teisipäev, 2. mai 2023

Franciacorta vol3

On viimane aeg tutvuda Franciacorta looga. Milano ja Verona vahel asuv Franciacorta on üks Itaalia tuntumaid veinipiirkondi. Läbi Franciacorta kulgeb kuulus veinitee (Strada del Vino Franciacorta) oma oliivisalude ja viinamarjaistandustega, mille vahele on pikitud ka mõned küpressialleed.

Nende päevade jooksul on nii mõnedki korrad õnnestunud läbida lõike sellest muinasjutulisest teest. Koguaeg tahaks pilti teha, sest iga järgmise kurvi taga on jälle ilus. Mingi hetk sain aru, et nii jätkates ei jõua ma kunagi kohale.

Kui normaalsed inimesed magavad, siis hiilivad kolm unetut sõbrannat uduvihmasele jalutuskäigule. Varahommikune Franciacorta on mõnusalt rahulik ja värskendav. Ei pääsenud meiegi mägironimisest viinamarjade vahel. Ja lõpuks sain ka oma küpressid. Fotosessioon küpressidega on täiesti mõjuv põhjus hilinemiseks hommikusöögile, kas pole?


Järgmine peatus Ca’del Bosco veinimõis. See ei oleks ju täiuslik Franciacorta külastus, kui pole käinud veinikeldris tünnide vahel veinitegemist uudistamas. Degusteerisime ikka ka.


1960ndate lõpus ostis Annamaria Clementi Zanella väikese maja Franciacorta mäe nõlvakul, mida kohalikud teadsid „Ca’ del bosc” (maja puude sees) nime all. Maurizio Zanella oli üks esimesi, kes nägi Franciacortas suurt potentsiaali ning 1970ndatel muutis väikese maja uhkeks veinimõisaks, mis täna meenutab pigem kunstigaleriid.


1995. aastal sai Franciacorta piirkond kõrgeima D.O.C.G. staatuse, mis tähendab et Franciacorta nime omistatakse vaid traditsioonilisel šampanjameetodil valmistatud premium klassi vahuveinidele. Ca’ del Bosco omab piirkonnas 150 hektarit veiniaedu ning toodab aastas umbes miljon pudelit Franciacortat.

Aitäh L’Alberta Relais & Chateaux ja Franciacorta. Usun, et ega kaks ilma kolmandata jää 💖

esmaspäev, 1. mai 2023

Eilse lummuses

Isegi peojärgsel hommikul ei oska ma kaua magada. Istun rõdul ja imetlen viinamarjapõlde. Emotsioonid on endiselt laes. Saingi oma filmides nähtud Itaalia sünnipäeva keset viinamarjapõlde ja ümbritsetuna perekonnast, sugulastest ja parimatest sõpradest.


Vaatan laual olevaid lillekuhjasid ja mind valdab suur tänutunne. Meenub mõned päevad tagasi saabunud kiri viimaste küsimustega, kus muuhulgas täpsustati, et mis lilledega lauda kaunistame ja millist sünnipäevatorti ma sooviks. Kuna ma ei teadnud, mis lillede hooaeg praegu on, siis kirjutasin, et mulle meeldivad tulbid, päevalilled ning hortensiad ja uskuge või mitte, ma sain nad kõik. Alustades sellest, et saabumisel ootas mind toas neist imeline bukett ning lõpetades pidulaua kaunistustega. Siinkohal saavad sõnad otsa.


Teine põhjus, miks kõigist maailma riikidest just Itaalia valisin, on toit. Itaalia köögikunst kuulub minu lemmikute hulka. Ei pidanud seekordki pettuma. Ka veinide ja vahuveinidega on neil hästi. Austritele, tervitusampsudele ja kolmekäigulisele õhtusöögile järgnes tulede ja viledega tiramisu. Kõik oli täpselt nii nagu kokkulepitud või paremgi veel.


Kirjade järgi pidi sellega pühaõhtusöömaaeg lõppema, aga lubage meenutada, et oleme Itaalias, kus toidu nautimine ja söömine on elustiil.

Samal ajal kui mina küünalde puhumisega ametis olin, tekkis nagu võluväel selja taha magustoidubuffet. Olime kõik pehmelt öeldes hämmingus ja kui vaatasin menüüd, siis oli seal kirjas rida „Birthday cake & more...“. See sõna „more“ kolme punktiga tähendab magustoidu üledoosi. Laual olid vist kõik asjad, mida üldse magustoiduks nimetada saab. Neid erinevaid kooke, torte, puuvilju, brüleekreeme ja moussesid ei suutnud mina ära maitsta. Lisaks valmistati lives keedukreemiga täidetud torusid. Üllatada nad oskavad.

Tänaseks tean, et kahekümne kuuest külalisest vähemalt kaks suutsid kõike proovida. Nii nad vähemalt väidavad.

Eilsest tantsupeost annavad jalad tunda, aga see ei seganud hommikusöögijärgset jalutuskäiku viinamarjapõldude vahel kuni jõudsime naabrite juurde Bellavista veinimõisa. On see vast suursugune kompleks.


Peagi oli käes lõunasöögi aeg. Kuna olime laua broneerimisega hiljaks jäänud, siis saime kohad terrassile. Meid vaadati pehmelt öeldes imelikult, kui teatasime, et igati sobilik on 18-kraadise ilmaga õues istuda.

Lõunauinakule järgnes sõit Vellosse. Kohanimi on nii kodune, et kutsus tagasi. Seekord siis õhtusöögile. Nüüd juba teadsin, mida võtta ja mida jätta.

pühapäev, 30. aprill 2023

Pidu Franciacortas

Äratuskellaks on kukelaul. Hommikusöögiks pakutakse Itaalias muuhulgas ka vähemalt viite erinevat sorti torti ja kooki. Tänast päeva võib süümepiinadeta tordiga alustada.

On saabunud tõehetk. Võtsime suuna L’Alberta Relais & Chateaux poole. Kuigi ametlik check-in on hiljem, siis on mul kokkulepe, et võin varem saabuda. Osad sugulased juba ees ootamas.

Tõestatud, et norrakad õnneks ei oska Itaalia ilma ennustada. Tänaseks lubati laussadu, aga tegelikult saab basseini ääres päevitada. Ilm oli üks põhjus, miks otsustasin sünnipäevaks koduvabariigist põgeneda ja tundub, et ilmataatki on minu poolt.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb ajas tagasi minna. Ei mäletagi enam, kus ja millal tekkis mõte, et tahaks kunagi oma sünnipäeva Itaalias viinamarjapõldude vahel tähistada. Ketrasin mõtet peas mitu aastat. Tunnistan, et võõras riigis ja kaugjuhtimisel midagi korraldada on paras peavalu ja kui poleks oma kodustatud itaallast, siis oleksin arvatavasti alla andnud. Kõige keerulisem oli leida see minu koht.


Kui see lõpuks lukus oli, siis kõige muuga sai juba hakkama ja tegelikult oli ju nii, et mina kirjutasin ja nemad tegid - koht oli mega, toit oli mega, jook oli mega, teenindus oli mega, DJ oli mega.


Kõige suurem tänu minu inimestele, kes nõu ja jõuga abiks olid ning lõpuks peost peo tegid. Aitäh, et aitasite unistusel täituda 💖

laupäev, 29. aprill 2023

Iseo järv

Ärkasin linnulaulu peale, mitte kirikukellade nagu siinkandis tavaks. Lähedal lihtsalt pole ühtegi teist majapidamist ega suuremat asulat. Agriturismo võlud. Kui aknast välja vaatasin, sadas vihma. Jalutuskäigu plaan muutus sekundiga kaua magamise plaaniks.


Vihm on lõunaks unustatud ja Iseo järve kaldal jalutades on lühikese varruka ilm. Lõunasöök Vello nimelises külas õnnestus terrassil päikest nautides teha. Kuna kohalikel on külm ja nad eelistavad siseruume, siis saime järvevaatega laua. Leian end taas mõttelt, et kui peaksin mujal elama, siis Itaalia oleks potentsiaalne koht - ideaalne kliima, maitsev toit, imelised vaated ja toredad inimesed.


Elus peab ikka vürtsi ka olema. Täna õnnestus Sale Marasino liiklus ca 20 minutiks seisma panna. Liiklusmärk näitas teed parklasse. Pikemalt mõtlemata keerasime kitsaste ja ühesuunaliste tänavatega kalurikülla sisse. Sekundiga oli selge, et see ei olnud kõige parem mõte. Milleks minna tagasi, kui saab minna edasi, seda muidugi täpselt nii kaua, kui tänav nii kitsaks muutus, et rohkem enam ei saanud. Kohalikud hakkasid kaasa elama ja abistama. Ukerdasime, mis me ukerdasime, aga paksud kivimüürid jäid siiski kindlalt oma kohale. Lõpuks tuli tuldud teed tagurpidi alla tagasi keerutada. Elu nagu filmis.

Taas tõestatud, et itaallased on kannatlik ja abivalmis rahvas. Keegi ei närvitsenud kordagi. Ei tea, mitu korda tuleb ühte ja samasse ämbrisse astuda, sest tegelikult on ammu selge, et saapamaal on väiksemal autol rida eeliseid. Alustades parkimiskoha leidmisest ning lõpetades kitsastel tänavatel seiklemisest.

Kui kivimüüride vahelt tulema saime, oli plaan minna lõunauinakut tegema. Kogemata sõitsime kiirteel õigest kohast mööda ja sattusime hoopis Franciacorta Outlet Village’sse. Uni kadus sekundiga. Teadupärast ei ole kaubanduskeskustes kolamine minu meelistegevus, aga see siin ei ole õnneks klassikaline kaubanduskeskus. See on küla, mis koosneb eranditult poodidest. Kui poodlemisest üledoos tekib, siis saab pingil puhata või restoranides ja kohvikutes aega parajaks teha.

Õhtust tahtsime süüa rikka kultuuripärandiga Lombardia suuruselt teises linnas Brescias. Kahjuks jäi külaskäik üürikeseks, sest midagi oli väga valesti. Ei saanud aru, kas oleme Araabias, Aafrikas või Itaalias. Itaallased on siin igal juhul vähemuses ja telefoni ei julgenud ka taskust välja võtta. Ühehäälne otsus oli, et lähme ära. Võtsime lahti restoranigiidi ja minu ainus palve oli, et tahaks linnast ära maale.

Saimegi viinamarjapõldude vahel Colmetto restoranis täiusliku kulinaarse elamuse. Boonuseks tipptasemel teenindus ja eeslid. Peagi oli restoran pilgeni rahvast täis.


Suur rõõm tõdeda, et vendade Michelinide 100+ aastat tagasi välja töötatud süsteem toimib tänagi. Nii äge, et inimestel pole mingit probleem sõita kuskile pärapõrgusse, näiteks eeslitalli head toitu nautima.

Omal nahal varemgi kogenud, et itaallastele meeldib sõita maha hulk kilomeetreid, et ühes kindlas restoranis süüa trühvlitega spagette ja hiljem öösel pimedas tuldud teed tagas kihutada. Minu jaoks siiani küsitav, et kas pikk sõit uneaja arvelt ikka oli seda väärt. Olgu öeldud, et tol korral oli trühvlihooaeg ja kõik piirkonna restoranid pakkusid trühvleid hommikuks, lõunaks ja õhtuks.

reede, 28. aprill 2023

Hakkame sättima

Eile said viimased täpid kleidile ja nüüd on tutikas Eesti disain koos kõige muu eluks vajalikuga pakitud. Mina olen valmis.

Nagu viimasel ajal kombeks, siis hilineb väljalend ja nii on lõpuks aega uurida, et kuhu nüüd õigupoolest teel oleme. Tundub, et täna ööbin Milano lähedal laudas ja homme Brescia külje all farmis. Või mida see agritourismo siis ikkagi tähendab?

Kui Tallinnast lahkudes olid lennukiaknad vihmamärjad, siis pealpool pilvi paistab ikka päike. Kaks lendu ja paarkümmend kilomeetrit autosõitu hiljem söön pitsalaadset toodet ja elu on ilus.


Laudast on asi kaugel. Oleme romantilises maamõisas, kus menüü koosneb kohalikest hooajalistest hõrgutistest, mille tooraine pärineb siitsamast talust. Linnud laulavad ja jõgi voolab akna alt mööda. Just sellist maaelu idülli mul vaja ongi.

Räägitakse, et teispool jõge viljeletakse ka põllumajanduse ja loomakasvatusega.

pühapäev, 16. aprill 2023

Sürreaalne Ida-Virumaa

Ei juhtu just tihti, et pühapäeva hommikuks äratuskella helisema panen ning pannkoogid autos istumise vastu vahetan ja Jõhvi poole teele asun.

Ah, et mis ma sinna ära kaotasin? Kui seiklemine on veres, siis tuleb seda ka koduvabariigis teha. Punkt kell 10 algab automatk Ida-Viru vähetuntud paikadesse.

Esimene peatus – Kukruse mägi, mida matkajuht hellitavalt suitsevaks vulkaaniks nimetab. Kui aherainemäe tippu hakkasime jõudma, siis tuli ninna üks tuttav “lõhn”. Asfalt? Bituumen? See mägi tossab, sest ta põleb seest. Põhjuseks põlevkivikaevandamise orgaaniliste jäätmete kunagine mäkke ladustamine ning nende isesüttimine ja lakkamatu hapnikuta põlemine mäesisestel temperatuuridel 300+ kraadi juures.

Põlevkivi ehk kukersiit on saanud nime Kukruse asula järg, mis siinsamas mäe kõrval laiutab. Põlevkivi tööstuslik kaevandamine ja teaduslik uurimine sai alguse Eestist, aga kasutati seda laias maailmas juba palju varem.

Teine peatus – Kohtla-Järve. Põlevkivitööstus on Eesti riigi traditsiooniline tööstusharu, mis sai alguse esimese vabariigi ajal. Väidetakse, et põlevkivitööstus oli siis isegi kõige tähtsam tööstusharu, sest tolleaegsel kõige suuremal rahatähel - sajakroonisel olid kujutatud need samad Kohtla-Järvel asuvad põlevkivitööstuse tornid.


Kuidas tekkis Kohtla-Järve? Nõukogude Liidu ajal tulid teiste liiduvabariikide töölised kaevandustesse tööle ja väikesed asulad kasvasid kokku üheks suureks Kohtla-Järveks.

Kolmas peatus - Aidu karjäär. Kui Aidus kaevandus suleti ja vee pumpamine lõpetati, siis taastus loomulik hüdroloogiline olukord ehk ala täitus tasapisi veega. Tänu sellele avaneb siin nüüd omanäoline vaatepilt, kus kunagised karjääri viivad autoteed sumbuvad vette. Ca 46 kilomeetrit veeteid moodustavad kammikujulise kanalite võrgustiku, kus vesi on helesinine ja nii läbipaistev, et võib muuhulgas näha ka uppunud metsatukka.


Neljas peatus – nn põlevkivimetroo ehk konveier, mida mööda liigub põlevkivi Ojamaa kaevandusest Kohtla-Järvel asuvasse VKG-sse. Tegemist on ühe katkematu maapealse 25-kilomeetrise lindiga, mille kõrguste vahe on 10 meetrit.

Viies peatus – Ratva toruallikad ehk “nõiakaevud”. Tegemist on inimese ja looduse koostöös tekkinud tehisallikatega, mis sulavete ajal silmailu pakuvad. Lisaks aitavad need piirkonna veerežiimi reguleerida. Ida-Virumaal on ca 20 sellist torukaevu. Enamus aastast on siin lihtsalt kaks toru, mis on rajatud endise Viru põlevkivikaevanduse alale. Ei ole vist juhuslik, et meid just siia toodi, sest praegu on „nõiakaevude“ tippaeg.

Kuues peatus – tuulutusšurf, mida matkajuht “nõia ahjuks” nimetab, sest see aurab. Tegemist on maapinnale avaneva kavanduse ventileerimiseks mõeldud šahti laadse tootega. Selliseid auke olla piirkonnas 1500-2000. Kui kaevandus edasi liigub, siis pannakse puurauk kruusa täis ja tehakse järgmisesse kohta uus. Talvel pakasega pidavat eriti äge olema, kuna maa seest tuleva sooja õhu ja miinuskraadide koosmõjul tekivad kunstilised jääpüramiidid.


Seitsmes peatus – Viivikonna, kus möödunud hiilgeaega meenutavad kahel pool laia peatänavat kõrguvad värviliste murenevate lubjakivi seintega hooned. Kunagise väikese metsaküla asemele ehitati sotsialistlik kaevanduslinn, kus tipphetkel elas 6600 inimest, tänaseks on siia alles jäänud 30 elanikku.


Kuigi plaanid olid suuremad, siis Nõukogude aja lõpuks oli neli sellist kaevanduslinna. Lisaks Viivikonnale ka Sirgala, Oru ja Sompa.

Kunagistest õitsvatest tööstusasulatest on nüüdseks saanud kummituslinnad. Selliste asulate allakäik algas 1990ndatel, kui kaevandustes ja karjäärides sai töö otsa. Mälestuseks on jäänud Viivikonna haigla varemed, klassitsistlik fassaad meenutamas kunagist jõukust. Praegu saab omal vastutusel ronida mööda katkiseid treppe ja vaadata välisseinteta ruumidest ümbrusesse.

Teisest sarnase saatusega asulast Sirgalast sõidame läbi. Siin ei soovitata peatuda. Õitseajal oli siin kool, lasteaed ja isegi klubi. Tänaseks on siin lademes mahajäetud ilma akendeta paneelmaju, kus keegi ei ela. Üpris nukker ja hall vaatepilt.

Kaheksas peatus – Sinine laguun. Tavaliselt tuleb helesinise vee ja kuldse liiva jaoks sõita tuhandeid kilomeetreid lõuna poole, aga Ida-Virumaa elektrijaamade settebasseinid toovad need meile koju kätte. Mille poolest see siin jääb alla Islandile või Maldiividele? Esmasel vaatlusel võib ära petta küll, aga selles leeliselises ja söövitavas vees ujuda ei tohi. Laguuniefekt tekib vees olevast lubjakivi tolmust.


Üheksas peatus – Narva Veneetsia, mis asub Kreenholmi vabriku kõrval ja on Narva linna kõige eksootilisem koht. Enamus 4000 paadikuurist on tänaseks ümber ehitatud suvilateks. Külajutud räägivad, et kevadel kolivad Narva mehed siia ja sügisel lähevad koju naise juurde tagasi. “Paadikuur” on defitsiit kaup, mille nõudlus ületab pakkumist. Eriliseks teeb siinse elu ka asjaolu, et neil on oma kultuur, oma seadused, nö linn linnas. Ja ega turistid neile väga meeldi, seepärast jälgime mängu aia tagant.


Kümnes peatus – Sillamäe, mis oli aastatel 1947-1991 kinnine linn ja kuhu sai ainult erilubadega. Põhjuseks uraani avastamine Eestis. Väidetavalt on veerand Nõukogude Liidu tolleaegsest uraanist toodetud Sillamäel.

Sillamäe stalinistlikus stiilis kesklinn rajati 20. sajandi keskel ning seda peetakse lähiregiooni kõige terviklikumalt ehitatud ja säilinud neoklassitsistlikuks arhitektuuriansambliks. Linnaväljakult laskub alla Mere puiesteele suurejooneline trepistik. Mäletan, kui aasta tagasi siin esimest korda seisin, siis oli tunne „nagu maailmas“. Ei teadnud varem, et ühes Ida-Virumaa linnas on selline allee ja mereäärne promenaad. Trepistik ja Mere puiestee on täna linna sümbolid. Siin kaunis paigas lõpebki meie pühapäevane seiklus.


Kuna pikemat söögipaetust programm ette ei näinud, siis tegime ise veel ühe peatuse - Liimalas Tulivee restoranis. Maitsev peatus oli. Soovitan.

pühapäev, 26. veebruar 2023

Šveits on rohkem kui mägede maa

Eile õnnestus lõpuks ära oodata päev, kui nähtavus on null. Mind see ei heidutanud, sest plaanisin niikuinii siia lõppu ühe puhkamisest puhkamise päeva teha. Olgu öeldud, et pilved võivad ju olla, aga lund neist ikka ei saja.

Kodus olemise eelis või hoopis nuhtlus on see, et kui ahjust võetakse välja aftrer-ski keeks, siis sa lihtsalt pead seda kohe maitsma. See lõhn lihtsalt ei lase rahulikult raamatut lugeda. Võite kolm korda arvata, kas piirdusin ühe tükiga 🙈

Kokaga on meil täiega vedanud. Kui saaks, siis võtaks ta koju kaasa. Päriselt ka. Siin veel mõned näited tema šedöövritest.


Tänaseks koju sõidu päevaks jõudsime karge ilma ära oodata. Müts ja kindad tuleb heaga kotipõhjast välja õngitseda ning jopelukk kinni tõmmata. Nii külm polegi meil siin olnud.

Šveitsi tuntuimateks turismimagnetiteks peetakse alpimaastikke ja -kliimat, mis kutsuvad kohale eeskätt mäesuusahuvilisi ja mägimatkajad. Lisaksin omalt poolt, et Šveits on rohkem kui ainult mäed. Maaliliste järvede ääres paiknevad linnakesed kutsuvad tagasi ühte pikemat nädalalõppu veetma.

Bussiaknast vilksamisi nähtud Montreux Genfi järve ääres on kindlasti koht, kuhu tuleb tagasi tulla. Sama lugu ka Zürichiga, kus tegime enne lennukile minekut kiire lõuna.

reede, 24. veebruar 2023

EV105

Mõni hommik on pidulikum kui teine. Alustasime päeva kiluvõileibadega.


Siis rõõmsalt mägesid vallutama. Lõunaks sõin Šveitsi saksakeelsete alade rahvusrooga rösti’t ehk röschti’t. Olenevalt piirkonnast lisatakse sellele riivitud kartulitest panniroale erinevaid lisandeid. Minu valikuks osutus täna peekoni, juustu ja munaga variant.


Üldiselt on šveitsi köögikunst segu saksa, prantsuse ja itaalia köögi parimatest paladest, kust igaüks leiab oma.

Seejärel suusasammul koju ja hakkasime sättima. Tuba on muutunud üleöö sinimustvalgeks. Riietuski sobib teemasse. Teine voor kiluvõileibu on laual. Kõik on valmis presidendi kõneks.

Kuna meie kokal on vaba õhtu, siis tuli dressid pääsukestega kleidi vastu vahetada. Pidulikule päevale kohaselt õnnestus restoranis La Table d'Adrien üheksa käiku nagu naksti kõhtu mahutada. Toidud maitsesid hästi ja nägid seejuures ka suursugused välja. Kokakunsti tärn on neile põhjusega antud.

neljapäev, 23. veebruar 2023

Peadpidi pilvedes

Ennustuste järgi pidi eile pilves olema, aga mida polnud olid pilved. Tõe huvides olgu öeldud, et peale lõunat hakkasid nad siiski kogunema ja kõrgemad mäetipud läksid peitu. Niikaua kui mina mägesid vallutasin, paistis igal juhul päike. Ajastus on oluline.


Eile oli teenindaval personalil vaba päev. Mis omakorda tähendas, et hommikul viskasime ise croissant’id ahju ja ka munapraadimisega saime hakkama. Lõunaks sõin juustufondüüd mägede taustal. See ongi Šveits.


Täna ärkasin taas croissant’i lõhna peale. Kuigi lubas nädala pilvisemat ja külmemat ilma, siis juba hommikul on selge, et ega tänagi pole päikesest pääsu. Kolm päeva mäel käidud, otsustasin, et teen siia vahele ühe suusavaba, õigem oleks vist öelda suusasaabaste vaba päeva ja lähen jalutama. Teised mäele saadetud, lugesin tunnikese Erich Maria Remarque raamatut „Taeval ei ole soosikuid“. Paneb mõtlema küll, et kui oled sunniviisiliselt Alpidesse sanatooriumisse saadetud, siis tunned end siin nagu vangis ja tahad esimesel võimalusel põgeneda. Veel õigemat kohta selle raamatu lugemiseks ei ole. Aitäh, soovituse eest 🙏

Seejärel lasin ennast Verbieri keskusesse sõidutada ja kihutasin gondliga üles. On tavaline, et koertega jalutajad, murdmaasuusatajad ja ka niisama jalutajad sõidavad üles mäkke, kus igaühe jaoks on oma rada – jalutajal oma, mäesuusatajal oma ja murdmaasuusatajal oma. Ei mingit isetegevust. Spetsiaalselt jalutamiseks mõeldud matkarada lookleb mäeserva pidi Les Ruinettes’st La Chaux’i. Kirjade järgi oleks pidanud aega minema 45 minutit, aga mul õnnestus koos pildistamispausidega poole tunniga hakkama saada.

La Chaux’s puhkasin jalga, nautisin vaateid ja päikest ning siis kiirustasin tuldud teed tagasi. Kui tulles lõõskas päike, siis tagasiteel õnnestus pilve sees orienteeruda. Taas tõestatud, et matkamine teeb kõhu tühjemaks kui mäest alla laskumine. Mõnikord on vaatedki huvitavamad. 


Minutipealt kell 12.30 astusin restorani uksest sisse. 

teisipäev, 21. veebruar 2023

Mägede lummuses

Aastad ei ole vennad. Veebruarile iseloomulikku paksu ja koheva lumega talvemuinasjuttu ei ole, aga suusatamiseks on tingimused imelised. Minule isiklikult sobib, et temperatuur on +10 ℃ ringis. Isegi kõrgemates tippudes ei lange see alla nulli. Nii sooja ilmaga väga tihti ei õnnestu suusatada. Suusapesu jäi kappi ja kinnastestki loobusin üsna ruttu. Kahe mäel käidud päeva jooksul ei ole kordagi külm hakanud. Toolitõstukitel ei taha keegi katet peale tõmmata ning lõunalauas saab mõnusalt päikese käes peesitada. Täiuslik puhkus.


Kirjade järgi pidavat täna olema nädala kõige päikselisem ilm. Etteruttavalt olgu öeldud, et tegelikult tuleb neid kõige päikselisemaid päevi veel mitu tükki. Seda teadmata, otsustasin igaks juhuks kõige kõrgemal 3330 meetri peal Mont Fortist ära käia.

Pikk tee üles ja alla tagasi võttis oodatust kauem aega ja nii juhtuski, et hilinesin lõunale tunni võrra. Aga need imelised 360° panoraamvaated olid kõiki neid suusatrammide ja -gondlite järjekordi ning ajakulu väärt. Teiste hulgas paistsid ülevalt maailma katuselt kätte ka Šveitsi sümbol Matterhorn ning Mont Blanci massiiv.


Peale lõunasööki liikus osa seltskonda koju soojaveetünni mõnulema. Seekord ei ole vaja isegi mütsi pähe panna. Linnud laulavad. Räästastest voolab lumesulavesi sõna otseses mõttes jõgedena alla. Üht liblikatki õnnestus näha. Olukord siin veebruarikuises suusakuurordis hakkab vaikselt võtma juba keskmise Eesti suve mõõtmeid.

Kui nii edasi läheb, siis saab suusahooaeg Alpides sel aastal tavapärasest oluliselt varem otsa.

pühapäev, 19. veebruar 2023

Seiklused ei hüüa tulles

Eestis on ööga maha sadanud arvestatav kogus lund. Varahommikune sõit lennujaama kulgeb talvemuinasjutus. Lisaks tuiskab korralikult. „Ideaalsed“ tingimused lendamiseks. Jõudu kõigile, kes neis karmides tingimustes Tartu maratoni rajale lähevad.

Lend möödus viperusteta, aga edasi läks huvitavaks. Meie juurde astus härra ja küsis, kas sõidame Verbieri. Nõustusime pikemalt mõtlemata, sest just sinna teel olemegi. Pakkisime ennast bussi ja sõit võis alata. Veerand tundi hiljem sai bussijuht kõne. Selgus, et tema pidi võtma peale seltskonna Islandilt. Kuna sihtkoht sama, siis tegime ettepaneku busside vahetamiseks, aga meie meelehärmiks tehti esimesel võimaluses kiirteel tagasipööre. Kui olime ennast vastumeelselt bussist kokku korjanud ja seisime uuesti lennujaama ukse ees, ainult et paarkümmend minutit hiljem, siis selgus, et meie õige buss koos islandlastega on teel Verbieri. Siinkohal said kõik sõnad otsa ja tunded olid pehmelt öeldes vastakad.

Mõned tunnid hiljem peale ekslemist tüüpiliste alpimajade ehk chalet’e vahel jõudsime kohale. Meid võeti vastu lillede, šokolaadikoogi ja šampanjaga. Päike paistab kevadiselt ning õhutemperatuur on +15 ℃. Ma ei olnud ainus, kellel tekkisid küsimused, et kas oleme ikka õiges kohas ja kas siin suusatada ikka saab.


Oma silmaga nähtud, et täna on Eestis kordades rohkem lund kui Šveitsis. Lauskmaal on suur kevad käes. Alumistes mägedeski on lumest ainult riismed. Näiteks siinsamas 1500 meetri kõrgusel meie kodukülas Verbieris õitsevad krookused ja inimesed käivad lühikeste varrukatega. Väidetavalt on kõrgemal suusatamine siiski võimalik.

pühapäev, 13. november 2022

Isadepäev

Mõni hommik kohe on pidulikum kui teine. Üllatasime isasid šokolaadikoogi ja puuviljadega. Saladuskatte all võin öelda, et tegelikult tahtsime sushit, aga nii vara ei olnud võimalik seda ka kõige parema tahtmise juures saada. Nii tuligi härradel magusa suutäiega leppida 🙈

Positiivne üllatus oli, kui avastasin, et lennuk läheb alles hilisõhtul. Mis omakorda tähendab, et sain kingituseks ühe terve päeva paradiisielu juurde. Aitäh!


Mauritius ongi paradiis - suurepärane kliima, võluvad loodusvaated, idülliline rannajoon türkiissinise ookeaniga ja imeline veealune maailm.

Üks asi siiski on ka, mille üle saab nuriseda. Hoolimata sellest, et saar on väike, võib transport ühest saare otsast teise võtta päris mitu tundi. Tee ääres kõndimine väljaspool suuremaid linnu on välistatud, sest teed on kitsad ja kõnniteedest võib ainult unistada. Lisaks on neil kombeks kihutada ja parkida keset teed. Kui soovib paradiisi elu paremaks teha, siis palun tule Mauritusele transporditaristut planeerima ja ehitama. Kui oskaks, siis jääks ise kohe siia.

laupäev, 12. november 2022

Gurmee³

Väntasin jalgrattaga kompleksi teise otsa, sest mingis meeltesegaduses otsustasin esimest ja viimast korda hommikusöögile minna. Valik on muljetavaldav, igaüks leiab oma.

Mauritiuse köögikunst on kirjumatest kirjum. Euroopa kolonisaatorid, Aafrika orjad, India tööjõud ning Hiina sisserändajad on kõik jätnud siia oma jälje ja kokku keeranud ühe korraliku supi. Toidud on vürtsikad, aga mahedamad kui Aasias. Palju süüakse riisi ja karrisid ning sinna vahele maiustatakse mereandidega merisiilikutest krabide ja kõikvõimalike kaladeni välja.

Mitte palju peale hommikusööki astun paati, sest lõunasöök on täna katamaraanil. Enne veel viidi jõe peale koske vaatama. Kuna vihma ei ole, siis tegemist nende mõistes nirega, aga vihmaperioodil pidavat see ülivõimas olema. Minu arust on juba praegu muljetavaldav.

Seejärel viidi katamaraanile, kus algas otsatu lõunasöök. Peale viiendat kaussi ei suutnud keegi enam käike kokku lugeda. Meie lemmikrestorani peakokk oli isiklikult kohal ja täitis kõik meie soovid. Sellise eluga võib ära harjuda.


Ookean on Mauritiusele elutähtis ka muus mõttes peale toidu. Saart ümbritseb peaaegu katkematu koralliriff, mis hoiab eemal suured laineid ja haid. Just tänu sellele on rannad niivõrd maalilised ja rahulikud ning pakuvad ideaalseid võimalusi ujumiseks, snorgeldamiseks ja teisteks veega seotud tegevusteks.

Söömise vahepeal snorgeldasin korallidele lähemale. Veealune maailm on imeline nagu suures akvaariumis ujuks ringi. Hoovustega võitlemise ja kaladega võidu ujumise tulemusel läks kõht natukene tühjemaks ja lõputu lõunasöök sai jätkuda. Tagasiteel kohtusime delfiinidega. Imeline päev.



Mitte et kõht oleks tühjaks läinud, aga kui külla tulevad mauritiuselased ja toovad kaasa kohalikku toitu, siis lihtsalt tuleb süüa. Ahjusoojad kolmnurksed juustupirukad on minu lemmikud. Ja nagu sellest veel vähe, siis lõpetasime päeva õhtusöögiga prantsuse restoranis. Inimvõimetel on siiski piirid. Siit ka põhjus, miks piirdusin ainult eelroaga.

reede, 11. november 2022

Päev täis ekstreemsusi

Mauritiusel ei saa üle ega ümber loodusparkidest. Saare olulisemaks vaatamisväärsuseks peetakse unikaalset värvilist maastikku, mille on loonud vulkaanilised protsessid ja vihmavesi. Pinnased jahtusid erineva kiirusega ja erinevate temperatuuride juures. Selle protsessi käigus moodustusid neis erinevate metallide oksiidid, tänu millele näemegi siin vikerkaarevärvilist maa-ala.


Külastasime La Vallée des Couleursi loodusparki. Lisaks eelpool kirjeldatud värvilisele maastikule, kus pidavat olema lausa 21 erinevat värvitooni, on siin troopilised metsad ja kõrged kosed. Selle imelise looduse imetlemiseks valisin trosslaskumise. Süvenemata, kuhu ennast mässin, õnnestus mul läbida 11 trosslaskumist. Esimesest laskumisest peale nautisin vaateid. Ka maailma pikima laskumise tegin ära, siin läks kiirus kohati 90 km/h peale. Ma ei jõudnud mõtlemagi hakata, kui juba saigi otsa. Kuna ma ei osanud oma õiget kaalu öelda ja igaks juhuks liialdasin natukene, siis ei jõudnud ma lõppu välja ja jäin trossi külge rippuma. Instruktor tuli appi ja päästis mu ära.




Kui teised ületasid ennast juba trosslaskumistega, siis minu isiklik eneseületus oli 350 meetrise rippsilla ületamine. See oli massipsühhoos, et teised ju lähevad, kuidas mina siis ei lähe. Lähen ikka küll. Adrenaliin oli laes ja süda peksis sajaga. Võtsin julguse kokku ja hakkasin sammuma. Keskosas hakkas korralikult kõikuma. Ei saa öelda, et mul oli mahti vaateid nautida. Pigem vaatasin pingsalt otse ette ja üritasin fotograafile naeratada. Alla vaadata ei olnud mõistlik, korra tegin seda, aga siis hakkas pilt virvendama ja rütm läks sassi.

Tegelikult kardan ju kõrgust, aga läksin vabatahtlikult puulatvadest 80-100 meetrit kõrgemale jalutama. Tõe huvides olgu öeldud, et olin trossi külge kinnitatud. Erakordne kogemus, mis ei olnud pooltki nii hull, kui arvasin. Teinekordki 😏

neljapäev, 10. november 2022

Põhjarannik. Vesilennuk.

Täna suundusime põhjarannikule. Sõitsime läbi Grand Baie kuurorti ja Cap Malheureux’i kaluriküla. Oma silmaga nähtud, et põhiline elu keebki just siinkandis. Tänavad ja rannad on rahvast täis. Väidetavalt on saare kõige vilkam ööelu ka Grand Baies. Meie tulime siia vesilennukiga sõitma. Nüüd üks uus kogemus juures. Ülevalt vaadates on tegemist tõelise paradiisiga. Siinkohal räägivad pildid rohkem kui sõnad.








Kontrollitud fakt seegi, et põhjarannikul on Mauritiuse kõige päikesepaistelisemad päevad ja tuult ei ole üldse. Minu jaoks isegi natuke liiga palav. Tundub, et oli õige otsus, et resideerume idarannikul, kus päike on natukene peidus ja aeg-ajalt kostitatakse meid ka õrna briisiga. Oluliselt rahulikum on ka. Ideaalne koht põhjamaalasele puhkamiseks.

kolmapäev, 9. november 2022

Suhkruroog. Botaanikaaed.

Eile sõna otseses mõttes tegelesin ainult puhkamisega. Lugesin raamatut, käisin massaažis ja sõin oma püütud tuunikalast kahekäigulist lõunasööki. Aitäh peakokale. Üleeilseni ei olnud ma suur tuunikala fänn, aga see värske kala siin pani meelt muutma. Mega!


Tänu eraldatud asukohale on Mauritiusel kirju ajalugu. Teadaolevalt külastasid esimesena Mauritiust araabia meresõitjad, kaardile kanti saar 1502. aastal. Esimese püsiva asustuse rajasid hollandlased. Just nemad on paljuski süüdi saare tänases ilmes – nad võtsid maha eebenipuumetsad ja rajasid asemele esimesed suhkrurooistandused, tõid neid harima orjad ning sõid ära Mauritiuse rahvuslinnu dodo. Õigemini sõid ära nende munad. Hollandlased jätsid endast maha rotid ja haigused. Kohalikega rääkides on tunda, et hollandlased ei ole nende lemmikud. Suhkruroo kasvatamisega jätkasid prantslased, kelle asutatud on pealinn Port Louis. Prantsuse valitsusajal laiendati suhkrurookasvatusi ning rajati teede võrgustik. 1810. aastal otsustas Briti valitsus Mauritiuse hõivata. Sel ajal keelustati orjandus.

Läbi ajaloo on Mauritiuse lahutamatuks osaks olnud suhkruroo kasvatamine. Kui 19. sajandi lõpus tootis Mauritius 7% kogu maailma suhkrust, siis alates 20. sajandi keskpaigast on suhkru tootmine aina vähenenud. Hoolimata sellest ei saa veel nüüdki suhkrust üle ega ümber. Samas mööda saart ringi sõites on näha, et paljud suhkruroopõllud on asendatud banaanisaludega. Seda tähelepanekut kinnitavad ka kohalikud ning lisavad, et banaani olla täna kasumlikum kasvatada kui suhkruroogu.

Teel botaanikaaeda läksime ühte suhkruroopõldu lähemalt uudistama. Nagu välk selgest taevast ilmusid välja õppinud mehed, kes panid kombaini käima ja demonstreerisid meile, kuidas asi päriselt käib.


Suhkruroog annab saaki kord aastas. Mauritiusel tehakse ainult pruuni suhkrut, mis saadetakse kõik Suurbritanniasse, kus see rafineeritakse ja maha müüakse. Ise tarbivad nad Keeniast imporditud suhkrut. Päris huvitav lähenemine.


Lisaks suhkruroopõldudele ja banaanisaludele jäid tee äärde ka ananassipõllud ning mango ja litši ehk hiina ploomi puud. Veel sain teada, et greip on inimese loodud pomeli ja apelsini ristamise tulemusena ja praegu on mango-, arbuusi- ja litšihooaeg.


Peagi jõudsime Pamplemousses’i Sir Seewiisagur Ramgoolam nimelisse botaanikaaeda. Lõunapoolkera vanima botaanikaaia ajalugu ulatud 18. sajandusse, kui siin kasvatati eksootilisi vürtse. Aia kuulsaimaks vaatamisväärsuseks on hiidvesiroosid – amasoonase viktooriad. Lisaks leidub siin suur valik troopilisi taimi – üle 80 palmiliigi, sh pudelpalmid, eebenipuud, ahvileivapuud ning kohalikud endeemilised taimed ja vürtsitaimed.



Meie autojuht oli jutukas. Kui tulles saime ülevaate riigi ajaloost ja suhkruroo kasvatamisest, siis tagasiteel selgus muuhulgas, et Mauritiusel on viis linna ja 124 küla. 55% elanikest elab maal, aga 75% inimestest käib tööl pealinnas. Suurimad tegevusalad on turism, suhkrurookasvatus, tekstiilitööstus ja offshore-pangandus.

esmaspäev, 7. november 2022

Päev ookeanil

Tänase varajase ärkamise põhjuseks on kalaleminek. Mitte lihtsalt kalale, vaid tuunikalale. Samas tuleb tunnistada, et olin sisimas natukene pessimistlik. Kuna aasta tagasi siit mitte väga kaugel Seišellidel öeldi, et praegu pole üldse tuunikala hooaeg. Seal ei õnnestunudki ühtegi tuunikala kätte saada. Pidime leppima kohalike mõistes prügikaladega, aga meile sobisid lohutuseks needki.

Seekord läks kolm korda paremini. Täpselt niimitu tuunikala saime kambapeale kätte. Üsna reaalne oleks olnud ka eelmise aasta kordumine, kuna kogu saagi saime kohe alguses ja seda ühest kohast. Edasi olid tühjad pihud. Monitoorisime veel pikalt linnuparvi, aga mida pole, seda pole. Õigusega öeldakse, et kalale tuleb varakult minna, sest päeval kalad magavad.


Kella ühe paiku andsime loksumisele alla ja põgenesime kahe kilomeetri sügavusega avaookeanlit tagasi turvalisse laguuni. Ankur lasti vette ja hakkasime nautima. Oma püütud tuunikala carpaccio, homaarid ja kõik muu sinna juurde kuuluv viisid keele alla. Muuhulgas õppisin tuunikala puhastama. Õigem oleks vist öelda, et vaatasin, kuidas profid seda teevad. Teoorias olen nüüd vähemalt maailma tark.


Oli võimalus tagasi avaookeanile minna, aga täis kõhuga ei olnud see enam ahvatlev. Sõitsime hoopis mööda laguuni kodu poole kõlaritest kostmas Karl-Erik Taukari „Ookean“. Teel kohtasime merikilpkonna.


Kuna meie alus oli randumiseks liiga suur, siis saadeti meile järele meretakso. Veetase muutub päevas mitu korda ja seda silmnähtavalt. Täna jõudsimegi tagasi mõõna kõige madalamal hetkel. Suhteliselt keeruline oli õiget kohta leida, kust üle korallriffi saab, aga nad on osavad ja tõid meid õnnelikult kodusadamasse.