Pühapäev, 24. aprill 2022

Veinimõis & Napoli

Amalfi ranniku teevad meeldejäävaks kaljudel rippuvad linnakesed, sidruni- ja oliivipuud ning helesinine meri. Võiksin siia kauemaks jääda, aga on aeg edasi liikuda.

Kui itaallased kutsuvad veinile, siis võib juhtuda, et satud hoopis kontvõõraks veinimõisa avamispeole. Võimalik vaid Itaalias.

Eriti tore oli see, et jõudsime kohale enne kutsujat. Seisime seal nagu peata kanad, arutades kas oleme ikka õiges kohas. Oma teada tulime tavalisele veinimõisa tuurile, aga kohale jõudes oli õu rahvast täis ning küsimuse peale, et mis siin toimub ja kas oleme ikka õiges kohas, saime vastuseks, et tutvustame täna oma uut veini ja koos sellega avame mõisa. Hiljem selgus, et olime sattunud jutule mõisa omaniku endaga. Igal juhul kutsuti meid lahkelt sisse ja paluti tunda nagu kodus. Sellist asja ei lase ma endale küll mitu korda öelda. Vähemalt olin kleidi selga pannud vastupidiselt mõnele teisele. Elu nagu filmis.


Lisaks veinile saime osa maitsvast toidust, kontserdist ja lõbusast seltskonnast. Hoolimata sellest, et kõnedest aru ei saanud, on näha, et inimesed naudivad elu. Neile pole mingi probleem pühapäeval kell kaks tants ja laul üle võtta.

Üks kohustuslik käik veel. Napolis lihtsalt peab pitsat sööma. Enne veel kiire jalutuskäik pitsa sünnilinna südames – Plebiscito väljak, Umberto I galerii, San Carlo ooperiteater ja kuningapalee. Kõik on täpselt nii nagu mäletasin.

Vaatamisväärsused nähtud sain rahuliku südamega pitsat sööma minna. Pitsarestoran Starita a Materdei on autentne ja kohalike seas populaarne. Järjekord ukse taga ei lõppenudki otsa. Meil oli siseinfo, et tellida tuleb marinara starita pitsat ja fraticellisid. Grazie!

Laupäev, 23. aprill 2022

Amalfi & Ravello

Täna võtsime suuna teisele poole ja jõudsime kella 9 paiku Amalfisse. Nii õnnestus enne suuri masse see võimsa mereriigi ajaloo ja algupärase arhitektuuriga linnake ära näha. Tund hiljem oli linn turistide saginat täis. Meie asusime siis juba sidrunite hingeeluga lähemalt tutvuma.


Amalfi on kuulus suurte ja krobeliste sidrunite poolest. Kuni tänaseni arvasin, et siinsed sidrunid on suuremad, kuna neil on paremad kasvutingimused, aga selgus, et see hoopis selline sort. Keskmiselt kaalub üks sidrun 1 kg. Isegi 600 aastased puud annavad korralikult saaki. Kui on hea aasta, siis võid üks puu anda kuni 60 kg sidruneid.


Praegu on viljade korjamise algus. Paari nädala pärast on kõige ilusam aeg, siis hakkavad sidrunipuud õitsema. Kasvamiseks kulub sidrunil 9-10 kuud. Praegu on hinnad kõige soodsamad 2,5 €/kg, sügiseks tõusevad hinnad kuni 7 €/kg. Euroopast välja ei tohi importida ja pole põhjust ka, sest enamus tarbitakse koduriigis ära.

Amalfi rannikul on sidrunifarmid vertikaalsed. Siinkandis lihtsalt on kõik põllud astmelised. See konkreetne perefarm kõrgub näiteks 40 meetrilt 450 meetri kõrgusele mere pinnast. Tänasel päeval on kõige tähtsam ese farmis funikulöör, millega sidruneid ülevalt alla transporditakse. Kuni 1950. aastani korjasid sidruneid ainult naised, nüüd teevad seda tööd eranditult mehed. Täna toimetab farmis kuues põlvkond.

Kui sidrunipuude vahelt treppidelt tulema saime, pakuti meile sidrunilimonaadi ja -kooki. Ma ei ole suurem sidruniarmastaja, aga kook oli täitsa maitsev. Lisaks õpetati Limoncellot valmistama. Selleks läheb vaja nelja komponenti: sidrunikoort, kanget alkoholi, vett ja suhkrut.


Sidrunitarkused kogutud trügisime läbi rahvasumma autosse ja põrutasime Ravellosse lõunasöögile. Kõrvaline Ravello sobib hästi neile, kes armastavad rahu, vaikust ja muinasjutulisi vaateid. Jalutuskäik peaaegu tühjadel tänavatel päädis jäätisepausiga. Taas tõestatud, et kui kuskil üldse jäätist süüa, siis Itaalias.


Saime omal nahal tunda tipptundi Amalfi ranniku moodi. 13 km läbimiseks läks liialdamata poolteist tundi. Kella peale minekuks tuleb siin korralikult aega varuda.

Enne õhtusööki sain hotelli päikeseterrassil suveilma nautida ja siis juba Trattoria da Armantino vol2. Oleme nagu vanad tuttavad ja meid tervitatakse naerusui. Täna on ilm ilus ja väliterrass täitub kiiresti. Broneeringuta naljalt kohta ei saa. Samal ajal on teised ümberkaudsed restoranid tühjad. Tasub kuulata kohalike soovitusi. Aitäh Brunole Sorrentost. Ei saa välistada, et tulen siia kunagi tagasi.


Amalfi ranniku köök on täis värskeid maitseid, tomateid, sidruneid ja mereande.

Reede, 22. aprill 2022

Positano

Tänaseks lubas 24/7 paduvihma. Kui hommikul silmad avasin, polnud aga sadu kuskil. Mitte midagi tegemise plaanile tuli restart teha ja tekkis mõte Positanosse minna. Väidetavalt on tegu ühe rahvarohkeima kohaga Amalfi rannikul. Olime valmis kõigeks. Samas on teada ka, et normaalne turist magab kauem ja naudib hommikusööki pikemalt. Nii õnnestuski natuke peale kella 9 leida parkimiskoht Positano südames otse Santa Maria dell’ Assunta kiriku kõrval.

Ise ka ei usu, aga siin me oleme. Paljudest filmidest nähtud ja raamatutest loetud Positanos. Teisi meiesuguseid veel pole. Kõik kitsad tänavad on tühjad ja rannaski tervitab ainult tuul. Sellest, et kohe läheb mölluks annavad märku poemüüjad, kes valmistuvad suveniiripoodide uksi avama. Kes siis ei tahaks sidrunitega uut kleiti või uusi plätusid Made in Italy.


Oleme kõikjal teistest paari sammu võrra ees. Mulle väga meeldib hommikuselt unine Positano. Läks ainult 15 minutit ja linnapilt oli sootuks teine. Tänavad täitusid turistihordidega ja meil tekkis soov põgeneda. Aga kuhu?

Kunagi enne laussajust ilmaennustust oli plaanis matkata nn kuningate teel Agerolast Positanosse. Kuna juba Agerolas olla imelised vaated, siis mõtlesime, et kontrollime üle, kas ikka on. Sisimas on mul hea meel, et täna matkaks ei läinud. Jalad on eilsest ainult natukene kanged. Kui mööda kaljuserval looklevat teed lõpuks üles jõudsime, oli nähtavus null ja tuul kogus tuure. Ja nüüd ta siis lõpuks tuli, see kauaoodatud paduvihm. Vaated jäid nägemata ja tõdesime fakti, et hea on, et matkama ei läinud.

Mis sa vihmaga ikka muud teed, kui sööd mõnes toredas kohas ja kujutad ette, milline imeline vaade siin ilusa ilmaga olla võiks.

Peale lõunauinakut vaatasime üle Praia lahesopi, kus muuhulgas asub Trattoria da Armandino. Vanahärra Armandi isiklikult võtab kõigilt tellimuse. Nii tore kogemus, et panime homseks ka laua kinni. Minu soovitus on sellel kohal igal juhul olemas!

Neljapäev, 21. aprill 2022

Pompei & privaatrand

Nagu lubatud oli, siis kaks saia ja oma aia apelsinidest värskelt pressitud mahl toodigi voodisse. Ei midagi üllatavat. Selline ongi hommikusöök Itaalia moodi. Kui šokolaadi-croissant’i suutsin ära süüa, siis suhkrusaia pakkisin kaasa. Ei või iial teada, millal jälle süüa saab.


Täna jalutasin mineviku radadel. Lõpuks ometi õnnestus aastasadadeks 6-7 meetrise tuhakihi alla mattunud Pompeis ära käia. Reisikirjad soovitavad, et mine kohale avamise hetkeks, siis saad suuremate massideta antiiklinna varemetes ringi uudistada. Kuna istusime Sorrentos ummikus, siis jõudsime Pompeisse 15 minutit peale kella 9. Õnneks olime piletid veebist ette ostnud ja nii pääsesime järjekorrata kiiresti sisse.

Jalutuskäik vanade roomlaste radadel toob üllatavalt hästi välja sajandite taguse maailma: elamud, saunad, teatrid, ärid, hotellid, tänavavalgustid, liiklusmärgid. Suur Vesuuv kõrgub otse Pompei varemete kohal.



Tund hiljem olid turistid Pompei vallutanud. Ma ikka ei ole suurte rahvahulkade inimene. Natuke üle kahe tunni suutsime sammaste, kivimüüride ja inimeste vahel vastu pidada, siis tekkis tahtmine üks kohalike poolt soovitatud Sorrento poolsaare tipus asuv privaatrand Baia di Ieranto üle vaadata. Täna ei ole küll rannailm, aga sobib hästi matkamiseks. Just see, mida vaja.

Teel avastasime, et sööma peab ka. Nii sattusime alustuseks Marina del Cantone’sse Mary rannarestorani. Toit on super ja teenindus ka. Sellise surfi ilmaga tulevad siia ainult põhjamaise karastusega eestlased. Kuna tahtsime õues istuda, siis tuli kotist jope välja otsida.

Peale tiramisud olin valmis matkaks. Kokku läbisin ainult neli kilomeetrit, aga tunne on nagu oleksin maratoni jooksnud. Mitte et ma päriselt teaks, mis tunne see on. Kui minnes läks tee valdavalt allamäge ning pool aega tegelesin pildistasime ja uudistamisega, sest iga järgmise nurga taga oli veel parem vaade. Tagasiteel tegin täpselt null pilti. Mööda konarlikke kivitreppe ja muud sarnast üles ronida oli katsumus omaette. Tegelikult on mega kogemus ja kindlasti külastamist väärt ettevõtmine. Õppige minu vigadest ja võtke vesi kaasa. Olgu öeldud, et meil vedas, kuna saime olla ainsad nii rannas kui ka teel sinna ja tagasi. Ideaalne vaheldus hommikusele rahvamassile Pompeis.



Costiera Amalfitana ehk Amalfi rannikutee on kindlasti Itaalia kauneim, piki rannikut kõrgel mere kohal kulgev maantee. See on vaatamisväärsus omaette. Kindlasti kohustuslik sõita ja soovitavalt valges. Hoolimata sellest, et tee on kitsas, tihti tekivad ummikud ning linnade juures on teeääred tihedalt täis pargitud, on selles kõiges oma võlu. Mäletasin valesti, et itaallased on liikluses kärsitud. Otse vastupidi, nendega võrreldes on eestlastel närvid läbi. Täiesti normaalne on, et kui keegi pargib või teeb muid manöövreid nii, et paneb kogu liikluse minutiteks seisma, siis teised ootavad kannatlikult. Kordagi ei kuulnud signaalitamist. Meil eestlastel on siit ikka kõvasti õppida.

Järgmised kolm päeva elame kahe kuulsa linna Positano ja Amalfi vahel asuvas Furores. Hotell „voolab“ mööda kaljut ülevalt alla. Iga tuba on eraldi korrusel ja õuest läheb trepp alla mereni välja. Lained loksuvad vastu kaljut ja vaade on võrratu.

Täna on tunne nagu elaksin telgiks, sest lained möllavad nii kõvasti nagu polekski kiviseinu vahel.

Kolmapäev, 20. aprill 2022

Sorrento

Olen Amalfi ranniku kohta kuulnud ainult kiidusõnu. Põhjusel või teisel pole ise Napolist ja Capri saarest kaugemale jõudnud. Asungi nüüd seda viga parandama.

Lennuk maandus Napolis korraliku hilinemisega. Kuna aega oli kulunud piisavalt, siis sõitsime otsejoones Sorrentosse. Alustuseks jalutasime vanalinna kitsastel tänavatel, mida ääristavad sidrunite ja Limoncello pudelite letid. Kollaste lettide vahele on eksinud ka mõned nahktoodetega kaubitsejad. Enam pole kahtlustki, et olen jõudnud Itaaliasse. Praegu on siin ilusaim aeg, kõik õitseb. Peaväljakult mere poole jalutades sattusime imelisse õisi täis aeda, mis viis ühe hotelli terrassile, kust üle mere paistab ka kurikuulus Vesuuvi mägi.



Õhtusöögiks olime broneerinud laua Lorelei restorani. Teenindus ja maitsed - perfetto! Kui tavaliselt tuuakse lauda menüü ja joogikaart, siis siin toodi lisaks ka õlikaart. Selles vallas esmakordne kogemus. Ei osanudki kuskilt otsast alustada. Kas valida pudeli, maakonna, lõhna või hoopis värvi järgi. Peale pikemat arutelu sai valitud õli, mille kohta on kirjutatud nii: emerald green with subtle shade of temperature yellow. Kõlab ju ilusti. Täna läks nii hästi, et magustoit ei mahtunudki. Nagu siinkandis kombeks, siis koos arvega toodi kõigile pits Limoncellot.


Öömaja Bruno ja tema proua juures on kogemus omaette. Sellist külalislahkust ei kohta just tihti. Tulles pakutakse soovijatele tass kohvi ja antakse tuppa kaasa pudel Itaalia vahuveini ehk spumantet, saad valida kuiva ja magusa vahel ning hommikusöök lubati voodisse tuua. Puhkus on päriselt alanud.

Laupäev, 26. veebruar 2022

Lõpuspurt

Peale kahe päeva tagust ülepingutust sain selgeks, et tervis veel päris korras ei ole. Jaksust jääb puudu. Siit ka põhjus, miks tuli teha siia vahele üks taastumispäev. Kõlab nagu päris sportlase jutt kohe.

Täna hommikul näitas termomeeter -15 ℃ ja tuulekülm pidavat lausa -20 ℃ olema. Kuna päike paistab, siis tegelikult nii külm ei tundu. Kõrgemal tõstuki peal hakkas nina mõnel korral külmetama, aga tegelikult oli äge suusapäev.


Lõunaks koguneme La Cave Des Creux’i prantsuse köögikunsti klassikat nautima. Tuleb võtta viimast, sest kõik hea saab ükskord otsa.


Oli see siis nüüd suusa- või gurmeereis? Oli vist mõlemat. Imeline ilm ja parim seltskond ning kõigematest kõigemad suusarajad. Lisaks maailmatasemel kokakunst ning taustajõudude täisteenindus. Merci!

Neljapäev, 24. veebruar 2022

EV104

Täna läks suurem osa meist matkale, mis mind isiklikult väsitas rohkem, kui kõik eelmised päevad kokku. Taaskord tõestatud, et mägedes jalgsi läbitud kilomeetrid ei ole võrreldavad meie koduvabariigis sama arvu kilomeetritega.


Julgen väita, et esimest korda siin oldud aja jooksul läks kõht päriselt tühjaks. Siit ka põhjus, miks premeerisin ennast lisaks sibulasupile ka Mont Blanci nimelise magustoiduga. Tegemist on prantsuse klassikaga, mis on tegelikult pärit hoopis Itaaliast Piemontest. Maitse üle ei vaielda, aga ootasin enamat. Tegemist on vermišelli kujuliseks vormitud magustatud kastanipüree ja vahukoorega, mis näeb antud juhul äge välja.


Täna võtsime korraks köögi üle ja meisterdasime kiluvõileibu. Õpetasin Costa Ricast pärit kokale Didierile selgeks esimese eestikeelse sõna „kiluvõileib“ ning pidulik õhtusöök sai alata.

Kolmapäev, 23. veebruar 2022

Gurmee³

Päikseline päev hommikust õhtuni. Enamusel meist õnnestus prillid ette päevitada. Mägedes on juba kord nii, et ükskõik kuhu suunas vaatad, ikka on miljonivaade.


Mul oli hea plaan, et võtan lõunaks ainult eelroa, et siis jaksab õhtul ka süüa, aga läks nii nagu tavaliselt. Mulle toodi hiigelkogus foie gras’ terriini, millest said teisedki osa. Nagu sellest veel vähe oleks, siis telliti jagamiseks Wagyu veiseliha ja kartuligratääni. Kas ma suutsin sellele kõigele ei öelda? Ilmselgelt mitte.


Peale lõunat veel paar kiiremat laskumist ja siis juba kodu poole punuma, sest täna on külakeskuses juustuturg. Kus on juust, seal olen ka mina. Ilma juustuta Prantsusmaalt lihtsalt ei minda koju. Aamen.

Õhtul tuli dressid kleidi vastu vahetada ja lokid pähe teha, sest kolme tärniga prantsuse peakokk Yannick Alléno juba ootab.

Lõunasöögil valisin teadlikult ainult eelroa just sellepärast, et täna on meie kokal vaba päev ja õhtul lähme restorani Le 1947. Kogemus õpetab, et seal mul sõnaõigust ei ole ja tuleb süüa täpselt nii mitu käiku, kui keegi kuskil köögis otsustab. Levinud reegel on seegi, et süüa saab pigem rohkem kui vähem, sest lisaks menüüs olevale tuleb lauda suurem hulk eel- ja järelkäike. Ja nii täpselt oligi. Võrratu maitseelamus.

Teisipäev, 22. veebruar 2022

Talvemuinajutt

Vastupidiselt eilsele on täna pilvitu taevaga karge talveilm. Nii kaugele kui silm ulatub katab kogu maad kohev lumevaip. Kuna öösel sadas, siis tuli täna pehmes lumes suusatada. See lihtsalt peab meeldima, isegi siis kui tegelikult eelistad töödeldud radu.


Ainuüksi imeliste vaadete pärast valisin täna kõige kõrgemad tipud vallutamiseks. Siia maailma katusele võiksin ennast kohe pikemaks ajaks unustada, isegi Mont Blanc paistab koju kätte. Kui üleval 2700 meetri peal hakkasid käed külmetama, siis all külas on päike nii soe, et eile maha sadanud lumi sulab silmnähtavalt.

Kuna lõunasöögi jätsin vahele, siis oli eriti tore, kui peale soojaveetünnis mõnulemist ootas laual sibula-juustu-spinati-quiche. Kui selle lõhna ja maitse veel pildile saaks.

Esmaspäev, 21. veebruar 2022

Tormised võlud

Nädalatagune ilmaennustus lubas, et täna tuleb üks korralik sajupäev. Ilmataat juba oskab sõna pidada. Üks jama selle asja juures muidugi on – suusamäele ei kiirusta. Kuna mulgi õnnestus lõpuks koroona läbi põdeda, siis täidan nüüd arsti soovitust ja võtan rahulikult. Täna läks nii, et just siis kui suusariided selga sain, tuli esimene entusiast peale ühte laskumist mäelt tagasi ja kinnitas minu veendumust, et õigem on see päev raamatu seltsis veeta. Veel pool tundi hiljem oli ka ülejäänud seltskond kodus tagasi. Võeti välja mängukaardid ja Ivo Linna hakkas laulma.

Mis sest, et suusataud oli mul täpselt null kilomeetrit, aga kõht läks tühjaks ikka. Võibolla ei läinud ka, aga kuna lõunaks oli broneeritud laud minu lemmikrestoranis, siis võibolla mõtlesin kõhu tühjemaks, kui see tegelikult oli. Palun mulle kaks austrit ja üks foie gras. See on selge menüüd vaatamata ja nii aastast aastasse. Tormise ilma tõttu jäid täna küll tantsud ära, aga muidu oli kõik superluks. Le Cap Horn on oma endises headuses või paremgi veel.


Algselt oli plaanis lõunale suusatada, aga viimasel hetkel mõtlesime ringi. Tagantjärele tarkus on, et suuskadel oleksin oluliselt kiiremini mäest alla saanud. Selleks et 2,5 km kauguselt restoranist koju saada, tuli istuda üle tunni autos. Lumetormile lisaks oli kitsas mägitee kiilasjääga kaetud ja kõik autod vajusid teelt välja. Kui kolm autot kraavis olid, pandi liiklus seisma. Ütlen ausalt, et ei oleks tahtnud seal kuristiku serval teelt välja libiseda. Osad kodanikud, kelle kannatus katkes, hakkasid jalgsi alla minema. Eranditult kõik nad kukkusid korduvalt – nagu komöödiafilmi vaatasin. Lõpuks tuli alt külast lumesahk ja ülevalt mäelt rajatraktor. Peale nende kahe „võimuvõitlust“ tagurdas lumesahk tuldud teed alla tagasi. Aega läks, aga tulema saime. Selle aja jooksul said mul bulgaarlasest autojuhiga kõik jutud räägitud. Muuhulgas sain teada, et sellist lumetuisku tuleb siinkandis ette kahe kuu jooksul korra. Kõlab nagu loto peavõit. Või kuidas?

Õhtul ikka veel sajab. Kindel on, et homme ärkan muinasjutulisel talvevõlumaal.

Pühapäev, 20. veebruar 2022

Courchevel

Täna keskpäeval istusime Tallinnas lennukisse ning kolm tundi hiljem maandusime Lyoni kesklinnas. Algne plaan oli minna Chambéry’sse, aga eile selgus, et õhuliiklus on nii tihe, et esimene võimalus sinna maandumiseks on alles õhtul kell 18.00. Nii otsustasime hoopis Lyoni kasuks. Kokpitis uudistamas käies sain teada, et meil veab, sest ilm on pilvitu ning üle mägede lennates pääseme suuremast raputamisest. Need võrratud vaated võtavad sõnatuks.


Kaks ja poolt tundi peale maandumist astusin välja väikebussist ja seisin ühe tuttava maja ees. Courchevel 1850, siin ma jälle olen ja hingan imelist mägede õhku.

Kuna aasta tagasi olid suusakuurordid harrastajatele suletud, siis jäi mul üks talv Alpides vahele. Viimati käisin siin täpselt kaks aastat tagasi. Oli minu viimane reis enne suurt lockdown’i.

Laupäev, 13. november 2021

Puhkus³

Kaks viimast päeva möödusid puhkamise tähe all. Eilne tipphetk oli jalutuskäik kõrvalkülla juba tuttavasse restorani lõunale. Sedakorda olime targemad ja ei hakanud taksot tellima. Kärutasime hoopis golfiautodega hotellikompleksi kõige viimasesse nurka ja jalutasime läbi jõe ning mööda mereranda kuni olimegi kohal. Del Place restorani julgen soovitada küll. Lisaks maitsvale prantsuse köögile leiab siit ka kohalikku kreooli kokakunsti. Boonuseks mõnus aafrikapärane melu ja miljonivaade ookeanile.

Nagu kõigil eelmistel hommikutel, nii ka täna, kui toauksest välja astun, võtab mind vastu mõnusalt soe kliima. Kell on alles 7 hommikul. Selliseid kohti maailmas väga palju pole, kus mul kordagi külm pole hakanud. Siin on minu paradiis.


Teised magavad. Mina istun basseini ääres ja naudin vaadet. Sellest ei saa vist kunagi küll. Alati on midagi vaadata. Kui hommikud on rahulikud, siis päeva peale läheb elu käima. Purjekad õõtsuvad, purjed sinise vee ja taeva taustal säramas. Kiirpaadid ja skuutrid kihutavad mööda. Aerulauaga sõitjad ja kajakid aerutavad piki rannaäärt. Snorgeldajad ujuvad edasi-tagasi. Paar korda on delfiinid käinud tervitamas.

Lõpetuseks natuke ajaloost. 16. sajandil märkasid Seišelli saari esimeste eurooplastena portugallased, neile järgnesid juba inglased, prantslased ja jälle inglased ning alates 1976. aastast on Seišellid iseseisev riik. See sama ajalugu on põhjuseks, miks nii kaugel maailma otsas on igal sammul tunda, kuulda ja näha tuttavat euroopalikkust.

Alustame kasvõi keelest. Tegelikult on Seišellidel kolm ametlikku keelt: inglise, prantsuse ja seišellikreooli keel, millest viimane on enimlevinud. See keel on erinevate Aafrika keelte segu tugevate prantsuse keele mõjutustega. Siit ka põhjus, miks alguses arvasin, et nad räägivad prantsuse keelt.

Enne koduteele asumist tutvume Aafrika väikseima pealinna Victoriaga, mis on muuhulgas ka Seišellide majanduslikuks ja kultuuriliseks keskuseks. Linn on oma nime saanud Inglise kuninganna järgi. Kõik inglisepärane on siin väga armastatud. Linna keskel seisab väike Big Ben. See on nii väike, et pidin kolm korda näidatud suunas vaatama, et seda märgata. Ka liiklus on vasakpoolne.


Seišellid on minu jaoks kauni looduse, eksootiliste loomade ja lindude, valgete liivarandade ning türkiissinise vee luksuslik kooslus. Seda troopilist paradiisi võib kokkuvõtvalt iseloomustada nii – päike, ookean, liiv ja suured graniitrahnud.

Neljapäev, 11. november 2021

Kohtumine kilpkonnadega

Seišellid eraldusid vanast mandrist 75 miljonit aastat tagasi, mis avas tee unikaalse looduskeskkonna kujunemisele. Inimesed asusid siia alaliselt elama alles 18. sajandil, jättes nii loodusele võimaluse säilitada unikaalsus meie ajastuni. Seišellidel kasvab kuus kohalikku palmiliiki, kuulsaim neist on seišellipalm oma maailma suurima seemnega ning üle 700 muu õitsva taime. Siin elab 250 linnuliiki, neist ligi 80 kohalikku päritolu, merikilpkonnad ja hulgaliselt teisi mereelukaid.

Mul oli kinnisidee, et pean nägema hiidkilpkonna. Siit ka põhjus, miks täna jälle laevareis ette tuli võtta. Käisime pisikesel Moyenne’i saarel, mis on tervenisti botaanikaaed, kus elavad muuhulgas ka hiidkilpkonnad. On maismaa- ja merikilpkonnad. Minul õnnestus kohtuda maismaakilpkonnadega, kes võivad elavad kuni 250 aastaseks. Kas teadsid, et kilpkonnad joovad vett ninaga mitte suuga. Väike lootus oli, et saame ujuda koos merikilpkonnadega, aga nemad jäid seekord tabamata. Hoolimata sellest oli veealune maailm põnev ja värviline. Ükskõik kus pea vee alla paned, kohe hakkab loodusfilm jooksma.


Kaheksa tunniga merel nägime palju ilusat loodust. Aga ka seda, et rannad on tühjad ja paljud hotellid suletud. Kohalikud räägivad, et nad sõltuvad täielikult Euroopa turistidest. Vaikselt on hakatud taas reisima, aga koroonaeelsesse aega tagasi on veel pikk tee minna.

Kolmapäev, 10. november 2021

Trosslaskumine

Tänaseks lubas äikesevihma, aga mida pole, seda pole. Päike paistab nagu kõigil eelmistel päevadel.

Käisime zip-line trosslaskumist tegema. Peale kohustuslikku kraadimist anti varustus kätte ja mägironimine üles sai alata. 30-kraadises kuumuses oli see juba paras väljakutse. Just siis kui puu otsast pähe kukkunud neoonroheline sisalik mu südame oli 100 korda kiiremini lööma pannud, saabusid instruktorid ja nüüd alles läks põnevaks. Kaheksa erinevat trosslaskumist panid emotsioonid möllama ning adrenaliinitase hüppas lakke.


Üliäge kogemus!

Teisipäev, 9. november 2021

Homaarid & kalad

Eile tegime tutvust oma hotellikompleksiga. Käisime suuremas rannas promeneerimas ning kõik poed said inventeeritud. Nüüd süda rahul, sest peale päikesekreemi ja plätude pole siin miskit huvitavat. Lõunaks pöördusime tagasi villasse, kus ootas maitsev lõunasöök - homaar ja puuviljasalat. Kahe toidukorra vahel õnnestus esimene raamat läbi lugeda. Õhtul sain osa viiekäigulisest homaari õhtusöögist.


Nüüd aitab puhkamisest. Täna on kalale minek. Homaaride vahele võiks ju oma püütud kala süüa. Plaanis oli tuunikala kätte saada. Kolm tundi katsetamist ei kandnud vilja. Et turistid negatiivse emotsiooniga ei lahkuks, tuli lõpetuseks lasta neil väiksemaid ahvenalisi püüda. Trofeekalaks oli üks veidi suurem tundmatu kala. Kohalikud meie saagi üle väga ei rõõmustanud, aga ise olime sillas. Ühe mehe prügikala on teise mehe vääriskala. Viisime kogu kupatuse oma kokale, kes valmistas maitsva pidusöögi. Nii hästi läks, et jätkub veel homsekski.



Enam ei olegi üllatus, et Aafrikas saab tähistaeva all õues dušši all käia taustaks rohutirtsude sirin ja muud looduse hääled. Nagu muinasjutt.

Pühapäev, 7. november 2021

Seišellid

Eile peale õhtusööki uinusin sekundiga. Täna ärkasin vara mingisuguse linnu häälitsuse peale. Ja see ei olnud kukk. Etteruttavalt olgu öeldud, et erinevad looduse hääled äratavad siin igal hommikul ja vahel ka öösel.

Oli juba magatud küll. Trikoo selga ja varahommikune suplus basseinis. Siis ronisin mööda džunglirada alla privaatranda ookeani laineid püüdma. Ma pole kindel, et kunagi varem otse voodist ujuma olen suutnud minna, aga kuna siin nii vesi kui õhk hommikul kell 8 on 27 kraadi, siis on see isegi minusuguse külmavarese jaoks tehtav.


Seejärel kiirustasin mööda džunglirada üles tagasi. Natuke kõhe on ka, sest selle suure lopsaka rohelisuse sees on kuulda erinevaid hääli. Palmilehed ja kõik muud lehed sahisevad. Etteruttavalt olgu öeldud, et krabid, sisalikud, lendrebased ja väikesed vöödilised hiirelaadsed loomad on igapäevased teekaaslased. Lisaks on võimalik kookospähkliga pähe saada.


Teist aastat järjest on märksõna privaatsus. Kohe kui oma aiast välja astud, tuleb mask ette panna. Siit ka põhjus, miks palju aega villas veedame. Soovi korral tuuakse ka toit sobival ajal ja soovitud kujul koju kätte. Nii ongi, et hommikusööki naudime oma terrassil ja ainsad, kellega toidu eest võitlema peame on gekod. Kohe kui valvsuse kaotad, on nad taldrikus ja kugistavad sinu egg royale’i.

Peale lõunasööki läksin massaaži. Poolteist tundi hiljem lõhnasin nagu kookospähkel ja mõnus ning lõõgastunud oli olla. Lõpetuseks jõin ära terve pähkli kookosvett. Selline on „signature massage“ Seišellide moodi. Pole üldse paha. Selge on seegi, et raha oskavad nad küsida 🙈

Meil on ilmaga vedanud, sest veel kaks nädalat tagasi sadas 24/7 vihma. Fakt on seegi, et olenemata aastaajast ei lange temperatuur mitte kunagi alla 22°C. Etteruttavalt olgu öeldud, et mina ei näinud termomeetril 27 väiksemat numbrit.

Täna otsustasime lõpuks kohaliku eluga tutvuda. Õhtusöögi restoran asub lühikese jalutuskäigu kaugusel kõrvalkülas. Kuna tänavavalgustust pole ja kõnniteid ka pole, siis turvalisuse kaalutlustel otsustasime takso võtta.

Kohalikust toidust nii palju, et siinne kreooli köök on suuresti Prantsuse ja India mõjutustega. Seišellide köögi aluseks on erinevad mereannid, riis, eksootilised puuviljad ja karrid. Populaarsed on ka kohalikest puuviljadest valmistatud magustoidud ning jookidest vaniljetee ja värskelt pressitud mahlad. Kohvihoolikute jaoks on olemas ka kohv.

Laupäev, 6. november 2021

Otsetee paradiisi

Tegin enda peal inimkatseid ja tõestasin, et maskiga saab päris edukalt magada. Uni peab muidugi keskmisest suurem olema. Lasin tooli voodiks, panin helisummutavad kõrvaklapid pähe ja tõmbasin teki üle pea. Palun mitte unustada, et K95 mask oli kõik see aeg minu kaaslaseks. Ise ka hästi ei usu, aga kaheksa lennutundi läksid sõna otseses mõttes lennates.

Juba teist aastat järjest on Madagaskar ülejäänud maailma jaoks lukus. Tõe huvides olgu öeldud, et kirjade järgi on alates tänasest lennud Euroopast siiski jälle lubatud, aga meie reisiotsus oli tehtud palju varem. Seega istusime eile õhtul lennukisse ja täna lõunaks kohaliku aja järgi maandusime hoopis Mahé nimelisel paradiisisaarel.

Kui lennukist lõpuks pääsesime, läbisime passikontrolli, PCR-testi kontrolli, vaktsineerimise tõendi kontrolli, reisikindlustuse kontrolli, hotelli vautšeri kontrolli ja tagasisõidupileti kontrolli.

Pealaest jalatallani kontrollitult istusime väikebussi ja loksusime mööda külavahe- ja mägiteid Seišellide suurima saare Mahé ühest otsast teise. Viimased kilomeetrid hotelli territooriumil üles mäkke tegime golfiautodega. Kõik vintsutused ununesid sekundiga, kui oma uue kodu terrassile astusin. Vot see ongi paradiis.


Seišellid on 115 troopilisest saarest koosnev arhipelaag, mis asub India ookeanis 1500 kilomeetri kaugusel Aafrika mandri idarannikust. Iga saar on oma nägu. Enamus saartest on asustamata. Saareriigi rahvaarv on ca 97 000, kellest valdav enamus elab Mahél. Selle saare ilmes domineerivad suured mäed ja lopsakas troopiline taimestik ning saart ümbritsevad 75 liivaranda.


Nüüd on asi ametlik. Kaua oodatud puhkus on päriselt alanud.

Laupäev, 21. august 2021

Piemonte. Maggiore järv.

Kuna kõik külalised peomajja ööbima ei mahtunud, siis valisin Cascina San Michele veinimõisa, mis asub keset maalilist ja Piemontele nii omast viinamarjaistandustega kaetud kuppelmaastikku. Hommikusöögile järgnes inspireeriv jalutuskäik viinamarjade vahel. Siia võiksin ennast kohe pikemaks ajaks unustada.


See ka põhjus, miks ikka ja jälle olen nõus Piemonte tulema. Õnneks on ühed ägedad Eesti mehed täitmas oma unistust ja võtnud plaani siia kanti hotell ja restoran rajada. Täna jalutasime nende valdustes ning unistasime koos nendega. Hoian pöidlaid pihus, et kõik läheks plaanipäraselt ja juba pea aasta pärast on siin üks tore ja natukene nagu oma koht, kuhu tulla akusid laadima ning head toitu ja veini nautima. Miks mitte ka sünnipäeva pidama?

Eelmise sügise reisist jäi kripeldama Maggiore järv, mis on Garda järel suuruselt teine järv Itaalias. Täna õnnestus ka sellele järvele pilk peale visata. Ei saa salata, ilus on. Itaalias on ju kõik ilus, aga minu südames hoiab esikohta endiselt Garda.


Lõpetame seal, kus alustasime. Oleggio on laupäeva õhtul hoopis teisest puust kui kolmapäeval pool tundi enne siesta algust. Inimesed on tänavatel ja ilma broneeringuta naljalt lauda ei saa. Päris mitu kohta tuli läbi käia, enne kui süüa anti.

Reede, 20. august 2021

Pidu

Piduliku päeva alustuseks jõudsin ära oodata tüüpilise Itaalia hommikusöögi - sai, sai ja veelkord sai. Natuke moosi oli ka.


Lisaks Eesti Vabariigile on meil täna teinegi juubilar. Pidustused algavad veinimõisa külastamisega. Peoperemees on välja valinud Piemonte ühe vanima Fontanafredda veinimõisas, mis on asutatud Itaalia kuninga Victor Emmanuel II poolt. Lisaks mõisa kirevale ajaloole tutvustati veinitootmise tagamaid ja nagu sellistel puhkudes tavaks, saime maitsta ka siinset toodangut.

Lõunasöögile järgnes siesta, millele omakorda järgnes meeleolukas sünnipäevapidu koos basseini ja tantsuga.

Neljapäev, 19. august 2021

Cinque Terre vol2

Ei kummitanud! Peale hommikusööki uitasin veel natuke mööda kindluse müüre ja koridore ringi. Seejärel kihutasime taasavastama 2011. aastal käidud radu.

Cinque Terre on Liguuria piirkonnas La Spezia linnast läänes asuva Riviera di Levante kaljuse ranniku viis küla: Monterosso al Mare, Vernazza, Corniglia, Manarola ja Riomaggiore. Rannajoon, külad ja neid ümbritsevad mäenõlvad moodustavad Cinque Terre rahvuspargi, mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Sajandite jooksul on elanikud ehitanud sakilisele ja järsakuid täis maastikule terrassid kuni mere kohal kõrguvate kaljudeni välja. Külad on omavahel ühendatud iidvana jalgrajaga ning rongi- ja paadiliiklusega, kuid väljastpoolt neile autoga ligi ei pääse.

Auto jätsime La Speziasse ning astusime rongi. Kohe sai selgeks, et täna tuleb teistega maid jagada. Esimene peatus Riomaggiore, kus pastelsetes toonides majad klammerduvad kaljudele, millelt avaneb vaade abajatesse, kus hulbivad värvilised kalapaadid. Kõik kohustuslikud turistipildid said tehtud.


Riomaggioret ja 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel asuvat Manarolat ühendab Via dell’Amore ehk armastuse tee. Kahjuks on see praegu varingu tõttu suletud ja meil tuleb taas rongi peale minna. Täpselt nii nagu 10 aastat tagasi.

Järgmine peatus ongi Cinque Terre vanim küla Manarola. Peale segadust piletikontrolöriga, kellelt saime muuhulgas teada, et Itaalias on reegel, et kui oled kuskile sihtkohta pileti ostnud, siis varem rongist maha tulla ei tohi. Lisaks selgus veel tõsiasi, et Cinque Terre polegi Itaalia, vaid omaette riik. Kogu jutt tundus piisavalt ebaloogiline, et seda mitte puhta kullana võtta. Läks aega, aga tulema saime.

Külake elatub veinitootmisest, turismist ja kalapüügist. Väidetavalt on siinsed mereannirestoranid ühed Itaalia parimad. Siit ka põhjus, miks just Manarolas otsustasime lõunat süüa. Kui Riomaggiores oli rahvast oodatust vähem, siis siin on küll inimesi rohkem kui võiks. Hoolimata sellest, et restoran on restoranis kinni, ootavad inimesed järjekorras ukse taga, et süüa saada. Augustis valdav osa Euroopast puhkab. Lisaks siseturistidele on siin ka arvestatav kogus naaberriikide puhkajaid.


Manarolast Cornigliasse läksime ülevalt mägedest mööda iidset jalgrada. Eelmisest korrast ongi eredalt meeles lõõskava päikese käes viinamarjapõldude vahel kitsal rajal matkamine. Ja need imelised vaated kaljusele rannikule ja terrassidel paiknevatele viinamarjaistandustele. Ainuüksi vaadete pärast tasub see eneseületus ette võtta. Selle ilu kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu. Boonuseks seegi, et siin ei ole turistimasse, sest nemad sõidavad all rongiga.



Poolteist tundi hiljem olengi nende samade viinamägedega ümbritsetud ja kiviste terrassidega mäe tipus, kus asub viiest külast keskmine - Corniglia. Siin on aeg justkui seisma jäänud. Corniglia on küladest ainus, mis ei asu mere ääres, vaid mäe otsas. Siit ka põhjus, miks rongijaama jõudmiseks tuleb astuda trepist veel täpselt 377 astet allapoole.


Järgmine peatus on järjekordne värviliste majadega kaluriküla Vernazza. Kuna täna on ideaalne rannailm, siis on inimesed kogunenud pisikesele sadamaalale puhkama. Eestlasele on siin ilmselgelt liiga vähe ruumi, aga teistele vist meeldib. Nüüd on õige aeg lubada endale üks gelato.

Lõpetuseks sõidame rongiga otse randa. Viiest Cinque Terre külast suurimas ja põhjapoolseimas Monterosso al Mares on avarasse lahte avanev liivarand. Kuna kümme aastat tagasi ööbisime just selles külas, siis oleksin nagu koju jõudnud. Kahjuks ei taibanud hommikul ujumisriideid kaasa haarata ja nii jäi ujumine seekord ära. Jalutasime hoopis vanalinna, kus tegime õhtuoote ning siis kiirustasime rongi peale ja sõit tagasi algusesse võis alata.

Täna õhtul hakkab üks eestlastest sõpruskond kogunema Alba kanti. Olime jätnud kõik otsad lahti, aga välkkoosolek otsustas, et istume need kolm tundi autos ära ja oleme homseks ilusti kohal. Majutuse saime Montegrosso d’Asti’sse. Enne magama minekut tõestasin endale, et üks vitello tonnato mahub isegi siis, kui tegelikult ei mahu.

Oli see vast päev. Hommikul ärkasin Toscana päikese all, päeval matkasin Liguuria maaliliste külade vahel ning õhtustasin Piemontes.

Kolmapäev, 18. august 2021

Toscana. Fosdinovo.

Kuu aega tagasi, kui saabus juubelikutse, ei osanud keegi arvata, et meil koduvabariigis augusti keskel sügis käes on. Seda suurema rõõmuga astusin täna lennukisse ja juba kolm tundi hiljem võttis vastu südasuviselt soe Itaalia.

Lennujaamast minnes keerasime esimesse asulasse sisse. Põhjuseks tühi kõht ja see, et kell oli kohe kaks saamas. Kogemus õpetab, et söögiajad on Itaalias pühad ja nendest peetakse rangelt kinni. Kõik endast lugupidavad söögikohad peavad siestat. Nii istusimegi Oleggio peaväljakul ainsasse avatud kohta maha ja ei pidanud kahetsema.


Julgen väita, et igas Itaalia külas või selle vahetusläheduses on vähemalt üks keskaegne kindlus. Mitmes neist ööbida saab? Kas kummitab ka?

Tänane sihtpunkt Fosdinovo saigi valitud ainult sellepärast, et siin saab päris lossis magada. Tegelikult on siin muuseum ka. Alustuseks antakse sulle üks mehine võtmekimp, millega tuleb avada viis erinevat väravat ja ust, et oma tuppa pääseda. Lisaks saab muuseumis 24/7 vabalt ringi kolada. Käike ja treppe on omajagu. Mitu korda eksisin ära, aga lõpuks õnnestus ikka oma tuba üles leida. Äge kogemus.


Kui esimesest lossi vaimustusest üle sain, läksime jalutama. Viie minutiga õnnestus mööda kitsaid keskaegseid tänavaid küla ühest otsast teise jõuda. Täielik tühjus. Inimesi pole ja süüa ei anta. Üks restoran siiski on avatud, aga seal on kõik lauad broneeritud.

Sellistel hetkedel aitab Tripadvisor. Veerandtunnise autosõidu kaugusel Fosdinovost asub imelise vaatega restoran Locanda de Banchieri. Hea on, et polnud aega süveneda, muidu poleks arvatavasti tulnudki, sest minul isiklikult ei olnud kõht veel tühjaks läinud.

Kui olin avaldanud soovi süüa üks käik, kutsuti köögist peakokk, kes alustuseks küsis, et kas ma ikka tean, kes ta on. Minu eitav vastus oli talle pisut ootamatu. Selgus, et tavalisel tullakse siia ainult tema pärast ja kui tulime traditsioonilist Itaalia toitu otsima, siis oleme küll vales kohas. Google’i abiga sai selgeks, et siin toimetab meisterkokk Giacomo Devoto isiklikult.

Kuigi see pole koht, kuhu tullakse ühte käiku sööma, siis peale läbirääkimisi peakokaga tehti mulle erand ning sain oma ühe roa. Päris raske oli kõigi nende ahvatluste seast see üks ja ainus välja valida, aga hakkama sain.


Peagi leidsime ühise keele ja tegime Itaalia ühele hinnatuimale kokale selgeks, et tegelikult meile meeldib fine dining ja oskasime kaasa rääkida nii toitude kui ka veinide keeles. Juhtus nii, et mida aeg edasi, seda rohkem hr Devoto meie laua juures viibis. Rääkisime toidukunstist, veinidest, reisimisest ja kõigest muust. Vahetasime isegi telefoninumbreid. Ilus, maitsev ja külalislahke on märksõnad, mis tulevad siit minuga kaasa. Nautisin õhtut väga.

Locanda de Banchieri tuleb kindlasti tagasi tulla ja soovitavalt tühja kõhuga. Lisaks restoranile on siin neli tuba külaliste majutamiseks.