Härnösand → Stockholm

Eile hommikul jätsime hüvasti Härnösandi imeliste vaadetega ja alustasime sõitu tagasi Stockholmi. Peatusime Gävles, sõime peaväljakul lõunat ja õhtuks olimegi pealinnas.

Õhtusöögiks tahtsime minna legendaarsesse Stockholms Gästabudi restorani, kuid järjekord lookles uksest välja. Ka ümbruskonna teised söögikohad olid täis. Lõpuks päästis meid restoran Prinsen, kus proovisin esimest korda kartulipelmeene – ja ausalt, see oli üks reisi suurimaid maitseüllatusi.

Tänane päev kulges rahulikult. Hommikul veidi puhkust hotellis, seejärel paar kiiret poekülastust ja jalutuskäik kuningalossi kvartalisse. Tahtsin näha, kas Gästabudi ukse tagant on järjekord kadunud. Ja üllatus-üllatus – järjekorda polnudki!

Stockholms Gästabud pakub ehtsat rootsipärast maitserännakut. Menüüst leiab muuhulgas ka heeringat, soolalõhet ja klassikalisi lihapalle. Tellisingi lihapallid – need, mida peab Rootsis proovima kas pohlamoosi või kartulipüreega. Lihtne ja lapsepõlvelõhnaline maitseelamus.

Ja siis veel minu igakordne kohustuslik fika. Astusime Vete-Katteni kohvikusse, mis on nagu väike ajamasin 1920. aastatesse. Kohvilõhn, klaasvitriinis säravad koogid ja saiakesed ning vaikne sumin tekitasid tunde, nagu aeg oleks peatunud. Tellisin printsessitordi ja – kuidas siis teisiti – veel ühe kaneelisaia.

See oli ideaalne lõpp meie Rootsi seiklusele.

Piteå → Härnösand

Varahommikul alustasime tagasisõitu. Piteås säras veel päike, kuid peagi kattus maa tiheda uduga ja hakkas taas vihma sadama. Termomeeter näitas vaid kolme kraadi – tõeline põhjamaine sügis.

Pikk tee viis meid Härnösandi, väikesesse linna, mida kutsutakse Kõrgranniku väravaks. 

Jalutasime mööda inimtühje tänavaid. Pühapäeviti on Rootsis kõik vaikne, enamus poode ja restorane on suletud ning inimesed on kodudes.

Skellefteå → Piteå

Eile hommikul jalutasime Skellefteås, nautides septembripäikese kuldset valgust. Seejärel võtsime suuna Piteå poole. Lõunaks sõime härjaliha ja otse loomulikult kaneelisaia.

Õhtul toimus sõbranna korraldatud eestlaste õhtusöök, mis oli mõnus eelsoojendus tänaseks suurpäevaks.

Täna hommikul sadas nagu oavarrest. Vihmapiisad hotellitoa aknal tekitasid mõnusa rahutunde. Veetsime esimese poole päevast toas, tellisime isegi lõunasöögi sinna.

Tunnistan lõpuks üles, miks me siin, põhjatuulte maal, üldse oleme. Kui sõbranna kolib Põhja-Rootsi ja otsustab seal abielluda, siis tuleb ilmtingimata kohale minna.

Justkui tellimise peale vaibus vihm pärastlõunal ja päike piilus pilvede vahelt. Sügisvärvides vahtrad muutsid pulmapäeva eriti pidulikuks. Oli meeleolukas ja tore pidu. Aitäh!

Sundsvall → Skellefteå

Päev algas Karlssoni lihapallidega ning ees ootas ligi 450 kilomeetrit autoteid.

Sõitsime läbi Höga kusteni ehk Kõrgranniku, mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Mäed, fjordid ja Läänemere rannik loovad vaateid, mis panevad ahhetama. Jalutasime Skuleskogeni rahvuspargis, seekord valisime lihtsama raja, kuid siia tuleme kindlasti tagasi, et näha kuulsat Slåttdalsskrevanit.

Õhtuks jõudsime Skellefteåsse. Meie hotell asus linna ainsas pilvelõhkujas, mis on ühtlasi kogu Põhja-Skandinaavia kõrgeim puitehitis. 

Puit oli kõikjal – seinas, põrandas, isegi liftis – ja selle soe lõhn lõi mõnusalt koduse tunde.

Stockholm → Sundsvall

Esimene peatus oli Uppsalas, kus põimub värvikas ajalugu moodsa tänapäevaga. Jalutasime ümber Põhja-Euroopa kõrgeimate tornidega 13. sajandil ehitatud Uppsala toomkiriku, kus muuhulgas krooniti kuni 18. sajandi alguseni kuningaid.

Poodide ja kohvikutega ääristatud peatänaval jalutades sai unenägu reaalsuseks. Ainult et seekord päriselt ja õnnelikult. Sain oma esimese kaneelisaia! Etteruttavalt olgu öeldud, et mul ei möödu sel reisil päevagi kaneelisaiata. Seda süümepiinadeta. Kus siis veel, kui mitte siin.

Edasi sõitsime põhja poole. Botnia lahe äärde jäävad klassikalised Rootsi maastikud, kus punased majad, sädelevad järved ja sügavad metsad loovad postkaardilikke vaateid.

Õhtuks jõudsime Sundsvalli, kus kõrgel mäe otsas ootas hotell Södra Berget. Ainuüksi nende imeliste vaadete pärast linnale ja fjordile, tasus siia tulla. Õhtusöögiks sõin põhjapõtra. See põhjamaine amps maitses hästi.

Rootsi

Mõni reis algab palju varem, kui tegelikult kohvri pakid. Minu oma algas juba nädal enne väljasõitu, kui nägin unes, et seisin lõputus kaneelisaia järjekorras, aga täpselt minu ees osteti viimane ära. Kui see polnud märk Rootsi reisi algusest, siis mis veel oleks?

Julgen väita, et kaneelisai on üks Rootsi sümboleid. Esimesed taolised saiakesed küpsetati seal juba 1920. aastatel ja 4. oktoobril tähistatakse Rootsis lausa rahvuslikku kaneelisaiapäeva. See mõnusalt lõhnav saiake on rohkem kui üks magus amps – see on osa rootslaste fika-kultuurist. Fika ei ole lihtsalt kohvipaus, vaid rituaal, mil aeg peatub ja lastakse argipäeval hetkeks hajuda. Pole vahet, kas üksi või koos sõpradega – oluline on hetk ise ja oskus hinge tõmmata ja nautida.

Just selliste mõtetega asusime täna Stockholmi poole teele. 

Mõtlesin, kui sümboolne see on, et minu esimene välisreis 1992. aastal viis mind Rootsi ja nüüd, kolmkümmend kolm aastat hiljem, on minu beebi esimene välisreis samuti sinna. Muster kordub.