Hommik keset kunsti

Hommikusöök õnnestus taas maha magada. Keegi kuskil soovitas kellelegi, kes siis omakorda soovitas edasi, et Jacquemart-Andre muuseumi kohvikus pakutakse maitsvat brunch’i imelises keskkonnas. Juba ainuüksi see maja, õigem oleks öelda loss on kunstiteos omaette. Seda nii seest kui väljast. Kui tahad nautida klassikalise muusika saatel kunstisaalis klaasi šampanjat või süüa midagi toekamat, siis see koht on sulle.

Pariisiliku kohvikukultuuri, laiskade hommikute ning lossipidudega võib üsna kiiresti ära harjuda. Lähen parem koju, vastasel juhul võib juhtuda, et ei saagi enam sellest muinasjutust välja 🙈.

Au revoir, Paris!

Pariis vol3

Selge on see, et prantslastele meeldib öösel süüa. Ükski päev pole õigel ajal magama jõudnud. Ka eilne oli pigem öösöök kui õhtusöök. Lisaks olen saanud nii suhtlemise kui ka kõndimise üledoosi. Seega vajasin täna pikemat und ja rahulikku ärkamist.

Leppisime sõbrannaga kokku, et liigume kümne paiku. Kuna meie range režiimiga hotellis lõppeb hommikusöök punkt kell 9.30, siis tuli minna välja sööma. Ausalt öeldes ei olnud midagi selle vastu, sest sama menüü viiendat hommikut järjest enam hästi ei isutanud ka. Nii leidsimegi nunnu ja pariisiliku kohviku ‎Culottée Boétie. Mina soovitan.

Seejärel jalutasime esinduskaubamaja katusele vaadet nautima. Kuna ilm on päev-päevalt suvisemaks muutunud, siis nädala algusega võrreldes on siin hoopis teine vaib. Sagimist on rohkem ja puhkamise meeleolu on võtnud võimust. Hiigelekraan lamamistoolidega on valmis homme algavaks tennisemaratoniks.

Kuna unustasime ennast natukene liiga kauaks katusele mõnulema, siis jõudsime pidulikule lõunasöögile väikese hilinemisega. Lisaks maitsvale söögile pakuti ka vaimutoitu. Meile esines Prantsuse sõjaväe meeskoor. Ülivõimas. Isegi klassikalise muusika võhikud kuulasid ammuli sui.

Ametlikule üritusele paneb punkti galaõhtusöök eksklusiivse Cercle de l'Union Interalliée kuldses saalis. Nimetatud privaatklubi loodi 1917. aastal eesmärgiga pakkuda diplomaatidele, ohvitseridele ja liitlaste poliitilistele liidritele nö rahusadamat. Klubi tegutseb tänaseni suursuguses hoones ning aitab säilitada prantsuse peent elustiili oma kaunilt taastatud ajalooliste salongide, imelise aia, kvaliteetse köögi ja rikkaliku sajandipikkuse ajalooga.

Prantslased ikka oskavad ja hästi oskavad. On mida meenutada.

Päev Montmartre’il

Juba eelmistest kordadest on just Montmartre’i piirkond minu lemmikkants Pariisis. Kuna tänaseks on plaanitud kogu tegevus siia, siis jätsin teadlikult selle osa eelnevatel päevadel oma trajektoorist välja. Õigem oleks öelda, et peaaegu välja, sest Moulin Rouge asub ka siin.

See ainulaadne piirkond sai kuulsaks tänu kunstnikele, kes tegid Montmartre'ist oma kodu ja inspiratsiooniallika. Picasso, Edith Piaf, Josephine Baker, Toulouse-Lautrec on vaid mõned neist.

Täna avastame selle Pariisi südames asuva unikaalse küla võlu ja ajalugu. Kuna 170 inimest ühe grupina karjatada pole ka kõige parema tahtmise juures võimalik, siis on korraldajad valmistanud ette piltide ja Google Maps’i linkidega juhise, kuidas jõuda hotellist kolme tunniga keskpäevaks Montmartre’i südamesse. Teele on märgitud 17 vaatamisväärsust kirjelduse ja looga, miks just see koht on oluline.

Keskmise turisti mäletab Montmartre’ist seda, et alustuseks tuli teiste omasugustega võidu künkast üles trügida, millele järgnes fotosessioon uhke kiriku treppidel ning portreede joonistamist mingisugusel kuulsal platsil. Meil on õnn vaadata Montmartre’it läbi pariislaste silmade ja natuke teise nurga alt. Minu Montmartre on selline:

Nagu näha, sain ka mina kunstnikud ja kiriku, aga lisaks veel palju muud toredat. Kas sina tead, millises kohvikus töötas Amélie, et Montmartre’il on oma viinamarjapõld, mitu tuuleveskit siin tegelikult on, kus elas Picasso või kus asub „armastuse sein“. Aga mina tean.

Lõunatasime ikoonilises restoranis La Bonne Franquette, kus reisisime ajas tagasi ja saime osa autentsest kabareekogemusest koos kankaani, šansoonide ja ühislaulmisega. Just seesama kabaree tegigi Montmartre'i 1920ndatel kuulsaks.

Seejärel tutvustati meile Prantsusmaa rahvussporti petangi „La Pétanque“ ning toimus ka üleeuroopaline sõpruskohtumine, millest väljusid võidukalt eestlased.

Täna oli suur au saada osa ühest traditsioonilisest prantsuse õhtusöögist ühes tavalises Pariisi kodus. Mul vedas, sest minu kodupidu toimub Montmartre’il. Nii saingi peokleidi selga panna ja õhtul uuesti tagasi tulla. Aitäh, David! I 💖 Paris!

Ah, et kuidas siis Montmartre’l elatakse? Esimese üllatuse sain juba liftiust avades. Siia mahun ju ainult mina ja äärmisel juhul ka minu ego. Lisaks külalislahkusele ja maitsvale õhtusöögile, mida oli otseloomulikult rohkem, kui keegi süüa jaksas, sain ka põneva ajaloolise rännaku osaliseks.

Miks Pariis on selline nagu ta on? Üks põhjus on see, et kui Napoleon tuli Londonist tagasi, siis ta ütles, et ka Pariisil peab arhitektuuris oma stiil olema, aga kindlasti erinev Londoni omast. Nii näiteks tekkisidki Pariisile iseloomulikud kivimajad, kus rõdud on teisel ja viiendal korrusel. Seda ainult tolleaegsetes rikaste linnaosades. Näiteks Montmartre’il rõdusid pole, kuna siin elasid töölised ja neil polnud rõdusid vaja.

Tänaseks on sellest endisest töölisagulist saanud populaarne külastuskoht. Lisaks kaunile Sacré-Cœuri kirikule näeb siin ajaloolisi kohvikuid ja kabareesid, Tertre'i väljakul siiani töötavaid kunstnikke ning ilusat vaadet Pariisile. Eriti nostalgiline on tuledes Pariis.

Minu meelest on Montmartre endiselt Pariisi kõige maalilisem piirkond.

Pariis vol2

Hommikune jalutuskäik Louvre’i siseõue kaudu Louis Vuittoni peakorterisse. Seda ainult sellepärast, et hoonet kaunistab minu lemmiku Yayoi Kusama hiigelsuur kuju ja tema täpid.

Täpid iga nurga alt pildistatud liikusin edasi Orsay kunstimuuseumisse, mis asub Seine'i jõe vasakul kaldal endises Orsay raudteejaamas. Seekord on piletid ette ostetud ja on meeles sõbranna soovitus, et tuleb liikuda ülevalt alla. Muuseumis eksponeeritakse peamiselt Prantsuse kunsti. Tuntumad tegijad on Édouard Manet, Claude Monet, Edgar Degas, Maurice Denis, Odilon Redon, Paul Cézanne, Camille Pissarro ja Georges Seurat. James Abbott McNeill Whistleri legendaarne "Whistleri ema" oli kahjuks välja laenutatud. Huvitav, kas Mr. Bean tegutseb jälle?

Kunstist üledoosi saanuna jalutasime L’Avanue restorani lõunale. Mõnus prantsusepärane koht, kuhu võiks kohe kauemaks jääda. Soovitan!

Magustoidust loobusin teadlikult, kuna avastasin, et vaid mõne sammu kaugusel legendaarsel Champs Élysées'l asub maailma parim makroonikohvik Ladurée. Kümmekond minutit järjekorras seismist hiljem väljusin võidukalt käes kotike lemmikmakroonidega. Kui üldse kuskil makroone süüa, siis just siin ja just praegu.

Kui juba siinkandis olla, siis tuleb ka triumfikaar taaskord üle vaadata.

Õhtul toimus „Europe One 2023 – Paris“ avapidu. Kogunesime Eiffeli torni kõrvale jõepraamile uute ja vanade sõpradega kohtuma.

Päev Champagne’is

“Ma joon šampanjat ainult kahel juhul – siis, kui olen armunud ja siis, kui ma seda ei ole.”

Coco Chanel

Pariisi elu osaks on mõnusad kohvikud, õhtusöögid ja loomulikult pokaal šampanjat. Kust see paljude lemmik ning Prantsusmaa ja kogu maailma vahuveinide hierarhia tippu kuuluv jook siis ikkagi pärit on.

Kas sina teadsid, et šampanjaks tohib nimetada vaid Champagne´i piirkonnas toodetud vahuveine. Pariisist 150 kilomeetri kaugusel kirde Prantsusmaal asuv Champagne’i piirkond on tuntud oma lubjakivise ja kriidise pinnase poolest, mis talletab suurepäraselt viinamarjade kasvamiseks vajalikku niiskust. Just hoolikalt valitud marjasortide omavaheline sobivus, piirkonna jahe kliima ja omapärane pinnas annavadki õige valmistamistehnoloogia rakendamisel tõelise šampanja.

Seesama kriidine ja lubjakivine pinnas ongi andnud šampanjale tema nime ja maitse, mida üheski teises piirkonnas kopeerida ei õnnestu. Sellist pinnast mujal lihtsalt ei ole.

Pariis on alati hea mõte. Aga päev Champange’is veel parem. Nii nad räägivad. Lähen nüüd ja vaatan oma silmaga šampanja kodukandi üle.

Alustasime Chanoir Yves et Fils veinimaja tuuriga, mis lõppes fotosessiooniga viinamarjapõllul. Tegemist on pereettevõttega, mis on juba neljandat põlve kolmel hektaril viinamarju kasvatanud ja neist šampanjat valmistanud. Lisaks teevad ka koostööd viinamarjakasvatajate ühistuga, et tagada oma šampanjade kvaliteet ja regulaarsus. Siin aetakse jonnakalt oma asja ja ei saa väita, et nende mullijook millegi poolest maailma kuulsatele brändidele alla jääks.

Tegelikult on nii, et 80% viinamarjadest kasvatavad väiketootjad, kellelt suured maailmakuulsad brändid need ära ostavad ja lõpuks toodavad needsamad suured brändid 60% kogu maailma šampanjast.

Nagu ühest suust räägivad šampanjameistrid, et šampanja valmistamiseks on vaja keskmisest vastikumat ilma ja kui Pariisis hakkab päike pilvede taha kaduma, siis Reimsis on ilm juba tõenäoliselt üsna sügisene. Läks aega, enne kui prantslased kehva ilma võlust aru said. Ehkki juba vanad roomlased hakkasid siinkandis viinamarju kasvatama, ei saatnud kehva kliimaga regiooni veinimaailmas edu – kuni 17. sajandil “leiutati” šampanja.

Edasi liikusime Champagne piirkonna keskusesse Reimsi, kus resideerub ridamisi kuulsaid šampanjatootjaid. Üks loss on uhkem kui teine.

Meid viidi Madame Pommery valdustega tutvuma. Tegu on vana ja väärika šampanjamajaga, mille asutas 1836. aastal villakaupmees Narcisse Greno. 1856. aastal sai firma osanikuks monsieur Pommery, kes peagi suri ning 1858. aastal asus šampanjamaja juhtima tema lesk Louise Pommery. Proua tähtsaimaks panuseks loetakse 1874. aastal loodud brut šampanjat, esimest päris kuiva šampanjat maailmas.

Aastatel 1868-1888 ehitati madame Pommery eestvedamisel Reimsi linnaservale uhke neorenessansstiilis loss ja tootmishooned. Mõisa umber on 50 hektarit veiniaedu (kokku on neil ca 500 hektarit) ning maja all on mitmeid miljoneid pudeleid mahutav veinikelder, mille käikude pikkus on 18 kilomeetrit. Esimese hooga ei saagi aru, kas olen veinikeldris või kunstisaalis, sest siin on vaheldumisi mõlemat.

Mitmete šampanjamajade keldrid pärinevad osalt juba Ceasari ajast, kes lasi need kaevata lubjakivi saamiseks. Kaevandustegevuse lõppedes võtsid šampanjamajad need kiiresti keldritena kasutusse perfektse ja väga stabiilse temperatuuri tõttu. Mõne aja eest lisati need kriidikivisse uuristatud veinikeldrid ja neid ühendavad käigud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Päev Champagne’is möödus nii kiiresti, et Reimsi katedraal jääb järgmiseks korraks.

Väike hingetõmbepaus hotellis ja siis jalutuskäik Bouillon Republique’sse õhtusöögile. Legendaarne koht sai alguse 19. sajandil revolutsiooniaegses Pariisis, kui Duvali lihunik avas karni, kus serveeriti erineval viisil küpsetatud lihalõike ja nende puljongit, prantsuse keeles „Bouillon“. Kvaliteetne toit tagas edu. Nii ongi töölissööklast tänaseks kasvanud välja restoranide kett, mida armastavad eelkõige pariislased ise ja kuhu turistid tavaliselt ei satu.

Menüü on rikkalik ning hinna ja kvaliteedi suhe paigas. Olgu öeldud, et nii odavalt meil mujal Pariisis süüa ei õnnestunud. Vähemalt tunniajased järjekorrad ukse taga olla tavapärased.

Pariis

Eile õhtul astusin Cercle National des Armees Saint-Augustin’i hotelli uksest sisse ja läksin magama. Täna selgus, et hommikusöögile ei tohi minna lühikeste pükste ja vabaajajalatsitega. Vot sellise traditsioonide ja reeglitega hotelli on prantslased välja valinud. Kuna olin pikas kleidis, siis mind riideid vahetama ei saadetud. Kõigil nii hästi ei läinud.

Eiffeli torn on kahtlemata üks maailma tuntumaid ehitisi. Raudne leedi nagu torni hellitavalt kutsutakse lihtsalt tuleb uuesti üle vaadata. Teele jäi ka Pariisi kuulsaim tänav Champs-Élysées. Nii inimtühjana polegi seda varem näinud. Põhjuseks võib olla see, et poed on veel kinni.

Kui Eiffeli juurest tulema saime, võtsime suuna Orsay kunstimuuseumi poole. Kuna pileteid ei olnud ette ostetud ja seda saba, mis seal lintide vahel lookles, polnud tahtmist seista, siis otsustasime kunsti mõneks teiseks päevaks jätta.

Orsayst üle jõe asub legendaarne kunstimuuseum Louvre. Kuna Louvre teisipäeviti puhkab, siis õnnestus ka klaaspüramiidiga pilt suuremate rahvahulkadeta ära teha.

Edasi suundusime Pariisi ooperimaja ehk Palais Garnier’i poole. Eklektilisusele rõhuvate fassaadiornamentidega teatrihoone on Pariisi üks sümboleid ja üks kuulsamaid ooperimaju maailmas.

Täna siiski ei lähe ooperit nautima, vaid hoopis sõbranna soovitusel legendaarses ooperimajas asuvasse CoCo restorani lõunale. Igatepidi väärt soovitus. Nii koht kui toit on mega.

Hiljem tuli ka kohalikelt suunis, et kindlasti tuleks ooperimaja kogu hiilguses üle vaadata. See olla kivist, marmorist ja kullast muinasjutt. Kui pariislased juba nii ütlevad, siis tuleb see plaani võtta. Seekord vist ei jõua, aga järgmine kord kindlasti.

Ooperimajast üle tee asub suursugune sajandivanune hoone, kus pesitseb prantsuse kaubandusketi Galeries Lafayette esinduskaubamaja. Oma juugendstiilis klaaskupli ja sammaskäikudega on maja nii seest kui väljast kunstiteos. Isegi kui pole plaanis midagi osta, siis soovitan ainuüksi arhitektuuri pärast sisse uudistama minna. Kindlasti käia ära ka katuseterrassil, kust avaneb imeline vaade ooperimajale ja kogu Pariisile.

Esialgu oli kaup teisejärguline, sest koguaeg oli telefon pildistamisrežiimis. Kui lõpuks ringi vaatasin, siis selgus, et maja on otsast lõpuni naistekaupa täis. Kas see ongi shopahoolikute paradiis?

Põhjusega öeldakse, et tegemist on moetööstuse templi ja palverännakute sihtpunktiga kogu maailma moeloojatele. Lisaks esitletakse siin kõigi tuntud Prantsuse disainerite kollektsioone. Ajaloost niipalju, et 19. sajandi lõpus oli see väike pood, mis müüs paelu ja pitsi, kuid mõne aastaga kasvas suureks kaubanduskeskuseks.

Ääremärkus, et kõrvalhoones asuv meestekaupade osakond oli väike pettumus, sest sisekujundusele seal küll rõhku pole pandud. Diskrimineerimine lausa.

Hotelli asukoht Pariisi südames on parim. Kõik turistile olulised kohad on jalutuskäigu kaugusel. Näiteks kaubamajast lõunauinakut tegema jõudsin veerand tunniga.

Kui turist olla, siis lõpuni välja. Õhtul jalutasin mööda punast vaipa kabareesse Moulin Rouge, kus dresscode on natuke rohkem kui tavaline. Mida iganes see ka ei tähendaks? 1889. aastal asutatud Moulin Rouge on üks vanimatest Prantsusmaa pealinna kabareedest, kust sai väidetavalt alguse kankaani tantsimine.

Arutlesime tulles, et kas tegemist võibolla turistilõksuga, aga võta näpust. Tantsida nad oskavad ja laulda ka ning kostüümid on glamuursed ja säravad. Ka 25+ aastat hiljem on tegemist suurepärase meelelahutusega. Nurisemiseks leidsin ka põhjuse - igas lauas on vähemalt kaks inimest liiga palju. Saan aru, et nad võtavad maksimumi, aga privaatsust hindava põhjamaalase jaoks on see natuke liig.

Franciacorta vol3

On viimane aeg tutvuda Franciacorta looga. Milano ja Verona vahel asuv Franciacorta on üks Itaalia tuntumaid veinipiirkondi. Läbi Franciacorta kulgeb kuulus veinitee (Strada del Vino Franciacorta) oma oliivisalude ja viinamarjaistandustega, mille vahele on pikitud ka mõned küpressialleed.

Nende päevade jooksul on nii mõnedki korrad õnnestunud läbida lõike sellest muinasjutulisest teest. Koguaeg tahaks pilti teha, sest iga järgmise kurvi taga on jälle ilus. Mingi hetk sain aru, et nii jätkates ei jõua ma kunagi kohale.

Kui normaalsed inimesed magavad, siis hiilivad kolm unetut sõbrannat uduvihmasele jalutuskäigule. Varahommikune Franciacorta on mõnusalt rahulik ja värskendav. Ei pääsenud meiegi mägironimisest viinamarjade vahel. Ja lõpuks sain ka oma küpressid. Fotosessioon küpressidega on täiesti mõjuv põhjus hilinemiseks hommikusöögile, kas pole?

Järgmine peatus Ca’del Bosco veinimõis. See ei oleks ju täiuslik Franciacorta külastus, kui pole käinud veinikeldris tünnide vahel veinitegemist uudistamas. Degusteerisime ikka ka.

1960ndate lõpus ostis Annamaria Clementi Zanella väikese maja Franciacorta mäe nõlvakul, mida kohalikud teadsid „Ca’ del bosc” (maja puude sees) nime all. Maurizio Zanella oli üks esimesi, kes nägi Franciacortas suurt potentsiaali ning 1970ndatel muutis väikese maja uhkeks veinimõisaks, mis täna meenutab pigem kunstigaleriid.

1995. aastal sai Franciacorta piirkond kõrgeima D.O.C.G. staatuse, mis tähendab et Franciacorta nime omistatakse vaid traditsioonilisel šampanjameetodil valmistatud premium klassi vahuveinidele. Ca’ del Bosco omab piirkonnas 150 hektarit veiniaedu ning toodab aastas umbes miljon pudelit Franciacortat.

Aitäh L’Alberta Relais & Chateaux ja Franciacorta. Usun, et ega kaks ilma kolmandata jää 💖

Eilse lummuses

Isegi peojärgsel hommikul ei oska ma kaua magada. Istun rõdul ja imetlen viinamarjapõlde. Emotsioonid on endiselt laes. Saingi oma filmides nähtud Itaalia sünnipäeva keset viinamarjapõlde ja ümbritsetuna perekonnast, sugulastest ja parimatest sõpradest.

Vaatan laual olevaid lillekuhjasid ja mind valdab suur tänutunne. Meenub mõned päevad tagasi saabunud kiri viimaste küsimustega, kus muuhulgas täpsustati, et mis lilledega lauda kaunistame ja millist sünnipäevatorti ma sooviks. Kuna ma ei teadnud, mis lillede hooaeg praegu on, siis kirjutasin, et mulle meeldivad tulbid, päevalilled ning hortensiad ja uskuge või mitte, ma sain nad kõik. Alustades sellest, et saabumisel ootas mind toas neist imeline bukett ning lõpetades pidulaua kaunistustega. Siinkohal saavad sõnad otsa.

Teine põhjus, miks kõigist maailma riikidest just Itaalia valisin, on toit. Itaalia köögikunst kuulub minu lemmikute hulka. Ei pidanud seekordki pettuma. Ka veinide ja vahuveinidega on neil hästi. Austritele, tervitusampsudele ja kolmekäigulisele õhtusöögile järgnes tulede ja viledega tiramisu. Kõik oli täpselt nii nagu kokkulepitud või paremgi veel.

Kirjade järgi pidi sellega pühaõhtusöömaaeg lõppema, aga lubage meenutada, et oleme Itaalias, kus toidu nautimine ja söömine on elustiil.

Samal ajal kui mina küünalde puhumisega ametis olin, tekkis nagu võluväel selja taha magustoidubuffet. Olime kõik pehmelt öeldes hämmingus ja kui vaatasin menüüd, siis oli seal kirjas rida „Birthday cake & more...“. See sõna „more“ kolme punktiga tähendab magustoidu üledoosi. Laual olid vist kõik asjad, mida üldse magustoiduks nimetada saab. Neid erinevaid kooke, torte, puuvilju, brüleekreeme ja moussesid ei suutnud mina ära maitsta. Lisaks valmistati lives keedukreemiga täidetud torusid. Üllatada nad oskavad.

Tänaseks tean, et kahekümne kuuest külalisest vähemalt kaks suutsid kõike proovida. Nii nad vähemalt väidavad.

Eilsest tantsupeost annavad jalad tunda, aga see ei seganud hommikusöögijärgset jalutuskäiku viinamarjapõldude vahel kuni jõudsime naabrite juurde Bellavista veinimõisa. On see vast suursugune kompleks.

Peagi oli käes lõunasöögi aeg. Kuna olime laua broneerimisega hiljaks jäänud, siis saime kohad terrassile. Meid vaadati pehmelt öeldes imelikult, kui teatasime, et igati sobilik on 18-kraadise ilmaga õues istuda.

Lõunauinakule järgnes sõit Vellosse. Kohanimi on nii kodune, et kutsus tagasi. Seekord siis õhtusöögile. Nüüd juba teadsin, mida võtta ja mida jätta.

Pidu Franciacortas

Äratuskellaks on kukelaul. Hommikusöögiks pakutakse Itaalias muuhulgas ka vähemalt viite erinevat sorti torti ja kooki. Tänast päeva võib süümepiinadeta tordiga alustada.

On saabunud tõehetk. Võtsime suuna L’Alberta Relais & Chateaux poole. Kuigi ametlik check-in on hiljem, siis on mul kokkulepe, et võin varem saabuda. Osad sugulased juba ees ootamas.

Tõestatud, et norrakad õnneks ei oska Itaalia ilma ennustada. Tänaseks lubati laussadu, aga tegelikult saab basseini ääres päevitada. Ilm oli üks põhjus, miks otsustasin sünnipäevaks koduvabariigist põgeneda ja tundub, et ilmataatki on minu poolt.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb ajas tagasi minna. Ei mäletagi enam, kus ja millal tekkis mõte, et tahaks kunagi oma sünnipäeva Itaalias viinamarjapõldude vahel tähistada. Ketrasin mõtet peas mitu aastat. Tunnistan, et võõras riigis ja kaugjuhtimisel midagi korraldada on paras peavalu ja kui poleks oma kodustatud itaallast, siis oleksin arvatavasti alla andnud. Kõige keerulisem oli leida see minu koht.

Kui see lõpuks lukus oli, siis kõige muuga sai juba hakkama ja tegelikult oli ju nii, et mina kirjutasin ja nemad tegid - koht oli mega, toit oli mega, jook oli mega, teenindus oli mega, DJ oli mega.

Kõige suurem tänu minu inimestele, kes nõu ja jõuga abiks olid ning lõpuks peost peo tegid. Aitäh, et aitasite unistusel täituda 💖

Iseo järv

Ärkasin linnulaulu peale, mitte kirikukellade nagu siinkandis tavaks. Lähedal lihtsalt pole ühtegi teist majapidamist ega suuremat asulat. Agriturismo võlud. Kui aknast välja vaatasin, sadas vihma. Jalutuskäigu plaan muutus sekundiga kaua magamise plaaniks.

Vihm on lõunaks unustatud ja Iseo järve kaldal jalutades on lühikese varruka ilm. Lõunasöök Vello nimelises külas õnnestus terrassil päikest nautides teha. Kuna kohalikel on külm ja nad eelistavad siseruume, siis saime järvevaatega laua. Leian end taas mõttelt, et kui peaksin mujal elama, siis Itaalia oleks potentsiaalne koht - ideaalne kliima, maitsev toit, imelised vaated ja toredad inimesed.

Elus peab ikka vürtsi ka olema. Täna õnnestus Sale Marasino liiklus ca 20 minutiks seisma panna. Liiklusmärk näitas teed parklasse. Pikemalt mõtlemata keerasime kitsaste ja ühesuunaliste tänavatega kalurikülla sisse. Sekundiga oli selge, et see ei olnud kõige parem mõte. Milleks minna tagasi, kui saab minna edasi, seda muidugi täpselt nii kaua, kui tänav nii kitsaks muutus, et rohkem enam ei saanud. Kohalikud hakkasid kaasa elama ja abistama. Ukerdasime, mis me ukerdasime, aga paksud kivimüürid jäid siiski kindlalt oma kohale. Lõpuks tuli tuldud teed tagurpidi alla tagasi keerutada. Elu nagu filmis.

Taas tõestatud, et itaallased on kannatlik ja abivalmis rahvas. Keegi ei närvitsenud kordagi. Ei tea, mitu korda tuleb ühte ja samasse ämbrisse astuda, sest tegelikult on ammu selge, et saapamaal on väiksemal autol rida eeliseid. Alustades parkimiskoha leidmisest ning lõpetades kitsastel tänavatel seiklemisest.

Kui kivimüüride vahelt tulema saime, oli plaan minna lõunauinakut tegema. Kogemata sõitsime kiirteel õigest kohast mööda ja sattusime hoopis Franciacorta Outlet Village’sse. Uni kadus sekundiga. Teadupärast ei ole kaubanduskeskustes kolamine minu meelistegevus, aga see siin ei ole õnneks klassikaline kaubanduskeskus. See on küla, mis koosneb eranditult poodidest. Kui poodlemisest üledoos tekib, siis saab pingil puhata või restoranides ja kohvikutes aega parajaks teha.

Õhtust tahtsime süüa rikka kultuuripärandiga Lombardia suuruselt teises linnas Brescias. Kahjuks jäi külaskäik üürikeseks, sest midagi oli väga valesti. Ei saanud aru, kas oleme Araabias, Aafrikas või Itaalias. Itaallased on siin igal juhul vähemuses ja telefoni ei julgenud ka taskust välja võtta. Ühehäälne otsus oli, et lähme ära. Võtsime lahti restoranigiidi ja minu ainus palve oli, et tahaks linnast ära maale.

Saimegi viinamarjapõldude vahel Colmetto restoranis täiusliku kulinaarse elamuse. Boonuseks tipptasemel teenindus ja eeslid. Peagi oli restoran pilgeni rahvast täis.

Suur rõõm tõdeda, et vendade Michelinide 100+ aastat tagasi välja töötatud süsteem toimib tänagi. Nii äge, et inimestel pole mingit probleem sõita kuskile pärapõrgusse, näiteks eeslitalli head toitu nautima.

Omal nahal varemgi kogenud, et itaallastele meeldib sõita maha hulk kilomeetreid, et ühes kindlas restoranis süüa trühvlitega spagette ja hiljem öösel pimedas tuldud teed tagas kihutada. Minu jaoks siiani küsitav, et kas pikk sõit uneaja arvelt ikka oli seda väärt. Olgu öeldud, et tol korral oli trühvlihooaeg ja kõik piirkonna restoranid pakkusid trühvleid hommikuks, lõunaks ja õhtuks.

Hakkame sättima

Eile said viimased täpid kleidile ja nüüd on tutikas Eesti disain koos kõige muu eluks vajalikuga pakitud. Mina olen valmis.

Nagu viimasel ajal kombeks, siis hilineb väljalend ja nii on lõpuks aega uurida, et kuhu nüüd õigupoolest teel oleme. Tundub, et täna ööbin Milano lähedal laudas ja homme Brescia külje all farmis. Või mida see agritourismo siis ikkagi tähendab?

Kui Tallinnast lahkudes olid lennukiaknad vihmamärjad, siis pealpool pilvi paistab ikka päike. Kaks lendu ja paarkümmend kilomeetrit autosõitu hiljem söön pitsalaadset toodet ja elu on ilus.

Laudast on asi kaugel. Oleme romantilises maamõisas, kus menüü koosneb kohalikest hooajalistest hõrgutistest, mille tooraine pärineb siitsamast talust. Linnud laulavad ja jõgi voolab akna alt mööda. Just sellist maaelu idülli mul vaja ongi.

Räägitakse, et teispool jõge viljeletakse ka põllumajanduse ja loomakasvatusega.

Sürreaalne Ida-Virumaa

Ei juhtu just tihti, et pühapäeva hommikuks äratuskella helisema panen ning pannkoogid autos istumise vastu vahetan ja Jõhvi poole teele asun.

Ah, et mis ma sinna ära kaotasin? Kui seiklemine on veres, siis tuleb seda ka koduvabariigis teha. Punkt kell 10 algab automatk Ida-Viru vähetuntud paikadesse.

Esimene peatus – Kukruse mägi, mida matkajuht hellitavalt suitsevaks vulkaaniks nimetab. Kui aherainemäe tippu hakkasime jõudma, siis tuli ninna üks tuttav “lõhn”. Asfalt? Bituumen? See mägi tossab, sest ta põleb seest. Põhjuseks põlevkivikaevandamise orgaaniliste jäätmete kunagine mäkke ladustamine ning nende isesüttimine ja lakkamatu hapnikuta põlemine mäesisestel temperatuuridel 300+ kraadi juures.

Põlevkivi ehk kukersiit on saanud nime Kukruse asula järg, mis siinsamas mäe kõrval laiutab. Põlevkivi tööstuslik kaevandamine ja teaduslik uurimine sai alguse Eestist, aga kasutati seda laias maailmas juba palju varem.

Teine peatus – Kohtla-Järve. Põlevkivitööstus on Eesti riigi traditsiooniline tööstusharu, mis sai alguse esimese vabariigi ajal. Väidetakse, et põlevkivitööstus oli siis isegi kõige tähtsam tööstusharu, sest tolleaegsel kõige suuremal rahatähel - sajakroonisel olid kujutatud need samad Kohtla-Järvel asuvad põlevkivitööstuse tornid.

Kuidas tekkis Kohtla-Järve? Nõukogude Liidu ajal tulid teiste liiduvabariikide töölised kaevandustesse tööle ja väikesed asulad kasvasid kokku üheks suureks Kohtla-Järveks.

Kolmas peatus - Aidu karjäär. Kui Aidus kaevandus suleti ja vee pumpamine lõpetati, siis taastus loomulik hüdroloogiline olukord ehk ala täitus tasapisi veega. Tänu sellele avaneb siin nüüd omanäoline vaatepilt, kus kunagised karjääri viivad autoteed sumbuvad vette. Ca 46 kilomeetrit veeteid moodustavad kammikujulise kanalite võrgustiku, kus vesi on helesinine ja nii läbipaistev, et võib muuhulgas näha ka uppunud metsatukka.

Neljas peatus – nn põlevkivimetroo ehk konveier, mida mööda liigub põlevkivi Ojamaa kaevandusest Kohtla-Järvel asuvasse VKG-sse. Tegemist on ühe katkematu maapealse 25-kilomeetrise lindiga, mille kõrguste vahe on 10 meetrit.

Viies peatus – Ratva toruallikad ehk “nõiakaevud”. Tegemist on inimese ja looduse koostöös tekkinud tehisallikatega, mis sulavete ajal silmailu pakuvad. Lisaks aitavad need piirkonna veerežiimi reguleerida. Ida-Virumaal on ca 20 sellist torukaevu. Enamus aastast on siin lihtsalt kaks toru, mis on rajatud endise Viru põlevkivikaevanduse alale. Ei ole vist juhuslik, et meid just siia toodi, sest praegu on „nõiakaevude“ tippaeg.

Kuues peatus – tuulutusšurf, mida matkajuht “nõia ahjuks” nimetab, sest see aurab. Tegemist on maapinnale avaneva kavanduse ventileerimiseks mõeldud šahti laadse tootega. Selliseid auke olla piirkonnas 1500-2000. Kui kaevandus edasi liigub, siis pannakse puurauk kruusa täis ja tehakse järgmisesse kohta uus. Talvel pakasega pidavat eriti äge olema, kuna maa seest tuleva sooja õhu ja miinuskraadide koosmõjul tekivad kunstilised jääpüramiidid.

Seitsmes peatus – Viivikonna, kus möödunud hiilgeaega meenutavad kahel pool laia peatänavat kõrguvad värviliste murenevate lubjakivi seintega hooned. Kunagise väikese metsaküla asemele ehitati sotsialistlik kaevanduslinn, kus tipphetkel elas 6600 inimest, tänaseks on siia alles jäänud 30 elanikku.

Kuigi plaanid olid suuremad, siis Nõukogude aja lõpuks oli neli sellist kaevanduslinna. Lisaks Viivikonnale ka Sirgala, Oru ja Sompa.

Kunagistest õitsvatest tööstusasulatest on nüüdseks saanud kummituslinnad. Selliste asulate allakäik algas 1990ndatel, kui kaevandustes ja karjäärides sai töö otsa. Mälestuseks on jäänud Viivikonna haigla varemed, klassitsistlik fassaad meenutamas kunagist jõukust. Praegu saab omal vastutusel ronida mööda katkiseid treppe ja vaadata välisseinteta ruumidest ümbrusesse.

Teisest sarnase saatusega asulast Sirgalast sõidame läbi. Siin ei soovitata peatuda. Õitseajal oli siin kool, lasteaed ja isegi klubi. Tänaseks on siin lademes mahajäetud ilma akendeta paneelmaju, kus keegi ei ela. Üpris nukker ja hall vaatepilt.

Kaheksas peatus – Sinine laguun. Tavaliselt tuleb helesinise vee ja kuldse liiva jaoks sõita tuhandeid kilomeetreid lõuna poole, aga Ida-Virumaa elektrijaamade settebasseinid toovad need meile koju kätte. Mille poolest see siin jääb alla Islandile või Maldiividele? Esmasel vaatlusel võib ära petta küll, aga selles leeliselises ja söövitavas vees ujuda ei tohi. Laguuniefekt tekib vees olevast lubjakivi tolmust.

Üheksas peatus – Narva Veneetsia, mis asub Kreenholmi vabriku kõrval ja on Narva linna kõige eksootilisem koht. Enamus 4000 paadikuurist on tänaseks ümber ehitatud suvilateks. Külajutud räägivad, et kevadel kolivad Narva mehed siia ja sügisel lähevad koju naise juurde tagasi. “Paadikuur” on defitsiit kaup, mille nõudlus ületab pakkumist. Eriliseks teeb siinse elu ka asjaolu, et neil on oma kultuur, oma seadused, nö linn linnas. Ja ega turistid neile väga meeldi, seepärast jälgime mängu aia tagant.

Kümnes peatus – Sillamäe, mis oli aastatel 1947-1991 kinnine linn ja kuhu sai ainult erilubadega. Põhjuseks uraani avastamine Eestis. Väidetavalt on veerand Nõukogude Liidu tolleaegsest uraanist toodetud Sillamäel.

Sillamäe stalinistlikus stiilis kesklinn rajati 20. sajandi keskel ning seda peetakse lähiregiooni kõige terviklikumalt ehitatud ja säilinud neoklassitsistlikuks arhitektuuriansambliks. Linnaväljakult laskub alla Mere puiesteele suurejooneline trepistik. Mäletan, kui aasta tagasi siin esimest korda seisin, siis oli tunne „nagu maailmas“. Ei teadnud varem, et ühes Ida-Virumaa linnas on selline allee ja mereäärne promenaad. Trepistik ja Mere puiestee on täna linna sümbolid. Siin kaunis paigas lõpebki meie pühapäevane seiklus.

Kuna pikemat söögipaetust programm ette ei näinud, siis tegime ise veel ühe peatuse - Liimalas Tulivee restoranis. Maitsev peatus oli. Soovitan.

Šveits on rohkem kui mägede maa

Eile õnnestus lõpuks ära oodata päev, kui nähtavus on null. Mind see ei heidutanud, sest plaanisin niikuinii siia lõppu ühe puhkamisest puhkamise päeva teha. Olgu öeldud, et pilved võivad ju olla, aga lund neist ikka ei saja.

Kodus olemise eelis või hoopis nuhtlus on see, et kui ahjust võetakse välja aftrer-ski keeks, siis sa lihtsalt pead seda kohe maitsma. See lõhn lihtsalt ei lase rahulikult raamatut lugeda. Võite kolm korda arvata, kas piirdusin ühe tükiga 🙈

Kokaga on meil täiega vedanud. Kui saaks, siis võtaks ta koju kaasa. Päriselt ka. Siin veel mõned näited tema šedöövritest.

Tänaseks koju sõidu päevaks jõudsime karge ilma ära oodata. Müts ja kindad tuleb heaga kotipõhjast välja õngitseda ning jopelukk kinni tõmmata. Nii külm polegi meil siin olnud.

Šveitsi tuntuimateks turismimagnetiteks peetakse alpimaastikke ja -kliimat, mis kutsuvad kohale eeskätt mäesuusahuvilisi ja mägimatkajad. Lisaksin omalt poolt, et Šveits on rohkem kui ainult mäed. Maaliliste järvede ääres paiknevad linnakesed kutsuvad tagasi ühte pikemat nädalalõppu veetma.

Bussiaknast vilksamisi nähtud Montreux Genfi järve ääres on kindlasti koht, kuhu tuleb tagasi tulla. Sama lugu ka Zürichiga, kus tegime enne lennukile minekut kiire lõuna.

EV105

Mõni hommik on pidulikum kui teine. Alustasime päeva kiluvõileibadega.

Siis rõõmsalt mägesid vallutama. Lõunaks sõin Šveitsi saksakeelsete alade rahvusrooga rösti’t ehk röschti’t. Olenevalt piirkonnast lisatakse sellele riivitud kartulitest panniroale erinevaid lisandeid. Minu valikuks osutus täna peekoni, juustu ja munaga variant.

Üldiselt on šveitsi köögikunst segu saksa, prantsuse ja itaalia köögi parimatest paladest, kust igaüks leiab oma.

Seejärel suusasammul koju ja hakkasime sättima. Tuba on muutunud üleöö sinimustvalgeks. Riietuski sobib teemasse. Teine voor kiluvõileibu on laual. Kõik on valmis presidendi kõneks.

Kuna meie kokal on vaba õhtu, siis tuli dressid pääsukestega kleidi vastu vahetada. Pidulikule päevale kohaselt õnnestus restoranis La Table d'Adrien üheksa käiku nagu naksti kõhtu mahutada. Toidud maitsesid hästi ja nägid seejuures ka suursugused välja. Kokakunsti tärn on neile põhjusega antud.

Peadpidi pilvedes

Ennustuste järgi pidi eile pilves olema, aga mida polnud olid pilved. Tõe huvides olgu öeldud, et peale lõunat hakkasid nad siiski kogunema ja kõrgemad mäetipud läksid peitu. Niikaua kui mina mägesid vallutasin, paistis igal juhul päike. Ajastus on oluline.

Eile oli teenindaval personalil vaba päev. Mis omakorda tähendas, et hommikul viskasime ise croissant’id ahju ja ka munapraadimisega saime hakkama. Lõunaks sõin juustufondüüd mägede taustal. See ongi Šveits.

Täna ärkasin taas croissant’i lõhna peale. Kuigi lubas nädala pilvisemat ja külmemat ilma, siis juba hommikul on selge, et ega tänagi pole päikesest pääsu. Kolm päeva mäel käidud, otsustasin, et teen siia vahele ühe suusavaba, õigem oleks vist öelda suusasaabaste vaba päeva ja lähen jalutama. Teised mäele saadetud, lugesin tunnikese Erich Maria Remarque raamatut „Taeval ei ole soosikuid“. Paneb mõtlema küll, et kui oled sunniviisiliselt Alpidesse sanatooriumisse saadetud, siis tunned end siin nagu vangis ja tahad esimesel võimalusel põgeneda. Veel õigemat kohta selle raamatu lugemiseks ei ole. Aitäh, soovituse eest 🙏

Seejärel lasin ennast Verbieri keskusesse sõidutada ja kihutasin gondliga üles. On tavaline, et koertega jalutajad, murdmaasuusatajad ja ka niisama jalutajad sõidavad üles mäkke, kus igaühe jaoks on oma rada – jalutajal oma, mäesuusatajal oma ja murdmaasuusatajal oma. Ei mingit isetegevust. Spetsiaalselt jalutamiseks mõeldud matkarada lookleb mäeserva pidi Les Ruinettes’st La Chaux’i. Kirjade järgi oleks pidanud aega minema 45 minutit, aga mul õnnestus koos pildistamispausidega poole tunniga hakkama saada.

La Chaux’s puhkasin jalga, nautisin vaateid ja päikest ning siis kiirustasin tuldud teed tagasi. Kui tulles lõõskas päike, siis tagasiteel õnnestus pilve sees orienteeruda. Taas tõestatud, et matkamine teeb kõhu tühjemaks kui mäest alla laskumine. Mõnikord on vaatedki huvitavamad. 

Minutipealt kell 12.30 astusin restorani uksest sisse. 

Mägede lummuses

Aastad ei ole vennad. Veebruarile iseloomulikku paksu ja koheva lumega talvemuinasjuttu ei ole, aga suusatamiseks on tingimused imelised. Minule isiklikult sobib, et temperatuur on +10 ℃ ringis. Isegi kõrgemates tippudes ei lange see alla nulli. Nii sooja ilmaga väga tihti ei õnnestu suusatada. Suusapesu jäi kappi ja kinnastestki loobusin üsna ruttu. Kahe mäel käidud päeva jooksul ei ole kordagi külm hakanud. Toolitõstukitel ei taha keegi katet peale tõmmata ning lõunalauas saab mõnusalt päikese käes peesitada. Täiuslik puhkus.

Kirjade järgi pidavat täna olema nädala kõige päikselisem ilm. Etteruttavalt olgu öeldud, et tegelikult tuleb neid kõige päikselisemaid päevi veel mitu tükki. Seda teadmata, otsustasin igaks juhuks kõige kõrgemal 3330 meetri peal Mont Fortist ära käia.

Pikk tee üles ja alla tagasi võttis oodatust kauem aega ja nii juhtuski, et hilinesin lõunale tunni võrra. Aga need imelised 360° panoraamvaated olid kõiki neid suusatrammide ja -gondlite järjekordi ning ajakulu väärt. Teiste hulgas paistsid ülevalt maailma katuselt kätte ka Šveitsi sümbol Matterhorn ning Mont Blanci massiiv.

Peale lõunasööki liikus osa seltskonda koju soojaveetünni mõnulema. Seekord ei ole vaja isegi mütsi pähe panna. Linnud laulavad. Räästastest voolab lumesulavesi sõna otseses mõttes jõgedena alla. Üht liblikatki õnnestus näha. Olukord siin veebruarikuises suusakuurordis hakkab vaikselt võtma juba keskmise Eesti suve mõõtmeid.

Kui nii edasi läheb, siis saab suusahooaeg Alpides sel aastal tavapärasest oluliselt varem otsa.

Seiklused ei hüüa tulles

Eestis on ööga maha sadanud arvestatav kogus lund. Varahommikune sõit lennujaama kulgeb talvemuinasjutus. Lisaks tuiskab korralikult. „Ideaalsed“ tingimused lendamiseks. Jõudu kõigile, kes neis karmides tingimustes Tartu maratoni rajale lähevad.

Lend möödus viperusteta, aga edasi läks huvitavaks. Meie juurde astus härra ja küsis, kas sõidame Verbieri. Nõustusime pikemalt mõtlemata, sest just sinna teel olemegi. Pakkisime ennast bussi ja sõit võis alata. Veerand tundi hiljem sai bussijuht kõne. Selgus, et tema pidi võtma peale seltskonna Islandilt. Kuna sihtkoht sama, siis tegime ettepaneku busside vahetamiseks, aga meie meelehärmiks tehti esimesel võimaluses kiirteel tagasipööre. Kui olime ennast vastumeelselt bussist kokku korjanud ja seisime uuesti lennujaama ukse ees, ainult et paarkümmend minutit hiljem, siis selgus, et meie õige buss koos islandlastega on teel Verbieri. Siinkohal said kõik sõnad otsa ja tunded olid pehmelt öeldes vastakad.

Mõned tunnid hiljem peale ekslemist tüüpiliste alpimajade ehk chalet’e vahel jõudsime kohale. Meid võeti vastu lillede, šokolaadikoogi ja šampanjaga. Päike paistab kevadiselt ning õhutemperatuur on +15 ℃. Ma ei olnud ainus, kellel tekkisid küsimused, et kas oleme ikka õiges kohas ja kas siin suusatada ikka saab.

Oma silmaga nähtud, et täna on Eestis kordades rohkem lund kui Šveitsis. Lauskmaal on suur kevad käes. Alumistes mägedeski on lumest ainult riismed. Näiteks siinsamas 1500 meetri kõrgusel meie kodukülas Verbieris õitsevad krookused ja inimesed käivad lühikeste varrukatega. Väidetavalt on kõrgemal suusatamine siiski võimalik.

Isadepäev

Mõni hommik kohe on pidulikum kui teine. Üllatasime isasid šokolaadikoogi ja puuviljadega. Saladuskatte all võin öelda, et tegelikult tahtsime sushit, aga nii vara ei olnud võimalik seda ka kõige parema tahtmise juures saada. Nii tuligi härradel magusa suutäiega leppida 🙈

Positiivne üllatus oli, kui avastasin, et lennuk läheb alles hilisõhtul. Mis omakorda tähendab, et sain kingituseks ühe terve päeva paradiisielu juurde. Aitäh!

Mauritius ongi paradiis - suurepärane kliima, võluvad loodusvaated, idülliline rannajoon türkiissinise ookeaniga ja imeline veealune maailm.

Üks asi siiski on ka, mille üle saab nuriseda. Hoolimata sellest, et saar on väike, võib transport ühest saare otsast teise võtta päris mitu tundi. Tee ääres kõndimine väljaspool suuremaid linnu on välistatud, sest teed on kitsad ja kõnniteedest võib ainult unistada. Lisaks on neil kombeks kihutada ja parkida keset teed. Kui soovib paradiisi elu paremaks teha, siis palun tule Mauritusele transporditaristut planeerima ja ehitama. Kui oskaks, siis jääks ise kohe siia.

Gurmee³

Väntasin jalgrattaga kompleksi teise otsa, sest mingis meeltesegaduses otsustasin esimest ja viimast korda hommikusöögile minna. Valik on muljetavaldav, igaüks leiab oma.

Mauritiuse köögikunst on kirjumatest kirjum. Euroopa kolonisaatorid, Aafrika orjad, India tööjõud ning Hiina sisserändajad on kõik jätnud siia oma jälje ja kokku keeranud ühe korraliku supi. Toidud on vürtsikad, aga mahedamad kui Aasias. Palju süüakse riisi ja karrisid ning sinna vahele maiustatakse mereandidega merisiilikutest krabide ja kõikvõimalike kaladeni välja.

Mitte palju peale hommikusööki astun paati, sest lõunasöök on täna katamaraanil. Enne veel viidi jõe peale koske vaatama. Kuna vihma ei ole, siis tegemist nende mõistes nirega, aga vihmaperioodil pidavat see ülivõimas olema. Minu arust on juba praegu muljetavaldav.

Seejärel viidi katamaraanile, kus algas otsatu lõunasöök. Peale viiendat kaussi ei suutnud keegi enam käike kokku lugeda. Meie lemmikrestorani peakokk oli isiklikult kohal ja täitis kõik meie soovid. Sellise eluga võib ära harjuda.

Ookean on Mauritiusele elutähtis ka muus mõttes peale toidu. Saart ümbritseb peaaegu katkematu koralliriff, mis hoiab eemal suured laineid ja haid. Just tänu sellele on rannad niivõrd maalilised ja rahulikud ning pakuvad ideaalseid võimalusi ujumiseks, snorgeldamiseks ja teisteks veega seotud tegevusteks.

Söömise vahepeal snorgeldasin korallidele lähemale. Veealune maailm on imeline nagu suures akvaariumis ujuks ringi. Hoovustega võitlemise ja kaladega võidu ujumise tulemusel läks kõht natukene tühjemaks ja lõputu lõunasöök sai jätkuda. Tagasiteel kohtusime delfiinidega. Imeline päev.

Mitte et kõht oleks tühjaks läinud, aga kui külla tulevad mauritiuselased ja toovad kaasa kohalikku toitu, siis lihtsalt tuleb süüa. Ahjusoojad kolmnurksed juustupirukad on minu lemmikud. Ja nagu sellest veel vähe, siis lõpetasime päeva õhtusöögiga prantsuse restoranis. Inimvõimetel on siiski piirid. Siit ka põhjus, miks piirdusin ainult eelroaga.

Päev täis ekstreemsusi

Mauritiusel ei saa üle ega ümber loodusparkidest. Saare olulisemaks vaatamisväärsuseks peetakse unikaalset värvilist maastikku, mille on loonud vulkaanilised protsessid ja vihmavesi. Pinnased jahtusid erineva kiirusega ja erinevate temperatuuride juures. Selle protsessi käigus moodustusid neis erinevate metallide oksiidid, tänu millele näemegi siin vikerkaarevärvilist maa-ala.

Külastasime La Vallée des Couleursi loodusparki. Lisaks eelpool kirjeldatud värvilisele maastikule, kus pidavat olema lausa 21 erinevat värvitooni, on siin troopilised metsad ja kõrged kosed. Selle imelise looduse imetlemiseks valisin trosslaskumise. Süvenemata, kuhu ennast mässin, õnnestus mul läbida 11 trosslaskumist. Esimesest laskumisest peale nautisin vaateid. Ka maailma pikima laskumise tegin ära, siin läks kiirus kohati 90 km/h peale. Ma ei jõudnud mõtlemagi hakata, kui juba saigi otsa. Kuna ma ei osanud oma õiget kaalu öelda ja igaks juhuks liialdasin natukene, siis ei jõudnud ma lõppu välja ja jäin trossi külge rippuma. Instruktor tuli appi ja päästis mu ära.

Kui teised ületasid ennast juba trosslaskumistega, siis minu isiklik eneseületus oli 350 meetrise rippsilla ületamine. See oli massipsühhoos, et teised ju lähevad, kuidas mina siis ei lähe. Lähen ikka küll. Adrenaliin oli laes ja süda peksis sajaga. Võtsin julguse kokku ja hakkasin sammuma. Keskosas hakkas korralikult kõikuma. Ei saa öelda, et mul oli mahti vaateid nautida. Pigem vaatasin pingsalt otse ette ja üritasin fotograafile naeratada. Alla vaadata ei olnud mõistlik, korra tegin seda, aga siis hakkas pilt virvendama ja rütm läks sassi.

Tegelikult kardan ju kõrgust, aga läksin vabatahtlikult puulatvadest 80-100 meetrit kõrgemale jalutama. Tõe huvides olgu öeldud, et olin trossi külge kinnitatud. Erakordne kogemus, mis ei olnud pooltki nii hull, kui arvasin. Teinekordki 😏

Põhjarannik. Vesilennuk.

Täna suundusime põhjarannikule. Sõitsime läbi Grand Baie kuurorti ja Cap Malheureux’i kaluriküla. Oma silmaga nähtud, et põhiline elu keebki just siinkandis. Tänavad ja rannad on rahvast täis. Väidetavalt on saare kõige vilkam ööelu ka Grand Baies. Meie tulime siia vesilennukiga sõitma. Nüüd üks uus kogemus juures. Ülevalt vaadates on tegemist tõelise paradiisiga. Siinkohal räägivad pildid rohkem kui sõnad.

Kontrollitud fakt seegi, et põhjarannikul on Mauritiuse kõige päikesepaistelisemad päevad ja tuult ei ole üldse. Minu jaoks isegi natuke liiga palav. Tundub, et oli õige otsus, et resideerume idarannikul, kus päike on natukene peidus ja aeg-ajalt kostitatakse meid ka õrna briisiga. Oluliselt rahulikum on ka. Ideaalne koht põhjamaalasele puhkamiseks.