Saimaa järvistu vol2

Täna hommikul jõudsime mööda rohelise kulla kultuuriteed Vihantasalmisse. Siin maailma suurima puidust silla juures saab meie 250 kilomeetrit maalilisi vaateid otsa. Vabalt võib seda teed ka vastupidi sõita. Ikka on ilus.

Et lihtsam orienteeruda oleks, siis märgid, mida teel jälgida on sellised:

Kuna autos istumist on viimastel päevadel olnud natukene liiga palju, siis otsustasime nüüd otsejoones Helsingisse põrutada. Läks ainult kaks tundi ja olimegi kohal.

Kiire lõunasöök Soome pealinnas ja siis juba laevale, mis sõidutas koduvabariiki tagasi.

Saimaa järvistu

Ei tea, kas päike päriselt loojuski, aga kirjade järgi tõusis ta juba 3.38. Mitte väga palju hiljem läks mul uni ära. Polaarpäeva rõõmud.

Kuplis on olemas kõik eluks vajalik, alustades puudega köetavast kaminast ja konditsioneerist ning lõpetades hambapesuvee ja villaste sokkidega. Kuna miljonivaatega WC on paarikümne meetri kaugusel, siis ajasin ennast maast lahti ja kobisin uksest välja. Päike oli juba kõrgel ja üldse ei saanud aru, et tegelikult on alles öö. Otsustasin õues väheke ringi kolada. Otsisin rada, mis viiks alla järve äärde, aga ei leidnud õiget kohta üles. Noppisin lohutuseks hoopis mustikaid. Igati maitsev suutäis sai kokku korjatud.

Koputus uksele tähendas, et hommikusöök on kohale jõudnud. Kui ukseni jõudsin, oli tooja kadunud. Leidsin eest vaid kastitäie maitsvat söögikraami. Oli ka aeg, nälg hakkas juba silmanägemist võtma.

Tegelikult oleks tahtnud siia rahulikku suveidülli kauemaks jääda, aga tuleb vist edasi liikuda.

Vaatame selle Saimaa kandi natuke põhjalikumalt üle. Kas teadsid, et Saimaa järv on Soome suurim ja Euroopa suuruselt neljas looduslik mageveejärv, mis on väga liigestatud kaldajoonega, saarte rohke ja koosneb omavahel kitsaste väinadega ühendatud osadest. Seetõttu tajutakse neid osi tihti eraldi järvedena ja kogu järve kutsutakse Saimaa järvistuks.

Tegelikult võiks siin vähemalt nädala veeta, aga meil on ainult kaks päeva. Otsustasime sõita mööda Vihreän kullan kulttuuritie’d, mis viib läbi külade, linnade, metsaradade ja idülliliste maastike, kulgedes samal ajal mööda saari ja järve kaldaid.

Üks osa sellest turismiteest on näiteks maaliline 100 aastat vana tee kahe vee vahel. See on Punkaharju kitsas mäeseljandik Pihlajavesi ja Puruvesi järvede vahel, mis tekkis mandrijää sulamisel, kui veed kandsid kokku liiva ja moreeni. 1803. aastal sattus tsaar Aleksander I paikkonna harukordsest ilust vaimustusse ja käskis mäeseljandiku kaitse alla võtta. Täna on ala kaitse all Soome rahvusmaastikuna.

Kui juba siinkandis olla, siis tuleb kunstihuvilistel kindlasti külastada Johanna Orase ateljee-galeriid. Mul nüüd veel üks lemmikkunstnik juures.

Edasi liikudes jäi teele ette Kerimäe kirik. See üks maailma suuremaid puukirikuid ehitati aastatel 1844–1847, kui külaelanikud olid avastanud, et vana kirik on halvas seisukorras, liiga väike ja asub tähtsatest veeteedest eemal. Legendi kohaselt läksid kirikuehitajatel segamini tollid ja sentimeetrid ning seetõttu saigi kirik nii suur.

Kui koduvabariigis ringi sõites näeb hea õnne korral tee ääres moonide ja rukkilillede kuhjasid, siis siin saadavad meid vesirooside ja -kuppude põllud.

Järgmine peatus Savonlinna. Kuna eile sai siinne suurim vaatamisväärsus – keskaegne Olavinlinna kindlus üle vaadatud, siis saime nüüd südamerahus lõunat süüa. Muikku kartulipudru ja soolakurgiga maitses ülihästi.

Kuna mina isiklikult kohvist lugu ei pea, siis oli mul täpselt 10 minutit vaba aega, mille veetsin nurgapealses disainipoes ja seda mitte ilmaasjata.

Kõht täis, jätkasime rännakut mööda kultuuriteed. Õnnestus korra ka ära eksida, kuid saime peagi õigele rajale tagasi. Kuni ootamatult oli tõkkepuu risti ees ja tee sai lihtsalt otsa.

Peale esimest hämmingut selgus, et edasi saab vaid praamiga. Hea, et autost välja uudistama läksin. Nii kuulsin, kuidas vastaskaldal seisval praamil mootor käima pandi ja ta meile järgi hakkas tulema. Vastasel juhul oleksime tuldud teed tagasi põrutanud. Ca 10 minutit hiljem saime teekonda teiselpool vett jätkata. On ikka imelisi vaateid.

Ööbimiseks on valitud üks Mikkeli lähedal asuv mõisahäärber.

Savonlinna

Nädala alguses tekkis mõte, et läheks õige ja vaataks, mida Savonlinna ooperifestival endast kujutab. Nii sõitsimegi täna kella 13 paiku Helsingis laevalt maha ja neli tundi autosõitu hiljem jõudsime Saimaa saarestikus asuvasse Liistonsaarile, kus asub üks äge elamusmajutus. Kahjuks polnud aega seda pikalt nautida. Kiire riiete vahetus ja siis juba Savonlinna poole teele.

Savonlinna ooperifestival sai alguse 1912. aastal maailmakuulsa lauljanna Aino Ackté eestvedamisel. Ooperifestivali toimumispaigaks on 15. sajandil rajatud Olavinlinna kindlus, mida peetakse Põhjamaade üheks paremini säilinud keskaegseks kindluseks. Kindlus asub ühel Saimaa järvistu väikesaarel, kuhu suundub koos meiega täna muljet avaldav kogus ooperisõpru.

Saime osa Giuseppe Verdi ooperist „Nabucco“, mille esietendus oli 9. märtsil 1842. aastal legendaarses Milano La Scala ooperiteatris. Minu vaieldamatu lemmik number sellest meistriteosest on orjade koor. On ikka võimas. See koht ja see muusika. Imeline kogemus.

Igal suvel kostitab Savonlinna maailmaklassi ooperiga tervelt kuu aega järjest. Kinnitan, et Olavinlinna on põhjusega suvine ooperimeka. Üldse ei välista, et tulen veel. Muide, juba täna saab osta 2025. aasta festivalile pileteid.

Päikeseloojangus sõitsime tagasi Liistonsaarile. Kuppelmajja jõudmiseks tuleb viimased paarsada meetrit mööda metsarada jalgsi mäkke ronida. Pakikandja teenust siin ei pakuta, seega tuleb kõik eluks vajalik ise kaasa tassida. Kes ütles, et elu peab lihtne olema.

Söömisega pole olnud aega tegeleda, aga tühja kõhuga uni ei tule kohe üldse. Õnneks leidsin külmkapist paki grillvorste. Sel hetkel mul rohkem õnneks vaja ei olnudki. Tõeline gurmeeelamus oli neid peale mäkketõusu kõigimugavuste ja puitpõrandaga kupli kõrval looduslikul terrassil süüa. Grillimisega ei viitsinud keegi tegeleda.

Olgu öeldud, et südaöö pole enam mägede taga, aga pimedaks pole veel läinud. Ürgne loodus, imelised vaated ja rahu on need märksõnad, mis siit endaga kaasa võtan. Elu nagu muinasjutus.

Hiiumaa

Tänu vihmale sain täna oma laisa hommiku, peale mida pakkisime end taas autosse ja asusime teele. Tundub, et ilmaennustus peab paika ja see päev on käes, kui surfarid rõõmustavad ja tavainimesed eelistavad siseruume.

Sellest hoolimata otsustasime Hiiumaa kõige tähtsama vaatamisväärsuse Sääretirbi tippu jalutada. Tegu on kirde-edela suunalise umbes kahe kilomeetri pikkuse oosiga, mis kõrgemas osas on kaetud taimestikuga, kuid kaob merre kiviklibuse säärena.

Minnes nühkisin vastutuules, aga tagasitee läks see-eest poole kiiremini. Boonusena õnnestus selle aasta esimesed metsmaasikad põske pista.

Jalutuskäik värskes õhus tegi kõhu hirmus tühjaks, mistõttu sõitsime otsejoones Suursadamasse, kus asub Ungru Resto, mis sel hooajal alles kolmandat päeva avatud. Üllatuslikult saime privaatse kogemuse osaliseks. Toidud maitsesid endiselt hästi. Lihtsus on see, millega nad Ungrus võluvad.

Kiire peatus Kärdla peaväljakul ja siis visati mind lennujaama ära, et ise edasi surfiparadiisi lained püüdma minna. Mina maandusin 20 minutit lennusõitu hiljem Tallinnas. Vot just nii kiirelt ja mugavalt saab Hiiumaalt koju 😊

Saaremaa

Piinlik tunnistada, aga koduvabariigi reisid jäävad mul tihti kajastamata. Mitte sellepärast, et siin põnev poleks. Otse vastupidi, siis peaksin koguaeg kirjutama ja kes seda kõike lugeda jaksab. Teen nüüd erandi ja jagan ühte toredat nädalavahetuse seiklust.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et pikalt planeeritud 2024. aasta kultuuripealinna külastamise plaan muutus viimasel hetkel ja nii õnnestus mul hoopis kodumaa suurimatele saartele ring peale teha.

Teada-tuntud rahvamasside vältijana on mul just praegu ideaalne aeg kodumaal rännata. Kuna turismihooaeg pole veel päriselt alanud, siis õnnestus eile peale tööpäeva lõppu pealinnast liikuma hakates broneeringuta esimese praamiga üle Suure väina saada. Olgu öeldud, et mõned autod pidid siiski järgmist väljumist ootama jääma.

Tegelikult on ikka mega rahulik. Autosid ja inimesi peale praami mujal väga ei kohta. See arvatavasti ka põhjus, kuidas mul õnnestus eile saada tuba oma lemmik pelgupaika otse Kuresaare lossi kõrval. Oma inspireerivate vaadete ja erilise vaibiga Ekesparre Butiikhotell on koht, kuhu mulle meeldib ilma erilise põhjuseta aeg-ajalt põgeneda.

Ega eile muud jõudnudki kui üks õhtune jalutuskäik läbi lossihoovi ja siis ringiga tagasi.

Kui õhtul laulsid linnud unelaulu, siis hommikul ärkasin folkmuusika saatel. Google’i abil selgus, et täna toimub lossihoovis Saare maakonna 48. tantsupidu ning juba varavalges hakati proovidega pihta. Ilm on vahelduseks selline Eesti suvele kohane. Vihm ja päike kordamööda. Mina ei kiirustanud ärkamisega kuni lõpuks ajasin ennast reinlendri ja tantsupedagoogide õpetussõnade saatel maast lahti.

Hommikusöök on Ekesparres alati nagu maailmas. Kõik, mis vähegi võimalik, on kohalik saare kaup. Alustades munadest ning lõpetades memme pannkookide ja vaarikatoormoosiga.

Keskpäeval jalutasin peaväljakule, et ühes toredas restoranis, kus eelmisel aastal mega hea toiduelamuse sain, lõunat süüa. Aga võta näpust, seal saab nüüd hoopis burgereid, mis mind täna ei isutanud. Jalutasin hoopis tuldud teed tagasi ning tegin ühe maitsva angerja ja jäätisekokteili ampsu legendaarse kuursaali terrassil. See on alati kindla peale minek.

Seejärel suundusime Vilsandi rahvusparki, kus asub keset vett üks viltune tuletorn. Olen seda ammu tahtnud näha, aga ega see nii lihtne pole, et sõidad autoga treppi, teed pilti ja kihutad edasi. Alustuseks tuleb neli ja pool kilomeetrit mööda maalilist rannikut jalutada ja pärast sama palju tagasi. Seda Harilaiu poolsaarel asuvat Kiipsaare tuletorni kutsutakse hellitavalt ka Saaremaa Pisa torniks. Põhjusega!

16-kraadine vahelduva pilvisusega ilm oli matkamiseks ideaalne. Päris tuuleta ei saa saartelt vist ka kunagi.

Üheksa kilomeetrit jalutatud, liiv jalanõudest välja kallatud ja siis juba Triigi poole teele. Kuna taaskord ei olnud võimalik nii viimasel minutil Saarema-Hiiumaa praamile kohta broneerida, siis tuli varakult elavasse järjekorda jõuda. Olime kolmas auto, lootust oli. Koos ca 60 mootorratturi ja mõne autoga mahtusime sõbralikult viimasele praamile ja täpselt tund hiljem maabusime õnnelikult Sõrus.

Pidupäev!

Inspireeritult Jaan Tätte loomingust, siis mõni hetk on elus ilusam kui teine, mõni hetk on kohe väga, väga ilus. Ärkasin täna õhupallimeres koos makroonide, küünalde ja lauluga. Ma armastan teid ka 😘

Neljandat korda järjest sama hommikusöök ei isuta kohe üldse ja nii põgenesime kõrvaltänava kohvikusse, kus tegime väheke pidulikuma eine.

Meil veel külastamata üks kohvik, mida kõik reisikirjad ja sõbrad soovitavad. Just sinna järgmisena suundusimegi. New York Café ukse taga looklev järjekord on muljetavaldav. Kuna meil polnud ei aega ega tahtmist siia seisma jääda, siis piirdusime seekord pildistamisega. Panin selle järgmiseks korraks to-do list’i, sest päris tore oleks selles majesteetlikus miljöös elava klaverimuusika saatel kooki süüa.

Ise nimetavad nad ennast maailma kõige ilusamaks kohvikus ja mul vastuargumendid puuduvad. Sellesse võlvitud lagedega ja skulptuuridega kaunistatud kunstisaali sobiksid vabalt ka kuningad ja kuningannad kohvitama.

Budapestis on tegelikult palju ilusaid kohvikuid. Teine suursuguse interjööriga kohvik, mida soovitan, on legendaarne Café Gerbeaud. Nagu selgus, siis olid sealt pärit ka täna hommikused imelised makroonid.

Neli päeva oleme saanud nautida suvesoojust ja kuna meil koduvabariigis ilmaga hetkel nii hästi pole, siis otsustasime pargis D-vitamiini koguda, aga kaua sa ikka jaksad ühe koha peal istuda. Eriti veel siis, kui paari tänava kaugusel on kohaliku moedisaineri ateljee. Ühehäälne otsus oli, et lähme ja vaatama, mis ta teeb seal.

Mõeldud-tehtud. Seda, et suudame seal üle tunni veeta, ei osanud keegi meist arvata. No mis sa teed, kui on liiga palju ilusaid asju, mille vahel valimine on paganama raske.

Viimane oli ka põhjus, miks lõunasöögile hilinesime. Ungari kogemus ei oleks täiuslik ilma guljašita. Mul mitu päeva juba peas error, sest minu teadmistes tähendab guljašš lihakastest, aga siin olles selgus tõsiasi, et tegelikult on õige Ungari guljašš hoopis paprikaga lihasupp. Võtsime julguse kokku ja lõpetasime oma Ungari seikluse ühe korraliku guljašiga.

Tuleb tunnistada, et täitsa maitsev on see Ungari moodi guljašš.

Budapest on palju enamat kui lihtsalt üks suurlinn Euroopas. Kindlasti külastamist väärt koht ja soovitavalt pikemalt kui pool päeva, sest siin on igal tänaval ja hoonel oma lugu rääkida.

Köszönöm! 💖

Termide pealinn

Hommikul suundusime turule, kuhu laupäeval mõjuval põhjusel ei jõudnud. Budapesti Keskturg on linna üks elavamaid kohti. Asudes ajaloolises hoones, mis ehitati 19. sajandi lõpus, on see Kesk-Euroopa suurim kaetud turg, mis meelitab nii kohalikke kui ka turiste rikkaliku kaubavaliku ja autentse atmosfääriga.

Kui värsked puu- ja köögiviljad, traditsioonilised Ungari delikatessid ning peenem käsitöö olid üle vaadatud, siis sõitsime bussiga mingis suunas, et täita üks ammune unistus.

Nimelt on Budapest, mida tihti nimetatakse ka termide pealinnaks, kuulus oma lõõgastavate termide poolest. Erinevatel andmetel on linnas 118 kuni 123 looduslikku kuumaveeallikat, mida asusid esimesena kasutama vanad roomlased juba 2000+ aastat tagasi, kuid tõeline tervisevete kultuur puhkes õitsele Türgi okupatsiooni ajal 16. sajandil. Iga päev toodavad sadakond kuumaveeallikat 70 miljonit liitrit kuni 78 °C loodusliku vett.

Sellesse mõnusalt kuuma vette tahavad sukelduda kõik Ungari pealinna külalised. Kuumaveeallikate tervendavaid mõjusid saab tänapäeval nautida luksuslikes ajaloolistes termides. Széchenyi ravitermid on vaieldamatult kuulsaimad neist. Asudes suursuguses neobarokkses hoones, pakub Széchenyi oma külastajatele unikaalset kombinatsiooni ajaloolisest arhitektuurist ja teraapilistest veemõnudest.

Veetemperatuurid jäävad valdavalt 21 ja 40 kraadi vahele ning oma võlvide, sammaste ja laemaalingutega meenutab hoone pigem romantilist lossi kui klassikalist spaad. Uskuge mind, see on ideaalne koht lõõgastumiseks. Kui rahu ja vaikust tahad, siis mine trepist üles katuseterrassile.

Termidega samas pargis asub ka muud ägedat arhitektuuri, näiteks muusikamaja.

Järgmine peatus Restoran 26°, mille atmosfäär on kohustuslik vaatamisväärsus, aga teeninduse kvaliteet jätab soovida. Kindlasti soovitan sisse astuda ja selles rohelises linnadžunglis üks värskendav jook teha, kuid sööma võib vabalt mujale minna. Toidud on tegelikult maitsvad, aga kogused pigem väiksed. Ühesõnaga hinna ja kvaliteedi suhe on paigast ära.

Õhtusöögiks piirdusin jäätisega. Ammu teada fakt, et söön silmadega. Kui Tripadvisor mulle paar kuud tagasi Budapesti roosikujulist jäätist reklaamis, siis olin sekundiga müüdud. Vanilje + lavendel = ideaalne värvide kombo. Kas pole? Vanilje, sest see mu lemmikjäätis ja lavendel, sest see on lilla. Huvitav, palju on veel maailmas inimesi, kes värvi järgi sööki valivad 🙈

Suureks üllatuseks selgus, et lavendlijäätis võib hästi maitseda. Sellist maitsvat ja kaunist jäätisekunsti pakub Gelarto Rosa.

Imelise punkti toredale päevale pani päikeseloojang ilusa „sinise“ Doonau ääres.

Szentendre

Jalutasime läbi ostugurmaanide paradiisi Doonau äärde, kus sedakorda astusime laevale, mis viis jõeäärsesse väikelinna nimega Szentendre. Tänu oma ajaloolisele arhitektuurile ning lihtsale ligipääsetavusele nii jõe kui ka raudtee kaudu on sellest saanud Budapestis peatuvate turistide lemmiksihtkoht. Lisaks kaunile arhitektuurile on siin palju muuseume, galeriisid, suveniiripoode ja restorane.

Mis sa veel oskad tahta? Viis tundi möödus linnutiivul. Jõudsime mööda muinasjutulisi tänavaid ja poode ringi kolada. Süüa jõudsime ka. Isegi ühe kiriku juurde mäkke suutsime ronida. Retro muuseumi juures käisime ka, aga kohale jõudes mõistsime, et me pole täna sellel lainel ja pöördusime tagasi kaubandusvõrguga tutvuma.

Kui hommikul sõitis laev poolteist tundi, siis tagasi tulime tunniga. Kuigi esialgu oli meil plaanis teha üks õhtune kruiis, siis peale tänast loobusime sellest mõttes. Saime oma Doonau ja laeva doosi kätte. Ka mõlemal kaldal asuvad uhked hooned on nähtud. Kindlasti on päikeseloojangu kruiisil omad võlud, aga midagi peab järgmiseks korraks ka jääma.

Õhtuti ei saa Budapestis üle ega ümber Juudi kvartalist. Oleme jälle siin. Eile külastatud varemebaari kõrval on toidutänav, kus nautisime koos paljude teistega sumedat suveõhtut ja lángose ja pardi burgerit. Elu on ilus.

Budapest

Täpselt nädala jagu õnnestuski koduvabariigis viibida. Kuni eile pakkisin kohvri ja asusin teele.

Seekordse minipuhkuse veedan Ungari pealinnas Budapestis, mida peetakse üheks Euroopa kaunimaks ja ajaloolisemaks linnaks. Doonau jõgi jagab linna kaheks osaks - Budaks ja Pestiks. Buda linnaosa mägised maastikud ja keskaegsed kindlused meelitavad neid, kes soovivad sukelduda ajalukku, samas kui Pestis on modernsem elu ja põnev kultuuriprogramm.

Oi kuidas mulle meeldivad laisad hommikud, siis kui saab ärgata ilma kellata. Veel meeldib mulle, kui sellisele hommikule järgneb plaani vaba päev ja saab minna sinna, kuhu jalad viivad. Alustuseks viisid nad meid otsejoones Euroopa pikkuselt teise jõe äärde, kus võtsime suuna parlamendihoone poole.

Teelt eksitas üks kaunis sild, mis viis üle jõe, kus meid tervitas mägisem ja ajalooliselt vanem osa Budapestist. Nii imetlesimegi alustuseks hoopis Buda mäel asuvat kalameeste bastioni, mis on üks linna maalilisemaid vaatamisväärsusi. See 19. sajandi lõpus ehitatud neogooti ja neorooma stiilis kaitseehitis võlub oma valgete tornide, treppide ja vaateplatvormidega. Lisaks avanevad siit ülevalt imelised vaated Doonaule ja vastaskaldal asuvale Pestile. Seesama vaade on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Siin asub ka Mattiase kirik, mis on üks Ungari pealinna silmapaistvamaid religioosseid ehitisi. Selle värvikirev katus ja elegantne gooti arhitektuur eristuvad Buda siluetist. Kirik, mille ajalugu ulatub 11. sajandisse, on olnud tunnistajaks paljudele ajaloolistele sündmustele.

Peale meie on siin veel arvestatav kogus inimesi. Pildid iga nurga alt tehtud, jalutasime tagasi Pesti poolele ja sealt piki jõe äärt edasi kuni jõudsime kohale.

Linna südames, Doonau kaldal seisab uhkelt 19. sajandi lõpus ehitatud Ungari parlamendihoone. See on üks Euroopa suurimaid ja kaunimaid parlamendihooneid, mille neogooti arhitektuur meelitab külastajaid kogu maailmast. See on ainus ere mälestus minu 14 aasta tagusest külaskäigust Budapesti.

Veendutud, et parlamendihoone on endiselt suursugune ja võimas, otsustasime kohaliku köögikunstiga tutvuma hakata. Lángos on kartulileib, kuhu peale on kuhjatud vastavalt soovile head ja paremat. Oli see vast üks korralik kõhutäis. Kui just nälg silmanägemist ei võta, siis soovitan võtta kolme peale kaks tükki.

Edasi tahtsime minna toiduturule, aga jäime hoopis käsitööturule lõksu ja kui sealt lõpuks tulema saime, oli selge, et oleme lootusetult hiljaks jäänud. Otsustasime hoopis jätkata kohaliku köögikunstiga tutvumist.

Kui aus olla, siis korstna kook ei jätnud erakordset maitseelamust. Võtsime kolme peale ühe, aga ikka ei suutnud ära süüa. Samas peab siin midagi olemas, sest neid putkasid ja kohvikuid, kus seda torukujulist küpsetist keerutatakse on terve linn täis ja alati on neil järjekord ukse taga.

Oma tänase parima söögikogemuse sain hoopis restoranis TATI, kus tähistasime piduliku õhtusöögiga ühte augustis toimunud sünnipäeva. Siinset kokakunsti ja farmist otse linna mõtteviisi soovitan nii mina kui ka härrad Michelinid isiklikult.

Päeva lõpetuseks otsustasime sukelduda ainulaadsesse Budapesti fenomeni ning astusime sisse Juudi kvartali südames asuvasse legendaarsesse varemebaari Szimpla Kert, mis on Ungari pealinna esimene ja üks populaarseimaid omasuguste seas. Ütlen ausalt, et midagi sellist pole ma üheski maailma nurgas varem kogenud. Tegemist on korterelamu varemetesse loodud unikaalse kahel korrusel asuva elava muusikaga baaride kompleksiga, mida sõnadega kirjeldada on võimatu.

Nüüd on seegi fakt kontrollitud, et Budapesti ööelu on legendaarne ning selle unikaalsed varemebaarid on omaette mikrokosmosed ja Juudi kvartalis ei lõppe pidu vist kunagi.

Palma vol2

Tänane hommik kinnitas minu veendumust, et Pollenca on üks sajune koht. Otsustasin siit esimesel võimalusel põgeneda ja lõpetada seal, kus alustasin.

Nii õnnestuski mul täna Palmat üksinda avastada. Kohe esimesest minutist on selge, et pühapäevaga võrreldes on siin hoopis teine vaib ja tempo. Kõik vanalinna tänavad on paksult rahvast täis.

Suundusin otsejoones Olivar’i värske toidu turule, mis avati esmakordselt 1951. aastal. Olen siin nagu laps mänguasjapoes. Tahaks kõike. Värsketest kaladest ja mereandidest puu- ja juurviljadeni välja. Ka singid, juustud, oliivid ja kõik muu kohalik on olemas. Haara kaasa või tarbi kohapeal. Austreid ja šampanjat kellelegi? Maasikaid?

Kuna mul on piisavalt aega ja kõik kohustuslikud vaatamisväärsused said pühapäeval nähtud, siis otsustasin natuke ka mööda poode kolada. Ja ikka ei saanud üle ega ümber Plaza Mayor’ist ja Le Seu katedraalist. Isegi kui pole kindlat plaani neid külastada, siis jäävad need kaks ikka teele ette.

Lõunatada otsustasin käigu pealt. Alustuseks üks Hispaania moodi võileib ehk bocadillo, mis meie mõistes tähendab pikka saia, kuhu vahele on kuhjatud head ja paremat. Valisin vinnutatud singi ja juustuga variandi. Mega hästi maitses.

Mallorca magustoitude kuningas on kahtlemata ensaimada. Nende spiraalse kuju ja tuhksuhkru katte poolest tuntud Mallorcalt pärit magusast lehttaignast valmistatud küpsetiste päritolu on teadmata, kuid arvatakse, et nende lugu ulatub sajandite taha. Algupäraste ensaimadade valmistamiseks kasutati jahu, vett, suhkrut ja seapekki. Aastate jooksul on retsepti täiustatud. Näiteks on täna võimalik klassikalise küpsetise kõrval valida ka kõrvitsa-, kreemi- või šokolaaditäidisega variante.

Mina leidsin oma lemmiku Palma südames asuvast Horno Santo Cristo pagarikojast. Möödusin korduvalt eelpool nimetatud pagarikojast ühe muinasjutuliselt kauni maja esimesel korrusel. Neil on 24/7 järjekord ukse taga ning õnnelikud maiasmokad maja ees küpsetisi nosimas. Lõpuks võtsin ennast kokku ja astusin sisse ning ei pidanud kahetsema. Tehakse ikka häid asju.

Kuna homme tuleb võtta ette tee lennujaama, siis otsustasime majutuda Algaida nimelises väikelinnas. Vastupidiselt Palma saginale ja inimeste üledoosile on siin mega rahulik. Ja mis peamine, restorani saab broneeringuta. Tule ainult ja hakka sööma.

Etteruttavalt olgu öeldud, et hommikusöögilauast turvakontrollini läks aega alla tunni. Sinna sisse jäi ka kütusepeatus ja rendiauto loovutamine. Kuigi oli hommikune tipptund, siis ummikus ei pidanud sekunditki istuma.

Mallorca ongi paradiisisaar! Siin on ilusad rannad, nunnud mägikülad, maalilised vaated ning kaasaegne ja elust pulbitsev pealinn. Mitte vähem tähtsad on mõnusalt soe kliima ning vaheldusrikas loodus. 

Viis päeva on ilmselgelt liiga lühike aeg, et Hispaania suurimast saarest üledoos tekiks. Pigem on tunne, et nii palju jäi veel tegemata, nägemata ja kogemata. Isegi siin resideeruva sõbrannaga ei õnnestunud kohtuda. Ega siin muud üle jää, kui tuleb tagasi tulla 

Sa Calobra. Formentori neem. Alcudia. Pollenca

See on ikka tase, kui väga sollerlased tsitruselisi armastavad. Isegi linna tähtsaim purskkaev on nendega kaunistatud. Kui soovid privaatsed trammisõitu, siis ole kohal hommikul kell 9.00. Ise nägin, et mõlemas suunas oli trammis ainult kaks reisijat.

Edasi suundume Sa Calobra poole. Jalgrattasõitu kuristiku serval alla Sa Calobra laheni keereldes ja sealt tagasi peetakse üheks ikoonilisemaks marsruudiks rattamaailmas. Seda põhjusega, nii imelisi vaateid ei näe just iga päev. Tõusumeetreid tuleb omajagu, nii et pühapäevasõitjatel ja kõrgusekartjatel pole siia asja. Omast käest tean, et ka autoga mööda neid samu serpentiine sõita on paras väljakutse. Eriti veel siis, kui keegi vastu tuleb 🙈

Saare ilusaimaks ja ka turistide seas armastatuimaks paigaks peetakse Formentori neeme. Tegemist on Mallorca kõige põhjapoolsema tipuga. Formetori poolsaare maastik on eriline. 400 meetri kõrgused kaljud vastanduvad nende jalamil lainetavale sinisele veele. Kaljudest kasvavad välja männid, mis ümbritsevad ka liivarandasid.

Kuna mul oli kinnisidee, et tuleb ikka legendaarse tuletorni juures ära käia, siis saime korralikult ummikus istuda. Isegi kui tahad poole pealt loobuda, siis kitsastel mägiteedel tagasipöörata on pea võimatu missioon. Ühesõnaga kui oled otsustanud lõppu välja minna, siis tuleb minna.

See oli üks huvitav ja aeglane teekond, mida kaunistasid imelised vaated. Ma päriselt ka ei kujuta ette, mis Mallorcal kuu või kahe pärast toimub, sest juba praegu on parkimiskohti vähe ja restoranis broneeringuta naljalt kohta ei saa.

Kui poolsaarelt tulema saime, siis põrutasime Pollenca’sse, kus sain lõpuks oma paella. Hispaanias käik ei ole õige ilma ühe korraliku paellata. Seekord siis must ja mereandidega. Olgu öeldud, et välimus on siinkohal petlik.

Ristisin Pollenca Mallorca vihma pealinnaks, sest kusagil mujal ei saja. Ilmast tingituna otsustasime peale lõunasööki hoopis lähedal asuvat Alcudia linna külastada. Hästi säilinud kolme väravaga linnamüür ja järjekordne kitsaste tänavatega nunnu vanalinn.

Peale koogipausi pöördusime tagasi Tramuntana mäeaheliku jalamil asuvasse Pollenca’sse. Elame peaväljaku ääres, kust on mugav minna jalutama. Minu teele jäävad kaunid kirikud, kloostrid ja purskkaevud. Linnakese uhkuseks on aga 365 astmega trepp, mida ääristab küpressiallee ja mis viib üles Calvari mäele, kust avaneb kaunis vaade.

Valdemossa. Deia. Soller.

Kui eile läksin kindla peale välja ja võtsin hommikusöögiks mune Benedicti moodi, siis täna otsustasin proovida kõike kohalikku, näiteks mune Tramuntana moodi. See munast, vinnutatud vorstist ja muus paremast panniroog toodi lauda kuumal malmpannil. Lisaks mahutasin kõhtu kaks kohalikku klassikaks saanud soolast pirukat. Üks kapsa ja teine lihaga. Ilma värskelt pressitud apelsinimahla ja maasikateta ei saa kohe kuidagi. Eriti veel praegu, kui on nende hooaeg. Maasikatel siin on lapsepõlve maitse.

Saarel ringi sõites võrdlen teda tihti Saaremaaga. Näiteks kiviaiad ja lambad on meil ühised, kuid kadakate asemel on küpressid, sidruni- ja oliivipuud. Lisaks lammastele ja jalgratturitele kohtab teedel tihti ka mägikitsi.

Kui lammaste ja sidrunipuude vahelt tulema saime, siis jõudsime Valldemossa’sse. See idülliline mägiküla on muuhulgas ka Mallorca kaitsepühaku Catalina Thomase sünnikoht. Pühaku elust maalitud plaadid kaunistavad peaaegu igat majaseina.

See seletamatu atmosfääriga küla on inspireerinud paljusid kunstnikke, kirjanikke ja heliloojaid. Kuid põhjust, miks siia suurte bussidega kokku sõidetakse tuleb otsida 13. sajandil ehitatud kloostrist, kus helilooja Frederic Chopin ja tema armuke, kuulus prantsuse kirjanik, varjunimega George Sand, veetsid ühiselt aega. Mind isiklikult jätab see lugu külmaks, aga küla ise on tõesti inspireeriv.

Mitte kaugel Valdemossa’st asub Deia küla. Sarnaselt eelmisele on ka see maaliline küla ajast aega tõmmanud poeete, muusikuid ja kirjanikke, kellest kuulsaim on ehk Robert Graves. Jalutasime koos teiste omasugustega küla kõige kõrgemasse tippu vaadet nautima. Seejärel sõitsime mööda järjekordset mägist serpentiini alla mere äärde Cala Deia’sse, kus tervitasid türkiissinine vesi ja miljonivaatega restoran.

Õigemini on neid siin täpselt kaks. Rohkem lihtsalt ei mahu. Patt oleks siin mitte värskete mereandidega maiustada. Meil vedas, sest saime viimase vaba laua. Kui tahad kindla peale välja minna, siis on soovitatav laud ette broneerida. See ongi maapealne paradiis.

Apelsinisaludest ümbritsetud Soller asub mägede vahel viljakas orus, kus kasvatatakse peamiselt tsitrusvilju ja oliive. Prantsusepärases armsas väikelinnas on säilinud palju 18. ja 19. sajandil ehitatud luksuslikke hooneid. Omaette vaatamisväärsus on Soller’i sadamapiirkond Port de Soller. Mina sõitsin keskusest rannapromenaadile vana puidust trammiga. Kui käe aknast välja julgeks sirutada, siis saaks vabalt mõne apelsini või sidruni kaasa haarata.

Trammisõit on siin peamine turismiatraktsioone. Ei tea kas asi selles, et täna on tõeline rannailm või sattusin “õigel” ajal promeneerima. Just siis kui päeva jooksul randa kogunenud rahvas hakkas tagasi linna liikuma. Olgu veel öeldud, et trammid sõitsid vaba graafiku alusel ja kõik soovijad kohe peale ei mahu. Seega tasub aega varuda.

Peale rahvamasside üledoosi jõudsin õnnelikult tagasi keskusesse. Ööbime paari sammu kaugusel peaväljakust ja kirikust.

Andratx. Estellencs. Banyalbufar.

Täna tõotab tulla selline Eesti suvi oma parimatel päevadel ehk 24 kraadi ja vahelduv pilvisus. Ideaalne kliima basseini ääres mõnulemiseks.

Kuidagi nii mõnus oli, et unustasime õigel ajal süüa. Nii juhtuski, et tegime kaks-ühes ehk lõuna muutus varajaseks õhtusöögiks. Maitsvat toitu nautisime omaaegses Vahemere piraatide meelispaigas Port d’Andratx’is. Mõistan, miks piraatidele siin meeldis, mulle meeldib ka.

Järgmine peatus Estellencs on rahulik mägiküla kivisel rannikul eemal massiturismist. See küla eristub minu jaoks teistest selle poolest, et siin on kohe eriti palju savist lillepotte. Nii majade küljes kui ka tänavatel.

Nagu siinkandis kombeks, siis kohalikke tänavatel praktiliselt pole. Ainsas kohvikus olid eranditult kõik kliendid peale meie seljakotimatkajad. Lähemal uurimisel selgub, et põhjusega, kuna see Andratx’i ja Banyalbufar’i vaheline küla on mitmete matkateede ristumiskoht. Julgen väite, et ka jalgrattaid on siin rohkem kui autosid.

Tänaseks on selge, Mallorca on üks suur jalgratturite paradiis. Seda väidetavalt just aprillis, kuna siinne vahemereline kliima lubab muu Euroopaga võrreldes varem treeningutega alustada. Boonuseks imeliste vaadetega mööda mägesid kulgev teede võrk ning ääretult viisakad autojuhid. Osadel teelõikudel on liialdamata rattureid rohkem kui autosid. Mujal maailmas sellist liiklusmärki tihti ei koha, aga Mallorcal on see tavaline.

Enne veel kui tagasi koju pöördume, vaatame kõrgelt üle ka Banyalbufar’i linnakese, mis on tuntud oma merre ulatuvate järskude terrasside poolest, kus kasvatatakse veini tootmises kõrgelt hinnatud Malvasia viinamarju.