Sundsvall → Skellefteå

Päev algas Karlssoni lihapallidega ning ees ootas ligi 450 kilomeetrit autoteid.

Sõitsime läbi Höga kusteni ehk Kõrgranniku, mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Mäed, fjordid ja Läänemere rannik loovad vaateid, mis panevad ahhetama. Jalutasime Skuleskogeni rahvuspargis, seekord valisime lihtsama raja, kuid siia tuleme kindlasti tagasi, et näha kuulsat Slåttdalsskrevanit.

Õhtuks jõudsime Skellefteåsse. Meie hotell asus linna ainsas pilvelõhkujas, mis on ühtlasi kogu Põhja-Skandinaavia kõrgeim puitehitis. Puit oli kõikjal – seinas, põrandas, isegi liftis – ja selle soe lõhn lõi mõnusalt koduse tunde.

Stockholm → Sundsvall

Esimene peatus oli Uppsalas, kus põimub värvikas ajalugu moodsa tänapäevaga. Jalutasime ümber Põhja-Euroopa kõrgeimate tornidega 13. sajandil ehitatud Uppsala toomkiriku, kus muuhulgas krooniti kuni 18. sajandi alguseni kuningaid.

Poodide ja kohvikutega ääristatud peatänaval jalutades sai unenägu reaalsuseks. Ainult et seekord päriselt ja õnnelikult. Sain oma esimese kaneelisaia! Etteruttavalt olgu öeldud, et mul ei möödu sel reisil päevagi kaneelisaiata. Seda süümepiinadeta. Kus siis veel, kui mitte siin.

Edasi sõitsime põhja poole. Botnia lahe äärde jäävad klassikalised Rootsi maastikud, kus punased majad, sädelevad järved ja sügavad metsad loovad postkaardilikke vaateid.

Õhtuks jõudsime Sundsvalli, kus kõrgel mäe otsas ootas hotell Södra Berget. Ainuüksi nende imeliste vaadete pärast linnale ja fjordile, tasus siia tulla. Õhtusöögiks sõin põhjapõtra. See põhjamaine amps maitses hästi.

Rootsi

Mõni reis algab palju varem, kui tegelikult kohvri pakid. Minu oma algas juba nädal enne väljasõitu, kui nägin unes, et seisin lõputus kaneelisaia järjekorras, aga täpselt minu ees osteti viimane ära. Kui see polnud märk Rootsi reisi algusest, siis mis veel oleks?

Julgen väita, et kaneelisai on üks Rootsi sümboleid. Esimesed taolised saiakesed küpsetati seal juba 1920. aastatel ja 4. oktoobril tähistatakse Rootsis lausa rahvuslikku kaneelisaiapäeva. See mõnusalt lõhnav saiake on rohkem kui üks magus amps – see on osa rootslaste fika-kultuurist. Fika ei ole lihtsalt kohvipaus, vaid rituaal, mil aeg peatub ja lastakse argipäeval hetkeks hajuda. Pole vahet, kas üksi või koos sõpradega – oluline on hetk ise ja oskus hinge tõmmata ja nautida.

Just selliste mõtetega asusime täna Stockholmi poole teele. Mõtlesin, kui sümboolne see on, et minu esimene välisreis 1992. aastal viis mind Rootsi ja nüüd, kolmkümmend kolm aastat hiljem, on minu beebi esimene välisreis samuti sinna. Muster kordub.