laupäev, 17. september 2022

Muusikamaja

Eilsest jäi kripeldama, et ei õnnestunud mitmevärvilise fassaadi ja erakordselt kirevate kaunistustega Palau de la Música kontserdimajja sisse saada. Meie õnneks olid täna uksed lahti ja vaatasime selle suursuguse hoone ka seestpoolt üle. Tegemist on tõenäoliselt ühe täiuslikuma näitega modernismist. Värvide ja kaunistustega pole siin koonerdatud.


Sattusime suurde saali just sel hetkel, kui orel mängima hakkas. Ülivõimas. Nüüd on mul veel üks koht, kuhu tahaks kontserdile tulla.

Hans Christian Andersen ütles juba 1862. aastal Barcelonat külastades, et Barcelona on „Hispaania Pariis“. Tuleb nõustuda. See linn on ääreni kultuuri täis ning kolmest ja poolest päevast jääb ilmselgelt väheks, et selle kõigega tuttavaks saada. Ega siin muud üle jää, kui et tuleb tagasi tulla.

reede, 16. september 2022

Sagrada Familia lummuses

Hommikusöök Milk Bar & Bistro’s. Jõudsime kohale viis minutit enne avamist ja juba oli järjekord ukse taga. Seda põhjusega. Nii toit, teenindus kui ka atmosfäär on viimase peal. Soovitan.

Nüüd võtsime suuna Barcelona kõige tuntuma ehitise ja linna sümboli Sagrada Família kiriku poole. Seekord olime targemad ja piletid olid veebist ette ostetud.

Selle maailma ühe tähtsama modernse arhitektuuri näite projekteerimisega tegeles Antoni Gaudi 1884. aastast kuni surmani. Viimased 15 aastat pühendas kuulus arhitekt ainult Sagrada Familiale. Kirikut on vaheaegadega ehitatud praeguse ajani välja. Tänaseks on 18-st tornist valmis 9. Eeldatavasti valmib kirik lõplikult 2026. aastal ehk kuulsa arhitekti 100. surma-aastapäevaks.


Sagrada Familia kirik, arhitekt Antoni Gaudi loomingu kroonijuveel, on täpselt selline, nagu piltidelt paistab. Lihtsalt kordades veel võimsam ja suursugusem. Lisaks ainulaadsele väljanägemisele teeb kiriku meeldejäävaks ja visuaalselt nauditavaks tohutu detailide rohkus. Ma ei kujuta ette, kui mitu aastat läheks, et üks inimene suudaks kogu kupatuse peensusteni üle vaadata.


Gaudi lähtus põhimõttest, et kirik ei oleks kõrgem kui Montjuïci mägi, sest ükski inimese kätetöö ei tohi olla kõrgem jumala loodust.

Kui Sagrada Familia lummusest tulema saime, siis otsisime üles ühe soovitatud restorani Tantarantana. Ülimaitsev toit. Soovitan edasi.

Tänase kultuuriprogrammi lõpetuseks külastasime kodu vastas olevat Palau Güell’i. Eirasime suunaviitasid ja alustasime igaks juhuks katuselt, sest piletit ostes öeldi, et kohe kui vihma peaks sadam hakkama, siis katusele ei saa. Selles majas võiks elada küll.

Kuuldes kuhu lähen, hakkasid kõik sõbrad ja tuttavad nagu ühest suust rääkima, et nad tunnevad kedagi, kellelt on Barcelonas midagi ära varastatud. Reisi alguses ei julgenud isegi pildistamiseks telefoni kätte võtta, aga ajas muutusime julgemaks. Ja siis see juhtus. Peale pildistamist jäi telefon laua peale ja mingi tüüp tuli paberilehega meie laua juurde ja hakkas sellega telefoni kohal vehkima ja seletama. Haarasin telefoni oma kätte ja tüübil hakkas korraga megakiire. Meil vedas, aga õppetund on see, et tasub valvas olla ja väärtuslikud esemed võõra silma alt ära panna.

neljapäev, 15. september 2022

Montjuïcil

Kuigi reisikirjad soovitavad päeva lõpetada Montjuïci maagilise purskkaevu juures, et vaadata peale päikeseloojangut algavat muusika- ja valgussõud, siis meie kogemus ütleb, et Montjuïci mäe otsa tasub ka muul ajal ronida. Näiteks hommikul kohe esimese asjana. Siit avanevad võrratud linnavaated, lisaks asuvad siin mitmed muuseumid ja pargid.

Jõudsime ära oodata kuni hiigelsuur purskkaev tööle hakkas ja seejärel jalutasime läbi botaanikaaia ühe 20. sajandi silmapaistvaima Hispaania kunstniku Joan Miró muuseumisse.

Miró sündis Barcelonas. Tal ei olnud vaja kaugele minna, et tutvuda kõige uuemate kunstisuundadega, sest Barcelona oli sajandi alguses intensiivse kultuurieluga kosmopoliitne linn. Pariisi jõudis Miró alles kolmekümnendates eluaastates.

Meile meeldib vastuvoolu liikuda. Mäkke läksime jalgsi ja alla sõitsime köisraudteega. Nagu suusareisil, ainult selle vahega, et gondel viib lumise mäenõlva asemel hoopis otse liivaranda.


Kuna täna oli puhkuse kõige päikselisem päev, siis tuli rannast ja lainetest viimast võtta. Nii soe oli, et isegi minusugune külmavares käis ujumas.

Barcelona vanalinna nimetatakse gooti kvartaliks, mida võib pidada vabaõhumuuseumiks oma keskaegsete gooti stiilis majade ja kirikutega. Väga meeldib siinsetel kitsastel tänavatel ringi uidata. Teel rannast koju just seda tegingi.


Emotsioonid on laes, sest kaua oodatud 2CELLOSe kontsert toimub täna õhtul ja koos meiega. Läksime kohale kogemata kaks tundi liiga vara. Nii juhtub, kui keelt hästi ei oska ja eessõnadest välja ei tee. Üritasime siis lähimasse restorani sööma minna, aga kuna broneeringut polnud, siis jäime ukse taha. Haarasime hoopis putkast võileiva ja pöördusime tagasi kontsertpaika.

Kaks tundi imeliste tšellohelide saatel möödusid ülehelikiirusel. Üledoosi küll ei saanud, pigem sai kontsert liiga ruttu otsa...

kolmapäev, 14. september 2022

Barcelona. Gaudi jälgedes.

Kui täna hommikul rõduukse avasin, vaatas mulle vastu geniaalse katalaani arhitekti Antoni Gaudi meistriteos Palau Güell. Selle härra looming on peamine põhjus, miks turistid Barcelonat armastavad.

Gaudit peetakse juugendstiili ja orgaanilise arhitektuuri esindajaks, kes arendas välja omanäolise sürrealismi kalduva arhitektuurilise vormikeele. Ta töötas peamiselt siinsamas oma kodulinnas, kus asuvad ka tema tuntuimad tööd. Enamus neist kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimekirja. Minu jaoks võibki Barcelona ja Gaudi vahele võrdusmärgi panna.

Elame paari sammu kaugusel legendaarsest jalakäijate tänavast La Ramblast ning viieminutilise jalutuskäigu kaugusel Euroopa suurimast toiduturust La Boqueriast. Värvilised puu- ja juurviljapüramiidid ning lettidel sillerdavad kalad ja mereannid kohe kutsuvad ostma.


Valisin nendest gurmeekuhjadest välja värskelt pressitud apelsinimahla ja seenepiruka. Uskuge mind, La Bogueria väärib külastamist ka täis kõhuga.

Kõht head-paremat täis siirdusime Gaudi radadele. Teele jäid Casa Batlló, Casa Milà ja Casa Vicens. Üks uhkem kui teine. Ja seal ta siis lõpuks oli.

Güelli parki on rohkem kui park. See on unikaalne kooslus loodusest ja arhitektuurist. Pargi rajamist alustati 1900. aastal, mil krahv Eusebi Güell ostis suure nõlval paikneva maa-ala ja palus Gaudil sinna aedlinnaku kujundaja. Sellest ei saanud asja, sest rangete piirangutega alale ei tahtnud keegi eriti maad osta. Nii tehti hoopis park, mis valmis 1914. aastal.

Igal endast lugupidaval Barcelona külalisel on kohustuslik jalutada Güelli pargi piparkoogimajade vahel ja teha mosaiikdraakonile üks pai.


Kui pargi lummusest lõpuks tulema saime, selgus, et Sagrada Familia piletid on tänaseks välja müüdud ja see meistriteos tuleb mõneks teiseks päevaks jätta. Kuna olime juba nii lähedal, siis otsustasime kirikule väljast ringi peale teha. Nii õnnestuski hilist lõunat nautida Barcelona kuulsaima sümboli taustal. Hoolimata sellest, et sattusime turistilõksu, maitses mereanni-paella ikkagi hästi.

Peale pikka jalutuskäiku tagasi koju sõin La Ramblal ühe korraliku crema catalana'.


Hispaaniast Katalooniast pärit crema catalana’t nimetatakse ka vaese mehe crème brûlée’ks. Esimest korda mainitakse desserti Kataloonia kokaraamatus juba 14. sajandil. Prantslased ja hispaanlased vaidlevad siiani magustoidu päritolu üle, süüdistades teineteist retsepti varguses ja nime muutmises. Siiski, klassikalisest vaniljemaitselisest crème brûlée’st eristavad hispaanlaste versiooni riivitud tsitruseliste koored, kaneel ja küpsetusviis (kreem valmib pliidil, mitte ahjus) ning karamellikihti ei saada mitte leegitamise tulemusel, vaid spetsiifilise ümmarguse metallist rauaga kõrvetamisel. Algselt serveeriti Katalooniast pärinevat magustoitu peamiselt 19. märtsil, pühak San Jose päeval. Meie õnneks saab tänapäeval kreemiga maiustada 365 päeva aastas.

Kui lõpuks koju jõudsime olid jalad ümmargused, aga tunne mega. Seljataha oli jäänud 20 kilomeetrit kõnniteid. Siit ka põhjus, miks õhtuseid tapasid sööme praktiliselt koduõues. Jalad lihtsalt ei taha enam koostööd teha. Õnneks asub kohe teispool La Rambla jalakäijate tänavat Plaça Reial. See on purskkaevu, palmide ja majesteetlike arkaadidega väljak. Ideaalne koht õhtuseks ampsuks. Elu nagu filmis.

pühapäev, 11. september 2022

Rapujuhlat

Reedel päikeseloojanguks jõudsime Turu saarestikku Pargase lähedale, kus varem saabujad juba nautisid merevaatelisel terrassil ootamatult saabunud suveõhtut.

Olgu öeldud, et saarestikku jõudmisest ei saanud arugi. Sõitsime küll aeg-ajalt üle sildade, kuid ümberringi mühas mets ja vett nägime harva. Seda, et oleme saare peal, sain aru alles kaarti vaadates.

Laupäeva alustasime brunch’iga. Karjala pirukas, munapuder ja kaneelirullid maitsesid hästi.


Kuna meie maja asub kõrgel mäe otsas, siis läksime alustuseks merd otsima. Peale mõningast seiklemist jõudsime sadamasse. Kuna igal pool on eramaa, siis otsustasime igaks juhuks hoopis linna jalutama minna. Pargase vanalinna moodustavad nunnud nukumaju meenutavad puitelamud. Kirikus käisime ka.

Ja siis juba Turu linna joogatundi. Minu elu kolmas joogatund oli täitsa tore kogemus. Teinekordki.

Selle aja peale hakkas nälg vaikselt silmanägemist võtma ning seltskond jagunes kaheks, ühed kiirustasid Hesburgerisse ja teised jõe äärde Tiirikkala kohvikusse.

Kõht täis pöördusime tagasi koju. Vähipidu on põhjus, miks tuli dressid kleidi vastu vahetada ning pidulik õhtusöök sai alata. Nagu ikka, siis laulu ja vähkidega. Pidulaualt ei puudunud ka maitsev kook.


Eelmisest vähipeost on kuidagi ootamatult viis aastat möödunud. Seda toredam oli taas kokku saada. Traditsioonid on toredad. Veel toredam on, et on sõpru kellega koos traditsioonid saavad tekkida. 

pühapäev, 28. august 2022

Toompea

Kodus olles on alati liiga kiire. Hommikul rutuga tööle ja õhtul teistpidi tagasi. Selle suure kiirustamise juures unustame ringi vaadata. Tegin midagi enneolematut ja hakkasin turistiks oma armsas Tallinnas.


Nädalaga on minu telefoni tekkinud suur hulk imelisi pilte keskaegsest kodulinnast. Kuna käesolevast nädalast elan mõnda aega Toompeal, siis hakkasin tööle minnes ja tulles turiste jälgima. Õigemini seda, mida nemad vaatavad ja pildistavad. Avastasin, et põhjusega kuulub Tallinna vanalinn UNESCO maailmapärandi nimekirja. Soovitan teilgi munakividest ja nutitelefonist kõrgemale vaadata. Positiivne emotsioon on garanteeritud.



Kui esimest korda oma uue kodumaja ette jõudsin, olin hämmingus, sest turistigrupp oli hõivanud majaesise ning inglisekeelne giid seletas midagi elavalt. Kuna ma ei mahtunud uksest sisse, siis jäin kuulama, et mis maja see siis nüüd ikkagi on, millest isegi turistidele räägitakse. Selgus, et tegemist on 224-aastase ajalooga miljööväärtusliku hoonega. Lisaks lugesin majal olevalt tahvlilt, et kahekorruselisel klassitsistlikul hoonel on kõrge barokkstiilis katus, suur kolmnurkfrontoon ning uhke keskrisaliit. Maja ehitas 1798. aastal baltisaksa aadliperekond Kaulbars. 1814. aastal valitses antud maja krahv H. H. Tiesenhausen ja Nõukogude ajal tegutses siin F. R. Kreutzwaldi nimeline riiklik raamatukogu.

Laupäeva hommikul läksin lähimat poodi otsima. Sain soovituse, et mine mööda Pikka jalga alla ja oledki kohal. Kui lõpuks uksest välja astusin, tulid mulle vastu turistide hordid. Peagi sulandusin massi, sest minu poole hakati pöörduma inglise keeles. Tunne on nagu oleksin reisil.


Minu üllatuseks ongi Pika jala ja Rataskaevu tänavate nurgal pood, mis on avatud 24/7. Kõlab ideaalselt. Jätan meelde ja lähen edasi.


Nädalaga on selgeks saanud, et õhtud ja hommikud on Toompeal rahulikud ning ülalinnast all-linna jõuab märkamatult ilma liigse pingutuseta. Pärast tagasi tulemine on juba suurem väljakutse. Eriti siis, kui käe otsas on mitu kotitäit hädavajalikku kraami. Täna tulin Kaubamajast ja need “lühikesed ja pikad jalad„ võtavad ikka hingeldama küll. Trenn on ka kohe sama käiguga tehtud.

Tasapisi hakkab ununema kolimisprotsess, mille käigus tuli kõik eluks vajalik ja rohkemgi veel läbi kahe värava ja mitme ukse kolmandale korrusele tassida. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks!

Elu Toompeal kulgeb kirikukellade rütmis ning iga hoone siin jutustab oma lugu. Soovitan kõigil oma kodulinnas teadlikult silmad lahti ringi käia. Uskuge mind, te ei kahetse.

neljapäev, 14. juuli 2022

Frankfurt

Viimane päev vol2 algab lõputute vaadetega viinamarjadele. Ideaalne koht, kus võtta aeg iseendale. Peale hommikusööki jalutasin viinapuude vahel ja tegin uinaku. 


Kui hotellist „välja visati“, siis kiire lõuna järjekordses saksapärases linnakeses Reini jõe kaldal ja siis juba suurlinna tuled. Frankfurdi lennujaamas olen lugematu arv kordi käinud, aga kaugemale pole jõudnud. Nüüd saab see viga parandatud.

Mina ei tea, mis teema sellega on, aga iga kord, kui antakse vaba aeg, siis viivad jalad poodidesse. Nii need esimesed poolteist tundi läksidki, ühest uksest sisse ja teisest välja.

Õhtuse ekskursiooni käigus sain teada, et linna keskmes on mitmeid saksapäraseid vahvärk-sõrestikuga maju, Römerbergi väljaku ühes servas seisab kolme viiluga raekoda Römer ning mõne sammu kaugusel kõrgub suursugune katedraal. Selgub seegi, et kõik mida ajaloolise Römerbergi väljakul praegu oma silmaga näen, ei olegi päris, need on originaalide järgi uuesti üles ehitatud koopiad, sest Teises maailmasõjas hävis suurem osa vanalinna puithoonetest.


Veidi kaugemal asuv katedraal on originaal ja seisnud samas paigas juba aastast 1550. 


Katedraali kõrvalt algab uus vanalinn (tuntud ka kui Dom-Römeri kvartal). See on Frankfurdi vanalinna keskus, mis rekonstrueeriti aastatel 2012–2018 osana suurest linnaarendusprojektist, mille raames kavandati ja arendati ümber 7000 ruutmeetri suurune kinnistu eesmärgiga taastada sõjaeelne arhitektuur.

Uus vanalinn kuulub linnale ja linnavalitsus otsustab, et kes siia saab ja kes mitte. Näiteks pole siin ühtegi odavketipoodi ega kiirsöögikohta, aga seevastu on paljud muuseumid siia ümber kolinud. Põhjuseks tõenäoliselt seegi, et üüri hind on linna madalaim 35 €/m² vs 350 €/m² kohta siit mitte kaugel peamisel kaubandustänaval.

Ei saanud siingi päris ilma veini ja viinamarjadeta. Kas sina teadsid, et Frankfurdil on kaks viinamarjapõldu, mille saagist toodetakse linnaveini, mida saab väidetavalt hästivarustatud kaubandusvõrgust kaasa osta.

Veinilainel ka jätkame. Lõpetuseks lööme klaase kokku eile külastatud perekond Ressi veinibaar-vinoteegis, mis asub selle sama uue vanalinna keskel. Pole paha.


Tänaseni seostus Frankfurt mulle lennujaama, messide, rahanduse, Euroopa Keskpanga ja paljude suurettevõtete peakontorite koduna. Nüüd saan väita, et siin on enamatki ning ei saa välistada, et satun siia varsti tagasi.

kolmapäev, 13. juuli 2022

Lossist lossi. Veinipangas.

Täna ei olegi kella peale ärkamist. Siia mäe otsa võiks kohe kauemaks jääda, aga ruumi pole. Kuna professionaaliga hingamise õpitoa magasin maha, siis hingasin omas tempos koos jalutuskäiguga. Seejärel mõned kiiremad ringid basseinis, väike amps ja minek, sest meid juba oodatakse.


Hattenheimis asub pikkade traditsioonidega perekond Ress’i veinimõis. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb minna aastasse 1870, kui mees nimega Balthasar Ress soovis olla hea võõrustaja oma külalistele, pannes aluse mitte ainult pikkadele gastronoomilistele traditsioonidele ja külalislahkusele Rheingaus, vaid ka sellele, millest sai hiljem Balthasar Ress VDP veinimõis.

140 aastat hiljem võttis veinimõisa juhtimise üle viiendast põlvkonnast Christian Ress, kelle eestvedamisel said nad 2019. aastal suurimaks Hesseni piirkonna maheveini tootjaks.

See on tõestisündinud lugu sellest, kuidas ühest restorani- ja võõrastemajapidajast, kes soovib oma külalistele head veini pakkuda ning ostab sel eesmärgil oma esimesed viinapuud, saab alguse midagi suurt ja põlvkondi ühendavat. Tänaseks on neil 55 ha viinamarju, mis teeb neis piirkonna ühe suurima tootja. Ka veinibaarid ja külalistemaja on olemas. Kohe avatakse jälle restoran.

Eelneva inspireeriva loo saatel degusteerisime terve rea veine, sh 2002. ja 1989. aastast. Muuhulgas saime teada, et aastad ei ole vennad, nt 2021 oli kõige väiksema saagiga aasta kogu ajaloos, sest juulis olid Saksamaal suured üleujutused ja päikest praktiliselt polnudki. Seevastu kõik märgid näitavad, et 2022 tõotab tulla hea aasta. Mitu korda mainitakse, et eranditult kõik marjad korjatakse käsitsi.


Sellega lugu veel ei lõppe, sest uksest astub sisse Christian Ress isiklikult ja kutsub endaga kaasa. Panka. Veinipanka, kus ajalugu kohtub modernsusega. Uks avaned liikmekaardiga ja samettrepp viib alla ajaloolistesse võlvkeldritesse, mis pärinevad 17. ja 20. sajandist. Veinipanga idee küpses Christiani peas aastaid enne, kui ta julges sellega lagedale tulla. Rõõm tõdeda, et idee luua koht, kus veinientusiastid saavad 24/7 kokku tulla, veini õigetes tingimustes säilitada ja ühist kirge jagada, on nii edukas.


Kinnitan omast kogemusest, et Resside peretraditsioon olla hea võõrustaja, on säilinud ka viis põlvkonda hiljem. Sellist külalislahkust ei kohta just tihti. Nad said täna hommikul teada, et 14 Maarjamaa kodanikku tahaks külla tulla. Vastuvõtt on nii esmaklassiline nagu oleks seda mitmeid kuid ette valmistatud. Respekt!

Kui millegi üle nuriseda tahaks, siis iga päevaga on õhutemperatuur tõusnud. Täna näitas termomeeter juba 36 kraadi. Täitsa mõnus oli vahepeal troopika eest maa all veinipangas peidus olla.

Kuna teiseks ööks hotellis ruumi polnud, tuli uus koht otsida. Kes otsib, see leiab. Viinamarjaväljade keskel asuvas Burg Schwarzensteini lossis on elu nagu muinasjutus. 


Imeline.

teisipäev, 12. juuli 2022

Puhkuse lõpp või hoopis algus?

Jätkame veinituuri Rheingau piirkonnas. Alustame Georg Breueri veinimõisast. Tegemist on Rüdesheimi veinitootjaga, mille kuivad, jõulised ja tihked veinid valmivad Reini jõe äärsetel kaljuterrassidel. Täna toimetab siinsetes valdustes oma meeskonnaga Theresa Breuer, kes jätkab oma isa Bernhard Breueri jälgedes peale viimase ootamatut lahkumist 2004. aastal, kui Theresa oli alles 20-aastane.

Lõuna ja vaba aeg ühes Euroopa vanimas kuurortlinnas Wiesbadenis, mis sai Teises maailmasõjas vähem kannatada kui ülejäänud Saksamaa suurlinnad. Seetõttu on kesklinnas säilinud palju klassitsistlikus stiilis hooneid.

Siinkohal pidi järgnema sõit lennujaama, aga tund enne bussi istumist saabus info, et lend on tühistatud ja asenduseks saadeti piletid reedeks.

Kogunesime suure puu alla aru pidama. Kuna turismihooaeg on tipus, siis anname aru, et 14-le hotelli saada on paras väljakutse. Lisaks sellele, et hotellid on puupüsti täis, sai üsna pea selgeks, et üheski Saksamaa linnas pole võimalik autot rentida ning kõik rongi-, bussi- ja lennukipiletid on välja müüdud.

Peale mõningast peata olekut ning läbirääkimisi ülemuste ja muude kohustuste üle vaatamist, otsustasime ühehäälselt, et ei hakka rapsima, vaid naudime sülle kukkunud puhkusepäevi. Selleks hetkeks oli selge, et mitte mingi valemiga ei jõuaks me koju enne neljapäeva õhtut. Kõik alternatiivid olid piisavalt ebamugavad ja arvestades Euroopas valitsevat lennukoast ei saanud neiski lõpuni kindel olla.

Lisaks vererõhule oli ka õhutemperatuur tõusnud lakke ja nii tekkis soov ujuma minna. Minu ettepanek valida vahelduseks basseiniga hotell kitsendas mõnevõrra valikut, aga otsingud kantsid vilja. Saime toad Frankfurdi lähistele Königsteini mäel asuvasse endisesse kopsuhaigete sanatooriumisse ehitatud hotelli Falkenstein Grand. Ei saa märkimata jätta, et tervislikke eluviise propageeriva ajaloolise hotellikompleksi terrassilt avaneb vaade alla Frankfurdile. Enne õhtusööki kiire ujumine selle sama suurlinna taustal.


Üks mis kindel, et väljend lennusõit on ajavõit hetkel ei kehti. Homme vaatame, mis edasi saab, aga täna olen rahul oma lennunduse pantvangi staatusega.

esmaspäev, 11. juuli 2022

Mettlach - köögitarvikute paradiis

Hommikul kell 10.22 võeti meid vastu vahuveiniga. Üle 650 aastase ajalooga Reichsgraf von Kesselstatti tuntakse maailmas eelkõige Rieslingu tootjana, kelle viinamarjad kasvavad nii Moseli jõe kui ka selle lisaharude Saari ja Ruweri kallastel. Jõgede orgude nõlvadel on maalilised viinamarjaaiad uskumatult järsu kalde all. Piirkonna põhjapoolse külma kliima tõttu on Saksa Riesling madalama alkoholisisaldusega, puuviljane ja happese iseloomuga. Moseli graniitpinnas on hea drenaažiga, mis aitab rõhutada veini mineraalset karakterit.

Kuni 1999. aastani oli Kesselstatti veinide koduks barokne loss otse iidse Trieri katedraali vastas, kus nüüd on veinipood, kultuurikeskus ja Kesselstatti pererestoran. Nüüd panin pildi kokku ja avastasin, et käisin seal ju eile hommikul uudistamas. Olgu öeldud, et praegu tehakse kõik veinid siin Schloss Marienlay’s.

Käisime läbi kõik keldrid, laod ning vaatasime üle viinamarjapressi ja kleepisime silte. Degusteerimisele järgnes võileivapaus. Lõpetuseks sõitsime pea tund aega mingis suunas kuni jõudsime põllule. Jalutasime viinapuude vahel ja imetlesime maalilisi vaateid. Sellest ei saa vist kunagi küll. Viinamarjakasvatajad kogusid tarkusi.



Pakkisime ennast vastu tahtmist bussi, sest tegelikult oli meil ju kiire köögitarvikute mekasse Mettlachi. Ütlen kohe ära, et ma ei lähe enam kuskil mujal Villeroy & Bochi poodi ja tunnistan ausalt, et ega ma Mettlachist muud teagi, kui et seal on erinevate brändide outletid ja et pooleteisest tunnist jääb ilmselgelt väheks.

Õhtul jõudsime Reini jõe kaldale Rüdesheimi.


Ööbime ajaloolises hotellis Rüdesheimer Schloss, mis on ehitatud 18. sajandi algul Mainzi peapiiskopi residentsiks, kus õhtusöögi kõrvale pakuti tõelisi Saksa šlaagreid ja kirsiks tordil oli Apfelstrudel.

pühapäev, 10. juuli 2022

Moseli kaldal

Kuna S.A. Prümi veinimõisa praegune omanik Saskia Prüm on karantiinis, siis hommikused plaanid tühistusid. Nii sain kauem magada ja jõudsin isegi Saksamaa vanima linna Trieri vanalinnale ringi peale teha.


Lisaks suursugusele Saksamaa vanimale kirikule ja katedraalile õnnestus üle vaadata ka võimas linnavärav Porta Nigra, mis on väidetavalt üks paremini säilinud Rooma-aegne ehitisi Saksamaal.


Keskpäeval kogunesime taas bussi, et sõita lõunale Moseli veini- ja viinamarjapealinna Bernkastel-Kues’i. Imeliste vaadete saatel jõudsime ühte viinamarjaväljade keskel asuvasse väikelinna. Hakkan vaikselt usukuma neid, kes ütlevad, et tegemist on Lääne-Saksamaa ühe ilusaima paigaga. Vastuväited puuduvad. Nagu Saksa muinasjutus jalutaks ringi.


Õhtusöök Trieris Moseli jõe kaldal asuvas restoranis Bagatelle. Toit on superluks. Ainult, et sattusime keset muusikafestivali Moselfest, mis tähendab, et taustaks „kõlas“ kõik see aeg tümpsumuusika (loe: vaiba kloppimine), mis üldse ei tahtnud sobida meie puhkuse idülli.

laupäev, 9. juuli 2022

Luksemburg & Saksamaa

Täna lõunaks jõudsime Luksemburgi Suurhertsogiriiki. Luksemburg on oma pika ajaloo jooksul olnud paljude riikide ja valitsuste võimu all, kuid alates 10. sajandist on ta olnud kui mitte iseseisev riik, siis vähemalt eraldiseisev poliitiline üksus. Võimalik, et see ka põhjus, miks neil on kolm riigikeelt: luksemburgi, saksa ja prantsuse. Luksemburgis on suur välismaalaste osakaal. Näiteks pealinnas Luxembourgis on välisriikide kodanikke lausa 70% elanikest.

Alustame oma ekskursiooni Saaremaa suuruse riigi pealinna keskväljakult Place d’Armes. Jalutasime läbi kauni vanalinna, mis kuulub oma kitsaste, käänuliste ja arhitektuuripärlitega ääristatud tänavate ning loomulikku kaljusesse keskkonda rajatud kindlusehitistega UNESCO maailmapärandi nimekirja. Majade arhitektuur on luksuslik ja paleelikus stiilis väljapeetud. Isegi vanadekodu asub uhket lossi meenutavas hoones, mis ei jää alla hertsogipaleele. Kesklinna ümbritseb sügav maaliline org, mille põhjas on ühes otsas kaunis park ja teises otsas elamurajoonid ning millest viivad üle majesteetlikud sillad.


Toitudel on Saksa suurus ja Prantsuse kvaliteet. Kõlab ideaalselt. Siinkohal peame uskuma giidi sõnu, sest nädalavahetusel on pealinna parimad restoranid kinni, kuna välismaalased on linnast koju ära sõitnud. Teine põhjus see, et laupäeval peab töötajatele 50% ja pühapäeval 100% rohkem palka maksma.

Luksemburg on peamiselt mägine metsaga kaetud maa, millel on Saksamaaga ühine Moseli jõe org, kus toodetavad valged veinid on populaarsed. Peale lõunasööki sõitsime Saksamaa suunas ja üsna pea muutuski maastik viinamarjapõldudega kaetud kupliteks.

Aega läks omajagu, aga viimaks jõudsime Moseli jõe äärde S.A. Prümi veinimõisa, mis on alates 1156. aastast perekond Prümi kätes. Tarkusetera, mis siit kaasa võtan, et veinikeldris peab õhk niiske olema, sest vastasel juhul läheb ca 1,5% veinist lihtsalt kaduma. Valgete veinidega on mul nagu on, aga teadjamad kiitsid siinseid Rieslinguid taevani. Osteti kaasagi, järelikult peab hea olema.


Peale degustatsiooni pakuti mõisaaias viinapuude taustal õhtusööki. Kohe näha, et oleme Saksamaale jõudnud, grillvorst toodi lauale ja ei mingit peenutsemist. Metsseavorst värske salatiga maitses ülihästi.

reede, 8. juuli 2022

Maastricht

Kolm on kohtu seadus. Kaks aastat on seda reisi edasi lükatud, kuna kontserdid olid Hollandis koroona piirangute ajal keelatud.

Viiulivirtuoos ja dirigent André Rieu on miljonitele tuntud kui valsikuningas ja tema Johann Straussi orkestriga antud kontserdid kodulinna Maastrichti peaväljakul pakuvad alati ülevaid emotsioone ja orkestrimuusika kõrgtaset.

Nii nad räägivad. Tänase õhtuni ei teadnud ma, kuhu tulen. Arvasin, et tegemist on mõne klassikalise muusika kontserdiga, kus külastajad istuvad rahulikult toolidel, aga võta näpust. See pidu ja pillerkaar, mis siin lahti läks oli pehmelt öeldes üllatav.

Laval olid korraga ja vaheldumisi 150 liikmeline meeskoor, erinevad solistid ning orkester, mis koosnes 14 erineva rahvuse esindajatest.


„Ilusal sinisel Doonaul“ saatel hakati valssi keerutama. Seda tegi ka Maastrichti linnapea. Hea turundustrikk oli see, et tund aega lõpetati kontserti. Nii tõmmati rahvas käima. Lõpuks meenutas kontsert lõbusat šlaagripidu, kust ei puudunud lumehelbed, kullasadu ja ilutulestik. Olgu öeldud, et valdava osa publikust moodustasid üle maailma kokku sõitnud 70+ prouad, kellele ei olnud mingi probleem näppu visata ja tantsu vihtuda.

Jõudsin järeldusele, et minu teadmatus võis olla tingitud sellest, et olen natukene valest vanusegrupist. Igal juhul oli muusika võimas ja lõi positiivse meeleolu.

neljapäev, 7. juuli 2022

Amsterdam vol2

Madalamaade õitsengu perioodi maalikunsti uurides võiks Hollandis veeta kuid, kui mitte aastaid. Rijksmuseumi korralikult läbi vaadata nagunii ei jõua ja nii proovisin üles leida olulisemad meistriteosed sellistelt tuntud tegijatelt nagu Rembrandt, Johannes Vermeer, Jan Steen, Frans Hals. Vincent van Goghi ei õnnestunudki tabada.

Peale maalikunsti ja ajaloo üledoosi viis tee The Seafood Bar’i lõunasöögile. Mereannihuvilistele kohustuslik. Julgemad võtsid nii eelroaks kui ka magustoiduks austreid, sest, et iga päev kella kolmest viieni on austri happy hour, siis maksab auster 1 €.


Mitte et kõht oleks tühjaks läinud, aga linna peal ringi kolades meenus korraga, et Amsterdamis tuleb süüa putkast ostetud heeringat, mida serveeritakse saial hapukurgi ja sibulaga. Väidetavalt on nii, et kui seda söönud pole, siis pole Amsterdamis käinudki. Mina olen nüüd Amsterdamis käinud.


Ei saa mainimata jätta, et sõin õhtust restoranis, kus oma vaieldamatu lemmiku foie gras leidsin dessertide menüüst. Ka eelnevad käigud olid maitsvad, aga magustoit oli ülivõrdes.

Mul on lapsepõlve trauma punaste laternatega tänava osas, aga ikka tahtsin selle kurikuulsa linnaosa uuesti üle vaadata. Midagi pole muutunud. Võimalik, et lisandunud on kanepilõhn.

kolmapäev, 6. juuli 2022

Amsterdam. 28 aastat hiljem.

Viimaste uudiste valguses saabusin lennujaama kaks tundi varem, aga kilomeetristest järjekordadest võib ainult und näha. Nii inimtühja Tallinna lennujaama pole kaua nähtud. Pigem on reegel see, et enne õhku tõusu saab lennukis istuda, kuna sihtkoht ei ole võimeline meid vastu võtma. Nii juhtus tänagi.

Minu elu esimene lennureis toimus aastal 1994 ja just Amsterdami. Siis oli meil rahvuslik uhkus Estonian Air. Nii mõnedki lennureisid on peale seda toimud, aga see kõige esimene on siiani eredalt meeles.

Peale maandumist õnnestus veel pool tundi lennukis istuda, kuna eelmine lennuk oli ees. Kui lennukist pääsesime, ootasime tund aega kohvreid, aga kätte saime. Sellist pagasikaost polegi varem näinud. Kõik kohad olid hunnikutes hilinenud kohvreid täis.

Õigust räägivad need, kes ütlevad, et praegu tasub lennata käsipagasiga ja jätkulendude puhul tuleb oluliselt suuremad vahed planeerida. Meil vedas, sest kaks tundi peale maandumist istusime bussis ja ekskursioon sai alata.

Alustuseks sõitsime mööda Amsteli jõe kallast. Siin luksusvillade, tuuleveskite ning kauni looduse keskel kogus inspiratsiooni ja maalis palju Rembrandt ise.

Esimesed teated Amsterdamist pärinevad aastast 1270, mil Amsteli jõele ehitati esimene tamm. Amsterdami võlu ja sarm on tema kanalid. Kanaleid ei tehtud ilu pärast, need on praktilise väärtusega, sest soisele alale linna rajamiseks, tuleb maad kuivendada. Enamus linna territooriumist on allpool merepinda. Kanalite süsteem ehitati välja juba algusaastatel ning praeguseks on linnas veeteid üle 100 kilomeetri ja sildu 1200.


Amsterdami ja kogu Hollandi sümboliks on ka jalgrattad. Ainuüksi pealinnas on 2,4 miljonit jalgratast, mis on rohkem kui inimesi. Aastas varastatakse 60 000 jalgratast. Enamus selleks, et teha üks sõit ja siis kanalisse visata. Saime hoiatatud, et kui kõndida jalgrattateel, siis võid suure tõenäosusega õnnetusse sattuda, sest ratturid helistavad küll kella, aga ei pidurda.


Hollandi sümboliks on punane tulp. Lõputud tulbiväljad murravad südameid kevadeti. Suvel tuleb leppida puutulpide ja ujuva turuga, kus müüakse kõiksugu lillesibulaid. Ei õnnestunud minulgi tühjade kätega lahkuda.

Elame Amsterdami vanimas ja kuulsaimas hotellis, mis pärineb 17. sajandist. 2016. aastal täielikult renoveeritud hoone asub Amsteli jõe kaldal linna ajaloolise keskuse südames. Siin on peatunud kõik alustades kuninganna Victoriast kuni biitliteni välja.

Punkt kell 19.00 ootas paat meid hotelli tagaukse juures. Astusime mööda kummist punast vaipa trepist alla ja astusime pardale. Järgmise kolme tunni jooksul sõitsime kanalitel ringi ja nautisime pidulikku õhtusööki neljateistkümnele. Elu nagu filmis 😊

pühapäev, 24. aprill 2022

Veinimõis & Napoli

Amalfi ranniku teevad meeldejäävaks kaljudel rippuvad linnakesed, sidruni- ja oliivipuud ning helesinine meri. Võiksin siia kauemaks jääda, aga on aeg edasi liikuda.

Kui itaallased kutsuvad veinile, siis võib juhtuda, et satud hoopis kontvõõraks veinimõisa avamispeole. Võimalik vaid Itaalias.

Eriti tore oli see, et jõudsime kohale enne kutsujat. Seisime seal nagu peata kanad, arutades kas oleme ikka õiges kohas. Oma teada tulime tavalisele veinimõisa tuurile, aga kohale jõudes oli õu rahvast täis ning küsimuse peale, et mis siin toimub ja kas oleme ikka õiges kohas, saime vastuseks, et tutvustame täna oma uut veini ja koos sellega avame mõisa. Hiljem selgus, et olime sattunud jutule mõisa omaniku endaga. Igal juhul kutsuti meid lahkelt sisse ja paluti tunda nagu kodus. Sellist asja ei lase ma endale küll mitu korda öelda. Vähemalt olin kleidi selga pannud vastupidiselt mõnele teisele. Elu nagu filmis.


Lisaks veinile saime osa maitsvast toidust, kontserdist ja lõbusast seltskonnast. Hoolimata sellest, et kõnedest aru ei saanud, on näha, et inimesed naudivad elu. Neile pole mingi probleem pühapäeval kell kaks tants ja laul üle võtta.

Üks kohustuslik käik veel. Napolis lihtsalt peab pitsat sööma. Enne veel kiire jalutuskäik pitsa sünnilinna südames – Plebiscito väljak, Umberto I galerii, San Carlo ooperiteater ja kuningapalee. Kõik on täpselt nii nagu mäletasin.

Vaatamisväärsused nähtud sain rahuliku südamega pitsat sööma minna. Pitsarestoran Starita a Materdei on autentne ja kohalike seas populaarne. Järjekord ukse taga ei lõppenudki otsa. Meil oli siseinfo, et tellida tuleb marinara starita pitsat ja fraticellisid. Grazie!

laupäev, 23. aprill 2022

Amalfi & Ravello

Täna võtsime suuna teisele poole ja jõudsime kella 9 paiku Amalfisse. Nii õnnestus enne suuri masse see võimsa mereriigi ajaloo ja algupärase arhitektuuriga linnake ära näha. Tund hiljem oli linn turistide saginat täis. Meie asusime siis juba sidrunite hingeeluga lähemalt tutvuma.


Amalfi on kuulus suurte ja krobeliste sidrunite poolest. Kuni tänaseni arvasin, et siinsed sidrunid on suuremad, kuna neil on paremad kasvutingimused, aga selgus, et see hoopis selline sort. Keskmiselt kaalub üks sidrun 1 kg. Isegi 600 aastased puud annavad korralikult saaki. Kui on hea aasta, siis võid üks puu anda kuni 60 kg sidruneid.


Praegu on viljade korjamise algus. Paari nädala pärast on kõige ilusam aeg, siis hakkavad sidrunipuud õitsema. Kasvamiseks kulub sidrunil 9-10 kuud. Praegu on hinnad kõige soodsamad 2,5 €/kg, sügiseks tõusevad hinnad kuni 7 €/kg. Euroopast välja ei tohi importida ja pole põhjust ka, sest enamus tarbitakse koduriigis ära.

Amalfi rannikul on sidrunifarmid vertikaalsed. Siinkandis lihtsalt on kõik põllud astmelised. See konkreetne perefarm kõrgub näiteks 40 meetrilt 450 meetri kõrgusele mere pinnast. Tänasel päeval on kõige tähtsam ese farmis funikulöör, millega sidruneid ülevalt alla transporditakse. Kuni 1950. aastani korjasid sidruneid ainult naised, nüüd teevad seda tööd eranditult mehed. Täna toimetab farmis kuues põlvkond.

Kui sidrunipuude vahelt treppidelt tulema saime, pakuti meile sidrunilimonaadi ja -kooki. Ma ei ole suurem sidruniarmastaja, aga kook oli täitsa maitsev. Lisaks õpetati Limoncellot valmistama. Selleks läheb vaja nelja komponenti: sidrunikoort, kanget alkoholi, vett ja suhkrut.


Sidrunitarkused kogutud trügisime läbi rahvasumma autosse ja põrutasime Ravellosse lõunasöögile. Kõrvaline Ravello sobib hästi neile, kes armastavad rahu, vaikust ja muinasjutulisi vaateid. Jalutuskäik peaaegu tühjadel tänavatel päädis jäätisepausiga. Taas tõestatud, et kui kuskil üldse jäätist süüa, siis Itaalias.


Saime omal nahal tunda tipptundi Amalfi ranniku moodi. 13 km läbimiseks läks liialdamata poolteist tundi. Kella peale minekuks tuleb siin korralikult aega varuda.

Enne õhtusööki sain hotelli päikeseterrassil suveilma nautida ja siis juba Trattoria da Armantino vol2. Oleme nagu vanad tuttavad ja meid tervitatakse naerusui. Täna on ilm ilus ja väliterrass täitub kiiresti. Broneeringuta naljalt kohta ei saa. Samal ajal on teised ümberkaudsed restoranid tühjad. Tasub kuulata kohalike soovitusi. Aitäh Brunole Sorrentost. Ei saa välistada, et tulen siia kunagi tagasi.


Amalfi ranniku köök on täis värskeid maitseid, tomateid, sidruneid ja mereande.

reede, 22. aprill 2022

Positano

Tänaseks lubas 24/7 paduvihma. Kui hommikul silmad avasin, polnud aga sadu kuskil. Mitte midagi tegemise plaanile tuli restart teha ja tekkis mõte Positanosse minna. Väidetavalt on tegu ühe rahvarohkeima kohaga Amalfi rannikul. Olime valmis kõigeks. Samas on teada ka, et normaalne turist magab kauem ja naudib hommikusööki pikemalt. Nii õnnestuski natuke peale kella 9 leida parkimiskoht Positano südames otse Santa Maria dell’ Assunta kiriku kõrval.

Ise ka ei usu, aga siin me oleme. Paljudest filmidest nähtud ja raamatutest loetud Positanos. Teisi meiesuguseid veel pole. Kõik kitsad tänavad on tühjad ja rannaski tervitab ainult tuul. Sellest, et kohe läheb mölluks annavad märku poemüüjad, kes valmistuvad suveniiripoodide uksi avama. Kes siis ei tahaks sidrunitega uut kleiti või uusi plätusid Made in Italy.


Oleme kõikjal teistest paari sammu võrra ees. Mulle väga meeldib hommikuselt unine Positano. Läks ainult 15 minutit ja linnapilt oli sootuks teine. Tänavad täitusid turistihordidega ja meil tekkis soov põgeneda. Aga kuhu?

Kunagi enne laussajust ilmaennustust oli plaanis matkata nn kuningate teel Agerolast Positanosse. Kuna juba Agerolas olla imelised vaated, siis mõtlesime, et kontrollime üle, kas ikka on. Sisimas on mul hea meel, et täna matkaks ei läinud. Jalad on eilsest ainult natukene kanged. Kui mööda kaljuserval looklevat teed lõpuks üles jõudsime, oli nähtavus null ja tuul kogus tuure. Ja nüüd ta siis lõpuks tuli, see kauaoodatud paduvihm. Vaated jäid nägemata ja tõdesime fakti, et hea on, et matkama ei läinud.

Mis sa vihmaga ikka muud teed, kui sööd mõnes toredas kohas ja kujutad ette, milline imeline vaade siin ilusa ilmaga olla võiks.

Peale lõunauinakut vaatasime üle Praia lahesopi, kus muuhulgas asub Trattoria da Armandino. Vanahärra Armandi isiklikult võtab kõigilt tellimuse. Nii tore kogemus, et panime homseks ka laua kinni. Minu soovitus on sellel kohal igal juhul olemas!

neljapäev, 21. aprill 2022

Pompei & privaatrand

Nagu lubatud oli, siis kaks saia ja oma aia apelsinidest värskelt pressitud mahl toodigi voodisse. Ei midagi üllatavat. Selline ongi hommikusöök Itaalia moodi. Kui šokolaadi-croissant’i suutsin ära süüa, siis suhkrusaia pakkisin kaasa. Ei või iial teada, millal jälle süüa saab.


Täna jalutasin mineviku radadel. Lõpuks ometi õnnestus aastasadadeks 6-7 meetrise tuhakihi alla mattunud Pompeis ära käia. Reisikirjad soovitavad, et mine kohale avamise hetkeks, siis saad suuremate massideta antiiklinna varemetes ringi uudistada. Kuna istusime Sorrentos ummikus, siis jõudsime Pompeisse 15 minutit peale kella 9. Õnneks olime piletid veebist ette ostnud ja nii pääsesime järjekorrata kiiresti sisse.

Jalutuskäik vanade roomlaste radadel toob üllatavalt hästi välja sajandite taguse maailma: elamud, saunad, teatrid, ärid, hotellid, tänavavalgustid, liiklusmärgid. Suur Vesuuv kõrgub otse Pompei varemete kohal.



Tund hiljem olid turistid Pompei vallutanud. Ma ikka ei ole suurte rahvahulkade inimene. Natuke üle kahe tunni suutsime sammaste, kivimüüride ja inimeste vahel vastu pidada, siis tekkis tahtmine üks kohalike poolt soovitatud Sorrento poolsaare tipus asuv privaatrand Baia di Ieranto üle vaadata. Täna ei ole küll rannailm, aga sobib hästi matkamiseks. Just see, mida vaja.

Teel avastasime, et sööma peab ka. Nii sattusime alustuseks Marina del Cantone’sse Mary rannarestorani. Toit on super ja teenindus ka. Sellise surfi ilmaga tulevad siia ainult põhjamaise karastusega eestlased. Kuna tahtsime õues istuda, siis tuli kotist jope välja otsida.

Peale tiramisud olin valmis matkaks. Kokku läbisin ainult neli kilomeetrit, aga tunne on nagu oleksin maratoni jooksnud. Mitte et ma päriselt teaks, mis tunne see on. Kui minnes läks tee valdavalt allamäge ning pool aega tegelesin pildistasime ja uudistamisega, sest iga järgmise nurga taga oli veel parem vaade. Tagasiteel tegin täpselt null pilti. Mööda konarlikke kivitreppe ja muud sarnast üles ronida oli katsumus omaette. Tegelikult on mega kogemus ja kindlasti külastamist väärt ettevõtmine. Õppige minu vigadest ja võtke vesi kaasa. Olgu öeldud, et meil vedas, kuna saime olla ainsad nii rannas kui ka teel sinna ja tagasi. Ideaalne vaheldus hommikusele rahvamassile Pompeis.



Costiera Amalfitana ehk Amalfi rannikutee on kindlasti Itaalia kauneim, piki rannikut kõrgel mere kohal kulgev maantee. See on vaatamisväärsus omaette. Kindlasti kohustuslik sõita ja soovitavalt valges. Hoolimata sellest, et tee on kitsas, tihti tekivad ummikud ning linnade juures on teeääred tihedalt täis pargitud, on selles kõiges oma võlu. Mäletasin valesti, et itaallased on liikluses kärsitud. Otse vastupidi, nendega võrreldes on eestlastel närvid läbi. Täiesti normaalne on, et kui keegi pargib või teeb muid manöövreid nii, et paneb kogu liikluse minutiteks seisma, siis teised ootavad kannatlikult. Kordagi ei kuulnud signaalitamist. Meil eestlastel on siit ikka kõvasti õppida.

Järgmised kolm päeva elame kahe kuulsa linna Positano ja Amalfi vahel asuvas Furores. Hotell „voolab“ mööda kaljut ülevalt alla. Iga tuba on eraldi korrusel ja õuest läheb trepp alla mereni välja. Lained loksuvad vastu kaljut ja vaade on võrratu.

Täna on tunne nagu elaksin telgiks, sest lained möllavad nii kõvasti nagu polekski kiviseinu vahel.