Korfu vol2

Nüüd on natukene jamasti, sest tuleb asjad pakkida, meeskonnaga hüvasti jätta ja laev vabastada. Enne veel kui lennuk reaalsusesse tagasi viib, üks kiire giidituur Korful. Kas teadsid, et kohalikud kutsuvad saart hoopis Kerkyraks, Korfuks nimetasid saare itaallased.

Alustuseks sõidame Korfu linnast 25 kilomeetrit loodesse, kus asub Paleokastritsa küla ning looduskaunis rannikuala mitme ranna ja kristallselge mereveega. Ranniku kohal kõrgel mäe otsas asub 13. sajandist pärit kauni siseõuega mungaklooster, mis on tegev ka tänapäeval.

Kloostris käidud ning rannad üle vaadatud sõitsime tagasi Korfu vanalinna lõunasöögile. Mul isiklikult vist ei möödunud päevagi ilma saganaki või moussaka’ta. Lisaks grillitud kaheksajalad, frititud kalmaarid ja kõikvõimalikud Vahemere kalad. Nii ka täna.

Seejärel jätkus giidituur mööda Korfu vanalinna. Saare armas pealinn on Veneetsia, Briti ja Prantsuse koloniaalmõjude võluv sümbioos. UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvat vanalinna valvavad kaks 16. sajandi kindlust. On ka mitmeid kirikuid. Näiteks punase kupliga Püha Spiridonile pühendatud linna peakirik. Kohvikuelu keskpunkt Liston on Pariisi rue de Rivoli eeskujul ehitatud sammaskäik, kust avaneb vaade Esplanaadile.

Teel lennujaama imetleme ülevalt maalilist Pontikonissi saart, tuntud ka Hiiresaare nime all. See on kahtlemata enimpildistatud vaade Korfu saarelt.

24 tunniga olen selgeks saanud, et Korfu saar on paradiis, millest on raske lahti lasta. Küklaadid saavad küll ajakirjanduse tähelepanu, kuid roheline ja päikeseline Korfu on minu arust parim koht puhkamiseks. Plaanin siia igal juhul varsti tagasi tulla. Kes kaasa tuleb?

Kui keegi arvab, et mis seal saartel ikka nii palju käia, et ühest piisab, siis omast kogemusest tean, et igal saarel on oma nägu ja oma lugu. Iga reisipäev oli kordumatu, tuues kaasa meresõidu järgmisse paika koos uute emotsioonide ja avastustega. 

Olen endiselt saarte lummuses. Efcharisto!

Korfu

Suure osa päevast olime ankrus ühe pisikese asustamata saare juures Blue Lagooni ranna lähedal ja nautisime kõike seda, mida Kreekal pakkuda on.

Kella viie paiku maabusime Korfu sadamasse. Seekord on meile broneeritud koht kai äärde. Manööverdamine kahe paadi vahele oli millimeetrite mäng ja sellise tuulega mitte just kergemate killast ülesanne. Isegi kokk aeti köögist välja vendrit õigel ajal õigesse kohta panema. See oli küll meeskonnatöö meisterklass.

Enne reisi oli mul kaks kinnisideed. Esiteks oli vaja üle vaadata Santoríni valged majad ja sinised katused ning teiseks Korfu saar, mille on kuulsaks kirjutanud Gerald Durrell isiklikult. Siin ma nüüd olen, valmis härra Durrelli radadel käima.

Tänast maale minekut tegelikult esialgu plaanis polnud, aga keegi ei suutnud paigal püsida, kui Korfu on vaid kahe sammu kaugusel. Nii kauplesimegi välja poolteist tundi vaba aega, mille mina isiklikult Korfu nimelise linna vanalinnas jalutades veetsin. See oli armastus esimesest silmapilgust.

Vahemärkus, et kassid on Kreeka tänavatel sama lahutamatud nagu oliiviõli salatist. Neid on kõikjal.

Kui lõpuks jälle laevas kokku saime, pidasime maha ühe korraliku kaks-ühes lõpu- ja sünnipäevapeo, kust ei puudunud elav muusika ja kreeka toidud. Isegi nende kuulsa rahvatantsu sirtaki õppisime selgeks. Või no omast arust tuli see meil lõpuks juba päris hästi välja. Ei usu, et keegi julgeb vastu vaielda.

Paxos

Kõik hommikud ei ole vennad. Kui täna silmad lahti tegin, siis raputas korralikult. Olime sõitma hakanud, vihma sadas ja lõi äikest. Kahel jalal liikumine oli päris keeruline ettevõtmine. Seega läksin peale hommikusööki magama tagasi. Selline mõnus võrkkiiges õõtsumise tunne on. Ärkasin uuesti ankru kolina peale, kui olime jõudnud Paxose saare juurde.

Vihm on lõppenud, aga kuna lained on korralikud, siis laeva juures ujuma ei lubata, vaid soovijad viiakse väiksema paadiga lähedal asuvasse hotelli randa. Nii saingi esimest korda rannast ujuma. Liiva pole, aga selle eest on ümmargused valged kivid ja türkiissinine vesi. Imeline.

Lõunatame Paxose pealinnas Gaioses ühes ehtsas Kreeka tavernis. Siiani reisi parim ja ehedaim maitseelamus peale meie koka šedöövrite muidugi.

Peale õhtusööki laevas läksime uuesti Gaiose rannapromenaadile jalutama. Kui päeval oli osa kaldaäärsetest tänavatest tormi tõttu vee all, siis õhtuks on kõik jälle korras. Hakkan ennast kordama, aga ainuüksi nende sumedate suveõhtute pärast tasub iga kell Kreekasse tagasi tulla.

Joonia mere saared. Kefaloniá.

Oleme jõudnud Joonia mere saartele, mis on Kreeka saarerühmadest kõige rohelisemad ja viljakamad. Neid iseloomustavad oliivisalud ja küpressid.

Enne lõunat nautisime veemõnusid Joonia saartest suurima Kefaloniá lähedal. Seda imetabase maastiku, tiheda taimestiku, kuldsete liivarandade, traditsiooniliste külade, välja kaevatud varemete ning veneetsialiku lossiga mägist saart peetakse kõige ilusamaks ja autentsemaks.

Massiturismi on Kefaloniás suudetud vältida ning saart külastavad pigem privaatsust ja rahu hindavad inimesed.

Õhtusöögile lähme armsasse kalurikülla Fiskárdosse, mille pastellvärvides 18. sajandi majad on kobaras sadama ümber. Fiskárdo olla Kefaloniá kõige ilusam küla ja ainus asula, kus säilis peale 1953. aasta maavärinat Veneetsia stiilis arhitektuur.

Ei saa öelda, et siin väga rahulik oleks. Jahiomanikud on avastanud selle mereäärse küla võlud. Uhkusega öeldakse, et kõik John Gallianost Jon Bon Jovini on hüpanud siia kaldale, et maitsta mereannipastat Fiskárdos asuvas Tassias. Ega me saa ka halvemad olla. Sõin küll pasta asemel angerjat.

Kefaloniá ilust aimu saamiseks soovitatakse vaadata filmi “Kapten Corelli mandoliin” Nicolas Cage´iga peaosas.”

Korintose kanal. Náfpaktos.

Varahommikul jätsime suurlinna tuled seljataha ja liikusime edasi. Ja nii need päevad lähevad mööda Vahemerd sõites.

Täna tuleb üks suur sõidupäev. Päeva tipphetk oli kohe hommikul, kui läbisime kuulsa Korintose kanali ning jõudsime nii Egeuse merest Joonia merre.

Meil oli kindel kellaaeg broneeritud, millal pidime kanalisse sisenema. Enne veel toodi üks pagunitega kapten laeva juurde. Täpselt aru ei saanud, mis roll tal oli, aga ju ta siis assisteeris meie kaptenit. Kui kanalist läbi saime, siis tuli lootsilaev ja viis teise kapteni ära.

15 aastat tagasi vaatasin ülevalt sillalt alla ja nüüd alt üles. Mõlemal korral oli mega äge emotsioon. On ikka võimsaid asju loodud siia ilma ja kui veel mõelda, et kanalit ehitati vahedega kokku 2500 aastat, siis tundub kõik veel rohkem ülivõrdes.

Kanal kaevati läbi kitsa maakitsuse Korintoses. Seega eraldab see Peloponnesose poolsaart Kreeka ülejäänud mandriosast. Tänapäeva suured laevad ja tankerid siit enam läbi ei mahu ning kanalil majanduslik väärtus puudub. Küll aga kasutatakse seda aktiivselt lõbusõitudeks. Kui siinkandis olla, siis kindlasti soovitan.

Kanal on 6,4 kilomeetrit pikk, 80 meetrit sügav ja kõigest 21,4 meetrit lai. Üle kanali läheb mitu silda. Kusjuures mõlemas otsas on teadaolevalt maailma ainsad sukelduvad sillad, mis lastakse laevade läbisõidu ajaks veel alla. Päris põnev vaatepilt.

Korintose lahe keskel peatume lõunasöögiks, millele järgneb kiire ujumine ja siis kihutame edasi. Õhtusöögi ajaks jääme Náfpaktose linna juurde ankrusse. See vaade merelt on taas üks imeline miljonivaade – värviliste katustega majad ja keskaegne loss kõrgel mäe otsas.

Peale järjekordset suurt ja maitsvat söömingut viidi soovijad mandrile samme tegema. Ainuüksi sissesõit sadamasse läbi keskaegsete hästi säilinud varemete on äge. Náfpaktose sadamapiirkond on puupüsti täis söögikohti, mis on omakorda tulvil õhtustavaid ja rõõmsaid inimesi.

Väljas söömine on kreeklaste üks peamisi ajaveetmise vorme. Kreeklane tuleb tavaliselt õhtusöögile siis, kui meie lõpetame. No nii üheksa paiku.

Ateena

Eile õhtul natuke enne südaööd jõudsime sadamasse. Selle kinnituseks oli tuttav ankru kolin. Minu suureks rõõmuks selgus hommikul, et Kreeka pealinn Ateena võtab meid vastu pilves ilmaga. Kardetud kuumarabandust vähemalt esialgu ei paista.

Varasemad ärkajad olid isegi vihmapiisad ära näinud. See on küll midagi ennekuulmatut, sest väidetavalt juunist septembri lõpuni Kreekas ei saja.

15 aasta tagusest külaskäigust on midagi meeles, aga kordamine ei tee paha. Ateena on rajatud Akropolise mäele, mis on ikoonilise Parthenoni templi kodu. Akropol peab Ateenas igast paigast näha olema – ka praegusel ajal. Vastu on võetud seadus, et ükski hoone ei tohi seda mäetipul kõrguvat püha paika varjutada.

Alustasime Akropoli muuseumist, kust sain muuhulgas teada, et juba 40 aastat on kreeklased brittidega läbirääkimisi pidanud, et nad sõjasaagiks kaasa võetud templite kaunistused tagastaksid, aga siiani tulemusteta. Britid on tulnud nii palju vastu, et on teinud neist koopiad, mis on siin oma õigetele kohtadele asetatud. Värvivahe on suur ja kohe on aru saada, et mis on originaal ja mis mitte.

Edasi liigumegi Akropolile, kus asuvad mitmed kuulsad ja ajaloolised ehitised, sealhulgas Parthenon, Erechtheioni tempel ja Ateena Nike tempel. Lisaks avanevad siit ülevalt ka imelised vaated kogu linnale. Akropol on UNESCO maailmapärandi nimekirjas ning on kahtlemata üks Kreeka kõige külastatumaid turismiobjekte, aga sellist rahvamassi ei osanud oodata. Kui võimalik, siis soovitan minna kohe avamise ajaks või õhtul enne sulgemist.

Peale lõunasööki tuli päike välja ning kahekilomeetrine jalutuskäik laeva oli paras väljakutse. Paar tundi hingetõmbe pausi ja kaasaelamist Eesti kümnevõistlejatele Budapestis, viidi uuesti kesklinna. Sedakorda jagunesime sektsioonidesse ja jalutasime omapäi ringi.

Plaka linnaosa on Ateena vanalinn, mis asub Akropoli jalamil ja on tuntud oma labürindilaadsete kitsaste tänavate, ajalooliste hoonete ning värvikirevate kohvikute ja restoranide poolest. Plakas jalutades saab nautida arhitektuuri ning kultuuri. Plaka on tuntud ka oma kaupluste ja suveniiripoodide poolest.

Ateena on miljonilinn, kus vana ja uus segunevad igal sammul. Joonia, dooria ja korintose sambaid kohtab igal nurgal. Siin eksisteerivad kõrvuti antiikaja saladused ja kaasaegne atmosfäär.

Ateenale on iseloomulik tsikaadide lõputu sirin, mida on eriti palju kuulda Akropoli jalamil laiuvas oliivipuusalus. Õhtusöögi taustaks ongi meil seesama sirin ja imeline vaade.

Kui see nüüd ei ole miljonivaade, siis ma ei tea, mis on.

Saroni lahe saared. Póros

Öö läbi sõitu tõi meid ca 100 miili lääne poole. Lõpuks ometi üks roheline saar ja mis seal salata, kuidagi kodusem tunne kohe. Ka türkiissinise mere jõudsin ära oodata. Ujumiseks ja snorgeldamiseks ideaalne koht.

See imeline saar Saroni lahe lõunaosas on Póros. Ateena lähedus muudab Saroni saarestiku populaarseks just kreeklaste endi hulgas.

Mitu kitse on pildil?

Póros kujutab endast tegelikult kahte omavahel teetammiga ühendatud saart. Meie oleme ankrus suurema ja põhjapoolsema mändidega kaetud Kalávria lähedal. Lõunapoolsemal väiksemal vulkaanilisel Sphaeria saarel asub Pórose linn, mis on kapteni sõnul kõige ilusam merelt vaadates. Lasime ennast enne õhtusööki sinna sõidutada.

Nüüd on ka selge, et kõik Kreeka saared ei ole sini-valged. Need värvid kuuluvad Küklaadidele. Kui eemalt vaadates paistab linn valge nagu mõni Küklaadide küla, siis niipea kui tuled lähemale ja kõnnid nendel tänavatel, siis mõistad, et see meenutab pigem mõnda vana Ateena naabruskonda.

Ronisime promenaadilt kitsaid tänavaid pidi üles ning jalutasime ringiga alla tagasi. Linn on valdavalt inimtühi. Veidi toimekam on mereäär, kus seisavad reas tavernid, restoranid, kohvikud ja baarid. Nagu juba öeldud, siis täna on siin igatahes meeldivalt rahulik.

Ühest tunnist jalutamiseks täitsa piisab. Õhtustasime oma laevas, kus meie kreeklasest peakokk on valmistanud järjekordse ülivõrdes söömaaja.

Võib öelda, et kreeklased söövad kõike. Aga ilma feta juustu, oliivide, oliiviõli ja sidrunita ei valmi ükski korralik roog. Värsket salatit süüakse Kreekas alati ja palju. Seda ei serveerita prae kõrvale, vaid süüakse toidukorra alustuseks. Maailmas tuntud Kreeka salat on meil kõige tihemini laual. Salatile järgneb rikkalik eelroogade valik, peale mida tuuakse lauale liha ja kala, ilma salatita ja enamasti grillitult või hautatult.

Omast kogemusest ütlen, et tegelikult on peale eelroogade valikut kõht liiga täis, aga kõik on nii maitsev, et lihtsalt on vaja edasi süüa. Ülesöömine on Kreekas garanteeritud.

Kreeklased on usinad rahvusliku kokakunsti kummardajad. Nad võivad seda lõputult kiita ja tegelikult ju põhjusega. Võibolla sellepärast nad ei kuulagi, kui palume ühe söögikorra ajal vähem erinevaid roogasid pakkuda. Inimvõimetel lihtsalt on piirid 🙈

Kreeka kööki iseloomustab lihtsus, värskus ja mitmekesisus, mis on uputatud oliiviõlisse ja sidrunisse.

Mýkonos

Nagu juba kombeks saanud, siis ennelõuna möödus raamatut lugedes, ujudes ja head seltskonda nautides. Peale lõunasööki käivitati taaskord mootor. Ideaalne aeg uinakuks.

Õhtul astume Paradiisi nimelises rannas Mýkonose saarele, mis ei ole eestlastele nii hästi tuntud kui Santoríni, ent ometi on see juba üle 40 aasta üks olulisemaid Kreeka puhkusepaikasid. Kui Santoríni on rohkem romantikutele, siis Mýkonos on pigem vabameelsetele ja pidutsejatele.

Mýkonos on Küklaadide peoloom ning Kreeka vastus Ibizale. Kui Iose osas pean uskuma kohalike juttu, sest oma silmaga seda ei näinud, siis Mýkonose osas saan vastuvaidlemata nõustuda, et just täpselt nii ongi. Õhtuhämaruses muutus ka päevasel ajal viisakas pererestoran lahtise katusega ööklubiks. Omal nahal kogetud.

Aga alustame algusest. Sõidame saare lääneküljel asuvasse keskusesse Mýkonose linna, mis on tuntud ka Hora nime all. Esimese hooga tundub, et olen sattunud Türki või hoopis Indiasse. Suuremat sorti segadus ja rahvaste paabel võtab vastu, aga esimesed sammud juba tuttavatel kitsastel tänavatel ja tunnengi end nagu kodus.

Hora on olemuselt kosmopoliitne, kuid siit ei puudu ka Kreekale iseloomulik sarm. Pimestavvalged puiesteed, kuubikujuliste majade segadik, kitsad tänavad, piltpostkaardilik tuulikuterivi mäekõrgendikul – just sellised on linna tuntuimad vaated.

Mýkonose saar olla hinnatasemelt üks kallimaid paiku terves Kreekas. Täitsa võimalik, et nii on. Igal juhul terve reisi jooksul ei õnnestunud meil kallimalt kuskil süüa kui siin.

Õhtust sööme Interni restoranis, mis on peidetud keset seda eelpool nimetatud kitsaste tänavate rägastikku butiikide vahele ühte siseõue. Alustasime restoranis, mis salamisi pimeduse saabudes ööklubi laadseks tooteks muutus. Tuled kustutati ära, DJ hakkas tasahilju järjest kõvemini muusikat mängima ja mingist hetkest hakkasid sinna kogunema suunamudijad nagu sipelgad suhkrutükile.

Kui meie õhtusöögi lõpetasime, siis pidu alles hakkas tuure üles võtma ja ootajate järjekord ukse taga aina kasvas. Põhjusega öeldakse, et Mýkonos on peosaar.

Jätsime pidutsejad pidutsema ja sõitsime oma lavale tagasi. Täna tuleb öine sõit. Täpselt kell üksteist pandigi mootor käima ning loksutav uni võis alata.

Sellega jäävad Küklaadid selja taha.

Páros

Ärkasin seitsme paiku mootori käivitamise peale ja kolm tundi hiljem lasti ankur kolinaga merepõhja Párose saare lähedal, kuhu jääme paigale ca 24 tunniks.

Liivateelõhnaline Páros on Küklaadide suuruselt kolmas saar. Juulis ja augustis tugevate tuulte meelevallas olev saar muutub selleks ajaks purjelaudurite paradiisiks.

Minu õnneks on ka täna tuul. Täiesti inimlik on Kreeka muusika saatel lainete loksudes „Minu Kreeka“ raamatut lugeda. Triiv on nii suur, et veespordi harrastajaid turvavatel meeskonnaliikmetel on käed-jalad tööd täis.

Õhtusöögile lähme trendikasse kaluriküla-kuurorti Náousa’sse. See on saare suuruselt teine linn ning suurepärane koht, kus kaldapiirkonnas patseerivate vaprate ja ilusate paraadi jälgida. Värvikas sadamas on ainulaadne lainemurdja, mis asub poolenisti üleujutatud ja pikkamööda rannavetesse vajuvates lossivaremetes.

Õpime vigadest ja seekord läksime maismaale peale siestat. Kliima on inimlikum, ainult et rahvast on rohkem, aga see-eest on poed lahti. Järjekordne nunnu valgete majade ja siniste detailidega linnake, kus on tõeline puhkuse meeleolu. Erksavärviliste kalapaatidega ääristatud kalasadam on restorane täis topitud. Ei saa aru, kus üks lõppeb ja teine algab. Seda meeleolu, mis siin sadamapiirkonnas valitseb, on keeruline kirjeldada. Selleks tuleb ise kohal olla.

Ei tea, kas see on kaptenil nii ajastatud, aga 23. august on kõige õigem päev aastas Párose külastamiseks. Nimelt koguneb sadakond tõrvikutega valgustatud mootorpaati meenutama 1536. aasta lahingut saareelanike ja mereröövel Barbarossa vahel. Pidu lõppeb muusika ja tantsuga.

Sattusime õhtusöögilt paadiga oma laevale tagasi sõitma just siis, kui tõrvikutega paadid sõitsid tulede ja vilede saatel sadamasse. Ei puudunud ka ilutulestik. Jätsime peomeeleolus vana-sadama piirkonna tähistama ja läksime tähti ja ilutulestikku oma alusele nautima.

Ainuüksi õhtuse kliima pärast tasub Kreekasse tulla. Etteruttavalt olgu öeldud, et ma ei pannud reisi jooksul kordagi ühtegi pikkade varrukaga asja selga. Kõik pusad ja kampsunid võib rahulikult koju unustada.

Ios

Eile õhtul just siis, kui olin otsustanud magama hakata, käivitati mootor. Kuhu sõidame, seda ma ei tea, sest kümmekond minutit varem oli kindel otsus, et hakkame liikuma alles hommikul. Nendele laevareisidele lisabki põnevust, et siin ei tea kunagi, kuhu hommikuks jõudnud oled. Plaanid muutuvad minutitega. Meil võib siin olla 15 erisoovi, aga viimane sõna on alati kaptenil, kellel aitab otsustada ilmateade.

Nii oligi ärgates Santoríni asemel uus vaade. Kui Google Maps ei valeta, siis oleme Iose saare juures ankrus. Juba hommikul on õhutemperatuur +35 ℃ ja vesi +26 ℃ . Vot see on paradiis.

Libiseva graafikuga hommikusöögile järgneb puhkamise raskeim osa. Kes aga niisama logeleda ei oska, see saab harrastada veesporti või raamatut lugeda. Kuna ma pole veel puhkamisega harjunud, siis olin esimene, kes ujuma läks. Seejärel tegin mõned kiiremad ringid seabob’iga. Jälle läks meelest, et merevesi on tulisoolane ja kui see ikka silma läheb, siis on mõneks ajaks silmanägemine kadunud. Kui uuesti pilt selgeks läks, tegin mõned kiiruskatsed skuutri ja mootorpaadiga.

Soovijad viidi peale lõunasööki Iose saarele samanimelise linnakesega tutvuma. Vastupidiselt eilsele rahvamassi üledoosile Santorínil saime täna täiesti inimeste vaba kogemuse. Kõik poed on kinni ja peale meie teisi inimesi tänavatel pole – it’s siesta time. Nüüd jõudis kohale, miks kreeklasest kapten soovitas hiljem minna. Ta ei tea, et privaatsust armastav eestlane tegelikult naudib seda tühjust. Veidike liiga palav küll oli, aga saime kõrgel mäe otsas 1997. aastal ehitatud amfiteatris üksi laulu harjutada ning valgete majadega ääristatud kitsaste tänavatega linnas täitsa üksi ringi jalutada.

Ka Iose linn on ehe näide Küklaadidele iseloomulikust arhitektuurist. Siin on segu valgetest majadest, siniste kuplitega kirikutest ja eelmiste vahele pikitud ööklubidest ja baaridest. Ios ongi tuntud oma aktiivse ööelu poolest ja tõmbab seetõttu ligi valdavalt noori turiste. Nüüd on selge, miks päeval inimesi näha pole.

Selge on ka see, et valgeruudulised tänavad on Küklaadide kaubamärk. Sinised uksed-aknad sümboliseerivad lootust ja vabadust.

Siia lõppu tükike ehedust Kreeka moodi. Ühe mereäärse taverni terrassil kuivatatakse kaheksajalgu, mida nillivad hiigelsuured herilase laadsed putukad. Temperatuur on endiselt 27+ kraadi ja võite vaid ette kujutada seda „aroomi“, mis sellega kaasneb.

Olgu öeldud, et kaheksajalad sobivad suurepäraselt toidulauale. Enne grillimist lastakse neil lihtsalt pisut tuulel tõmmata ja päikesel paitada. Nii saavad nad grillil kõige maitsvamad. Head isu meile kõigile!

Küklaadid. Santoríni

Tegelikult ju pole põhjust suvekuudel kaugemale puhkama sõita. Eestiski on mõnus ning teadupärast juulis ja augustis kogu Euroopa puhkab. Paljud turistide meeliskohad on ülerahvastatud. Ega Kreeka siin mingi erand pole.

Seekord läks aga nii, et oli vaja kindlasti enne kooli algust ära käia. Ise ka ei usu, aga tundub, et kolme aasta tagune plaan saab lõpuks teoks. Kreeka saared, siit me tuleme.

See on ju troopika, mis lennukist väljudes nii ootamatult palavalt tervitab. Hiljem selgub, et Santoríni pakubki võimalust saada osa peaaegu kõrbelisest kliimast.

Santoríni on Kreeka enimkülastavaima saarestiku Küklaadide kõige lõunapoolsem saar. Santoríni sünnilugu on dramaatiline. Teise aastatuhande paiku enne meie aega oli praeguse poolkuukujulise saare asemel vulkaan, mis võimsa purske tagajärjel sisse varises ja jättis merre püsti vaid kaldeera servad, millest suurim ongi täna tuntud Santorínina.

Unikaalne ja lummav Küklaadide arhitektuur on püsinud aastatuhandeid muutumatuna. Valged ümarate vormidega, väljaspool kulgevate treppide, sügavsiniste uste-akendega nukumaju meenutavad ehitised. Sinna vahele siniste kuplitega kirikud ning kitsad tänavad.

Üks selline musternäidis on kõrgel kaldeera serval asuv Oia küla, mille pildid kaunistavad pea kõiki Kreeka reisiraamatute kaasi. Miks just Oia on fotograafide lemmik? Põhjuseks võib olla see, et siin on müstiliselt palju neidsamu sinise kupliga kirikuid, 300 kirikut 6000 püsielaniku kohta. Lisaks on Oias imeline päikeseloojang. Väidetavalt kauneim Kreekas. Keeldusin ilma seda kaunidust oma silmaga nägemata Santorínilt lahkuma.

Ongi päriselt ka selline koht olemas, aga olgu öeldud, et mitte kogu Santoríni pole selline. Õnnestus ikka see kõrbenud ja kivine vulkaanisaar, kus ei kasva peaaegu mitte midagi, ka ära näha.

Vulkaaniline päritolu on andnud Santorínile lisaks tema näole ka tema maitse. Kuna kogu saar on sisuliselt üks kaljune kõrb, kus viljakat pinnast ja vett eriti ei leidu, on kõik, mis seal kasvab, eriliselt intensiivse maitsega – alates kirsstomatitest kuni viinamarjadeni välja.

Santoríni vein ongi just seetõttu unikaalne. Enim kiidetakse valgeid veine. Kuna saarel puhub tihti tugev tuul ning vihma praktiliselt ei saja, siis kasvavad viinamarjad hästi maadligi ja ilma toestuseta, et varahommikusest kastest maksimum võtta ja et tuul vääte ei murraks. Vähene niiskus ja laavakivipinnas annavadki veinidele unikaalse maitse.

Jalutasin maad mööda kasvavate viinamarjade vahel Estate Argyos’e valdustes. Veinimaja on asutatud 1903. aastal, kuid perekond Argyos olla veinitootmisega tegelenud juba aastakümneid enne seda. Tegemist on Santoríni suurima eraomanduses oleva viinamarjaistandusega. Tänaseks on neil 120 hektarit maavaldusi, mis on nelja põlvkonna töö tulemus.

Veinimõisast viib tee sadamasse, kus ootab meie laev või õige oleks vist öelda mootorjaht, millest saab järgmisteks päevadeks meie kodu.

Naantali

Kui eile sõime õhtuks muuhulgas ka Makkara’t ehk sardellilaadset toodet, mida poes olevat olnud lausa 10+ sorti, siis täna hommikuks tegime Karjala pirukat. Kohustuslik Soome klassika.

Peale hommikusööki asjad kokku ja paadiga tagasi tsivilisatsiooni. Enne veel kui suuna pealinna poole võtsime, põikame sisse Naantalisse, mille lugu ulatub tagasi keskaega, kui Püha Birgitta ordu rajas siia kloostri, millest on tänaseks säilinud ainult kirik.

Kõik reisikirjad väidavad nagu ühest suust, et Naantalis paistab alati päike ning jutustatakse lugu sellest, kuidas päikesest sai Naantali sümbol. Nimelt korjati 18. sajandil linna saabuvatelt kaupmeestelt tollimaksu päikesetõusust loojanguni. Mille peale hakkasid nutikad ärimehed oma kraamiga öösiti saabuma. Sellele vastukaaluks paigaldas linnarahvas igale väravale päikese. Sestsaadik ollagi igal majal ja väraval kas puidust või messingist päikesekujutis.

Julgen väita, et see viimane lause on liialdus, sest mina küll igalt majalt päikest ei leidnud. Neid oli, aga oluliselt vähem, kui juttude põhjal eeldada võis.

Rannapromenaadil jalutamine on lausa kohustuslik – ühel pool imeliste merevaadetega restoranid, teisel pool tihedalt alustega asustatud jahisadam. Otsustatud, et järgmine kord tuleb siia merd mööda saabuda. Naantali rahulik suveidüll sobib uuesti külastamiseks küll.

Kell on üksteist läbi. Pastelsetes toonides majade ja jahisadama kohal tiirutavad kajakad ning esimesed kohviku- ja poepidajad sätivad kiirustamata toole terrassile ja avavad aknaluuke. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga välja mõtlesin. See unelev ja piltpostkaardilikult ilus mereäärne kuurortlinn oma puitarhitektuuriga meenutab Haapsalut. Ka kuursaal on neil siin olemas.

Kuna kõht veel Karjala pirukat täis, siis otsustasime Helsingisse sõita ja seal enne laevale minekut ühe korraliku lõuna teha. Õnneks Vietnami restoran ei pea pühapäevast lugu ja kostitas maitsva toiduga. Ja kui juba Helsingis olla, siis on kohustuslik Kappelis üks tükk kooki ära süüa. Mõeldud, tehtud.

Kui koduvabariigis ja nii mõneski teises Soome otsas on terve nädalavahetuse sadanud, siis meile näitas suvi küll oma parimat külge. Omal nahal katsetatud, et Naantali kandis paistab alati päike.