pühapäev, 13. november 2022

Isadepäev

Mõni hommik kohe on pidulikum kui teine. Üllatasime isasid šokolaadikoogi ja puuviljadega. Saladuskatte all võin öelda, et tegelikult tahtsime sushit, aga nii vara ei olnud võimalik seda ka kõige parema tahtmise juures saada. Nii tuligi härradel magusa suutäiega leppida 🙈

Positiivne üllatus oli, kui avastasin, et lennuk läheb alles hilisõhtul. Mis omakorda tähendab, et sain kingituseks ühe terve päeva paradiisielu juurde. Aitäh!


Mauritius ongi paradiis - suurepärane kliima, võluvad loodusvaated, idülliline rannajoon türkiissinise ookeaniga ja imeline veealune maailm.

Üks asi siiski on ka, mille üle saab nuriseda. Hoolimata sellest, et saar on väike, võib transport ühest saare otsast teise võtta päris mitu tundi. Tee ääres kõndimine väljaspool suuremaid linnu on välistatud, sest teed on kitsad ja kõnniteedest võib ainult unistada. Lisaks on neil kombeks kihutada ja parkida keset teed. Kui soovib paradiisi elu paremaks teha, siis palun mine Mauritusele transporditaristut planeerima ja ehitama. Kui oskaks, siis jääks ise kohe siia.

laupäev, 12. november 2022

Gurmee³

Väntasin jalgrattaga kompleksi teise otsa, sest mingis meeltesegaduses otsustasin esimest ja viimast korda hommikusöögile minna. Valik on muljetavaldav, igaüks leiab oma.

Mauritiuse köögikunst on kirjumatest kirjum. Euroopa kolonisaatorid, Aafrika orjad, India tööjõud ning Hiina sisserändajad on kõik jätnud siia oma jälje ja kokku keeranud ühe korraliku supi. Toidud on vürtsikad, aga mahedamad kui Aasias. Palju süüakse riisi ja karrisid ning sinna vahele maiustatakse mereandidega merisiilikutest krabide ja kõikvõimalike kaladeni välja.

Mitte palju peale hommikusööki astun paati, sest lõunasöök on täna katamaraanil. Enne veel viidi jõe peale koske vaatama. Kuna vihma ei ole, siis tegemist nende mõistes nirega, aga vihmaperioodil pidavat see ülivõimas olema. Minu arust on juba praegu muljetavaldav.

Seejärel viidi katamaraanile, kus algas otsatu lõunasöök. Peale viiendat kaussi ei suutnud keegi enam käike kokku lugeda. Meie lemmikrestorani peakokk oli isiklikult kohal ja täitis kõik meie soovid. Sellise eluga võib ära harjuda.


Ookean on Mauritiusele elutähtis ka muus mõttes peale toidu. Saart ümbritseb peaaegu katkematu koralliriff, mis hoiab eemal suured laineid ja haid. Just tänu sellele on rannad niivõrd maalilised ja rahulikud ning pakuvad ideaalseid võimalusi ujumiseks, snorgeldamiseks ja teisteks veega seotud tegevusteks.

Söömise vahepeal snorgeldasin korallidele lähemale. Veealune maailm on imeline nagu suures akvaariumis ujuks ringi. Hoovustega võitlemise ja kaladega võidu ujumise tulemusel läks kõht natukene tühjemaks ja lõputu lõunasöök sai jätkuda. Tagasiteel kohtusime delfiinidega. Imeline päev.



Mitte et kõht oleks tühjaks läinud, aga kui külla tulevad mauritiuselased ja toovad kaasa kohalikku toitu, siis lihtsalt tuleb süüa. Ahjusoojad kolmnurksed juustupirukad on minu lemmikud. Ja nagu sellest veel vähe, siis lõpetasime päeva õhtusöögiga prantsuse restoranis. Inimvõimetel on siiski piirid. Siit ka põhjus, miks piirdusin ainult eelroaga.

reede, 11. november 2022

Päev täis ekstreemsusi

Mauritiusel ei saa üle ega ümber loodusparkidest. Saare olulisemaks vaatamisväärsuseks peetakse unikaalset värvilist maastikku, mille on loonud vulkaanilised protsessid ja vihmavesi. Pinnased jahtusid erineva kiirusega ja erinevate temperatuuride juures. Selle protsessi käigus moodustusid neis erinevate metallide oksiidid, tänu millele näemegi siin vikerkaarevärvilist maa-ala.


Külastasime La Vallée des Couleursi loodusparki. Lisaks eelpool kirjeldatud värvilisele maastikule, kus pidavat olema lausa 21 erinevat värvitooni, on siin troopilised metsad ja kõrged kosed. Selle imelise looduse imetlemiseks valisin trosslaskumise. Süvenemata, kuhu ennast mässin, õnnestus mul läbida 11 trosslaskumist. Esimesest laskumisest peale nautisin vaateid. Ka maailma pikima laskumise tegin ära, siin läks kiirus kohati 90 km/h peale. Ma ei jõudnud mõtlemagi hakata, kui juba saigi otsa. Kuna ma ei osanud oma õiget kaalu öelda ja igaks juhuks liialdasin natukene, siis ei jõudnud ma lõppu välja ja jäin trossi külge rippuma. Instruktor tuli appi ja päästis mu ära.




Kui teised ületasid ennast juba trosslaskumistega, siis minu isiklik eneseületus oli 350 meetrise rippsilla ületamine. See oli massipsühhoos, et teised ju lähevad, kuidas mina siis ei lähe. Lähen ikka küll. Adrenaliin oli laes ja süda peksis sajaga. Võtsin julguse kokku ja hakkasin sammuma. Keskosas hakkas korralikult kõikuma. Ei saa öelda, et mul oli mahti vaateid nautida. Pigem vaatasin pingsalt otse ette ja üritasin fotograafile naeratada. Alla vaadata ei olnud mõistlik, korra tegin seda, aga siis hakkas pilt virvendama ja rütm läks sassi.

Tegelikult kardan ju kõrgust, aga läksin vabatahtlikult puulatvadest 80-100 meetrit kõrgemale jalutama. Tõe huvides olgu öeldud, et olin trossi külge kinnitatud. Erakordne kogemus, mis ei olnud pooltki nii hull, kui arvasin. Teinekordki 😏

neljapäev, 10. november 2022

Põhjarannik. Vesilennuk.

Täna suundusime põhjarannikule. Sõitsime läbi Grand Baie kuurorti ja Cap Malheureux’i kaluriküla. Oma silmaga nähtud, et põhiline elu keebki just siinkandis. Tänavad ja rannad on rahvast täis. Väidetavalt on saare kõige vilkam ööelu ka Grand Baies. Meie tulime siia vesilennukiga sõitma. Nüüd üks uus kogemus juures. Ülevalt vaadates on tegemist tõelise paradiisiga. Siinkohal räägivad pildid rohkem kui sõnad.








Kontrollitud fakt seegi, et põhjarannikul on Mauritiuse kõige päikesepaistelisemad päevad ja tuult ei ole üldse. Minu jaoks isegi natuke liiga palav. Tundub, et oli õige otsus, et resideerume idarannikul, kus päike on natukene peidus ja aeg-ajalt kostitatakse meid ka õrna briisiga. Oluliselt rahulikum on ka. Ideaalne koht põhjamaalasele puhkamiseks.

kolmapäev, 9. november 2022

Suhkruroog. Botaanikaaed.

Eile sõna otseses mõttes tegelesin ainult puhkamisega. Lugesin raamatut, käisin massaažis ja sõin oma püütud tuunikalast kahekäigulist lõunasööki. Aitäh peakokale. Üleeilseni ei olnud ma suur tuunikala fänn, aga see värske kala siin pani meelt muutma. Mega!


Tänu eraldatud asukohale on Mauritiusel kirju ajalugu. Teadaolevalt külastasid esimesena Mauritiust araabia meresõitjad, kaardile kanti saar 1502. aastal. Esimese püsiva asustuse rajasid hollandlased. Just nemad on paljuski süüdi saare tänases ilmes – nad võtsid maha eebenipuumetsad ja rajasid asemele esimesed suhkrurooistandused, tõid neid harima orjad ning sõid ära Mauritiuse rahvuslinnu dodo. Õigemini sõid ära nende munad. Hollandlased jätsid endast maha rotid ja haigused. Kohalikega rääkides on tunda, et hollandlased ei ole nende lemmikud. Suhkruroo kasvatamisega jätkasid prantslased, kelle asutatud on pealinn Port Louis. Prantsuse valitsusajal laiendati suhkrurookasvatusi ning rajati teede võrgustik. 1810. aastal otsustas Briti valitsus Mauritiuse hõivata. Sel ajal keelustati orjandus.

Läbi ajaloo on Mauritiuse lahutamatuks osaks olnud suhkruroo kasvatamine. Kui 19. sajandi lõpus tootis Mauritius 7% kogu maailma suhkrust, siis alates 20. sajandi keskpaigast on suhkru tootmine aina vähenenud. Hoolimata sellest ei saa veel nüüdki suhkrust üle ega ümber. Samas mööda saart ringi sõites on näha, et paljud suhkruroopõllud on asendatud banaanisaludega. Seda tähelepanekut kinnitavad ka kohalikud ning lisavad, et banaani olla täna kasumlikum kasvatada kui suhkruroogu.

Teel botaanikaaeda läksime ühte suhkruroopõldu lähemalt uudistama. Nagu välk selgest taevast ilmusid välja õppinud mehed, kes panid kombaini käima ja demonstreerisid meile, kuidas asi päriselt käib.


Suhkruroog annab saaki kord aastas. Mauritiusel tehakse ainult pruuni suhkrut, mis saadetakse kõik Suurbritanniasse, kus see rafineeritakse ja maha müüakse. Ise tarbivad nad Keeniast imporditud suhkrut. Päris huvitav lähenemine.


Lisaks suhkruroopõldudele ja banaanisaludele jäid tee äärde ka ananassipõllud ning mango ja litši ehk hiina ploomi puud. Veel sain teada, et greip on inimese loodud pomeli ja apelsini ristamise tulemusena ja praegu on mango-, arbuusi- ja litšihooaeg.


Peagi jõudsime Pamplemousses’i Sir Seewiisagur Ramgoolam nimelisse botaanikaaeda. Lõunapoolkera vanima botaanikaaia ajalugu ulatud 18. sajandusse, kui siin kasvatati eksootilisi vürtse. Aia kuulsaimaks vaatamisväärsuseks on hiidvesiroosid – amasoonase viktooriad. Lisaks leidub siin suur valik troopilisi taimi – üle 80 palmiliigi, sh pudelpalmid, eebenipuud, ahvileivapuud ning kohalikud endeemilised taimed ja vürtsitaimed.



Meie autojuht oli jutukas. Kui tulles saime ülevaate riigi ajaloost ja suhkruroo kasvatamisest, siis tagasiteel selgus muuhulgas, et Mauritiusel on viis linna ja 124 küla. 55% elanikest elab maal, aga 75% inimestest käib tööl pealinnas. Suurimad tegevusalad on turism, suhkrurookasvatus, tekstiilitööstus ja offshore-pangandus.

esmaspäev, 7. november 2022

Päev ookeanil

Tänase varajase ärkamise põhjuseks on kalaleminek. Mitte lihtsalt kalale, vaid tuunikalale. Samas tuleb tunnistada, et olin sisimas natukene pessimistlik. Kuna aasta tagasi siit mitte väga kaugel Seišellidel öeldi, et praegu pole üldse tuunikala hooaeg. Seal ei õnnestunudki ühtegi tuunikala kätte saada. Pidime leppima kohalike mõistes prügikaladega, aga meile sobisid lohutuseks needki.

Seekord läks kolm korda paremini. Täpselt niimitu tuunikala saime kambapeale kätte. Üsna reaalne oleks olnud ka eelmise aasta kordumine, kuna kogu saagi saime kohe alguses ja seda ühest kohast. Edasi olid tühjad pihud. Monitoorisime veel pikalt linnuparvi, aga mida pole, seda pole. Õigusega öeldakse, et kalale tuleb varakult minna, sest päeval kalad magavad.


Kella ühe paiku andsime loksumisele alla ja põgenesime kahe kilomeetri sügavusega avaookeanlit tagasi turvalisse laguuni. Ankur lasti vette ja hakkasime nautima. Oma püütud tuunikala carpaccio, homaarid ja kõik muu sinna juurde kuuluv viisid keele alla. Muuhulgas õppisin tuunikala puhastama. Õigem oleks vist öelda, et vaatasin, kuidas profid seda teevad. Teoorias olen nüüd vähemalt maailma tark.


Oli võimalus tagasi avaookeanile minna, aga täis kõhuga ei olnud see enam ahvatlev. Sõitsime hoopis mööda laguuni kodu poole kõlaritest kostmas Karl-Erik Taukari „Ookean“. Teel kohtasime merikilpkonna.


Kuna meie alus oli randumiseks liiga suur, siis saadeti meile järele meretakso. Veetase muutub päevas mitu korda ja seda silmnähtavalt. Täna jõudsimegi tagasi mõõna kõige madalamal hetkel. Suhteliselt keeruline oli õiget kohta leida, kust üle korallriffi saab, aga nad on osavad ja tõid meid õnnelikult kodusadamasse.

pühapäev, 6. november 2022

Puhkus³

Täna alustasin hommikuvaikuses raamatu lugemisega. Parim koht selleks on palmi all. Nii ei paista päike pähe ja tuul ei keera omavoliliselt lehti.

Peagi tuli asjad kokku pakkida, kuna lõunasöögile lähme kõrvalsaarele, kus on ainult liiv, palmid, päevitustoolid ja üks välirestoran. Tõeline jalad liivas kogemus. Mõnus.



Tean küll, et keset ookeani peaks kala ja mereande sööma, aga minu kõht nõuab täna liha. Õnneks leidsin menüüst kõigi nende kalade ja teiste mereelukate vahelt ühe veiseliha burgeri. Nämma.

laupäev, 5. november 2022

Eestlased Mauritiusel

Kuna eile läksin liiga vara magama, siis ärkasin kell 6. Puhkust ei saa ju maha magada. Nii tõmbasingi kleidi selga ja läksin õue. Nautisin basseini ääres looduse hääli, mittemidagitegemist ja mõnusalt sooja ilma. Olen justkui üksinda paradiisis. Seda muidugi täpselt niikaua kui teised ärkasid.


Sõbranna soovitas hommikusöögi vahele jätta, kuna nad on korralikult toitu varunud.

Paari päevaga on selgeks saanud, et täpsusega nad siin just ei hiilga. Buss saabus tellitust täpselt pool tundi hiljem. Uskuge või mitte, aga lõpuks sõitis ette üks Toyota Hiace. Küsimuse peale, et kus teine on, et meid ju 10, saime vastuseks, et kõik on korras, siin on 14 istekohta. Uskuge või mitte, aga just nii oligi.

Kui olime ennast kuidagimoodi ära mahutanud, saime ekskursiooni mööda auklike külavaheteid. Huvitav kogemus. Hea, et hommikusöögi vahele jätsin. Palusime peatust ühes külakeses, kus tee ääres lõõskava päikese käes müüdi värsket kala, mis kubisesid kärbestest. Selle kõrval jättis juurviljalett hoopis parema mulje. Aafrika ikkagi.


Peagi hakkas paistma türkiissinine vesi ja eestlaste taas kohtumine sai ametlikult alata. Tihti ei juhtu, et saad minna külla sõbrannale, kes elab rohkem kui 9000 kilomeetri kaugusel paradiisisaarel Poste Lafayette nimelises kalurikülas. Terrassilt välja astudes oled lumivalge liivaga rannas ja türkiissinise ookeani lained loksuvad rahulikult vastu jalgu. Nüüd saan aru küll, miks sündis otsus kiire Londoni elu selle idülli vastu vahetada.


Enne kreooli kokakunstiga tutvumist viidi soovijad paadiga sõitma. Üks ujumispaus laavakivist laiul mahtus ka graafikusse. Hetkel tundub küll, et november on ideaalne aeg Mauritiuse külastamiseks - vesi 27 ja õhk 29 kraadi. Kirjade järgi võib siin praegusel ajal ka hoovihma sadada, aga mida pole, seda pole.

Oli meeleolukas pärastlõuna heade sõpradega. Suured tänud külalislahkuse ja kõige muu eest. Jõulude ajal Eestis kohtume.

Tagasi palusime sõita mereäärset teed pidi, mis pidavat olema kilomeetri võrra pikem, aga kohale jõudsime oluliselt kiiremini. Teed olid aukudeta ja asfaldiga. Majadki olid majade moodi ja üldpilt oluliselt vähem aafrikalik.

reede, 4. november 2022

Teel paradiisi

Mark Twain on öelnud, et kõigepealt loodi Mauritius ja alles siis kopeeriti selle järgi paradiis. Kirjanikuhärral võib isegi õigus olla, sest peale 15 tundi teel olemist paistab lennuki aknast see korallriffide ja türkiissinise veega ümbritsetud saar justkui muinasjutust. Lisaks mäed, palmid ja liivarannad. Piloot ütles just, et õhutemperatuur on 28 kraadi. Ongi vist paradiis.

Lõuna-Aafrika ranniku lähedal India ookeanis paiknev vulkaanilise päritoluga saareriik Mauritius on mõõtmetelt veidi väiksem kui Saaremaa ja elanikke on 1,2 miljonit. Riigi ametlik keel on inglise keel, kuid kohalikud kasutavad omavahelises suhtluses palju ka prantsuse ja kreooli keelt.

Lennujaamast tunnise autosõidu kaugusel Anahitas asub Four Seasons Resort hotell, mille tagumises nurgas asuvast villast saab järgmiseks 10 päevaks meie kodu. Aknast paistab privaatrannaga laguun ja saare rannajoont erosiooni eest kaitsvate mangroovisaludega saarekesed. Eelmisest aastast tuttav lendrebane on kohal. Ja mina ka.


Miks just Maurituse idarannik? Kui tahad piltpostikaardi väärilist Mauritiuse vaadet, soovitatakse peatumiseks valida just saare idaosa, kus ootavad lõputud liivarannad ja türkiissinine ookean. Samas on see ka saare tuuliseim rannik, mis tähendab, et suvisel ajal saab kuumusele kosutavat värskendust ning talveperioodil võib imetleda ookeani laineid püüdvaid surfareid, kui just ise surfata ei taha.

laupäev, 17. september 2022

Muusikamaja

Eilsest jäi kripeldama, et ei õnnestunud mitmevärvilise fassaadi ja erakordselt kirevate kaunistustega Palau de la Música kontserdimajja sisse saada. Meie õnneks olid täna uksed lahti ja vaatasime selle suursuguse hoone ka seestpoolt üle. Tegemist on tõenäoliselt ühe täiuslikuma näitega modernismist. Värvide ja kaunistustega pole siin koonerdatud.


Sattusime suurde saali just sel hetkel, kui orel mängima hakkas. Ülivõimas. Nüüd on mul veel üks koht, kuhu tahaks kontserdile tulla.

Hans Christian Andersen ütles juba 1862. aastal Barcelonat külastades, et Barcelona on „Hispaania Pariis“. Tuleb nõustuda. See linn on ääreni kultuuri täis ning kolmest ja poolest päevast jääb ilmselgelt väheks, et selle kõigega tuttavaks saada. Ega siin muud üle jää, kui et tuleb tagasi tulla.

reede, 16. september 2022

Sagrada Familia lummuses

Hommikusöök Milk Bar & Bistro’s. Jõudsime kohale viis minutit enne avamist ja juba oli järjekord ukse taga. Seda põhjusega. Nii toit, teenindus kui ka atmosfäär on viimase peal. Soovitan.

Nüüd võtsime suuna Barcelona kõige tuntuma ehitise ja linna sümboli Sagrada Família kiriku poole. Seekord olime targemad ja piletid olid veebist ette ostetud.

Selle maailma ühe tähtsama modernse arhitektuuri näite projekteerimisega tegeles Antoni Gaudi 1884. aastast kuni surmani. Viimased 15 aastat pühendas kuulus arhitekt ainult Sagrada Familiale. Kirikut on vaheaegadega ehitatud praeguse ajani välja. Tänaseks on 18-st tornist valmis 9. Eeldatavasti valmib kirik lõplikult 2026. aastal ehk kuulsa arhitekti 100. surma-aastapäevaks.


Sagrada Familia kirik, arhitekt Antoni Gaudi loomingu kroonijuveel, on täpselt selline, nagu piltidelt paistab. Lihtsalt kordades veel võimsam ja suursugusem. Lisaks ainulaadsele väljanägemisele teeb kiriku meeldejäävaks ja visuaalselt nauditavaks tohutu detailide rohkus. Ma ei kujuta ette, kui mitu aastat läheks, et üks inimene suudaks kogu kupatuse peensusteni üle vaadata.


Gaudi lähtus põhimõttest, et kirik ei oleks kõrgem kui Montjuïci mägi, sest ükski inimese kätetöö ei tohi olla kõrgem jumala loodust.

Kui Sagrada Familia lummusest tulema saime, siis otsisime üles ühe soovitatud restorani Tantarantana. Ülimaitsev toit. Soovitan edasi.

Tänase kultuuriprogrammi lõpetuseks külastasime kodu vastas olevat Palau Güell’i. Eirasime suunaviitasid ja alustasime igaks juhuks katuselt, sest piletit ostes öeldi, et kohe kui vihma peaks sadam hakkama, siis katusele ei saa. Selles majas võiks elada küll.

Kuuldes kuhu lähen, hakkasid kõik sõbrad ja tuttavad nagu ühest suust rääkima, et nad tunnevad kedagi, kellelt on Barcelonas midagi ära varastatud. Reisi alguses ei julgenud isegi pildistamiseks telefoni kätte võtta, aga ajas muutusime julgemaks. Ja siis see juhtus. Peale pildistamist jäi telefon laua peale ja mingi tüüp tuli paberilehega meie laua juurde ja hakkas sellega telefoni kohal vehkima ja seletama. Haarasin telefoni oma kätte ja tüübil hakkas korraga megakiire. Meil vedas, aga õppetund on see, et tasub valvas olla ja väärtuslikud esemed võõra silma alt ära panna.

neljapäev, 15. september 2022

Montjuïcil

Kuigi reisikirjad soovitavad päeva lõpetada Montjuïci maagilise purskkaevu juures, et vaadata peale päikeseloojangut algavat muusika- ja valgussõud, siis meie kogemus ütleb, et Montjuïci mäe otsa tasub ka muul ajal ronida. Näiteks hommikul kohe esimese asjana. Siit avanevad võrratud linnavaated, lisaks asuvad siin mitmed muuseumid ja pargid.

Jõudsime ära oodata kuni hiigelsuur purskkaev tööle hakkas ja seejärel jalutasime läbi botaanikaaia ühe 20. sajandi silmapaistvaima Hispaania kunstniku Joan Miró muuseumisse.

Miró sündis Barcelonas. Tal ei olnud vaja kaugele minna, et tutvuda kõige uuemate kunstisuundadega, sest Barcelona oli sajandi alguses intensiivse kultuurieluga kosmopoliitne linn. Pariisi jõudis Miró alles kolmekümnendates eluaastates.

Meile meeldib vastuvoolu liikuda. Mäkke läksime jalgsi ja alla sõitsime köisraudteega. Nagu suusareisil, ainult selle vahega, et gondel viib lumise mäenõlva asemel hoopis otse liivaranda.


Kuna täna oli puhkuse kõige päikselisem päev, siis tuli rannast ja lainetest viimast võtta. Nii soe oli, et isegi minusugune külmavares käis ujumas.

Barcelona vanalinna nimetatakse gooti kvartaliks, mida võib pidada vabaõhumuuseumiks oma keskaegsete gooti stiilis majade ja kirikutega. Väga meeldib siinsetel kitsastel tänavatel ringi uidata. Teel rannast koju just seda tegingi.


Emotsioonid on laes, sest kaua oodatud 2CELLOSe kontsert toimub täna õhtul ja koos meiega. Läksime kohale kogemata kaks tundi liiga vara. Nii juhtub, kui keelt hästi ei oska ja eessõnadest välja ei tee. Üritasime siis lähimasse restorani sööma minna, aga kuna broneeringut polnud, siis jäime ukse taha. Haarasime hoopis putkast võileiva ja pöördusime tagasi kontsertpaika.

Kaks tundi imeliste tšellohelide saatel möödusid ülehelikiirusel. Üledoosi küll ei saanud, pigem sai kontsert liiga ruttu otsa...

kolmapäev, 14. september 2022

Barcelona. Gaudi jälgedes.

Kui täna hommikul rõduukse avasin, vaatas mulle vastu geniaalse katalaani arhitekti Antoni Gaudi meistriteos Palau Güell. Selle härra looming on peamine põhjus, miks turistid Barcelonat armastavad.

Gaudit peetakse juugendstiili ja orgaanilise arhitektuuri esindajaks, kes arendas välja omanäolise sürrealismi kalduva arhitektuurilise vormikeele. Ta töötas peamiselt siinsamas oma kodulinnas, kus asuvad ka tema tuntuimad tööd. Enamus neist kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimekirja. Minu jaoks võibki Barcelona ja Gaudi vahele võrdusmärgi panna.

Elame paari sammu kaugusel legendaarsest jalakäijate tänavast La Ramblast ning viieminutilise jalutuskäigu kaugusel Euroopa suurimast toiduturust La Boqueriast. Värvilised puu- ja juurviljapüramiidid ning lettidel sillerdavad kalad ja mereannid kohe kutsuvad ostma.


Valisin nendest gurmeekuhjadest välja värskelt pressitud apelsinimahla ja seenepiruka. Uskuge mind, La Bogueria väärib külastamist ka täis kõhuga.

Kõht head-paremat täis siirdusime Gaudi radadele. Teele jäid Casa Batlló, Casa Milà ja Casa Vicens. Üks uhkem kui teine. Ja seal ta siis lõpuks oli.

Güelli parki on rohkem kui park. See on unikaalne kooslus loodusest ja arhitektuurist. Pargi rajamist alustati 1900. aastal, mil krahv Eusebi Güell ostis suure nõlval paikneva maa-ala ja palus Gaudil sinna aedlinnaku kujundaja. Sellest ei saanud asja, sest rangete piirangutega alale ei tahtnud keegi eriti maad osta. Nii tehti hoopis park, mis valmis 1914. aastal.

Igal endast lugupidaval Barcelona külalisel on kohustuslik jalutada Güelli pargi piparkoogimajade vahel ja teha mosaiikdraakonile üks pai.


Kui pargi lummusest lõpuks tulema saime, selgus, et Sagrada Familia piletid on tänaseks välja müüdud ja see meistriteos tuleb mõneks teiseks päevaks jätta. Kuna olime juba nii lähedal, siis otsustasime kirikule väljast ringi peale teha. Nii õnnestuski hilist lõunat nautida Barcelona kuulsaima sümboli taustal. Hoolimata sellest, et sattusime turistilõksu, maitses mereanni-paella ikkagi hästi.

Peale pikka jalutuskäiku tagasi koju sõin La Ramblal ühe korraliku crema catalana'.


Hispaaniast Katalooniast pärit crema catalana’t nimetatakse ka vaese mehe crème brûlée’ks. Esimest korda mainitakse desserti Kataloonia kokaraamatus juba 14. sajandil. Prantslased ja hispaanlased vaidlevad siiani magustoidu päritolu üle, süüdistades teineteist retsepti varguses ja nime muutmises. Siiski, klassikalisest vaniljemaitselisest crème brûlée’st eristavad hispaanlaste versiooni riivitud tsitruseliste koored, kaneel ja küpsetusviis (kreem valmib pliidil, mitte ahjus) ning karamellikihti ei saada mitte leegitamise tulemusel, vaid spetsiifilise ümmarguse metallist rauaga kõrvetamisel. Algselt serveeriti Katalooniast pärinevat magustoitu peamiselt 19. märtsil, pühak San Jose päeval. Meie õnneks saab tänapäeval kreemiga maiustada 365 päeva aastas.

Kui lõpuks koju jõudsime olid jalad ümmargused, aga tunne mega. Seljataha oli jäänud 20 kilomeetrit kõnniteid. Siit ka põhjus, miks õhtuseid tapasid sööme praktiliselt koduõues. Jalad lihtsalt ei taha enam koostööd teha. Õnneks asub kohe teispool La Rambla jalakäijate tänavat Plaça Reial. See on purskkaevu, palmide ja majesteetlike arkaadidega väljak. Ideaalne koht õhtuseks ampsuks. Elu nagu filmis.

pühapäev, 11. september 2022

Rapujuhlat

Reedel päikeseloojanguks jõudsime Turu saarestikku Pargase lähedale, kus varem saabujad juba nautisid merevaatelisel terrassil ootamatult saabunud suveõhtut.

Olgu öeldud, et saarestikku jõudmisest ei saanud arugi. Sõitsime küll aeg-ajalt üle sildade, kuid ümberringi mühas mets ja vett nägime harva. Seda, et oleme saare peal, sain aru alles kaarti vaadates.

Laupäeva alustasime brunch’iga. Karjala pirukas, munapuder ja kaneelirullid maitsesid hästi.


Kuna meie maja asub kõrgel mäe otsas, siis läksime alustuseks merd otsima. Peale mõningast seiklemist jõudsime sadamasse. Kuna igal pool on eramaa, siis otsustasime igaks juhuks hoopis linna jalutama minna. Pargase vanalinna moodustavad nunnud nukumaju meenutavad puitelamud. Kirikus käisime ka.

Ja siis juba Turu linna joogatundi. Minu elu kolmas joogatund oli täitsa tore kogemus. Teinekordki.

Selle aja peale hakkas nälg vaikselt silmanägemist võtma ning seltskond jagunes kaheks, ühed kiirustasid Hesburgerisse ja teised jõe äärde Tiirikkala kohvikusse.

Kõht täis pöördusime tagasi koju. Vähipidu on põhjus, miks tuli dressid kleidi vastu vahetada ning pidulik õhtusöök sai alata. Nagu ikka, siis laulu ja vähkidega. Pidulaualt ei puudunud ka maitsev kook.


Eelmisest vähipeost on kuidagi ootamatult viis aastat möödunud. Seda toredam oli taas kokku saada. Traditsioonid on toredad. Veel toredam on, et on sõpru kellega koos traditsioonid saavad tekkida. 

pühapäev, 28. august 2022

Toompea

Kodus olles on alati liiga kiire. Hommikul rutuga tööle ja õhtul teistpidi tagasi. Selle suure kiirustamise juures unustame ringi vaadata. Tegin midagi enneolematut ja hakkasin turistiks oma armsas Tallinnas.


Nädalaga on minu telefoni tekkinud suur hulk imelisi pilte keskaegsest kodulinnast. Kuna käesolevast nädalast elan mõnda aega Toompeal, siis hakkasin tööle minnes ja tulles turiste jälgima. Õigemini seda, mida nemad vaatavad ja pildistavad. Avastasin, et põhjusega kuulub Tallinna vanalinn UNESCO maailmapärandi nimekirja. Soovitan teilgi munakividest ja nutitelefonist kõrgemale vaadata. Positiivne emotsioon on garanteeritud.



Kui esimest korda oma uue kodumaja ette jõudsin, olin hämmingus, sest turistigrupp oli hõivanud majaesise ning inglisekeelne giid seletas midagi elavalt. Kuna ma ei mahtunud uksest sisse, siis jäin kuulama, et mis maja see siis nüüd ikkagi on, millest isegi turistidele räägitakse. Selgus, et tegemist on 224-aastase ajalooga miljööväärtusliku hoonega. Lisaks lugesin majal olevalt tahvlilt, et kahekorruselisel klassitsistlikul hoonel on kõrge barokkstiilis katus, suur kolmnurkfrontoon ning uhke keskrisaliit. Maja ehitas 1798. aastal baltisaksa aadliperekond Kaulbars. 1814. aastal valitses antud maja krahv H. H. Tiesenhausen ja Nõukogude ajal tegutses siin F. R. Kreutzwaldi nimeline riiklik raamatukogu.

Laupäeva hommikul läksin lähimat poodi otsima. Sain soovituse, et mine mööda Pikka jalga alla ja oledki kohal. Kui lõpuks uksest välja astusin, tulid mulle vastu turistide hordid. Peagi sulandusin massi, sest minu poole hakati pöörduma inglise keeles. Tunne on nagu oleksin reisil.


Minu üllatuseks ongi Pika jala ja Rataskaevu tänavate nurgal pood, mis on avatud 24/7. Kõlab ideaalselt. Jätan meelde ja lähen edasi.


Nädalaga on selgeks saanud, et õhtud ja hommikud on Toompeal rahulikud ning ülalinnast all-linna jõuab märkamatult ilma liigse pingutuseta. Pärast tagasi tulemine on juba suurem väljakutse. Eriti siis, kui käe otsas on mitu kotitäit hädavajalikku kraami. Täna tulin Kaubamajast ja need “lühikesed ja pikad jalad„ võtavad ikka hingeldama küll. Trenn on ka kohe sama käiguga tehtud.

Tasapisi hakkab ununema kolimisprotsess, mille käigus tuli kõik eluks vajalik ja rohkemgi veel läbi kahe värava ja mitme ukse kolmandale korrusele tassida. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks!

Elu Toompeal kulgeb kirikukellade rütmis ning iga hoone siin jutustab oma lugu. Soovitan kõigil oma kodulinnas teadlikult silmad lahti ringi käia. Uskuge mind, te ei kahetse.

neljapäev, 14. juuli 2022

Frankfurt

Viimane päev vol2 algab lõputute vaadetega viinamarjadele. Ideaalne koht, kus võtta aeg iseendale. Peale hommikusööki jalutasin viinapuude vahel ja tegin uinaku. 


Kui hotellist „välja visati“, siis kiire lõuna järjekordses saksapärases linnakeses Reini jõe kaldal ja siis juba suurlinna tuled. Frankfurdi lennujaamas olen lugematu arv kordi käinud, aga kaugemale pole jõudnud. Nüüd saab see viga parandatud.

Mina ei tea, mis teema sellega on, aga iga kord, kui antakse vaba aeg, siis viivad jalad poodidesse. Nii need esimesed poolteist tundi läksidki, ühest uksest sisse ja teisest välja.

Õhtuse ekskursiooni käigus sain teada, et linna keskmes on mitmeid saksapäraseid vahvärk-sõrestikuga maju, Römerbergi väljaku ühes servas seisab kolme viiluga raekoda Römer ning mõne sammu kaugusel kõrgub suursugune katedraal. Selgub seegi, et kõik mida ajaloolise Römerbergi väljakul praegu oma silmaga näen, ei olegi päris, need on originaalide järgi uuesti üles ehitatud koopiad, sest Teises maailmasõjas hävis suurem osa vanalinna puithoonetest.


Veidi kaugemal asuv katedraal on originaal ja seisnud samas paigas juba aastast 1550. 


Katedraali kõrvalt algab uus vanalinn (tuntud ka kui Dom-Römeri kvartal). See on Frankfurdi vanalinna keskus, mis rekonstrueeriti aastatel 2012–2018 osana suurest linnaarendusprojektist, mille raames kavandati ja arendati ümber 7000 ruutmeetri suurune kinnistu eesmärgiga taastada sõjaeelne arhitektuur.

Uus vanalinn kuulub linnale ja linnavalitsus otsustab, et kes siia saab ja kes mitte. Näiteks pole siin ühtegi odavketipoodi ega kiirsöögikohta, aga seevastu on paljud muuseumid siia ümber kolinud. Põhjuseks tõenäoliselt seegi, et üüri hind on linna madalaim 35 €/m² vs 350 €/m² kohta siit mitte kaugel peamisel kaubandustänaval.

Ei saanud siingi päris ilma veini ja viinamarjadeta. Kas sina teadsid, et Frankfurdil on kaks viinamarjapõldu, mille saagist toodetakse linnaveini, mida saab väidetavalt hästivarustatud kaubandusvõrgust kaasa osta.

Veinilainel ka jätkame. Lõpetuseks lööme klaase kokku eile külastatud perekond Ressi veinibaar-vinoteegis, mis asub selle sama uue vanalinna keskel. Pole paha.


Tänaseni seostus Frankfurt mulle lennujaama, messide, rahanduse, Euroopa Keskpanga ja paljude suurettevõtete peakontorite koduna. Nüüd saan väita, et siin on enamatki ning ei saa välistada, et satun siia varsti tagasi.

kolmapäev, 13. juuli 2022

Lossist lossi. Veinipangas.

Täna ei olegi kella peale ärkamist. Siia mäe otsa võiks kohe kauemaks jääda, aga ruumi pole. Kuna professionaaliga hingamise õpitoa magasin maha, siis hingasin omas tempos koos jalutuskäiguga. Seejärel mõned kiiremad ringid basseinis, väike amps ja minek, sest meid juba oodatakse.


Hattenheimis asub pikkade traditsioonidega perekond Ress’i veinimõis. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb minna aastasse 1870, kui mees nimega Balthasar Ress soovis olla hea võõrustaja oma külalistele, pannes aluse mitte ainult pikkadele gastronoomilistele traditsioonidele ja külalislahkusele Rheingaus, vaid ka sellele, millest sai hiljem Balthasar Ress VDP veinimõis.

140 aastat hiljem võttis veinimõisa juhtimise üle viiendast põlvkonnast Christian Ress, kelle eestvedamisel said nad 2019. aastal suurimaks Hesseni piirkonna maheveini tootjaks.

See on tõestisündinud lugu sellest, kuidas ühest restorani- ja võõrastemajapidajast, kes soovib oma külalistele head veini pakkuda ning ostab sel eesmärgil oma esimesed viinapuud, saab alguse midagi suurt ja põlvkondi ühendavat. Tänaseks on neil 55 ha viinamarju, mis teeb neis piirkonna ühe suurima tootja. Ka veinibaarid ja külalistemaja on olemas. Kohe avatakse jälle restoran.

Eelneva inspireeriva loo saatel degusteerisime terve rea veine, sh 2002. ja 1989. aastast. Muuhulgas saime teada, et aastad ei ole vennad, nt 2021 oli kõige väiksema saagiga aasta kogu ajaloos, sest juulis olid Saksamaal suured üleujutused ja päikest praktiliselt polnudki. Seevastu kõik märgid näitavad, et 2022 tõotab tulla hea aasta. Mitu korda mainitakse, et eranditult kõik marjad korjatakse käsitsi.


Sellega lugu veel ei lõppe, sest uksest astub sisse Christian Ress isiklikult ja kutsub endaga kaasa. Panka. Veinipanka, kus ajalugu kohtub modernsusega. Uks avaned liikmekaardiga ja samettrepp viib alla ajaloolistesse võlvkeldritesse, mis pärinevad 17. ja 20. sajandist. Veinipanga idee küpses Christiani peas aastaid enne, kui ta julges sellega lagedale tulla. Rõõm tõdeda, et idee luua koht, kus veinientusiastid saavad 24/7 kokku tulla, veini õigetes tingimustes säilitada ja ühist kirge jagada, on nii edukas.


Kinnitan omast kogemusest, et Resside peretraditsioon olla hea võõrustaja, on säilinud ka viis põlvkonda hiljem. Sellist külalislahkust ei kohta just tihti. Nad said täna hommikul teada, et 14 Maarjamaa kodanikku tahaks külla tulla. Vastuvõtt on nii esmaklassiline nagu oleks seda mitmeid kuid ette valmistatud. Respekt!

Kui millegi üle nuriseda tahaks, siis iga päevaga on õhutemperatuur tõusnud. Täna näitas termomeeter juba 36 kraadi. Täitsa mõnus oli vahepeal troopika eest maa all veinipangas peidus olla.

Kuna teiseks ööks hotellis ruumi polnud, tuli uus koht otsida. Kes otsib, see leiab. Viinamarjaväljade keskel asuvas Burg Schwarzensteini lossis on elu nagu muinasjutus. 


Imeline.