdadest ja maavärinatest. 15. sajandil muudeti kirik mošeeks ning alates 1934. aastast on see olnud muuseum.

Kuigi Hagia Sophia oli võimas, siis jättis Sinine mošee mulle isiklikult vägevama mulje. Sultan Ahmet I oli kõigest 19aastane, kui ta tellis selle võrratu ehitise, mis valmis 1616. aastal. Mošee on saanud nime interjööri katvate siniste kahhelplaatide järgi.

Kui kõik Istanbuli esmakordselt külastavale turistile kohustuslikud vaatamisväärsused nähtud, nautisime päikest ja rikkalikku rahvuskööki. Pärast kesklinnas trügimist oli ääretult mõnus jalutada Bosporuse väina ääres promenaadil ja nautida korraks mittemidagitegemist.

Istanbuli reis ei oleks täiuslik ilma auru-, seebi-, küürimise- ja massaažiprotseduurideta Türgi saunas (hamam’is). Peale esimest kohmetust ja ehmatust, otsustasime siiski valitud tee lõpuni käia. Isegi raamatus kirjutatakse, et võimalikud ebameeldivused on väärt talumist, sest pärast tunnete end kui uuesti sündinuna. Just täpselt nii oligi.

Pesemine teeb näljaseks. Kui internetist välja valitud koht suletud oli ning seisime nõutult keset tänavat, möödus meist töölt koju ruttav härra, kes pakkus lahkelt abi ja juhatas meid Sehzade restorani, kus istusime patjadel ja sõime värskeid mereande ning lõpetuseks lasime ennast üllatada traditsiooniliste Türgi magustoitudega. Teenindada nad siin riigis oskavad.

Kirevus on märksõna, mis Istanbulile mõeldes esimesena meelde tuleb. Siin kohtuvad Ida ja Lääne kultuuriruumid ja seetõttu on siis igale maitsele midagi. Kaks päeva on pisut lühike aeg, et sellest ainukeses linnast maailmas, mis asub kahel mandril, üledoos saada. Kindlasti tulen siia tagasi.

Tulpide kodumaa

Viimase puhkuse emotsioonid pole veel settida jõudnud, kui lähen vastu uutele seiklustele. Pikk nädalavahetus endises Konstantinoopolis võib alata. Kaugelt vaadates on Türgi mind siiani suhteliselt külmaks jätnud. Oma silm on kuningas ja asungi nüüd kujundama päris oma arvamust.

Kiirustame mööda kitsaid ja mägiseid tänavaid Topkapi palee poole, et ühena esimeste seas haaremisse jõuda. Peagi selgub, et sarnase plaaniga on veel tuhandeid inimesi. Esimese vapustava mulje jätsid lopsakad “tulbipõllud”. Selgus, et tulbid pole pärit Hollandist nagu arvata võiks, vaid mu lemmiklille kodumaa on Türgi. Neid on siin kõikjal. Kevad on Istanbuli külastamiseks juba sel põhjusel ainuõige aeg.

Topkapi palee on sultanile, tema sadadele naistele ja tuhandetele teenritele kohandatud palee, mis ei ole ainult kuninglik residents, vaid on ühtlasi ka Osmani impeeriumi keskvalitsuse asukoht. Suursugusust on rohkem kui küll.

Mööda Topkapi palee kauneid aedu ja hooneid ringi joostes, läks kõht tühjaks. Mistõttu astusime ilma pikema jututa sisse esimesse kohta nälga kustutama. Söök oli nagu ta oli, aga vaade oli sõna otseses mõttes miljardivaade.

Kõht täis, võis rahulikult maailma vanimat katusealust turgu uudistama minna. Suur turg on üks suurimaid ja põnevamaid nn ostukeskusi maailmas, mis asutati 15. sajandil siidi, vürtside ja kulla müügiks. Siia tänavate rägastiku, mis kohati meenutab labürinti, on lihte ära eksida. Tänase päeva parim küsimus oli, et tahate ma müün teile midagi, mida te ei vaja. Selliseid kaubaartikleid on kõik kohad täis. Silme ees läheb kirjuks ja pea hakkab ringi käima.

Kuna me ei saanud kauplemisest üledoosi, siis otsustasime kohe ka Vürtsibasaaril ära käia. Vürtsibasaar on saanud nime selle järgi, et vürtsid on siin sajandeid olnud kõige tähtsam müügiartikleid. Tänapäeval on basaar täielikult turistide teenindamisele pühendunud. Siis on kilomeetrite viisi kohalike maiustuste lette vaheldumisi kõikvõimalike maitseainete, teede jms. Lisaks ülerahvastatusele pole õhku ja erinevad tugevad lõhnad sunnivad meid siit kiiresti lahkuma.

Õhtupimeduses sõidame ajaloolisest vanalinnast üle Kuldsarve lahe Istanbuli Euroopa osa nn “uude linna” Beyoğlusse, mis on moodsa Istanbuli süda, kus asuvad konsulaadid, kirikud, restoranid, baarid ja kõige kaasaegsemad poed. Taksimi väljakul sööme kebabi ja siis jalutame mööda rahvarohkeid jalakäijate tänavaid. Astume kogemata sisse ühte klubisse, kust peagi sama teed pidi ka väljume. Järgmisena satume pulmapeole, kus esineb kohalik trio, mis jättis kustumatu mulje. Läbi linna tagasi ajaloolisse kodukvartalisse jõudes, võtab meid vastu täielik vaikus.

Koju

Prantsuse Rivieras on nii palju ilu, et omadussõnadest kipub puudu jääma – iga linn ja küla on omal moel eriline. Pole kohta, kuhu ei tahaks kauemaks jääda või ikka ja jälle tagasi tulla...

Makroonid kotti ja koju!

Euroopa katusel

Täna ärkasin pannkoogilõhna peale. Ei julgenud kaua laiselda, muidu jätavad veel ilma ja sellega ei saanud riskida.

Kõht kooki ja moosi täis, võis autosse istuda, et 2802 meetri kõrguselt Euroopa katuselt alla vaadata. Tee üles on piisavalt käänuline, pikk ja kõrgustevahed ulmelised. Eestlasele kohaselt pole harjunud sellise keerutamisega ja vajasin aeg-ajalt hingetõmbepause.

Kahjuks päris Euroopa katusele ei jõudnudki, sest 2150 meetri peal oli suur lumevall tee peal ees ja edasi enam ei saanud. Võimas tunne oli ikkagi.

Tänane õhtusöök, selle reisi viimane, oli natukene pidulikum kui eelmised. Nädalaga on taas tõestatud, et söögikunst on üks põhjus, miks tasub Prantsusmaale tulla.

Punasele vaibale

Täna hommikul ärgates kattis kogu rannikut paks udu. Eelmistel päevadel kõvasti vatti saanud jalad andsid mõista, et täna tuleks rahulikult võtta. Peale hommikusööki pugesin uuesti teki alla, et tuvide kisa saatel taas uinuda. Kui ärkasin olid teised juba läinud.

Toas passimine ei tundunud eriti perspektiivikas tegevus ja otsustasin natukene meie kodupiirkonnas ringi vaadata. Mõeldud–tehtud. 

Peale lõunat „kihutame“ ummikutes Cannes’i, et endine kaluriküla, praegune merelinn taaskord avastada. Siin on alati palju sagimist, pidevalt toimub mõni konverents või muu suurüritus.

Sidrunid, kasiino ja muinasjutulinn

Täna hommikul viis rong sidrunipealinna Mentoni. Linna tähtsamaid pidustusi on sidrunifestival, mille käigus ehitatakse sidrunitest võimsaid kujusid. Linn on oma tiitlit väärt, sest rongijaamast väljudes võttis vastu selline puu.

Olen enam kui kindel, et paari nädala pärast kui turismihooaeg algab, on nendel kitsastel vanalinna tänavatel rahvast rohkem kui rubla eest. Praegu on suurepärane võimalus seda kõike omas tempos avastada.

Mentonis on kohustuslik süüa mereande. Lõunasöögilauas sai kohustus täidetud. Sinimerekarbid ja tiigerkrevetid maitsesid ülihästi.

Mentonile ring peale tehtud, sõitsime rongiga kolm peatust tagasi. Ronisime mäest üles, et olla tõelised turistid ja pildistada maailma kalleimaid autosid maailma kõige kuulsama kasiino taustal. 

Kui igal pool mujal on vanad romantilised värvilised majad puidust aknaluukidega, nikerdatud rõdude ja lillekastidega, siis Monaco koosneb paarikümnekorruselistest uuematest karphoonetest, kitsastest ja kõrgetest paneelmajadest, mis seisavad tihedalt üksteise kõrval. Iga kord imestan, kui pisike ikka üks riik olla saab, 30 000 elanikku kahel ruutkilomeetril. 

Nautisime Monaco luksuslikku miljööd ja mango mojitot Monte Carlo kasiino kõrval asuvas legendaarses kohvikus Café de Paris.

Õhtusöögiks sõitsime muinasjutulisse Eze nimelisse linna, mis asub 430 meetri kõrgusel kaljutipul. Suletud linna viib üksainus värav. Hooajavälisel ajal on restorani leidmine paras väljakutse, aga kes otsib, see leiab. Eze on koht, kuhu tuleb kindlasti tagasi tulla. Siin on, mida avastada.

Nice

Kuna eile istusin enamuse ajast autos, siis täna on plaanis kondimootorit kasutada ja veeta üks päev iseendaga.

Alustasin hommikuse jalutuskäiguga Inglite lahe äärsel Inglaste promenaadil. Mingil hetkel keerasin vanalinna jalakäijate alale. Külastasin kaubamaja ja käisin kirikus. Peale lõunat pöördusin tagasi promenaadile, istusin pingile, nautisin merevaadet ja kitarrimuusikat ning premeerisin ennast suure kuhja makroonidega. 

Ah, et miks mulle Prantsusmaal meeldib? Sest siin on maailma parimad makroonid. Neid tulebki ainult Prantsusmaal süüa. Taas tõestatud fakt.

Route des Grandes Alpes

Täna sõitsime mööda ühte kaunimat alpiteed. Peale mõningast ekslemist jõudsime Sospelisse, kus jalutasime kitsastel tänavatel, ületasime 13. sajandist pärit tolli silla ja sõime maailma parimaid foie gras ravioolisid. 

Seejärel kihutasime mööda kaunist serpentiini edasi 1607 meetri kõrgusele Col de Turini, kus sõidetakse muuhulgas ka kuulsat Monte Carlo rallit.

Sõna otseses mõttes jäi teele ette kabel Notre Dame de la Menour, kus valitseb täielik vaikus ja rahu.

Kabelini viiv rada on unikaalne ja paistab silma juba kaugelt.

Hooajavälisel ajal käimisel on omad plussid. Teed on tühjad ja parkimisega pole probleeme ning vaatamisväärsusi saab üksi nautida. 

Käisime ära Saint-Martin-de-Vesubie’s ja siis kihutasime minu ammusesse lemmikusse Saint-Paul-de-Vence’sse, mis on tuntud oma kunstigaleriide ja -muuseumide poolest. See on üks vanimaid keskaegseid linnu Prantsuse Rivieras. Kõik oli veel ägedam kui mälestustes. Nagu neli aastat tagasigi on kohalikud elanikud kogunenud keskväljakule petanki mängima. Õhtusööki nautisime restorani Le Tilleul terrassil vaatega maalilisele ümbrusele.

Ajalugu kordub

Ärkan nagu tööinimesele kohane Eesti aja järgi 7.20. Kolmekorruselise korteri kõige ülemises toas elamisel on üks eelis – katuseaknad, kust saab imetleda maalilist päikesetõusu. Seejärel magan veel mõned tunnid. Puhkus ikkagi ju.

Tean varasemast kogemusest, et siinmail on kõige olulisem aeg, kiirustamine rikub kõik ära. Mul puuduvad plaanid, kulgen täpselt nii kiiresti ja sinna, kuhu ise tahan. On mõned kohad, mis on jäänud südamesse ja mida soovin nüüd rahulikult uuesti külastada.

Alustuseks tõmban nagu kass ennast aknalauale kerra ja naudin türkiissinist merevaadet ja mandariinipuid. Päike on meie mõistes suviselt soe. Kõik on ideaalne.

Õhtul otsustasime koos ringi sõita. Esimese limonaadipeatuse tegime Saint-Jean-Cap-Ferrat’s. Kui selgus, et süüa siin ei anta, tegin ettepaneku sõita edasi Beaulieu-sur Mer’i, kus on üks jahisadam ja üks restoran. Sain seal kunagi maailma parimat tomati- ja mozzarellasalatit. Kahe päevaga on selgeks saanud, et kuna oleme siin väljaspool hooaega, siis mõned poed ja restoranid on suletud. Õnneks leidsime minu lemmikkoha üles. Kuna siin on alati millegi hooaeg ja praegu ei ole tomatihooaeg, siis oma salatist jäin ilma, aga kõik muu oli ka suurepärane.

Puhkus

Kodus on päris suve moodi, päike soojendab mõnusalt ja õhutemperatuur on tõusnud 16 kraadini. Uskumatu. Sotsiaalmeedia andmetel avavad paljud grillihooaega. Mõned pessimistid ennustavad, et see on meie selle suve ainuke päev. Kahjuks polnud aega seda looduseimet kaua nautida, sest kolmetunnise lennureisi kaugusel ootab Lõuna-Prantsusmaa ja helesinine rannik.

Järgmised seitse päeva on minu koduks Nice’s asuv villa, kust avaneb selline vaade:

Kevad!

Eile ja täna nautisime tõeliselt kaunist kevadilma. Eile vallutasin omas tempos mägede tippusid ja lasin päikesel põski paitada. Nii võimas tunne on mööda laia suusarada alla külade poole “kihutada”. Vahepeal premeerin end kuuma kakaoga mõnes miljonivaatega kohvikus. 

Lõunaks kogunesime restorani, kus sõime kaotatud kalorid topelt koguses tagas ja jagasime esimese poole päeva muljeid.

Et murdmaasuusavarustus asjata kaasas poleks, otsustasin täna kevadist ilma nautida murdmaaradadel. Ebatraditsiooniliselt tuli kõigepealt gondliga mäkke tõusta ja alles siis sai hakata vallutama pooleteise kilomeetri kõrgusel looklevaid murdmaaradu. Pilgu ees avaneb lõputu horisont ja vapustavad vaated saadavad igal sammul. Klassikatehnikas mäest üles ronides, saan seda ilu rohkem nautida, kui mäesuuskadel mäest alla tuhisedes. Igal asjal omad võlud. 

Tänane ilm on reisi parim ja patt oleks sellest mitte viimast võtta, seega peale murdmaaringi vahetasin riided ja kihutasin järgmise gondliga kõrgustesse lõunat sööma. Selle aasta esimene lageda taeva all nauditud toit maitses eriti hästi.

Õhtul tegin tutvust lumehangede vahel paikneva mullivanniga. See oli parim punkt ideaalsele päevale. Rohkem ei oskagi midagi tahta.

Pidupäev

Kodust kaugel olen alati suur patrioot. Tänane hommik oli natuke pidulikum kui eelmised, sest sinimustvalge lipp kaunistas söögilauda. Ilm soodustas raamatute lugemist ning läbi akna kaunite mägede ja laia lumesaju imetlemist. 

Tänu TV Everywhere teenusele kuulasin ja vaatasin ära hümni ja presidendi kõne ning siis algas meie Eesti Vabariigi 97. aastapäeva tähistamine kiluleibade ja klaaside kokku löömisega, millele järgnes igaõhtune kolmekäiguline maitsev õhtusöök toredas seltskonnas.

Les Gets

Täna ärkasin croissanti lõhna peale ja aknast avanes selline vaade ja nii saab olema järgmised kuus päeva järjest. Olen üle pika aja jälle Prantsuse Alpides.

Kolm aastat on möödas minu viimasest talvisest mägede vallutusest. Pisike suusaküla Les Gets on ideaalne koht, kus kunagised oskused ja julgus taasavastada. Üllatav on see, et külas ja mägedes ringi liikudes kuuleb valdavalt inglise keelt. Peagi selgub, et oleme avastamas brittide lemmiksuusaparadiisi.

Lõpetuseks

Ilm muutub minutitega. Hommikupäiksega käisin ujumas. Kümme minutit hiljem astusin uksest välja ja asusin paduvihmas ostlemise olümpiamänge lõpetama.

Seejärel läksime botaanikaaeda sööma. See koht jääb eredalt meelde, kuna meid üllatati pühendusega magustoitudega. Armas lõppakord toredale seiklusele.

Singapurlaste jälgedes

Alustasin päeva hommikuse ujumisega 55. korruse basseinis ning kogusin selle aasta viimase koguse looduslikku D-vitamiini.

Peagi selgus, et siin riigis polegi palju vaadata, mistõttu otsustasime külastada loomaaeda. Peale Tansaanias käiku on mind selles vallas keeruline üllatada. Siiski oli üks loom, kellega oli au esimest korda kohtuda. Panda võitis mu südame esimesest silmapilgust.

Kui uskuda Lonely Planetit, siis on ostlemine singapurlaste rahvussport ja Orchrad Road on nende olümpiamõõtmetes harjutusväljak. Kunagi lookles siin tolmune külavahetee, mille ääres laiusid vürtside istandused ja viljapuuaiad. Täna on siin kolm kilomeetrit kaubamaju, poode ja restorane nii maa all kui maa peal. See on nagu hiiglaslik labürint, kus samast uksest väljuda on praktiliselt võimatu ning eksimine on 100% kindel. Õnneks oli mind hoiatatud ja jagatud soovitusi. Võtsin õpetussõnu kuulda ja ei roninud maa-alla ekslema nagu enamus meist.

Õhtul viis Sonny meid kohalike seas armastatud restorani ning jalutuskäigule ööelu keskusesse. Bändid musitseerivad õues ning rahvas naudib elu. Kõikjal meie ümber on suur vabaõhupidu. Äge kogemus.

Singapurist ei tohi lahkuda ilma, et oleks Raffles Hotellis joonud legendaarset kokteili The Singapore Sling ja söönud pähkleid, mille koored tuleb maha visata. Kuna pähklid ja sellised kokteilid ei kuulu minu lemmikute hulka, siis olin fotograafi rollis ning nautisin ajaloolist miljööd ja jäätisekokteili.

Ühest äärmusest teise

Eile jõudsime Singapuri. Jalutuskäik jõululaulude saatel pilvelõhkujate vahel läbi kaubanduskeskuste viis meid jõe äärde õhtusöögile. Peale 12 päeva riisi söömist tegime väikese valearvestuse ja hindasime oma võimeid üle ning tellisime liiga palju pekingi parti.

Täna hommikul nautisin maailma tõenäoliselt ühte kõige rohkem pildistatavamat  hotellivaadet.

Keskpäevaks kutsus meid külla Eesti Vabariigi aukonsul Singapuris, laia haardega Sonny Aswani, kes tutvustas oma tegemisi siin ja laias maailmas, sh Eestis. Lisaks rääkis ta lühidalt 5,5 miljoni elanikuga Singapurist, mis on territooriumi poolest väiksem kui Hiiumaa. Pindala on muutuv suurus, sest rannikumere täitmise tõttu tekitatakse ruutmeetreid pidevalt juurde. 

Kunagi oli üks Malaisia riik, aga siis otsustati, et need kodanikud, kelle esiisad on sisserännanud mujal, kupatatakse Malaka poolsaare tipu lähedal olevale Singapuri saarele. Nad otsustasid oma riigi rajada ja palkasid Hollandist konsultandi, kes soovitas valida üks tegevusala, millega tegeleda. Otsustati sadam ehitada ja nii saigi alguse transiidi areng ja tee maailma parima elukvaliteedi poole.

Peale lõunat põrutasime Sentosa saarele, mis on populaarne puhkepiirkond, kus on mitu teemaparki, liivarand ja golfiväljak. Meie otsustasime tutvuda veealuse maailmaga.

Õhtul jalutasime Gardens by the Bay pargis. Pimedas on Singapur eriliselt kaunis. Kohe näha, et siin ei koonerdata.

Tagasi alguses

Kuna lennukid sõidavad vaba graafiku alusel, siis saab paradiisi võlusid nautida neli tundi kauem, kui algselt plaanitud. Kiiktool, merelainete kohin, soe tuul helesinine vesi, palmid, päike - see ongi paradiis!

Lõpetame seal, kus alustasime. Yangoni lennujaama sõidab meile vastu vana tuttav tiigipuust Chevrolet’i buss aastast 1945. Seekord on pisut luksuslikum variant. Täiesti renoveeritud ja reisisaatjaga. Tänu bussile on meist saanud vaatamisväärsus ja kohalikud pildistavad vahelduseks hoopis meid.

Enne õhusööki viimase kuninga kuldsel laeval ostsin 1926. aastal ehitatud Bogyoke Aung San Market’i nimeliselt turult järgmise jõulupeo kleidiriide.

Myanmari reisi lõppakordiks on Yangonis asuv riigi kõige püham koht Shwedagon’i pagood, kus on väidetavalt rohkem kulda kui Inglise Pangas. 98 meetri kõrgune kuldlehtede ja kalliskividega kaetud stuupa kõrgub üle linna. Kui Tallinna noored kogunevad kaubanduskeskustes, siis siinsete eakaaslaste kogunemiskohaks on Shwedagon’i kompleks. Kultuuride erinevus on märgatav. 

Ehedus, headus, kohati isegi naiivsus ja õnnelikkus on need märksõnad, mis edaspidi meenuvad, kui räägitakse Myanmarist.

MINGALABA!

Rannapuhkus

Kultuuriprogrammi on saanud rohkem kui rubla eest. Viimased kaks ja pool päeva istusin sõna otseses mõttes jalad Bengali lahes ja nautisin mittemidagitegemist. Ngapali on veel avastamata paradiis India ookeani rannikul. Kaunis ja puhas liivarand, selge ja soe vesi, palmisalud ja kalurikülad. Ootamatult rahulik ja mõnus. Ideaalne koht puhkuseks.

Soovi korral saab homaare ja teisi mereande hommikuks, lõunaks ja õhtuks praktiliselt tasuta. Kohalikud tädid tassivad kausid peas mangod, ananassid, banaanid, arbuusid jm eksootilised puuviljad randa ja puhastavad ära. Naudin superhead massaaži. Lootust on, et saan oma kontoriroti kangekaelsusest ka vahelduseks lahti.

Õhtust sööme rannaliival, jalad ja kleidisaba sõna otseses mõttes vees või siinses parimas restoranis keset sõnniku haisu.

Pimedas rannas tagasi jalutades käib võidujooks krabidega. Mustmiljon sõralist sibab ringi ja otsib õiget urgu, mina otsin taskulambiga astumiseks vaba kohta. Mõlemal on segadust palju. Ei teagi, kumma hirm on suurem.