laupäev, 14. august 2021

laupäev, 17. juuli 2021

Kihnu vol2

Kihnu on iidne meresõitjate, kalurite ja hülgeküttide saar. Läbi ajaloo on Kihnu mehed veetnud suurema osa ajast merel ja jätnud saare asjad naiste ajada. Kihnu naistest on saanud saare käsitööd, tantse, mänge ja muusikat sisaldava kultuuripärandi kaitsjad ning edasikandjad. Põhjusega öeldakse, et Kihnu on naiste saar.

Olen Ellyst, tema külalislahkusest ning kollasest majast nii palju kuulnud, et ei olnud küsimustki, et kuhu ööbima minna. Ikka Elly juurde. Lisaks veel käsitöö, seebid ja jäätised. Elly ongi üks nendest naistest, kes hoiab elus ainulaadset kultuuripärandit.

Peale hommikusööki võtsime suuna Kihnu tuletorni poole. Saare lõunatipus – Pitkänä neemel asuv valge majakas on üks saare sümbolitest. Majakas on meresõitjatele teed näidanud juba 19. sajandi keskpaigast alates. Ülevalt avanev kaunis vaade on mööda treppi ronimist väärt.


Lisaks kaunistab hetkel tuletorni seinu äsja avatud kivimolude näitus. Tore vaatamine.

Jõudsime tuletorni esimestena, mis võimaldas omas tempos ringi vaadata. Kui ülevalt alla sain, hakkas igast nurgast inimesi juurde voorima. Kui teised piletisabas seisid, sõime meie juba jäätist või peaks ütlema hoopis iätist. Seegi üks paljudest Elly tegemistest. Minu vaieldamatuks lemmikuks on kadakamarja iätis.

Kihnu saarel pole ühtegi pangaautomaati. See tõsiasi selgus siis, kui olin viimase sularaha eest tuletorni pileti ostnud. Jäätise jaoks pidin juba laenu võtma.

Järgmine peatus kirik ja muuseum. Teine teisel pool teed. Tundub, et kõik saare külalised on siia kogunenud. Põhjuseks keskpäevane folklooritund, kus tutvustati kohalikke kombeid ning lauldi ja tantsiti ka.

Soovitan ka Kihnu muuseumisse sisse astuda. Sellest endises koolihoones asuvast muuseumist leiab muuhulgas ka tööriistu ning rõivaid. Kihnus on rahvariided ja vanaemade käsitöökunst au sees. Just seetõttu, et vanad tavad ja kombed on säilinud suuremate muutusteta tänaseni, on Kihnu kultuuriruum kantud UNESCO kultuuripärandi nimekirja.

Kohustuslikud vaatamisväärsused vaadatud asusime loodust nautima. Täna õhtul juhtus midagi märkimisväärset. Temperatuur langes drastiliselt ning sellega sai otsa kuu aega kestnud troopika. 24 kraadi tundub ikka väga külm.


Etteruttavalt olgu öeldud, et pühapäeva hommikupooliku veetsin õunapuu all raamatut lugedes.

20 aastaga pole midagi muutunud. Majad ja sõidukid on ehk rohkem ülesvuntsitud, kuid laias laastus on pilt sama. Turiste veetakse ikka autokastis. Ka mootorrattad eksisteerivad endiselt tänavapildis. Selle erinevusega, et kalakastid on asendunud päris külgkorvidega. Minu maksimumpunktid lähevad Kihnu naistele, kes kannavad igapäevaselt ja suure uhkusega rahvariideid.


Kihnu on mõnusalt kodune ja eksootiline samaaegselt. Meretaguses eraldatuses elav, kuid siiski külalislahke. Taas tõestatud, et toreda reisikogemuse saamiseks ei pea ilmtingimata piiri taha sõitma.

reede, 16. juuli 2021

Kihnu

Kihnu on Liivi lahe suurim saar, mille peamiseks vaatamisväärsuseks on saar ise – selle loodus, kultuur ja inimesed.

Julgen väita, et kõige tuntum kihnlane on Virve-Elfriide Köster. Kui mina ütlen Kihnu, siis sina ütled Kihnu Virve. Pole olemas eestlast, kes ei teaks meie armastatud rahvalaulikut. Isegi praam, mis mandri ja saare vahel sõidab on tema nimeline.

Nüüd minu ca 20 aasta tagused mälestused Kihnust. Meid veeti veoautokastis ringi. Saare kõige popim liikumisvahend oli kalakastist tehtud külgkorviga mootorratas, millega sõitsid rahvariideseelikutes memmed. Eredalt on meeles ka külasimman, kus naised tantsisid omavahel, sest mehi lihtsalt polnud. See pidu kestis hommikuni.


Sel nädalavahetusel taasavastan Kihnut. Auto jäi mandrile. Sadamast rentisime rattad. Omal nahal katsetaud, et parim viis saarega tutvumiseks on just jalgrattaga. Pikim ots 7,5 kilomeetrit ja kaks ööpäeva on piisav, et kiirustamata saar risti-põiki läbi sõita.

laupäev, 15. mai 2021

Muhumaa

Oma „tour the Eesti saared“ lõpetan saarel, kus aeg puhkab. Hommikul pidin küll tutimütsi pähe panema, aga kui Muhumaale jõudsime, tuli suvi tagasi.

Tõdesin, et ega Muhu Saaremaale ja Hiiumaale alla jää. Nurmenukkude koguse poolest siis. Kõik võrdselt nurmenukusaared minu jaoks. Kõik metsaalused ja vähem metsaalused on paksult imeliselt lõhnavaid kollase õiega lilli täis. Ilus oled kodumaa.

Peale logelemist terrassil tegime hamburgeripikniku üksiku heinapalli kõrval. Kui veerand tunniga olin kohanud viite puuki, siis kolisin kiiruga asfaldile.

Muhu saare kirde-põhjarannik on ääristatud pankadega. Suurim neist on Üügu pank, millel pikkust 300 meetrit ning kõrgust merepinnast üle 18 meetri. Pank ei asu praegu enam päris veepiiril, kuid sellest hoolimata avaneb siit ilus vaade Väinamerele.


Kohalikud teavad rääkida, et lisaks vaatele on see koht eriline veel teiselgi põhjusel. Nimelt voolab panga allosas maapinnale mitmeid allikaid. Ühel suurimal neist, Silmaallikal olevat raviv toime. Täitsime meiegi oma pudelid veega ja siis läksime tagasi terrassile jäätisekokteili ja maasikaid nautima.


Muhus tõesti aeg puhkab. Mõnus.

reede, 14. mai 2021

Hiiumaa & Saaremaa

Puhkuse esimene päev oli nii väsitav, et silm vajus kinni kohe, kui pea patja puudutas. Täna hommikul ärgates paistsid aknast meri ja päike.

Peale värsket nurmenukuteed ja maitsvat omletti, asjad kokku ja autosse. Lapsepõlvest on meeles, et keset Hiiumaad asub hiigelsuur liivakõrb. Kõiketeadja Google’i abiga selgus, et tegemist on Kaibaldi liivikuga. Kõige suurem liivik Eestis. See poolkuu kujuline lahtiste liivadega väli asub Kaibaldi nõmmel kauni männimetsa keskel, Pihla-Kaibaldi looduskaitsealal. Ligi 12 hektari suurune liivik on tekkinud II maailmasõja ajal metsapõlengute ning hilisema tankide harjutusväljakuna kasutamise tulemusena. Liivased metsarajad ja nõmmemännid kohe kutsuvad väiksele matkale. Kui lõpuks keset liivavälja seisin, oli tunne nagu ei olekski Eestis. Meie oma Dubai.


Vanajõe org on uhtorg Hiiu maakonna lääneosas Vanajõe alamjooksul, kus jõgi on ennast liivaluidete vahel kuni 10 meetri sügavusele uuristanud. Oli mõnus jalutuskäik mööda siinset õpperada.

Hakkab tunduma, et Hiiumaal ei elagi inimesi. Pole täna veel ühtegi kohalikku näinud ja eilsed võib liialdamata kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Ette ruttavalt olgu öeldud, et päris nii see tegelikult ei ole.

Eile avastasime, et Sõru-Triigi liinil sõidab praegu kaks parvlaeva päevas ja lõunasele on kõik 20 broneeringut välja müüdud. Viimased viis õnnelikku selguvad üldjärjekorra alusel. Otsustasime, et lähme kaks tundi varem kohale. Olimegi rõõmsalt üldjärjekorras esimene auto, aga kui piletit ostma läksime, tõdesime, et piletimasina juures oli juba kuus ekipaaži enne meid ootamas. Peale esimest ehmatust selgus, et viis neist on mootorrattaga ja et pileteid hakatakse müüma täpselt üks tund enne väljumist. Nii saime koos teistega järjekorras seista. Nõukogudeaegne defitsiidimajandus tulid meelde. Mitte et ma seda päriselt mäletaks, aga kuulnud olen küll.

Järjekorras veedetud aeg läks kiiresti, sest kaasootajad jutustasid toredaid lugusid. Ka mõned kohalikud käisid meile kaasa elamas. Muuhulgas kuulsime ära ka hiidlase mõttetera selle kohta, et hiidlastel on kõik parem, isegi naabrid olla neil paremad.

Olgu öeldud, et peale meid jäi piletiautomaati veel üks autopilet. Napikas. Vahepeal on hakanud päris korralikult sadama. Kuna sadamakõrts on veel suletud, siis õnnelike piletiomanikena kiirustasime Emmaste poodi. Ja ruttu tagasi sadamasse. Lõpp hea, kõik hea.

Kui lõpuks Kuressaarde jõudsime, sai vihm otsa. Kuna siseruumides süüa ei tohi, siis saime rahulikult hotelli terrassil einestada. Jäätisekokteili võib rahulikult tee vastu vahetada, aga suures pildis on elu ilus. Enne kui tuppa läksin, tegin jalutuskäigu ümber Kuressaare linnuse.

neljapäev, 13. mai 2021

Hiiumaa

Reiside ära jäämise aasta vol2. Plaan oli minna Londonisse kontserdile, aga läks nagu viimasel ajal tavaliselt. Kui piiri taha ei saa, siis tuleb minna Eestimaa kõige viimasesse otsa.

Kogu see nädal on olnud nagu üks suur ettevalmistus puhkuseks. Ootamatult saabunud südasuvi lubab õhtuti terrassil istuda ja taas sõpradega kohtuda.

Seekord läks puhkusega küll kümnesse. Isegi Hiiumaal on 25 soojakraadi. Üldse ei kurda. Tõe huvides olgu öeldud, et ka kolm piiska vihma õnnestus ära oodata.

Kuna pole veel turismihooaeg, siis on keeruline leida avatud söögikohti. Uhiuue Kärdla keskväljaku ääres üks selline siiski on. Restoran Mamma Mia tutvustab ennast lausega „üks peotäis Itaalia vaimu kaunil Hiiumaal“. Kõlab uskumatult, aga kaks puhastverd itaallast pakuvad siin maitsvat pitsat. Ja Tiramisu on ka üle prahi. Hea kujutlusvõime juures on võimalik mõelda ennast Itaaliasse.


Järgmine peatus ja ühtlasi ka meie tänane lõpp-peatus on unikaalne Suursadama sadamakompleks, kus muuhulgas toimetab omas tempos Ungru resto ja külalismaja. Ungru koduks on 1848. aastal ehitatud muinsuskaitse all olev ajalooline tollimaja.

Täna hommikul sain kõne Ungru krahvilt, kes uuris, et millal on plaanis kohale jõuda. Öeldi, et ega seal praegu kedagi kohal olegi. Uks on lahti, võta letilt oma nimega võti ja otsi teiselt korruselt tuba üles. Veel sain teada, et kuna praegu pole hooaeg, siis restoran on suletud, aga terrassil ootavad laud ja toolid ning köögist võib võtta nõusid jm vajalikku. Võimalik vaid Hiiumaal. Ungru on äge.


Kui päike hakkas madalamale vajuma, siis vahetasime terrassil mõnulemise jalutuskäigu vastu. Kuigi praegu kasutavad sadamat põhiliselt kalalaevad, siis kunagisest hiilgeajast tähtsa rahvusvahelise sadamana annavad aimu mitmed 19. sajandist säilinud hooned. Suur aidahoone kuulub ka arhitektuurimälestisena kaitse alla.


Kui suvekuudel käib Hiiumaal aktiivne turism, siis ülejäänud kolmel aastaajal on meie oma paradiisisaar suurepärane peidupaik, et olla rahus ja vaikuses. Just see, mida vaja.

Suvi tuli salaja ja sama salaja ta ka läks. Õhtuks langes temperatuur alla +10° C.

reede, 19. veebruar 2021

Head aega, paradiis!

Just siis kui olin kohvrist välja otsinud tutimütsi ja sisenenud eitusfaasi, saabus info, et meie lennuk on katki ja praegu otsitakse asendust. Ütlen ausalt, et kellelgi meist ei oleks midagi selle vastu, et veidi kauemaks siia paradiisi jääda.


Mul on nüüd kaks täiesti erinevat Tansaania kogemust. Kaheksa aasta tagune reis metsiku looduse taktis on siiani eredalt meeles. Seda seitset päeva elu keset loodusfilmi ei vahetaks ma mitte millegi vastu. Hoolimata sellest, et siis tuli hakkama saada meie jaoks nii tavapäraste mugavusteta nagu elekter, soe vesi, Internet ja pehme voodi. Magamata öid oli tol korral rohkem kui mitu. Ka põhjuseid selleks oli rohkem kui üks. Lisaks kuumusele ja padja, madratsi ning teki puudumisele on siiani meeles ärevusetunne, mis tabas, kui keegi mu kõrva ääres teisel pool riidest telgiseina matsutama hakkas. Lõvi? Ninasarvik? Elevant? Kaelkirjak? Sekundi murdosa jooksul käis peast läbi terve plejaad erinevaid loomi. Sel ööl ei maganud ma silmatäitki. Hommikul selgus, et see oli hoopis sebra, kes mu une viis.

Nostalgitsen veel natuke. Teine mälestus, mida on võimatu unustada, leidis aset peale pikka päeva Ngorongoro kraatris, kus muuhulgas õnnestus lõvile meetri pealt silma vaadata. Kui laagripaika jõudsime ja oma safariautost välja astusime, oli üks janune elevant parajasti ametis meie pesuvee ära joomisega. Me ei olnud kadeda ka. Niikuinii oli paras väljakutse igaõhtune külma dušši all käimine.


Ja toitusin ma tol korral peamiselt banaanidest ja veest. Vahel sundisin ennast ka kuiva riisi sööma. Kuna palavus oli Aafrikale vastav, siis söögiisu väga polnudki. Siit ka põhjus, miks päris mitu kilo kergemana õnnestus kodumaale naasta.

Kuigi temperatuur oli ka nüüd ööpäevaringselt 28 kraadi, siis kilogrammidega sel korral nii hästi ei läinud. Põhjuseks Kaplinnast pärit kokapoiss. Kolm korda päevas oli laud kohalikest mereandidest, puuviljadest ja muust paremast lookas. Tema vastlakuklist ei saa ma vist kunagi üle.

Lõpetuseks. Veel turvalisemalt reisida täna ei olegi võimalik. Viimased 10 päeva oleme elanud omas mullis. Ei mäletagi, millal viimati sõna otseses mõttes puhkasin. Vahelduseks ääretult mõnus. Taas tõestatud, et maailm on igast nurgast avastamist väärt.


Thanda saar. Aitäh! ❤️

neljapäev, 18. veebruar 2021

Kohtumine vaalhaiga

Kolm päeva tagasi tegime esimese katse vaalhaid näha. Saime korralikult paadiga lainetes hüpata, aga maailma suurim kala jäi tabamata. Lohutuseks viidi korallide vahele snorgeldama. Nagu loodusfilmis. Kui vingumiseks põhjust vaja, siis vesi on natukene liiga soolane.

Täna katse kaks. Viimaks jõudsime ära oodata tuulevaikse ilma. Ärkasime äratuskella peale ja kihutasime kohta, kus vaalhaid käivad veepinna lähedal hommikust söömas. Otsisime, aga ei leidnud. Kohalikud räägivad lugusid sellest, kuidas tippajal on mõnikord korraga kuni sada hiigelkala. Nii tihe pidi olema, et paadiga ei mahu sõitma.

Sattusime hoopis keset delfiinide paraadi. Täitsa nunnud loomad nemadki.


Ikka veel ei tahtnud alla anda. Paadimehed suhtlevad omavahel telefoni teel. Päris mitu korda tuli info, et kuskil on vaalhaid nähtud, aga juba on ta sügavale ära läinud. Kuni saabus kõne, et teda on nähtud. Pöörasime otsa ringi ja kihutasime kohale. Maskid ees, lestad jalas ootasime. Järsku hakkas Sean karjuma, et nüüd ruttu vette. Ma ei jõudnud veel arugi saada, kui juba hüppasin tundmatusse. Kohe kui pea vee alla panin, nägin maailma suurimat kala enda all. Täpselt selline täpiline oligi nagu piltidel näinud olen. Ja nii suur. Ulme. Järgmisel hetkel oli ta kadunud. Siiani ei usu, et vaalhaiga koos ujusin. Hea on, kui mõelda ei lasta.

Samal ajal kui meie maailma suurimaid kalu taga ajasime, oli randa püstitatud uhke beduiinitelk koos kõige muu sinna juurde kuuluvaga. Ka riietus on neil juba teemasse sobiv.


See on uskumatu, kuidas meid iga päev üllatatakse. Kõik lõuna- ja õhtusöögid on erinevates kohtades ja temaatilised ning kordumatud. Põnev on jälgida, et kuhu siis seekord hakatakse pidulauda sättima. Nad suudavad seda teha vaikselt ja salaja. Mingi hetk avastad, et kuulge, seda lauda siin varem ei olnud ju. Ja järgmiseks hommikuks on kõik jälle kadunud. Pole jälgegi kinoseansist, pitsaõhtust või laes rippuvatest sõbrapäeva roosidest. 

Juhuse hooleks pole midagi jäetud. Kõik on viimase detailini läbi mõeldud. Alustades kaunistustest, toidust, kokteilidest ning lõpetades muusika ja riietusega. Täna läks nii hästi, et ka meile anti teemakohased riided selga. Nad ütlesid, et kuna me Sansibarile ei saanud, siis tõid nad selle meile siia. Imeline.

kolmapäev, 17. veebruar 2021

Vastlapäev & kinoõhtu

Kuna siin on levinud mõtteviis, et küsi ja sulle antakse, siis ütlesime eile hommikul naljaviluks, et meil on täna vastlapäev. Siis me sööme hernesuppi, seajalga ja vastlakuklit. Ning liugu laseme ka.

Uskuge või mitte, aga õhtul serveeriti meile Aafrika tähtede all hernesuppi. Ma ju ei söö hernesuppi, aga seda siin võin süüa kasvõi iga päev. Üllatused sellega ei lõppenud. Järgmisena toodi lauda terve siga. Ülimaitsev. Selleks hetkeks olime veendunud, et magustoiduks on vastlakukkel. Nii täpselt oligi. Ma ei ole mitte kunagi varem nii head kuklit saanud. Päriselt ka. Kuni tänaseni ei kuulunud vastlakukkel minu lemmikute hulka. Nii ütlesin ka meie Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit kokale. Parimad vastlakuklid minu elus. Nad otsisid Internetist retsepti ja tõlkisid selle Google’i abiga ära. Respekt!


Endiselt vastlagurmeest joovastuses hakkas kostma tuttavat meloodiat. Peale mõningast hämmingut nägime, kuidas mööda randa sõidab meie poole vilkuvates jõulutuledes traktor, mille taha on kinnitatud ratastega saan. Lähemale jõudes avastasime, et saan on värvitud sini-must-valgeks ja see tuttav laul kõlas nii „Küll on kena kelguga hangest alla lasta...“. Ronisime saani ja saime oma vastlaliu ka tehtud. Tõestatud, et ka lumeta saab vastlatunnet tunda. Olime sõnatud ja õnnelikud. Selline Aafrika moodi vastlapäev mulle igal juhul meeldib.


Kui esimestel päevadel anti meile lootust, et tuul vaibub ja saame kalale, siis tänaseks on selge, et tuulest pääsu pole. Hoolimata sellest on kõik veespordi harrastajad leidnud oma. Lisaks snorgeldamisele on minu vaieldamatuks lemmikuks seabob, millega saab käia lähedal asuvate korallide juures veealust elu uudistamas. Mustmiljon erinevas suuruses värvilist kala, sinised ja punased meritähed, kaheksajalad, merisiilikud. Isegi raikala on õnnestunud paar korda kohata. Nagu ujuks lõputus akvaariumis.


Tänane päev erines teistest sellepoolest, et peale järjekordset imelist õhtusööki korraldati meile välikino seanss. Hiigelsuur ekraan oli mereranda üles pandud ning vaibad ja diivanid kohale tassitud. 


Isegi popkorn toodi lauda. Film „Chasing Coral“ naelutas kümme eestlasest reisiselli pooleteiseks tunniks ekraani ette. Taustaks lainete kohin ja tähistavas. Elu on ilus.

pühapäev, 14. veebruar 2021

Kohtumine loodusega & sõbrapäev

Oleme nagu Robinsonid, kes on kümneks päevaks üksikule saarele sattunud. Ainult selle vahega, et lisaks meile on siin arvestatav kogus abistavat personali. Tänastes teistmoodi oludes me mujale ekskursioonile minna ei kavatse, vaid võtame oma paradiisisaarest viimast.


Kuna saar on ainult kaheksa hektarit suur, siis mööduvad päevad rahulikus kulgevas tempos. Kord päevas jalutame ümber saare. Kaua käik aega võtab sõltub sellest, kas minna mõõna või tõusu ajal ning kas omal käel või kutsume kaasa kohaliku floora- ja faunahuvilise. On selgeks saanud, et oma käel õnnestub saarele ring peale teha 10 minutiga. Kui Sean kaasas on, siis läheb poolteist tundi. Tema loodusõpetuse tunnid lihtsalt haaravad kaasa. Tänu Seani veenmisoskusele hoidsin käes meritähte, millimallikat ja krabi.



Esimest korda elus nägin austrikolooniat. Ei teadnudki varem, et tõusu ajal, kui austrid vees on, teevad austrikarbid ennast lahti. Mõõna ajal jälle sulguvad. Kinnisesse karpi jääv vesi hoiab neid järgmise tõusuni elus.


Puudutasin hiiglaslikku kaheksajalga, kes imes oma kombitsaga nagu iminapaga. See oli ehmatav kogemus. Kohtusin ka merisiilikute ja merikurgiga. Veel õnnestus tutvuda maailma kõige nunnuma kalaga - kerakalaga.


Saar on täis erinevas suuruses krabisid. Nendest pääsu pole. Pidevalt tuleb jalge ette vaadata, et mõnele peale ei astuks. Esimestel päevadel oli päris hirmus. Pimedas ehmatasin ja karjusin korralikult, kui nad üle varvaste jooksid. Mida aeg edasi, seda rohkem üksteisega harjusime.


Kui eile saime vahelduva eduga vihmahoogusid tunda, siis tänase sõbrapäeva puhul tuli päike välja. Mis omakorda tähendas, et tuli hakata varju otsima. Lisaks võrkkiigele omastasin ühe mereäärse baldahhiini. Hea raamatut lugeda.


Täna saime tunda saare elu valu. Öösel läks elekter ära. Meie jaoks see hull katastroof ei tundunudki. Natuke palav oli magada, aga saime hakkama. Kaaluti juba varianti, et meid saadetakse paariks päevaks Sansibarile. Minul isiklikult on Sansibarist ainult head mälestused, aga tänastes oludes ei tundunud mõistlik kohalike sekka minna. Seega keeldusime oma saarelt lahkumast. Meie õnneks lennutati helikopteriga generaatori varuosad pealinnast kohale. Õhtuks oli elekter tagasi ning sõbrapäeva õhtusöök sai alata.


Pidulik eine murul koos homaari ja šokolaadikoogiga. Nagu näha, siis terve päeva jooksul pole rooside ja punaste detailidega koonerdatud.

neljapäev, 11. veebruar 2021

Hello Africa

Eile õhtul õnnestus üle pika aja jälle lennukisse astuda ning täna varahommikul maandusime Tansaania suurima linna Dar es Salaami rahvusvahelisel lennuväljal. Peale kolme turvakontrolli istusime järgmisesse lennukisse ja juba paarkümmend minutit hiljem võttis meid vastu Mafia saar. Lendasime helikopteriga veel 20 kilomeetrit mingis suunas, kus ootas keset türkiissinist vett Thanda nimeline paradiisisaar. Meid tervitati tantsu, laulu ning rikkaliku hommikusöögiga.


Nii saigi traditsioonilisest suusapuhkusest Alpides ootamatult ja üleöö päikesepuhkus keset India ookeani. Ise ka veel ei usu, et päriselt siin olen.

Ega kõik nii roosiline ka ole. Kui varahommikul esimesest lennukist välja astusime, võttis meid vastu troopiline paduvihm. Ja tegelikult ei olnud helikopterit ka esialgu plaanis, aga tugeva tuule tõttu laevad täna lihtsalt ei sõida.

Kuna temperatuur nii õhus kui ka vees on 28 kraadi, siis aklimatiseerumise mõttes on põhjamaalasele parimad tingimused. Broneerisin õhtuks massaaži ja asusin basseini äärde vaadet ja kookosvett nautima. 


Kookospähklid on hetk tagasi siitsamast palmi otsast võetud. Ise nägin. Võib vist öelda, et puhkus on alanud.

laupäev, 31. oktoober 2020

Como järv. Bergamo.

Hommikul tuli miljonivaade otse voodisse. Mingi nurga alt paistsid ka lumised mäetipud. Üldse ei kiirustanud ärkama. Poleks tõusnudki, kui ei oleks pidanud hakkama lennujaama poole sõitma. 


Enne veel tõenäoliselt selle aasta viimane suvine õues söömine Bergamo südames. Päike oli sedakorda tähtsam kui tärnidega restoran. On ikka mõnus küll, kui oktoobrikuu viimasel päeval saab lõunatada ilma suusamütsi ja karupüksteta. Mõnele riigile kohe on antud ja kuhjaga.

Tunnistan ausalt, et sisimas isegi lootsin, et härra minister võiks jälle kõik otselennud ära keelata. Nii saaksin siia paradiisi kauemaks jääda...

Statistikast nii palju, et seitsme päevaga sai maha sõidetud 1300 kilomeetrit. Autos istutud tunde kogunes täitsa palju, aga asi oli seda väärt.

Lõpetuseks. Mina küll julgustan reisima. Tuleb arvestada mõningaste ebamugavustega ja natuke teistmoodi elukorraldusega ning rohkem peab mõtlema, et kuhu minna ja mida teha. Samas hullult ette planeerida ei ole mõistlik, sest isegi tundidega võib olukord kardinaalselt muutuda. Meie olime paindlikud ning jäime väga rahule.

reede, 30. oktoober 2020

Järved

13. sajandist pärineva Scaligeride kastelli jäänused on Sirmione kuulsaim vaatamisväärsus. Kindluse külastamiseks tuleb teha eelbroneering kodulehel, kus on kirjas, et korraga lastakse sisse kuni 30 inimest ja nii iga 45 minuti järel. Nende päevadega on selgeks saanud, et tänastes oludes pole vaja asju hullult ette planeerida. Siin näiteks oli meiega koos ringi kolamas veel täpselt kaks inimest.



Kindlus vallutatud jätsime Sirmione ja Garda järvega hüvasti. Uus järv kõigi oma võludega ees ootamas. 

Kaks tundi hiljem jõudsime sihtkohta. Como on hargikujuline järv, mille uhkuseks on kaunid mäed ning jõukad linnad. Juba sajandeid on Como järve ümbrus meelitanud turiste lähemalt ja kaugemalt.

Bellagiot peetakse maalilise Como järve kõige maalilisemaks kohaks. Ega siis Euroopa kõrgklass ilmaasjata just siia hakanud 19. sajandil oma luksusvillasid rajama. Tuntuim neist on Villa Melzi d’Eril. Kaunis neoklassitsistlik hoone oli hertsog Francesco Melzi d’Eril’i, Itaalia asepresidendi residents, mille juurde kuulub üks esimesi inglise stiilis kavandatud aedu Itaalias.

Põrutasimegi otsejoones järve kolme haru ristumiskohas asuvasse Bellagiosse. Kui autost välja astusin, selgus, et olin kogemata valinud restorani, mis asub legendaarse Villa Melzi kõrval. Nii õnnestus ka see arhitektuuripärl koos oma imelise aiaga ära näha.

Selgeks on saanud, et lõunasööki tasub panustada, sest õhtul võib juhtuda, et tuleb leppida lähimas poes pakutavaga. Etteruttavalt olgu öeldud, et täna just nii juhtubki. Omal nahal kogetud fakt on seegi, et Michelini soovitusega restoranid on tihti soodsamad kui samaväärsed meil koduvabariigis. Kõlab uskumatult, aga nii on.


Kõht maitsvat toitu täis otsustasime teisele kaldale praamiga sõita. Piletid ostetud, ootasime oma korda. Praam tuli ja osad autod lasti peale. Hetk hiljem sõitis praam minema. Peale mõningast hämmingut selgus, et seisime vales järjekorras ja siit saab mitmesse kohta. Nii läksime Varenna asemel hoopis Cadenabbiasse.

Kuna öömaja oli võetud teisele poole järve Dervio lähistele, siis tänu praami intsidendile saime järvele praktiliselt ringi peale tehtud. Mida põhja poole jõudsime, seda lähemale tulid lumised mäetipud ning liiklusmärgid teavitasid, et Šveits pole enam kaugel. Tõdesime, et järve põhjaosa rannik on hõredama asustusega kui lõunaosa rannik, aga looduse iluga pole siin kuskil kokku hoitud. Kirjeldamatu vaatega valge häärber Maison Blanche oli seda pikka sõitu igati väärt.


Ega siin muud teha polegi, kui imetleda mägesid ja järve ning veel kord mägesid ja siis jälle järve. Tõeline puhkus!

neljapäev, 29. oktoober 2020

Garda järv

Täna on Itaalias vähemalt üks maakond, kus saab peale kella kuut süüa. See selgus muidugi eile õhtul peale seda, kui täis kõhuga Riva del Gardasse jõudsime. Üllatus oli seegi, et Garda järve põhja osa asub Trentino-Alto Adige maakonnas, kus on oluliselt leebemad reeglid kui mujal riigis.

Põhjusega öeldakse, et hommik on õhtust targem. Ärgates avastasin ennast kõrgete mägede ja Itaalia suurima järve vahelt. Riva del Garda on imeline pärl Garda järve loode osas. Siiani arvasin, et Garda on surfarite ja jalgratturite paradiis ja minul siia asja ei ole. Täiesti vale ettekujutus. Isegi oktoobrikuu eel-eelviimasel päeval on siin meie mõistes suviselt soe. Ja ilus on ka. 


Jalutuskäigule Riva del Garda promenaadil järgnes matk mööda Busatte-Tempesta matkarada. Tõusime kohati päris kõrgele. Vaated järvele ja alla linnale võtsid sõnatuks. 



Statistikast nii palju, et läbisime kuus kilomeetrit. Aega läks natuke alla kahe tunni ja võtsime 261 tõusumeetrit. Numbrites pole kuigi palju, aga ära väsitas küll. Mask aitas sellele korralikult kaasa.

Siinkohal olgu öeldud, et kahe kuu taguse ajaga võrreldes on mask muutunud kohustuslikuks peaaegu kõikjal. Lisaks kauplustele ja restoranidele tuleb maski kanda ka tänaval. Maskis on teiste hulgas ka jalgratturid, jooksjad ja isegi looduses matkajad. Isiklikus autos ja toas ei pea maski kandma. 

Peale matka sõitsime järve ida poolset külge pidi lõunasse ning jõudsime päikeseloojanguks Sirmionesse. Linn asub samanimelisel poolsaarel, mida ühendab Garda järve lõunakaldaga kitsas maakael.

Kui kella kuueks oli kõht korralikult pitsat ja kala täis, siis tegelesime majutumisega. Kui uksest taas välja astusin, lõid kirikukellad seitse korda. Siin on lisaks söögikohtadele suletud ka kõik poed. Liialdamata saab väita, et kella seitsmeks on linn välja surnud. Polegi nagu Itaalia. Teadjamad väidavad, et tavaolukorras on tegemist selle kandi ühe suurima turismikeskusega.

kolmapäev, 28. oktoober 2020

Ravenna. Verona.

Sedakorda toimus hommikune linnatuur mööda Ravenna ajaloolisi munakivitänavaid. Alustuseks tuli käia ära kahe Veneetsia stiilis samba poolest tuntud keskväljakul – Piazza del Popolo’l. Väljak ja seda ümbritsevad hooned on veneetslaste poolt ehitatud 15. sajandil, kui Ravenna oli osa Veneetsia vabariigist.

Peale Rooma riigi lagunemist liikus maakonna kese Ravennasse, millest sai Bütsantsi impeeriumi tähtis osa. Just sel ajal 5. ja 6. sajandil ehitati paljud linna tähelepanuväärsemad kirikud. 

Mitut neist õnnestus täna külastada. Põhjuseks need samad kaunid mosaiigid, mille pärast siia enamasti tullakse. Galla Placidia mausoleum, San Vitale kirik, Sant’Apollinare Nuovo kirik, Neoniano ristimiskabel ja Arcivescovile muuseum said üle vaadatud. Kindlasti oma piletiraha väärt ettevõtmine. Esimest korda sel reisil nägin veel mõnda välisturisti, aga needki saab kahe käe sõrmedel üle lugeda.



Bütsantsi mosaiikidest lummatuna istusime taas autosse. Ees ootas Ferrara ja imeline lõuna ühes San Romano tänava kalarestoranis. Lõpuks sain oma kala. Tegemist on nii ägeda tänavaga, et isegi ilma söömisplaanita soovitan siin jalutada. Tänava otsas asub linna kõige tähtsam väljak järjekordsete suursuguste hoonetega.


Po on Itaalia pikim jõgi ning selle jõgikond võtab enda alla umbes 15% riigi pindalast. Sõitsime mööda Po äärt kuni keerasime üles Verona poole. Sellega jätsime Emilia-Romagna maakonnaga hüvasti. 

Tegelikult polnud Verona üldse kavas, aga kuna kell hakkas kuuele lähenema ja nälga surra polnud plaanis, siis tuli midagi ette võtta. Mulle isiklikult sobis, sest nii õnnestus ka Romeo ja Julia linn kiirkäigul üle vaadata. 

Esimesest hetkest armusin sellesse linna. Ma ei mõista, miks inimesed massiliselt Milanos käivad. Ostuhulludele soovitan hoopis Veronat. Siin on olemas kõik poed ning lisaks veel palju ägedat arhitektuuri ja ajalugu. Tegemist on ühe vanima linnaga Itaalias. Minul õnnestus näha ära legendaarne Julia maja rõdu, suuruselt kolmas Rooma-aegne amfiteater ning süüa Piazza delle Erbe’l üks kiire õhtusöök.

teisipäev, 27. oktoober 2020

Bologna. San Marino.

Itaalia gastronoomiapealinnaks peetavas Bolognas on palju söögikohti ja toiduturge. Linna ajalooline süda on ilus tellishoonete ja võluvate sammaskodadega tänavate ansambel. Keskaegsed paleed on kobaras ümber Maggiore väljaku, millel domineerib Püha Petronio kirik. Bolognia ülikool on Euroopa vanim ning auväärne Archinnasio oli selle esimene ametlik hoone. Täna asub siin raamatukogu. Juba ainuüksi siia siseõue võiksin ennast pikemalt unustada.

Kui kõik eelpool mainutu oli üle vaadatud, siis alustasime minuti pealt kell 10.00 linna ühe peamise vaatamisväärsuse vallutamist. 498 trepiastet hiljem olin täna teine inimene, kes seisis 97 meetri kõrgusel Asinelli torni tipus. Ronimine tasus ennast kuhjaga ära. 


Olgu öeldud, et tegelikult on siin kõrvuti kaks keskaegset torni. Teine on madalam ja viltune Garisenda torn. Need kaks koos moodustavad ikoonilise tandemi.

Hommikuse jalutuskäigu tulemusel on mul uus lemmiklinn Itaalias. Otsustasin, et Bolognasse tulen kindlasti tagasi. Nendest võlvitud kõnniteedest olen siiani lummatud. Enamuse ajast kõndisingi pilk taevasse pööratud.

Oli aeg teele asuda. Ootamatult olid kõik auto numbrid sinised. Eneselegi üllatuseks olime ületanud riigipiiri. Päris mitu serpentiini tuli võtta enne kui San Marino samanimelise pealinna ajaloolisse keskusesse jõudsime. Kujutan ette, mis siin tavaolukorras toimub, aga täna õnnestus mägilinna privaatselt uudistada. Lõunatasime raekoja esisel väljakul. Nii mõnus ja soe oli, et kuidagi ei tahtnud edasi liikuda.


Kas sina teadsid, et külastajate koguarvu poolest on San Marino Euroopa vähim külastatud riik. Sellest hoolimata on San Marino ajalugu üks rikkalikumaid. San Marino on maailma vanim ellu jäänud suveräänne riik ning ka vanim tänini eksisteeriv vabariik. Ajaloo hõngu on tunda igal sammul.

San Marino linna keskaegses osas asuvad ka ühed vanimad ja kaunimad kindlused. Näiteks 11. sajandil Titano mäele ehitatud Castello della Guaita torn. Kui lõunalauast lõpuks püsti saime, siis vaatasime ka selle üle. Lisaks avaneb Titano mäe tipust imeline vaade rohelistele küngastele, oranžidele katustele ning merele.


Edasi suundusimegi mere äärde. Rimini kuurortlinna vaatasime üle autoaknast. Uhke suvituslinn pika ja laia liivaranna ning kõige muu sinna juurde kuuluvaga. Tänu mere lähedusele tekkis soov värsket kala süüa. 

Reisikirjad soovitavad selleks piirkonna parimat kalastuskeskust Cesenaticot. Linnasüda paikneb ümber kanalsadama, mille kavandas 1502. aastal Leonardo da Vinci isiklikult. Lisaks kalaturule on sadamakanali mõlemad pooled ääristatud mereannirestoranidega. Sisetunne ütles, et tänastes oludes võivad restoranid kinni olla. Ja nii oligi. Cesenatico on nii minu, et siia tulen kindlasti tagasi.

Õhtuks jõuame Ravennasse. Järjekordne viltuse torniga linn. Jalutuskäik viib tõdemusele, et ka siin on restoranid ja kohvikud suletud, aga poed on kõik lahti. 

esmaspäev, 26. oktoober 2020

Enso Ferrari jälgedes. Bologna.

Juba pimedas jättis Parma suursuguse mulje, aga päevavalguses on kõik kordades võimsam. Kohustuslikud pildid tehtud ning sink ja juust ostetud, oli aeg edasi liikuda.

Järgmine peatus Modena, kus külastasime Enso Ferrari muuseumit. Ma pole kunagi olnud eriline Ferrari fänn, aga peale tänast natukene juba olen. Omanimelisele autotootjale aluse pannud härra Ferrari lugu on põnev ja inspireeriv.

Selgus, et Modenast 18 kilomeetri kaugusel Maranellos on üks Ferrari muuseum veel. Kui Modena muuseum on pühendatud inimesele nimega Ferrari, siis Maranello muuseum on Ferrarist kui autotootjast. Tõele au andes ei saa viimases ka ilma Enso Ferrarita.

Autodest, võistlustest ja pilootidest sain üledoosi. Paljut juba ei mäletagi. Tüüpilise naisena jäi meelde fakt, et ei ole olemas ainult ühte nn Ferrari punast. Ühesõnaga kui sul on plaanis Ferrari soetada, siis võta teadmiseks, et valida on kümne erineva punase värvitooni vahel.


Peale lõunasööki Maranellos sõitsime viinapuu põldude vahelt mägedesse. Sedakorda sattusime Sassi di Roccamalatina rahvusparki, kus hiiglaslikud liivakivist sambad kõrguvad taevasse.


Õhtuks jõuame Bolognasse. Öömaja õnnestub saada tund enne saabumist kahe ikoonilise torni kõrvale. Rõdult avaneb miljonivaade imelisele vanalinnale. Ning kolme sammu kaugusel asub kuulus Maggiore väljak. Veel rohkem paremas kohas ei saagi olla. Ja seda täiesti mõistliku hinna eest. Selline asi saab võimalikuks ainult sellepärast, et peale meie pole linnas ühtegi turisti.

Parklamees teadis rääkida, et alates tänasest suletakse Itaalias kõik restoranid kell 18.00. Nüüd on selge, miks eile inimesed tänavatel pidutsesid. Nemad teadsid juba siis, et tänasest on normaalsel elul jälle mõneks ajaks kriips peal. Siin maakonnas võib jalutada ja toitu kaasa osta, aga mõnes teises ei saa sedagi.

Kiirustasime sööma. Mõnes kohas öeldi juba viie paiku, et köök on tänaseks suletud. Õnneks leidsime restorani, kus sai rahulikult cotoletta alla bolognese’t nautida. Magustoiduks tahtsime jäätist. Kuna kell oli paar minutit kuus läbi, siis seda meile vahvli sees enam ei müüdud. Ostsime karbiga kaasa ja läksime tuppa sööma. Täpselt nii nagu kord ette näeb.

Bolognas on 38 kilomeetrit katusealuseid kõnniteid. Seda on rohkem kui üheski teises maailma linnas. Bologna on linn, kus vihmavarju polegi vaja.

pühapäev, 25. oktoober 2020

Emilia-Romagna. Parma.

Nüüd on lõplikult selge, et Madagaskarile novembris turiste ei lubata ja selle plaani võib heaga teadmata ajaks edasi lükata. Kuigi meilegi on ju antud ranged soovitused kodus istuda, tekkis esmaspäeval tunne, et pean siit ära saama. See mõte formuleerus teisipäeval lennupiletiteks. Minu ainus nõudmine oli otselend, mis kitsendas oluliselt valikut. Ja nii juhtuski, et juba teist korda sel aastal on Itaalia minu päästja.

Rikka põllumajandusmaa, ajalooliste linnade ja eduka tööstusega Emilia-Romagna on tänapäeval üks Itaalia jõukamaid piirkondi. Maakonnal on ka suurepärase gastronoomiakeskuse maine. Selle viimase fakti teada saamisega oli asi otsustatud.

Nii läkski, et täna hommikul istusime Bergamos autosse ja suundusime Kesk-Itaalia südamaal asuva Emilia-Romagna poole. See osa Itaaliast on mul siiani avastamata. 

Enamik Emilia-Romagna tähtsamaid linnu asub Via Aemilia lähedal. See on 187. aastal eKr roomlaste poolt ehitatud tee, mis ühendab Aadria mere rannikul asuvat Riminit garnisonilinna Piacenzaga.

Esimese pikema peatuse tegime just selles viimati nimetatud linnas. Piacenza keskuses on siiani tajutav roomaaegne tänavaplaan. Hulgaliselt hooneid on säilinud keskajast ja renessansist. Kõige uhkemad hooned, sh 13. sajandist pärit punastest tellistest raekoda ning Toomkirik, mille ehitamist alustati 1222. aastal, said üle vaadatud.


Edasi liikusime Castell’Arquatosse. Väidetavalt on tegemist Po jõest lõuna poole jääva maapiirkonna ühe ilusaima külaga. Imelised vaated alla orgu ja künka tipus asuv endine kindlus. Võib vaid ette kujutada, mis siin normaalsel turismihooajal toimub. Olen enam kui kindel, et siinsetele kitsastele mägiküla tänavatele ei mahu ära, aga täna õnnestus aeg-ajalt üksi ringi jalutada.

Mitu korda võib samasse ämbrisse astuda? Jälle läks meelest, et on riike, kus ei saa iga sekund süüa. Õnnestus ikka oma selle hooaja esimesed musta trühvliga ravioolid sisse kühveldada. Tehakse ikka häid asju.

Teenindaja küsimuse peale, et kas nägime autosid ka, meenus, et meile sõitis vastu hunnik vanaaegseid autosid. Google’i abiga selgus, et saime kogemata osa legendaarsest Mille Miglia’st ehk Tuhande Miili võidusõidust. Kui algusaastatel oli Tuhande Miili puhul tegu täieõigusliku võidusõiduga, siis alates 1977. aastast on see pigem regulaarselt toimuv ajastuautode lõbusõit. Enzo Ferrari on nimetanud seda maailma kõige kaunimaks võidusõiduks. Seda sellepärast, et oma teel läbitakse Euroopa ilusaimaid teid. 

Muutsime oma marsruuti nii, et sõitsime nendega sama teed. Ainult vastassuunas. Tänu sellele jõudsime kitsastele mägiteedele, kuhu tavainimene nii lihtsalt ei satu. Ja vaatad. Neid on võimatu kirjeldada.

Õhtuks jõudsime maitsva juustu ja singi poolest tuntud Parmasse. Liialdamata väidan, et iga kolmanda poe või restorani aknal ripuvad uhked Parma singi käntsakad. Ei saanud minagi ilma korraliku portsu singita magama minna.

Parma singi päritolust olin teadlik, aga seda, et ka parmesan ehk Parma juust siit kandist pärit on, seda ma endale kuni tänaseni teadvustanud polnudki. Olen jälle targem.


Ilmast nii palju, et siin on praegu täitsa korralik Eesti suvi. Õhtul väljas istuda pole mingi probleem. Isegi karupükse pole vaja jalga panna.