Turule ja koju

Neli päeva teie juures on möödunud lennates ja natuke kahju on tagasi minna. Õnneks juba kuu pärast olete jälle meie õnneks kodumaal ja saame jätkata sealt, kus pooleli jäi – juustu ja lilledega.

PS. Koos minuga saabus põhjamaale tagasi ka valge lumevaip....

Lilled ja liblikad

Anglesey Abbey on endine mungaklooster, mille 1930. aastatel ehitas ümber elumajaks lord Fairhaven. See mees oskas elu nautida ja ta oli helde võõrustaja, kellele meeldis üle kõige hobuste võidusõit ja jahipidamine.

Meil toimus siin töö sektsioonides. Kultuurihuviline astus sisse raamatuid, kellasid ja teisi kunstiväärtusi täis olevasse majja ning tutvus härra Fairhaveni mõttemaailma, tavade ja kommetega. Teised imetlesid maja väljastpoolt ja jalutasid pargis, kus on väidetavalt igal aastaajal võimalik ilu leida. Lisaks õitsvatele lilledele on siin palju dekoratiivseid puid ja põõsaid. Sealne värvidemäng võttis sõnatuks. Muuhulgas nägime esimest liblikat. 

Järgmine peatus oli Audley End House and Gardens. Kommunikatsioonihäire tõttu jäi külaskäik lühikeseks, aga meil siiski õnnestus jäädvustada see 17. sajandist pärit kaunis häärber.

Kõiges leidub alati midagi positiivset. Tänu eelnevale kiirvisiidile saime sooja päikest nautida Hinchingbrooke’i pargis jalutades.

Cambridge

Londonis on käidud korduvalt. Juba mõnda aega olen mõelnud, et tahaks jalutada mõne ajaloolise ülikoolilinna tänavatel. Täna sai minu unistus teoks. Omanäolise arhitektuuriga Cambridge on suurte parkide ja imeilusate loodusvaadetega linn Cam’i jõe kaldal. Põhiline liikumisvahend on jalgratas, millega sõidavad nii hallipäised vanaprouad, kasukates daamid ja muidugi ka üliõpilased raamatud pakiraamil. 1209. aastast tegutseva ülikooli auväärsete kolledžite ja muude hoonete vahel jalutades valitseb kõikjal selline teistmoodi õhkkond. Just siin ja praegu nende lõputute nartsissipeenarde vahel tunnen kevadelõhna.

Õnneks või kahjuks ei saanud meist akadeemikuid ja otsustaime maalähedasema elu juurde tagasi pöörduda. Wimpole Estate on koht, kust igast nurgast vaatab vastu lammas või paar. Kõigest hoolimata ei saanud meist ka karjuseid. 

Koduteel tegime kakaopeatuse St.Ives’i nimelises väikelinnas, mis salvestus minu mälupildile kui üks kaunis luikede paradiis.

In the middle of nowhere

Peale lennusõitu ja tunniajast teekonda autoga tundmatus suunas võetakse mind kell üks öösel vastu ahjusoojade kitsejuustu pirukatega. Elu on ilus ja tunnen end erilisena. Algus on igal juhul paljulubav. 

Peale mõnda unetundi asusin avastama maaelu inglise moodi. Esimene peatus on 16. sajandil ehitatud Burghley House, kus alustuseks teeme tutvust hirvedega ning seejärel astume sisse kuninganna Elizabeth I jaoks ehitatud häärberisse. Siin saaks toredasti printsessi moodi elada küll. Kuna jalutamisilm on asendunud jäise tuulega, siis pikemalt mõtlemata jätkame oma päeva pisikeses Peterbourough linnas, kus peale lõunapausi asun poolkohaliku sõbranna eestvedamisel tutvuma kaubandusvõrgu parimate paladega. Minu plaan teha ainult “window shoppingut” lõppes ootuspäraselt. Sellele kuidas kõik “hädavajalikud” ostud käsipagasisse mahutada, ma hetkel veel ei mõtle.

Inglismaal ei saa minagi üle ega ümber ilmast. Ühe päeva jooksul saime nii lund, vihma, päikest kui tuult. Kus on kevad, mida otsima tulin...