Isegi peojärgsel hommikul ei oska ma kaua magada. Istun rõdul ja imetlen viinamarjapõlde. Emotsioonid on endiselt laes. Saingi oma filmides nähtud Itaalia sünnipäeva keset viinamarjapõlde ja ümbritsetuna perekonnast, sugulastest ja parimatest sõpradest.
Vaatan laual olevaid lillekuhjasid ja mind valdab suur tänutunne. Meenub mõned päevad tagasi saabunud kiri viimaste küsimustega, kus muuhulgas täpsustati, et mis lilledega lauda kaunistame ja millist sünnipäevatorti ma sooviks. Kuna ma ei teadnud, mis lillede hooaeg praegu on, siis kirjutasin, et mulle meeldivad tulbid, päevalilled ning hortensiad ja uskuge või mitte, ma sain nad kõik. Alustades sellest, et saabumisel ootas mind toas neist imeline bukett ning lõpetades pidulaua kaunistustega. Siinkohal saavad sõnad otsa.
Teine põhjus, miks kõigist maailma riikidest just Itaalia valisin, on toit. Itaalia köögikunst kuulub minu lemmikute hulka. Ei pidanud seekordki pettuma. Ka veinide ja vahuveinidega on neil hästi. Austritele, tervitusampsudele ja kolmekäigulisele õhtusöögile järgnes tulede ja viledega tiramisu. Kõik oli täpselt nii nagu kokkulepitud või paremgi veel.
Kirjade järgi pidi sellega pühaõhtusöömaaeg lõppema, aga lubage meenutada, et oleme Itaalias, kus toidu nautimine ja söömine on elustiil.
Samal ajal kui mina küünalde puhumisega ametis olin, tekkis nagu võluväel selja taha magustoidubuffet. Olime kõik pehmelt öeldes hämmingus ja kui vaatasin menüüd, siis oli seal kirjas rida „Birthday cake & more...“. See sõna „more“ kolme punktiga tähendab magustoidu üledoosi. Laual olid vist kõik asjad, mida üldse magustoiduks nimetada saab. Neid erinevaid kooke, torte, puuvilju, brüleekreeme ja moussesid ei suutnud mina ära maitsta. Lisaks valmistati lives keedukreemiga täidetud torusid. Üllatada nad oskavad.
Tänaseks tean, et kahekümne kuuest külalisest vähemalt kaks suutsid kõike proovida. Nii nad vähemalt väidavad.
Eilsest tantsupeost annavad jalad tunda, aga see ei seganud hommikusöögijärgset jalutuskäiku viinamarjapõldude vahel kuni jõudsime naabrite juurde Bellavista veinimõisa. On see vast suursugune kompleks.
Peagi oli käes lõunasöögi aeg. Kuna olime laua broneerimisega hiljaks jäänud, siis saime kohad terrassile. Meid vaadati pehmelt öeldes imelikult, kui teatasime, et igati sobilik on 18-kraadise ilmaga õues istuda.
Lõunauinakule järgnes sõit Vellosse. Kohanimi on nii kodune, et kutsus tagasi. Seekord siis õhtusöögile. Nüüd juba teadsin, mida võtta ja mida jätta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar