Maroko köögi saladused

Reisi viimane päev viis kokakooli, kuhu jõudsime küll väikese hilinemisega, kuid see ei seganud kuidagi kogemust ega meeleolu.

Alustuseks saime ülevaate Maroko köögist, mis on kujunenud erinevate kultuuride segunemisel. Berberi, Araabia, Aafrika ja Vahemere mõjutused on loonud köögi, mida iseloomustavad rikkalikud maitsed, aromaatsed vürtsid ja aeglane, lihtne valmistusviis.

"In the West, you have watches.

Here, in Morocco, we have the time."

– Maroko vanasõna

Marrakechis saad nautida roogasid, mis on valminud põlvest põlve edasi antud retseptide järgi.

Seejärel asusime ise kööki. Valmistasime traditsioonilist kanaga tagine’i, aeglaselt küpsetatavat hautist, mida tehakse spetsiaalses koonusekujulise kaanega savipotis. Sageli ei valmigi see roog koduses köögis, vaid viiakse küpsema kogukonna ahjudesse või hammamitesse. Lisaks tegime zaalouk’it ehk baklažaani ja tomati salatit ning rohelise paprika ja tomati salatit ehk taktouka’t.

Kogemuse juurde kuulus ka traditsiooniline teetseremoonia. Magusat piparmünditeed valati klaasidesse kõrgelt, luues iseloomuliku kaare. See lihtne, kuid efektne rituaal on oluline osa Maroko külalislahkusest.

Kõige enam jäi meelde lihtsus. Ei mingit keerulist köögitehnikat, vaid savipotid, aeglane küpsetamine ja hoolikalt valitud maitseained. Kaneel, ingver, safran, köömned ja koriander annavad roogadele nende sügavuse ja iseloomu.

Maroko toidukultuuris on keskmes küllus ja jagamine. Pearoogades põimuvad liha ja köögiviljad ning maitset annavad tugevad vürtsid. Tuntuimad road on tagine ja kuskuss, millest viimane on omaette roog, samas kui tagine’i serveeritakse tavaliselt leivaga.

See päev võttis hästi kokku kogu reisi olemuse. Maroko on paik, kus lihtsus ja rikkus eksisteerivad kõrvuti, kus aeg liigub omas rütmis ja kus kõige olulisem ei ole kiirus, vaid kohalolek.

Tagasi Bahiasse

Pärast hommikusööki käisime hotelli “loomaaias”, nagu nad seda ise nimetavad. Tegelikkuses tähendas see mõnda kitse, kes aedikus rahulikult ringi jalutasid.

Kuigi päev oli planeeritud puhkamiseks, ei lasknud Marrakech end kaua oodata. Leidsime end üsna kiiresti taas mediina virrvarrist ning võtsime suuna Bahia palee poole.

Bahia palee on üks linna imposantsemaid ehitisi, mis rajati 19. sajandil eesmärgiga luua oma aja kõige uhkem residents. Aastate jooksul on seda rüüstatud ja kasutatud erinevatel eesmärkidel, kuid selle olemus on säilinud. Siseõued, aiad ja ligi 150 ruumi loovad terviku, kus Andaluusia ja mauri stiil põimuvad detailides. Nikerdatud seedripuust laed, värvilised aknaklaasid, mosaiigid ja marmorpõrandad annavad paigale rahuliku ja ajatult elegantse atmosfääri.

      * pilt tehtud aastal 2018.

Kaheksa aastat tagasi jättis see koht mulle kustumatu mulje. Just vaikus, valgus ja detailide rohkus keset muidu kaootilist linna on see, mis mind siia tagasi tõi.

Seekord torkasid aga silma tellingud. 2023. aasta maavärin jättis oma jälje ka siia ning praegu käivad palees ulatuslikud restaureerimistööd.

Pärast paleed sukeldusime veel korraks linna melusse, enne kui liikusime taas apelsinipuude alla lõunale. Roheluse ja vaikuse keskel tundus kogu Marrakechi sagimine korraga nii kauge…

Külgkorvis läbi Marrakechi

Pärast rahulikku hommikut suundusime taas Marrakechi tänavatele, seekord veidi teistsugusel viisil. Istusime külgkorviga mootorratastele, mis andsid linnale täiesti uue mõõtme. Liikusime kiiremini, nägime rohkem ja tajusime selgemalt, kuidas erinevad linnaosad omavahel põimuvad.

Sõit viis läbi mitmekesise linnaruumi. Läbisime rahulikumaid, euroopaliku ilmega piirkondi, mida sageli kutsutakse Hispaania kvartaliks, ning jõudsime edasi luksuslike villade ja laiade puiesteedega linnaosadesse, kus Marrakech näitab oma modernsemat ja jõukamat palet. Hetk hiljem olime taas mediina labürindis, kus kitsad tänavad, sagimine ja näiliselt kaootiline liikumine võtavad kiiresti võimust.

Teel jäi silma rohkelt riad’e, traditsioonilisi Maroko maju, mis väljast paistavad tagasihoidlikud, kuid peidavad endas rahulikke ja kauneid siseõuesid. Need majad on ehitatud ümber avatud õue, kus võib olla aed, purskkaev või bassein. Valgus langeb sisse ülevalt ning peegeldub mustrilistelt seintelt ja põrandatelt.

Üheks ootamatumaks peatuseks kujunes Prantsuse konsulaadi külastus. Seal tekkis hetkeks tunne, nagu oleksime astunud teise riiki, justkui väike killuke Euroopat keset Põhja-Aafrikat, Koutoubia mošee vahetus läheduses.

See päev tõi hästi esile Marrakechi mitmekihilisuse. Siin eksisteerivad kõrvuti traditsioon ja modernsus, vaikus ja kaos, kohalik elu ja rahvusvaheline mõju. Sageli piisab vaid mõnest tänavast, et üks maailm asenduks täiesti teisega.

Marrakech – värvide, kaose ja kontrastide linn

Alustasime päeva rahulikus tempos ning sukeldusime moe- ja kunstimaailma. Külastasime Majorelle’i aeda, botaanilist oaasi keset linna, kus kaktused, bambused ja teised eksootilised taimed loovad justkui omaette maailma. Aia rajas prantsuse kunstnik Jacques Majorelle ning hiljem omandas selle moelooja Yves Saint Laurent. Sügavsinised detailid, mida tuntakse Majorelle’i sinisena, mõjuvad erilise kontrastina Marrakechi tolmusele ja punakale linnapildile.

Seejärel liikusime kõrval asuvasse Yves Saint Laurenti muuseumisse, mis annab hea ülevaate disaineri loomingust ja tema tugevast seosest selle linnaga. Igas detailis on tunda, kuidas Marrakech teda inspireeris, alates värvidest kuni mustrite ja kontrastideni välja.

“Marrakech tutvustas mind värvidele!”

– Yves Saint Laurent

Lõunasöök apelsinipuude all oli mõnus paus enne järgmist vaatlust ja viimaseks rahulikuks hetkeks enne mediinasse sukeldumist.

Seejärel jõudsimegi Marrakechi vanalinna ehk mediinasse, mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. See kindlustatud linn on täis tänavakauplejaid ja souke, kus leidub kõike alates traditsioonilistest vaipadest kuni igapäevaste tarbeesemeteni.

Alustasime Bahia paleest, mille peenelt kaunistatud siseõued ja värvilised mosaiigid annavad aimu kunagisest kuninglikust hiilgusest. Täna tegutseb seal muuseum ning ühes kaunis sisehoovis asub ka ajastutruu kohvik Bacha Coffee. Selle lugu ulatub 1910. aastasse, kui Dar el Bacha palees kogunesid oma aja mõjukad kultuuri- ja poliitikategelased nautima araabika kohvi. 60 aastat hiljem, 2019. aastal, avati kohvik uuesti, säilitades ajaloolise atmosfääri ja traditsioonid.

Üheks linna sümboliks on Koutoubia mošee, mille 77 meetri kõrgune minarett on nähtav pea kõikjalt. Selle ümbruse avarus ja rohelus pakuvad hetkelist hingetõmmet enne järgmist elamust.

Marrakechi tõeliseks südameks on keskväljak Jemaa el-Fna. Päevasel ajal on see üsna rahulik, siis tegutsevad siin mahlapressijad, kaupmehed ja üksikud esinejad, näiteks maotaltsutajad. Õhtu saabudes muutub kogu plats aga elavaks lavaks. Toidulettide read täidavad väljaku, grillide suits tõuseb õhku ning muusikud ja jutustajad loovad ainulaadse atmosfääri. Just siis on väljak kõige intensiivsem ja meeldejäävam.

Edasi suundusime mediina kitsastesse tänavatesse. Punased müürid, lõputud turuletid, värvilised sussid, tagine’id ja käsitöö loovad visuaalse virrvarri. Inimesed, mootorrattad, eeslid ja kaubakärud liiguvad ühes rütmis, mis esmapilgul tundub kaootiline, kuid tegelikult toimib üllatavalt sujuvalt.

Nagu sellele paigale omane, sattusime peagi klassikalisse “turistilõksu”. Nimelt juhatati meid sujuvalt vaibapoodi ja meie ees rulliti lahti kümneid vaipu, igaühel oma lugu. Kuulasime viisakalt, tänasime ja liikusime edasi.

Kuigi olen siin varem käinud, tundus kõik korraga tuttav ja samas täiesti uus. Võib-olla märkasin seekord rohkem detaile, võib-olla oskasin lihtsalt hetke rohkem nautida.

Seekord ei ööbi me mediinas, vaid veidi eemal, mis annab võimaluse pärast intensiivset päeva linnakärast eemalduda ja nautida hotellis loodushääli ja rahu.

Valgest linnast punasesse

Hommik Casablanca kohal oli pehme ja kergelt jahe. Teel lennujaama sündis ootamatu otsus - mitte lennata, vaid minna bussiga. Ajaliselt suurt vahet ei olnud, kuid juba esimestest kilomeetritest oli selge, et kogemus on seda väärt.

Linn jäi seljataha ja tee avanes kevadisele Marokole. Erkrohelised põllud, punased moonid ja kuldsed viljapõllud lainetasid tuules. Oliivipuud sirutusid rahulikult silmapiiri poole.

Mida lõuna poole jõudsime, seda enam maastik muutus. Valgus teravnes ja värvid vahetusid. Umbes paarkümmend kilomeetrit enne Marrakechi kadus rohelus peaaegu täielikult ning asemele tuli punane. Silmapiirile ilmusid Atlase mäed.

Lõpuks jõudsime Marrakechi. Linna terrakotapunakas toon peegeldus müürides, majades ja kõikjal hõljuvas tolmus. Õhk tundus tihedam, päike teravam ja kogu linn justkui elas omas rütmis.

Ja nii lõppes teekond valgest linnast punasesse linna. Ühe päevaga muutusid nii maastik, valgus kui ka õhk ning Casablanca rahulik Atlandi rütm asendus Marrakechi sooja energiaga.

Kuskil selle punase valguse sees tekkis äratundmine. Ma olin siin juba olnud. Mitte lihtsalt sarnases kohas, vaid täpselt siin, kaheksa aastat tagasi.

Marrakech on kui eksootiline värav Aafrikasse. Linn jaguneb kaheks maailmaks. Ühelt poolt vanalinn ehk medina oma turgude ja kitsaste tänavatega, teiselt poolt Ville Nouvelle, kus leiab laiad tänavad, kaasaegse arhitektuuri, kunstigaleriid, kohvikud, restoranid ja luksuspoed.

Casablanca

Hommikul ärgates oli nähtavus pea olematu. Linn oli mattunud paksu udu sisse ja Casablanca tundus korraks justkui kadunud.

Päeva alustasime Hassan II mošee külastusega, mis on üks uue aja Maroko tuntumaid sümboleid ja ühtlasi üks maailma suurimaid islami pühakodasid. 1993. aastal valminud ehitis mahutab koos siseõuedega kuni 105 000 inimest ning selle 210 meetri kõrgune minarett on Aafrika kõrgeim.

Mošee asukoht on sama muljetavaldav kui hoone ise. See ulatub otse ookeani kohale, peegeldades islami traditsiooni, mille järgi jumala troon asub vee peal. Lainete kohal kõrguv pühakoda mõjub korraga nii võimsalt kui rahustavalt.

Siseruumides avaneb tõeline käsitöö meistriklass. Marmorpõrandad, nikerdatud seedripuust laed ja geomeetrilised mosaiigid, iga detail hoolikalt viimistletud.

Edasi jätkasime linnaga tutvumist bussiekskursioonil. Sõitsime mööda mereäärset promenaadi, möödusime majakast, rannapiirkondadest ja surfiklubidest, kus ookeani lained vastu kallast rullusid.

Näha sai ka linna luksuslikumat poolt, sealhulgas Saudi kuningale ja Kuveidi printsile kuuluvad villad ning ajaloolised hooned, mille hulgas ka maja, kus elas Franklin D. Roosevelt Casablanca konverentsi ajal.

Peatusime Mohammed V väljakul, mida peetakse linna ajalooliseks südameks, ning jalutasime sealt tagasi hotelli mööda tänavaid, mida ääristasid elegantsed art déco stiilis hooned. Just Prantsuse koloniaalajastu arhitektuur annab Casablancale selle erilise, kergelt euroopaliku ilme.

Rahvusvaheliselt sai linn kuulsaks tänu filmile “Casablanca”. Kuigi suurem osa filmist ei ole siin filmitud, on see loonud linnale romantilise ja veidi müstilise kuvandi.

Kuna enamik meist polnud filmi näinud, otsustasime päeva lõpetuseks selle legendaarse linateose ära vaadata. Kus siis veel kui mitte Casablancas?

Maroko vol2

Kaasaja Maroko suurim linn, valge Casablanca, on riigi kultuuri- ja majanduspealinn. Atlandi ookeani kaldal laiuv linn on tuntud oma rannapromenaadi, elavate kohvikute ja modernse linnapildi poolest.

Ja siis esimene üllatus – see ei tundunudki nagu Aafrika.

Lennujaamast linna viiv kiirtee oli perfektne. Mitte ühtegi auku, kõik puhas ja korras. Ausalt, sellist pilti ei näe isegi Pariisis, Londonis ega Madridis. Juba esimesed kilomeetrid andsid aimu, et Maroko on kontrastide maa.

Edasi viidi meid sõna otseses mõttes kuninglikku hotelli. Sadama lähedal, art déco linnasüdames asuv luksushotell paikneb ikoonilises 1950. aastate arhitektuurimälestises.

Vastuvõtt oli omaette elamus. Hotelli direktor tervitas meid isiklikult uksel, järgnes kätepesurituaal, traditsiooniline piparmünditee ja datlid. Ja siis see hetk, kui astud tuppa ja sinu ees on kookidest lookas laud. Minusugune maiasmokk oli igal juhul müüdud.

Pärast kiiret õhtuoodet läksin hammami. Meenub aastatetagune kogemus Istanbulis, kuid sarnasus piirdus ainult sellega, kui põhjalikult nahka kooriti. Kõik muu oli siin märksa privaatsem ja inimlikum.

Marokos on hammamid ehk traditsioonilised aurusaunad kultuuri lahutamatuks osaks. See ei ole lihtsalt pesemine, vaid rituaal, kus keha puhastatakse spetsiaalse seebi ja kooriva kindaga ning sellele järgneb lõõgastav massaaž. Rahulik muusika ja õhus hõljuvad aroomid loovad tunde, et puhastuvad ka kõik meeled.

Õhtu lõppes rahulikult. Beebi magas ja meie nautisime kõrvaltoas hotelli restoranide maitsvaid roogasid. 

Ideaalne algus puhkusele.

Viimane päev Matterhorni vaatega

Täna sõitsin veel korra üles mäkke, sedapuhku metrooga, kuid suuski enam alla ei pannud. Istusin hoopis beebiga kohviku terrassil, jõin kakaod ja vaatasin, kuidas suusatajad meist mööda tuhisevad. Taustaks otse loomulikult imeline Matterhorn.

Ilmaga vedas seekord täielikult. Kui eelmisel nädalal möllas siin lumetorm ja paljud rajad olid kinni, siis meie saime seitse päeva kevadist päikesepaistet ja imelisi suusaradu.

Täna on Zermattis üle 360 km suusaradu, aastaringne liustikusõit ja maailmatasemel restoranid. Aga kui õhtul kirikukellad helisevad ja mäetipp roosaks värvub, on lihtne ette kujutada seda iidset küla, kust kõik kunagi alguse sai.

Võib-olla just see kontrast, metsik loodus, sügav ajalugu ja kaasaegne mugavus, teebki sellest kohast midagi enamat kui lihtsalt järjekordse suusakuurorti.

On kohti, mis näevad piltidel ilusad välja. Ja on kohti, mis päriselus on veel ilusamad. Zermatt on kindlasti üks neist.

Kevadine veebruar

Eile näitas termomeeter külas päikese käes kohati juba 22 soojakraadi. Mõned inimesed jalutasid juba lühikeste varrukatega ringi ning lumi külast on praktiliselt kadunud.

Täna käisin jälle rongiga täitsa tipus ära ja sain lõpuks pilvitu ilmaga nautida imelisi panoraamvaateid ning mõnusaid suusaradu. 

Lõunaks tulin tagasi külla. Beebi tudus kärus kiriku taga vaikuses ja rahus, jõe vulin taustaks. Mina istusin pingil ja lasin päikesekiirtel endale pai teha. Siin on kevad igal juhul käes.

EV108

Eile jalutasin Zermatti risti-põiki läbi. Kitsad tänavad, puidust chalet’d, kirikukellad ja hobukaarikud. Autovaba külasüda on siiani säilinud ja annab kohale erilise rahu ja unikaalsuse.

Täna sõitsin rongiga üles Gornergrat’i, lootuses näha kuulsat panoraamvaadet. Pilved olid ees, kuid isegi ilma selleta oli kõik imeline.

Hiljem iglupargis päikese käes peesitades ja jalgu puhates tuli pilvedesse auk ja legendaarne tipp ilmus taas nähtavale. Need paar minutit olid ootamist väärt.

Rajad olid mõnusalt tühjad ja ilm uskumatult soe. Iga päevaga läheb järjest soojemaks. 3000 meetri kõrgusel ilma kinnasteta ja lahtise jopega suusatada veebruaris tundus täiesti ebareaalne.

Õhtul sõime traditsioonilisi kiluvõileibu ja kalamarja. Taustaks Eesti presidendi kõne ja kleidiparaad. Väike Eesti keset Alpe.

Toblerone’i mägi

Eile maandus lennuk vihmasajus. Õhtuks jõudsime Zermatti, kus nähtavus oli praktiliselt null. Pilved rippusid madalal ja mägesid polnud nähagi. Olime nagu paksu vati sees. Tegelikult peaks Šveitsi sümbol Matterhorn meie aknast paistma, aga mida pole, seda pole.

Täna hommikul kardinaid eest lükates avades postkaardi vaade. Seal ta oligi. Täiuslik kolmnurk keset sinist taevast. Toblerone’i šokolaadilt tuttav Matterhorn.

Päev möödus mägikülas jalutades. Raske uskuda, et see kuulus suusakeskus oli kunagi vaid oru lõpus asuv väike ja vaikne põllupidajate küla, kus elu kulges lehmade, heinateo ja aastaaegade rütmis, kuni üks mägi muutis kõik. 

Pildistasin seda legendaarset tippu igast võimalikust nurgast ja tundub, et sellest ei saa kunagi küll.

Just see sama mägi tõi Zermatti kunagi maailma kaardile. Aasta siis oli 1865, kui alpinistid jõudsid esimest korda Matterhorni tippu. See sündmus, triumf ja tragöödia korraga, jõudis Euroopa ajalehtede esikülgedele ning muutis väikese mägiküla maailmakuulsaks sihtkohaks. Sealt edasi tulid hotellid, raudtee ja tõstukid.

Täna seisan keset moodsat suusaparadiisi, aga vaatan ikka seda sama metsikut mäetippu.

Maldiivid – puhkus paradiisis

Maandusime Maldiivide pealinnas Males, kust paat viis otse üle türkiissinise vee väikesele paradiisisaarele. Juba esimesest hetkest tervitasid meid soe õhk ja õrn meretuul. Maldiivid ongi täpselt selline koht, nagu piltidelt paistab — korallsaared, palmisalud, valged liivarannad ja vesi, mis on nii selge, et tundub lausa ebamaine. Postkaardimaailm, mis päriselt eksisteerib.

Esimesel õhtul kostitati meid troopilise vihmasajuga, mis jäi vahelduva eduga saatma ka järgmistel päevadel. Kuid siin ei ole vihm tüütu — pigem soe, pehme ja kummaliselt rahustav. Uinumine ja raamatu lugemine vihmakrabina saatel oli lausa meditatiivne kogemus.

Isegi halli taeva all püsisid nii õhk kui ka vesi mõnusalt soojana. Võiks öelda, et liigagi soojana. Vihma sadas nii palju, et teed muutusid auklikuks ja sõit golfikäruga meenutas kohati Ameerika mägesid. Aga meil ei olnud kuhugi kiiret ega ühtegi kohustust. Päevad kulgesid mõnusalt aeglases tempos. Hommikusöögid venisid lõunasse ja lõunasöögid jäid vahele, sest lihtsalt polnud vajadust. Kirjutasin, logelesin, jalutasin!

Õhtusöögid kujunesid omaette rituaalideks. Muuhulgas proovisime Liibanoni köögi maitseid ja nautisime Hiina restorani Pekingi parti, mis maitses troopikas kuidagi eriti hästi. Magustoite sai proovitud rohkem kui küll, aga puhkusel ju võib. “Homme hakkan korralikuks,” on lause, mis siin kõlab kuidagi eriti lihtsalt.

Kui pilvine taevas lõpuks selgines, haarasin snorgeldamisvarustuse ja lipsasin otse oma bangalo rannast vette. Veealune maailm oli hämmastav: korallid, mustmiljon värvilist kala ja merikurgid, mis nägid välja nagu veidrad kosmoseolendid. Mõnel õnnelikul õnnestus ujuda ka koos merikilpkonnaga. Pärast mereseiklust oli basseini ääres vedelemine just see luksus, mida hing ihkas.

Viimasel päeval säras päike eredamalt kui varem. Ei vihma, ei tuult, vaid varahommikust saati selline raskelt kuum palavus, mis sundis kõike tegema veel aeglasemalt kui seni.

Hommikusöögi ajal ujus meist justkui muuseas mööda umbes pooleteise meetri pikkune hai, täiesti rahulikult ja väärikalt, nagu kohalik elanik oma igahommikusel jooksuringil. Öeldakse, et siinsed haid pole inimestele ohtlikud, aga olgem ausad, pärast seda vaatepilti tabasin end üsna kiiresti mõttelt, et minu snorgeldamised on selleks korraks nüüd küll snorgeldatud.

Ja nii see puhkus vaikselt otsa saigi. Maldiivid kinkisid meile aega ja rahu. Seal, keset troopilist vihma ja päikesesära, tundsin, nagu oleks maailm korraks pausile pandud. Nüüd tagasi mõeldes meenuvad eelkõige need hetked, mil oli lihtsalt hea… olla.

Tõsi, raha oskavad nad siin küsida — seda ei saa salata. Aga kui võimalus avaneb, soovitan Maldiividel kindlasti ära käia. Mõningate hinnangute kohaselt võib osa saari juba 50 aasta pärast vee alla kaduda. Nii et kui on koht, mida tasub kogeda juba täna, siis on see just see türkiissinise vee ja valge liivaga paradiis.

Omas rütmis

Kuna meie pere kõige väiksem liige veel rattaga ei sõida, siis saatsime teised külaeluga tutvuma ja jäime ise hotelli mõnulema.

Kui ratturid tagasi jõudsid, läksin kuumust trotsides veelkord kindluse müüride vahele jalutama ning, mis seal salata, mõned sisseostudki said tehtud. Juveelipoodidesse ei hakanud igaks juhuks sisse astuma.

Teine kord Sri Lankal andis saarele hoopis teistsuguse mõõtme. Kui esimesel korral oli kõik uus ja kirev, siis nüüd oli rohkem aega märgata detaile ja lihtsalt kohal olla. Siin on korraga nii kaost kui rahu, nii niisket palavust kui mägede jahedat värskust. Mõned paigad olid tuttavad, teised avanesid jälle täiesti uue nurga alt. See reis kinnitas, et Sri Lanka on paik, kuhu tasub tagasi tulla, sest iga kord on ta veidi isemoodi.

Homme ootab ees juba uus riik ja uued tuuled.

Galle

Vastupidiselt mägedele on siin 24/7 natuke liiga palav. Just seetõttu alustasime linnaekskursiooniga juba kell üheksa hommikul. Etteruttavalt olgu öeldud, et täpselt kaks tundi hiljem põgenesin juba kiirkäigul hotelli kivimüüride vahele tagasi, sest päike ei halasta.

Galle on lummav segu koloniaalarhitektuurist, kohalikust kultuurist ja loodusest. Linna ajalugu on tihedalt seotud ka juveelidega, sest tänu oma strateegilisele asukohale kujunes siia juba sajandeid tagasi oluline juveelitööstuse keskus. Kindluse müüride vahel avaneb justkui omaette maailm, kus munakivisillutisega tänavaid ääristavad restaureeritud hollandiaegsed häärberid. Neis paiknevad juveelipoed ja kohvikud, mis oma sisekujunduselt ei jää alla ühelegi maailma hipsterikohvikule. Mõni neist võiks vabalt ka Telliskivis asuda.

Jalutasime mööda linnamüüri, vaatasime üle kirikud, kellatorni ja majaka ning nägime veel hulga toredaid paiku. Mida kauem siin ringi liikuda, seda selgemaks saab, kui kihiline ja mitmekesine on selle linna ajalugu. Ka meie hotell sobitub sellesse loosse ideaalselt, sest tegemist pole sugugi tavalise majutusasutusega.

Amangalla hoonetekompleks ehitati algselt 1684. aastal Hollandi väejuhtide ja nende staabi peakorteriks. Briti võimu ajal kasutati seda sõdurite majutuskohana ning 1865. aastal muudeti hoone New Orient hotelliks, mis teenindas 19. sajandil Euroopa ja Galle sadama vahel reisivaid eurooplasi. Aastal 2005 sai sellest Aman Resortsi rahvusvahelise hotelligrupi pärandhotell ning see nimetati ümber Amangallaks. Lonely Planet kirjeldab Amangallat kui hotelli, kus ajalugu ja elegants käivad käsikäes.

Pärast lõunasööki otsustasin tempo maha võtta ja sättisin end basseini äärde peesitama. Pärast hommikust linnamelu tundus see olevat täpselt see, mida vaja.

Kaneel ja banaanid

Hommikul jätsime imeliste teepõldudega hüvasti ja istusime taas vesilennukisse, mis viis meid Sri Lanka lõunarannikule. Roheline ja rahulik mägimaailm jäi selja taha ning ees ootas hoopis teistsugune rütm ja maastik.

Esimese peatuse tegime kaneelipuude salus. Saime lähemalt tuttavaks kaneeli kasvatamise ja töötlemisega ning soovijad said ka ise proovida, kuidas kaneelipulka valmistada. Pean tunnistama, et ma polnud kunagi varem mõelnud, kust need pulgad tegelikult tulevad. Olin siiani arvamusel, et need kasvavadki puu otsas valmis kujul. Tegelikkuses on kaneelipulgad hoopis õhukesed kooretükid, mis kuivades end ise kaunilt rulli keeravad ja mida saab korduvalt kasutada.

Kaneel on üks Sri Lanka kõige iseloomulikumaid maitseid ning just siit tasub seda kindlasti kaasa osta. See on üks väheseid paiku maailmas, kus kaneelipuu kasvab looduslikult.

Tseiloni kaneelipuu ladinakeelne nimi on Cinnamomum verum, mis tähendab tõlkes „tõelist kaneeli“. Just seda peetakse maailmaturul kõige hinnatumaks nii oma pehme aroomi, õrna tekstuuri kui ka maitse poolest. See erineb märgatavalt Hiinast pärit kassia-kaneelist, mida kasvatatakse laialdaselt Aasias ja mida müüakse sageli ka meie poodides kaneeli nime all. Kassiat liiga ohtralt kasutades tekib toidule mõrkjas kõrvalmaitse, mida tõelisel Tseiloni kaneelil kunagi ei ole.

Edasi sõitsime juba Galle linna poole. Külateedel liikudes meenusid eelmisest külastusest tuttav liikluse kaos ja banaanikobarad. Banaanid ehk kesel’id on Sri Lankal heaolu ja õnne sümboliks. Neil on oluline roll nii pidustustel kui ka rituaalidel ning neid seostatakse õnne, rikkuse ja eduga. Külalistele banaanide pakkumine on märk külalislahkusest. Poodides ja teeäärsetes putkades on valik muljetavaldav. Kuigi esmapilgul tunduvad kõik banaanid sarnased, kasvatatakse neid saarel lausa 29 erinevat sorti.

Galle on maaliline rannikulinn Sri Lanka lõunaosas ning oma uhke kindlusega kuulub see UNESCO maailmapärandi nimistusse. Linna endaga jõuame põhjalikumalt tutvuda juba homme.

Veel Tseiloni teed

Kui sportlikumad meist suundusid hommikul teepõldude vahele maastikuratastega sõitma, siis ülejäänud nautisid vahelduseks rahulikku olemist. Mägede vahel on lihtne aeg maha võtta. Looduse hääled, imelised vaated ja lõputu rohelus teevad oma töö.

Lõuna paiku sõitsime paadiga veehoidla vastaskaldale, kus asub väidetavalt üks saareriigi maalilisemaid teeistandusi. Dunkeld on 220 hektari suurune istandus, mis kasvatab ja toodab aastas ligikaudu 350 000 kilogrammi Tseiloni teed. Külastasime nende teevabrikut ja külastuskeskust, kus tutvustati nii tee ajalugu kui ka teevalmistamise protsessi. Ka meile tuttav Dilmah’i tee pärineb just siit.

Dilmah on maailma tuntuim Tseiloni tee kaubamärk, mis on jätkuvalt srilankalaste omandis. Selle üle ollakse väga uhked ning siinkandis pakutakse ja kingitakse seda teed alati ka oma külalistele. Ei saa salata, et kvaliteetset Tseiloni musta teed saime ka meie sellel reisil rohkem kui küll.

Sri Lanka on Hiina, India ja Keenia järel maailma suuruselt neljas teetootja ning tee on siin palju enamat kui lihtsalt jook. Istanduses saime samm-sammult jälgida teevalmistamise keerukat protsessi alates lehtede närtsitamisest ja rullimisest kuni kuivatamise ja sorteerimiseni. Degusteerisime erinevaid Tseiloni teesid ning õppisime tundma nende maitse-, aroomi- ja töötlemisnüansse. Selgus ka, et roheline ja must tee pärinevad samalt teetaimelt, erinevus peitub üksnes töötlemises. Kõige hinnalisemad teed valmistatakse teepõõsa tipmistest lehtedest ehk nn golden tips’idest, valge tee jaoks kasvatatakse aga eraldi põõsaid.

Pärast istanduse külastust suundusime lõunasöögile ning seejärel viis paat meid tagasi „koju“. Seal tuli taas kohvrid pakkida, sest need asusid juba õhtul maismaad mööda teele. Meie võtame homme kaasa vaid käsipagasi ja lendame neile järele.

Ilm näitas taas oma muutlikku palet. Päeval tundus, et olin end liiga paksult riidesse pannud, kuid lõunasöögi ajaks olin juba „või sees“ ja suvitajatel hakkas külm. Vihma küll ei sadanud, kuigi seda lubati, ent õhtul oli see-eest sääski erakordselt palju. Need on nii pisikesed, et neid peaaegu ei märkagi enne, kui hammustused end valusalt tunda annavad.

Tseiloni tee maal

Enamik inimesi seostab Sri Lankat ennekõike teega. Kes meist ei teaks või poleks joonud musta Tseiloni teed? Kuna kvaliteetsem tee pärineb kõrgemal kasvavatelt teepõõsastelt, on teekasvatus koondunud just siia saare mägisesse keskossa. Jahedam kliima soodustab aeglasemat kasvu ning annab teele küpsema ja sügavama maitse.

Pärast hommikusööki kiirustasime S2 matkarajale. Liikusime mööda serpentiini teepõõsaste vahelt üles mäkke. Teel nägime usinaid naisi, kes saaki korjasid ja suuri kotte seljas mäest alla tassisid. Samuti sattusime uuele istandusele, kus mehed töötasid palehigis, et noored teepõõsad mulda saada. Alepõllundus on siin kandis endiselt au sees ja seda oli huvitav oma silmaga näha.

Teekasvatuse ajaloost nii palju, et teeistandused tekkisid siia tänu Briti inseneridele ja aednikele ning Indiast sisse toodud tööjõule. Istandused on tehislikud, sest enne laiusid neil aladel vihmametsad, mis raiuti tee kasvatamise nimel maha. Kuni 1972. aastani kuulusid istandused brittidele, seejärel võtsid srilankalased need üle kui tulutoova majandusharu. Paraku lasti süsteem järgmise paarikümne aasta jooksul üsna käest ning 1992. aastal erastati istandused uuesti.

Pärast brittide lahkumist hoitakse nende rajatud süsteeme siiani hoolikalt korras. Huvitav fakt on see, et 97% teesaagist peavad istandused andma Colombos asuvatele maakleritele, kes tegelevad edasimüügiga. Vaid 3% toodangust saavad nad ise otse müüa. See on üks põhjuseid, miks tee kvaliteet vahel kannatab, sest kvantiteedi nimel korjatakse ära ka vähem väärtuslik saak. Keskmise teepõõsa vanus on 45–50 aastat ning iga viie aasta tagant tehakse neile tugev tagasilõikus, et põõsad jääksid korjajatele puusakõrgusele.

Teelehed on siin sõna otseses mõttes kõikjal: taldrikus, õhtuti padja peal ja loomulikult ka tassis.

Pärast matka teepõõsaste vahel ja mõnusat massaaži tegin rahuliku teepausi ning seejärel oli juba lõunasöögi aeg.

Siin mägedes ei osata sademeid kuigi täpselt ennustada. Ka täna pidi prognoosi järgi vihm algama juba hommikul, kuid tegelikkuses jõudis see kohale alles õhtuks.