reede, 19. veebruar 2021

Head aega, paradiis!

Just siis kui olin kohvrist välja otsinud tutimütsi ja sisenenud eitusfaasi, saabus info, et meie lennuk on katki ja praegu otsitakse asendust. Ütlen ausalt, et kellelgi meist ei oleks midagi selle vastu, et veidi kauemaks siia paradiisi jääda.


Mul on nüüd kaks täiesti erinevat Tansaania kogemust. Kaheksa aasta tagune reis metsiku looduse taktis on siiani eredalt meeles. Seda seitset päeva elu keset loodusfilmi ei vahetaks ma mitte millegi vastu. Hoolimata sellest, et siis tuli hakkama saada meie jaoks nii tavapäraste mugavusteta nagu elekter, soe vesi, Internet ja pehme voodi. Magamata öid oli tol korral rohkem kui mitu. Ka põhjuseid selleks oli rohkem kui üks. Lisaks kuumusele ja padja, madratsi ning teki puudumisele on siiani meeles ärevusetunne, mis tabas, kui keegi mu kõrva ääres teisel pool riidest telgiseina matsutama hakkas. Lõvi? Ninasarvik? Elevant? Kaelkirjak? Sekundi murdosa jooksul käis peast läbi terve plejaad erinevaid loomi. Sel ööl ei maganud ma silmatäitki. Hommikul selgus, et see oli hoopis sebra, kes mu une viis.

Nostalgitsen veel natuke. Teine mälestus, mida on võimatu unustada, leidis aset peale pikka päeva Ngorongoro kraatris, kus muuhulgas õnnestus lõvile meetri pealt silma vaadata. Kui laagripaika jõudsime ja oma safariautost välja astusime, oli üks janune elevant parajasti ametis meie pesuvee ära joomisega. Me ei olnud kadeda ka. Niikuinii oli paras väljakutse igaõhtune külma dušši all käimine.


Ja toitusin ma tol korral peamiselt banaanidest ja veest. Vahel sundisin ennast ka kuiva riisi sööma. Kuna palavus oli Aafrikale vastav, siis söögiisu väga polnudki. Siit ka põhjus, miks päris mitu kilo kergemana õnnestus kodumaale naasta.

Kuigi temperatuur oli ka nüüd ööpäevaringselt 28 kraadi, siis kilogrammidega sel korral nii hästi ei läinud. Põhjuseks Kaplinnast pärit kokapoiss. Kolm korda päevas oli laud kohalikest mereandidest, puuviljadest ja muust paremast lookas. Tema vastlakuklist ei saa ma vist kunagi üle.

Lõpetuseks. Veel turvalisemalt reisida täna ei olegi võimalik. Viimased 10 päeva oleme elanud omas mullis. Ei mäletagi, millal viimati sõna otseses mõttes puhkasin. Vahelduseks ääretult mõnus. Taas tõestatud, et maailm on igast nurgast avastamist väärt.


Thanda saar. Aitäh! ❤️

neljapäev, 18. veebruar 2021

Kohtumine vaalhaiga

Kolm päeva tagasi tegime esimese katse vaalhaid näha. Saime korralikult paadiga lainetes hüpata, aga maailma suurim kala jäi tabamata. Lohutuseks viidi korallide vahele snorgeldama. Nagu loodusfilmis. Kui vingumiseks põhjust vaja, siis vesi on natukene liiga soolane.

Täna katse kaks. Viimaks jõudsime ära oodata tuulevaikse ilma. Ärkasime äratuskella peale ja kihutasime kohta, kus vaalhaid käivad veepinna lähedal hommikust söömas. Otsisime, aga ei leidnud. Kohalikud räägivad lugusid sellest, kuidas tippajal on mõnikord korraga kuni sada hiigelkala. Nii tihe pidi olema, et paadiga ei mahu sõitma.

Sattusime hoopis keset delfiinide paraadi. Täitsa nunnud loomad nemadki.


Ikka veel ei tahtnud alla anda. Paadimehed suhtlevad omavahel telefoni teel. Päris mitu korda tuli info, et kuskil on vaalhaid nähtud, aga juba on ta sügavale ära läinud. Kuni saabus kõne, et teda on nähtud. Pöörasime otsa ringi ja kihutasime kohale. Maskid ees, lestad jalas ootasime. Järsku hakkas Sean karjuma, et nüüd ruttu vette. Ma ei jõudnud veel arugi saada, kui juba hüppasin tundmatusse. Kohe kui pea vee alla panin, nägin maailma suurimat kala enda all. Täpselt selline täpiline oligi nagu piltidel näinud olen. Ja nii suur. Ulme. Järgmisel hetkel oli ta kadunud. Siiani ei usu, et vaalhaiga koos ujusin. Hea on, kui mõelda ei lasta.

Samal ajal kui meie maailma suurimaid kalu taga ajasime, oli randa püstitatud uhke beduiinitelk koos kõige muu sinna juurde kuuluvaga. Ka riietus on neil juba teemasse sobiv.


See on uskumatu, kuidas meid iga päev üllatatakse. Kõik lõuna- ja õhtusöögid on erinevates kohtades ja temaatilised ning kordumatud. Põnev on jälgida, et kuhu siis seekord hakatakse pidulauda sättima. Nad suudavad seda teha vaikselt ja salaja. Mingi hetk avastad, et kuulge, seda lauda siin varem ei olnud ju. Ja järgmiseks hommikuks on kõik jälle kadunud. Pole jälgegi kinoseansist, pitsaõhtust või laes rippuvatest sõbrapäeva roosidest. 

Juhuse hooleks pole midagi jäetud. Kõik on viimase detailini läbi mõeldud. Alustades kaunistustest, toidust, kokteilidest ning lõpetades muusika ja riietusega. Täna läks nii hästi, et ka meile anti teemakohased riided selga. Nad ütlesid, et kuna me Sansibarile ei saanud, siis tõid nad selle meile siia. Imeline.

kolmapäev, 17. veebruar 2021

Vastlapäev & kinoõhtu

Kuna siin on levinud mõtteviis, et küsi ja sulle antakse, siis ütlesime eile hommikul naljaviluks, et meil on täna vastlapäev. Siis me sööme hernesuppi, seajalga ja vastlakuklit. Ning liugu laseme ka.

Uskuge või mitte, aga õhtul serveeriti meile Aafrika tähtede all hernesuppi. Ma ju ei söö hernesuppi, aga seda siin võin süüa kasvõi iga päev. Üllatused sellega ei lõppenud. Järgmisena toodi lauda terve siga. Ülimaitsev. Selleks hetkeks olime veendunud, et magustoiduks on vastlakukkel. Nii täpselt oligi. Ma ei ole mitte kunagi varem nii head kuklit saanud. Päriselt ka. Kuni tänaseni ei kuulunud vastlakukkel minu lemmikute hulka. Nii ütlesin ka meie Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit kokale. Parimad vastlakuklid minu elus. Nad otsisid Internetist retsepti ja tõlkisid selle Google’i abiga ära. Respekt!


Endiselt vastlagurmeest joovastuses hakkas kostma tuttavat meloodiat. Peale mõningast hämmingut nägime, kuidas mööda randa sõidab meie poole vilkuvates jõulutuledes traktor, mille taha on kinnitatud ratastega saan. Lähemale jõudes avastasime, et saan on värvitud sini-must-valgeks ja see tuttav laul kõlas nii „Küll on kena kelguga hangest alla lasta...“. Ronisime saani ja saime oma vastlaliu ka tehtud. Tõestatud, et ka lumeta saab vastlatunnet tunda. Olime sõnatud ja õnnelikud. Selline Aafrika moodi vastlapäev mulle igal juhul meeldib.


Kui esimestel päevadel anti meile lootust, et tuul vaibub ja saame kalale, siis tänaseks on selge, et tuulest pääsu pole. Hoolimata sellest on kõik veespordi harrastajad leidnud oma. Lisaks snorgeldamisele on minu vaieldamatuks lemmikuks seabob, millega saab käia lähedal asuvate korallide juures veealust elu uudistamas. Mustmiljon erinevas suuruses värvilist kala, sinised ja punased meritähed, kaheksajalad, merisiilikud. Isegi raikala on õnnestunud paar korda kohata. Nagu ujuks lõputus akvaariumis.


Tänane päev erines teistest sellepoolest, et peale järjekordset imelist õhtusööki korraldati meile välikino seanss. Hiigelsuur ekraan oli mereranda üles pandud ning vaibad ja diivanid kohale tassitud. 


Isegi popkorn toodi lauda. Film „Chasing Coral“ naelutas kümme eestlasest reisiselli pooleteiseks tunniks ekraani ette. Taustaks lainete kohin ja tähistavas. Elu on ilus.

pühapäev, 14. veebruar 2021

Kohtumine loodusega & sõbrapäev

Oleme nagu Robinsonid, kes on kümneks päevaks üksikule saarele sattunud. Ainult selle vahega, et lisaks meile on siin arvestatav kogus abistavat personali. Tänastes teistmoodi oludes me mujale ekskursioonile minna ei kavatse, vaid võtame oma paradiisisaarest viimast.


Kuna saar on ainult kaheksa hektarit suur, siis mööduvad päevad rahulikus kulgevas tempos. Kord päevas jalutame ümber saare. Kaua käik aega võtab sõltub sellest, kas minna mõõna või tõusu ajal ning kas omal käel või kutsume kaasa kohaliku floora- ja faunahuvilise. On selgeks saanud, et oma käel õnnestub saarele ring peale teha 10 minutiga. Kui Sean kaasas on, siis läheb poolteist tundi. Tema loodusõpetuse tunnid lihtsalt haaravad kaasa. Tänu Seani veenmisoskusele hoidsin käes meritähte, millimallikat ja krabi.



Esimest korda elus nägin austrikolooniat. Ei teadnudki varem, et tõusu ajal, kui austrid vees on, teevad austrikarbid ennast lahti. Mõõna ajal jälle sulguvad. Kinnisesse karpi jääv vesi hoiab neid järgmise tõusuni elus.


Puudutasin hiiglaslikku kaheksajalga, kes imes oma kombitsaga nagu iminapaga. See oli ehmatav kogemus. Kohtusin ka merisiilikute ja merikurgiga. Veel õnnestus tutvuda maailma kõige nunnuma kalaga - kerakalaga.


Saar on täis erinevas suuruses krabisid. Nendest pääsu pole. Pidevalt tuleb jalge ette vaadata, et mõnele peale ei astuks. Esimestel päevadel oli päris hirmus. Pimedas ehmatasin ja karjusin korralikult, kui nad üle varvaste jooksid. Mida aeg edasi, seda rohkem üksteisega harjusime.


Kui eile saime vahelduva eduga vihmahoogusid tunda, siis tänase sõbrapäeva puhul tuli päike välja. Mis omakorda tähendas, et tuli hakata varju otsima. Lisaks võrkkiigele omastasin ühe mereäärse baldahhiini. Hea raamatut lugeda.


Täna saime tunda saare elu valu. Öösel läks elekter ära. Meie jaoks see hull katastroof ei tundunudki. Natuke palav oli magada, aga saime hakkama. Kaaluti juba varianti, et meid saadetakse paariks päevaks Sansibarile. Minul isiklikult on Sansibarist ainult head mälestused, aga tänastes oludes ei tundunud mõistlik kohalike sekka minna. Seega keeldusime oma saarelt lahkumast. Meie õnneks lennutati helikopteriga generaatori varuosad pealinnast kohale. Õhtuks oli elekter tagasi ning sõbrapäeva õhtusöök sai alata.


Pidulik eine murul koos homaari ja šokolaadikoogiga. Nagu näha, siis terve päeva jooksul pole rooside ja punaste detailidega koonerdatud.

neljapäev, 11. veebruar 2021

Hello Africa

Eile õhtul õnnestus üle pika aja jälle lennukisse astuda ning täna varahommikul maandusime Tansaania suurima linna Dar es Salaami rahvusvahelisel lennuväljal. Peale kolme turvakontrolli istusime järgmisesse lennukisse ja juba paarkümmend minutit hiljem võttis meid vastu Mafia saar. Lendasime helikopteriga veel 20 kilomeetrit mingis suunas, kus ootas keset türkiissinist vett Thanda nimeline paradiisisaar. Meid tervitati tantsu, laulu ning rikkaliku hommikusöögiga.


Nii saigi traditsioonilisest suusapuhkusest Alpides ootamatult ja üleöö päikesepuhkus keset India ookeani. Ise ka veel ei usu, et päriselt siin olen.

Ega kõik nii roosiline ka ole. Kui varahommikul esimesest lennukist välja astusime, võttis meid vastu troopiline paduvihm. Ja tegelikult ei olnud helikopterit ka esialgu plaanis, aga tugeva tuule tõttu laevad täna lihtsalt ei sõida.

Kuna temperatuur nii õhus kui ka vees on 28 kraadi, siis aklimatiseerumise mõttes on põhjamaalasele parimad tingimused. Broneerisin õhtuks massaaži ja asusin basseini äärde vaadet ja kookosvett nautima. 


Kookospähklid on hetk tagasi siitsamast palmi otsast võetud. Ise nägin. Võib vist öelda, et puhkus on alanud.

laupäev, 31. oktoober 2020

Como järv. Bergamo.

Hommikul tuli miljonivaade otse voodisse. Mingi nurga alt paistsid ka lumised mäetipud. Üldse ei kiirustanud ärkama. Poleks tõusnudki, kui ei oleks pidanud hakkama lennujaama poole sõitma. 


Enne veel tõenäoliselt selle aasta viimane suvine õues söömine Bergamo südames. Päike oli sedakorda tähtsam kui tärnidega restoran. On ikka mõnus küll, kui oktoobrikuu viimasel päeval saab lõunatada ilma suusamütsi ja karupüksteta. Mõnele riigile kohe on antud ja kuhjaga.

Tunnistan ausalt, et sisimas isegi lootsin, et härra minister võiks jälle kõik otselennud ära keelata. Nii saaksin siia paradiisi kauemaks jääda...

Statistikast nii palju, et seitsme päevaga sai maha sõidetud 1300 kilomeetrit. Autos istutud tunde kogunes täitsa palju, aga asi oli seda väärt.

Lõpetuseks. Mina küll julgustan reisima. Tuleb arvestada mõningaste ebamugavustega ja natuke teistmoodi elukorraldusega ning rohkem peab mõtlema, et kuhu minna ja mida teha. Samas hullult ette planeerida ei ole mõistlik, sest isegi tundidega võib olukord kardinaalselt muutuda. Meie olime paindlikud ning jäime väga rahule.

reede, 30. oktoober 2020

Järved

13. sajandist pärineva Scaligeride kastelli jäänused on Sirmione kuulsaim vaatamisväärsus. Kindluse külastamiseks tuleb teha eelbroneering kodulehel, kus on kirjas, et korraga lastakse sisse kuni 30 inimest ja nii iga 45 minuti järel. Nende päevadega on selgeks saanud, et tänastes oludes pole vaja asju hullult ette planeerida. Siin näiteks oli meiega koos ringi kolamas veel täpselt kaks inimest.



Kindlus vallutatud jätsime Sirmione ja Garda järvega hüvasti. Uus järv kõigi oma võludega ees ootamas. 

Kaks tundi hiljem jõudsime sihtkohta. Como on hargikujuline järv, mille uhkuseks on kaunid mäed ning jõukad linnad. Juba sajandeid on Como järve ümbrus meelitanud turiste lähemalt ja kaugemalt.

Bellagiot peetakse maalilise Como järve kõige maalilisemaks kohaks. Ega siis Euroopa kõrgklass ilmaasjata just siia hakanud 19. sajandil oma luksusvillasid rajama. Tuntuim neist on Villa Melzi d’Eril. Kaunis neoklassitsistlik hoone oli hertsog Francesco Melzi d’Eril’i, Itaalia asepresidendi residents, mille juurde kuulub üks esimesi inglise stiilis kavandatud aedu Itaalias.

Põrutasimegi otsejoones järve kolme haru ristumiskohas asuvasse Bellagiosse. Kui autost välja astusin, selgus, et olin kogemata valinud restorani, mis asub legendaarse Villa Melzi kõrval. Nii õnnestus ka see arhitektuuripärl koos oma imelise aiaga ära näha.

Selgeks on saanud, et lõunasööki tasub panustada, sest õhtul võib juhtuda, et tuleb leppida lähimas poes pakutavaga. Etteruttavalt olgu öeldud, et täna just nii juhtubki. Omal nahal kogetud fakt on seegi, et Michelini soovitusega restoranid on tihti soodsamad kui samaväärsed meil koduvabariigis. Kõlab uskumatult, aga nii on.


Kõht maitsvat toitu täis otsustasime teisele kaldale praamiga sõita. Piletid ostetud, ootasime oma korda. Praam tuli ja osad autod lasti peale. Hetk hiljem sõitis praam minema. Peale mõningast hämmingut selgus, et seisime vales järjekorras ja siit saab mitmesse kohta. Nii läksime Varenna asemel hoopis Cadenabbiasse.

Kuna öömaja oli võetud teisele poole järve Dervio lähistele, siis tänu praami intsidendile saime järvele praktiliselt ringi peale tehtud. Mida põhja poole jõudsime, seda lähemale tulid lumised mäetipud ning liiklusmärgid teavitasid, et Šveits pole enam kaugel. Tõdesime, et järve põhjaosa rannik on hõredama asustusega kui lõunaosa rannik, aga looduse iluga pole siin kuskil kokku hoitud. Kirjeldamatu vaatega valge häärber Maison Blanche oli seda pikka sõitu igati väärt.


Ega siin muud teha polegi, kui imetleda mägesid ja järve ning veel kord mägesid ja siis jälle järve. Tõeline puhkus!

neljapäev, 29. oktoober 2020

Garda järv

Täna on Itaalias vähemalt üks maakond, kus saab peale kella kuut süüa. See selgus muidugi eile õhtul peale seda, kui täis kõhuga Riva del Gardasse jõudsime. Üllatus oli seegi, et Garda järve põhja osa asub Trentino-Alto Adige maakonnas, kus on oluliselt leebemad reeglid kui mujal riigis.

Põhjusega öeldakse, et hommik on õhtust targem. Ärgates avastasin ennast kõrgete mägede ja Itaalia suurima järve vahelt. Riva del Garda on imeline pärl Garda järve loode osas. Siiani arvasin, et Garda on surfarite ja jalgratturite paradiis ja minul siia asja ei ole. Täiesti vale ettekujutus. Isegi oktoobrikuu eel-eelviimasel päeval on siin meie mõistes suviselt soe. Ja ilus on ka. 


Jalutuskäigule Riva del Garda promenaadil järgnes matk mööda Busatte-Tempesta matkarada. Tõusime kohati päris kõrgele. Vaated järvele ja alla linnale võtsid sõnatuks. 



Statistikast nii palju, et läbisime kuus kilomeetrit. Aega läks natuke alla kahe tunni ja võtsime 261 tõusumeetrit. Numbrites pole kuigi palju, aga ära väsitas küll. Mask aitas sellele korralikult kaasa.

Siinkohal olgu öeldud, et kahe kuu taguse ajaga võrreldes on mask muutunud kohustuslikuks peaaegu kõikjal. Lisaks kauplustele ja restoranidele tuleb maski kanda ka tänaval. Maskis on teiste hulgas ka jalgratturid, jooksjad ja isegi looduses matkajad. Isiklikus autos ja toas ei pea maski kandma. 

Peale matka sõitsime järve ida poolset külge pidi lõunasse ning jõudsime päikeseloojanguks Sirmionesse. Linn asub samanimelisel poolsaarel, mida ühendab Garda järve lõunakaldaga kitsas maakael.

Kui kella kuueks oli kõht korralikult pitsat ja kala täis, siis tegelesime majutumisega. Kui uksest taas välja astusin, lõid kirikukellad seitse korda. Siin on lisaks söögikohtadele suletud ka kõik poed. Liialdamata saab väita, et kella seitsmeks on linn välja surnud. Polegi nagu Itaalia. Teadjamad väidavad, et tavaolukorras on tegemist selle kandi ühe suurima turismikeskusega.

kolmapäev, 28. oktoober 2020

Ravenna. Verona.

Sedakorda toimus hommikune linnatuur mööda Ravenna ajaloolisi munakivitänavaid. Alustuseks tuli käia ära kahe Veneetsia stiilis samba poolest tuntud keskväljakul – Piazza del Popolo’l. Väljak ja seda ümbritsevad hooned on veneetslaste poolt ehitatud 15. sajandil, kui Ravenna oli osa Veneetsia vabariigist.

Peale Rooma riigi lagunemist liikus maakonna kese Ravennasse, millest sai Bütsantsi impeeriumi tähtis osa. Just sel ajal 5. ja 6. sajandil ehitati paljud linna tähelepanuväärsemad kirikud. 

Mitut neist õnnestus täna külastada. Põhjuseks need samad kaunid mosaiigid, mille pärast siia enamasti tullakse. Galla Placidia mausoleum, San Vitale kirik, Sant’Apollinare Nuovo kirik, Neoniano ristimiskabel ja Arcivescovile muuseum said üle vaadatud. Kindlasti oma piletiraha väärt ettevõtmine. Esimest korda sel reisil nägin veel mõnda välisturisti, aga needki saab kahe käe sõrmedel üle lugeda.



Bütsantsi mosaiikidest lummatuna istusime taas autosse. Ees ootas Ferrara ja imeline lõuna ühes San Romano tänava kalarestoranis. Lõpuks sain oma kala. Tegemist on nii ägeda tänavaga, et isegi ilma söömisplaanita soovitan siin jalutada. Tänava otsas asub linna kõige tähtsam väljak järjekordsete suursuguste hoonetega.


Po on Itaalia pikim jõgi ning selle jõgikond võtab enda alla umbes 15% riigi pindalast. Sõitsime mööda Po äärt kuni keerasime üles Verona poole. Sellega jätsime Emilia-Romagna maakonnaga hüvasti. 

Tegelikult polnud Verona üldse kavas, aga kuna kell hakkas kuuele lähenema ja nälga surra polnud plaanis, siis tuli midagi ette võtta. Mulle isiklikult sobis, sest nii õnnestus ka Romeo ja Julia linn kiirkäigul üle vaadata. 

Esimesest hetkest armusin sellesse linna. Ma ei mõista, miks inimesed massiliselt Milanos käivad. Ostuhulludele soovitan hoopis Veronat. Siin on olemas kõik poed ning lisaks veel palju ägedat arhitektuuri ja ajalugu. Tegemist on ühe vanima linnaga Itaalias. Minul õnnestus näha ära legendaarne Julia maja rõdu, suuruselt kolmas Rooma-aegne amfiteater ning süüa Piazza delle Erbe’l üks kiire õhtusöök.

teisipäev, 27. oktoober 2020

Bologna. San Marino.

Itaalia gastronoomiapealinnaks peetavas Bolognas on palju söögikohti ja toiduturge. Linna ajalooline süda on ilus tellishoonete ja võluvate sammaskodadega tänavate ansambel. Keskaegsed paleed on kobaras ümber Maggiore väljaku, millel domineerib Püha Petronio kirik. Bolognia ülikool on Euroopa vanim ning auväärne Archinnasio oli selle esimene ametlik hoone. Täna asub siin raamatukogu. Juba ainuüksi siia siseõue võiksin ennast pikemalt unustada.

Kui kõik eelpool mainutu oli üle vaadatud, siis alustasime minuti pealt kell 10.00 linna ühe peamise vaatamisväärsuse vallutamist. 498 trepiastet hiljem olin täna teine inimene, kes seisis 97 meetri kõrgusel Asinelli torni tipus. Ronimine tasus ennast kuhjaga ära. 


Olgu öeldud, et tegelikult on siin kõrvuti kaks keskaegset torni. Teine on madalam ja viltune Garisenda torn. Need kaks koos moodustavad ikoonilise tandemi.

Hommikuse jalutuskäigu tulemusel on mul uus lemmiklinn Itaalias. Otsustasin, et Bolognasse tulen kindlasti tagasi. Nendest võlvitud kõnniteedest olen siiani lummatud. Enamuse ajast kõndisingi pilk taevasse pööratud.

Oli aeg teele asuda. Ootamatult olid kõik auto numbrid sinised. Eneselegi üllatuseks olime ületanud riigipiiri. Päris mitu serpentiini tuli võtta enne kui San Marino samanimelise pealinna ajaloolisse keskusesse jõudsime. Kujutan ette, mis siin tavaolukorras toimub, aga täna õnnestus mägilinna privaatselt uudistada. Lõunatasime raekoja esisel väljakul. Nii mõnus ja soe oli, et kuidagi ei tahtnud edasi liikuda.


Kas sina teadsid, et külastajate koguarvu poolest on San Marino Euroopa vähim külastatud riik. Sellest hoolimata on San Marino ajalugu üks rikkalikumaid. San Marino on maailma vanim ellu jäänud suveräänne riik ning ka vanim tänini eksisteeriv vabariik. Ajaloo hõngu on tunda igal sammul.

San Marino linna keskaegses osas asuvad ka ühed vanimad ja kaunimad kindlused. Näiteks 11. sajandil Titano mäele ehitatud Castello della Guaita torn. Kui lõunalauast lõpuks püsti saime, siis vaatasime ka selle üle. Lisaks avaneb Titano mäe tipust imeline vaade rohelistele küngastele, oranžidele katustele ning merele.


Edasi suundusimegi mere äärde. Rimini kuurortlinna vaatasime üle autoaknast. Uhke suvituslinn pika ja laia liivaranna ning kõige muu sinna juurde kuuluvaga. Tänu mere lähedusele tekkis soov värsket kala süüa. 

Reisikirjad soovitavad selleks piirkonna parimat kalastuskeskust Cesenaticot. Linnasüda paikneb ümber kanalsadama, mille kavandas 1502. aastal Leonardo da Vinci isiklikult. Lisaks kalaturule on sadamakanali mõlemad pooled ääristatud mereannirestoranidega. Sisetunne ütles, et tänastes oludes võivad restoranid kinni olla. Ja nii oligi. Cesenatico on nii minu, et siia tulen kindlasti tagasi.

Õhtuks jõuame Ravennasse. Järjekordne viltuse torniga linn. Jalutuskäik viib tõdemusele, et ka siin on restoranid ja kohvikud suletud, aga poed on kõik lahti. 

esmaspäev, 26. oktoober 2020

Enso Ferrari jälgedes. Bologna.

Juba pimedas jättis Parma suursuguse mulje, aga päevavalguses on kõik kordades võimsam. Kohustuslikud pildid tehtud ning sink ja juust ostetud, oli aeg edasi liikuda.

Järgmine peatus Modena, kus külastasime Enso Ferrari muuseumit. Ma pole kunagi olnud eriline Ferrari fänn, aga peale tänast natukene juba olen. Omanimelisele autotootjale aluse pannud härra Ferrari lugu on põnev ja inspireeriv.

Selgus, et Modenast 18 kilomeetri kaugusel Maranellos on üks Ferrari muuseum veel. Kui Modena muuseum on pühendatud inimesele nimega Ferrari, siis Maranello muuseum on Ferrarist kui autotootjast. Tõele au andes ei saa viimases ka ilma Enso Ferrarita.

Autodest, võistlustest ja pilootidest sain üledoosi. Paljut juba ei mäletagi. Tüüpilise naisena jäi meelde fakt, et ei ole olemas ainult ühte nn Ferrari punast. Ühesõnaga kui sul on plaanis Ferrari soetada, siis võta teadmiseks, et valida on kümne erineva punase värvitooni vahel.


Peale lõunasööki Maranellos sõitsime viinapuu põldude vahelt mägedesse. Sedakorda sattusime Sassi di Roccamalatina rahvusparki, kus hiiglaslikud liivakivist sambad kõrguvad taevasse.


Õhtuks jõuame Bolognasse. Öömaja õnnestub saada tund enne saabumist kahe ikoonilise torni kõrvale. Rõdult avaneb miljonivaade imelisele vanalinnale. Ning kolme sammu kaugusel asub kuulus Maggiore väljak. Veel rohkem paremas kohas ei saagi olla. Ja seda täiesti mõistliku hinna eest. Selline asi saab võimalikuks ainult sellepärast, et peale meie pole linnas ühtegi turisti.

Parklamees teadis rääkida, et alates tänasest suletakse Itaalias kõik restoranid kell 18.00. Nüüd on selge, miks eile inimesed tänavatel pidutsesid. Nemad teadsid juba siis, et tänasest on normaalsel elul jälle mõneks ajaks kriips peal. Siin maakonnas võib jalutada ja toitu kaasa osta, aga mõnes teises ei saa sedagi.

Kiirustasime sööma. Mõnes kohas öeldi juba viie paiku, et köök on tänaseks suletud. Õnneks leidsime restorani, kus sai rahulikult cotoletta alla bolognese’t nautida. Magustoiduks tahtsime jäätist. Kuna kell oli paar minutit kuus läbi, siis seda meile vahvli sees enam ei müüdud. Ostsime karbiga kaasa ja läksime tuppa sööma. Täpselt nii nagu kord ette näeb.

Bolognas on 38 kilomeetrit katusealuseid kõnniteid. Seda on rohkem kui üheski teises maailma linnas. Bologna on linn, kus vihmavarju polegi vaja.

pühapäev, 25. oktoober 2020

Emilia-Romagna. Parma.

Nüüd on lõplikult selge, et Madagaskarile novembris turiste ei lubata ja selle plaani võib heaga teadmata ajaks edasi lükata. Kuigi meilegi on ju antud ranged soovitused kodus istuda, tekkis esmaspäeval tunne, et pean siit ära saama. See mõte formuleerus teisipäeval lennupiletiteks. Minu ainus nõudmine oli otselend, mis kitsendas oluliselt valikut. Ja nii juhtuski, et juba teist korda sel aastal on Itaalia minu päästja.

Rikka põllumajandusmaa, ajalooliste linnade ja eduka tööstusega Emilia-Romagna on tänapäeval üks Itaalia jõukamaid piirkondi. Maakonnal on ka suurepärase gastronoomiakeskuse maine. Selle viimase fakti teada saamisega oli asi otsustatud.

Nii läkski, et täna hommikul istusime Bergamos autosse ja suundusime Kesk-Itaalia südamaal asuva Emilia-Romagna poole. See osa Itaaliast on mul siiani avastamata. 

Enamik Emilia-Romagna tähtsamaid linnu asub Via Aemilia lähedal. See on 187. aastal eKr roomlaste poolt ehitatud tee, mis ühendab Aadria mere rannikul asuvat Riminit garnisonilinna Piacenzaga.

Esimese pikema peatuse tegime just selles viimati nimetatud linnas. Piacenza keskuses on siiani tajutav roomaaegne tänavaplaan. Hulgaliselt hooneid on säilinud keskajast ja renessansist. Kõige uhkemad hooned, sh 13. sajandist pärit punastest tellistest raekoda ning Toomkirik, mille ehitamist alustati 1222. aastal, said üle vaadatud.


Edasi liikusime Castell’Arquatosse. Väidetavalt on tegemist Po jõest lõuna poole jääva maapiirkonna ühe ilusaima külaga. Imelised vaated alla orgu ja künka tipus asuv endine kindlus. Võib vaid ette kujutada, mis siin normaalsel turismihooajal toimub. Olen enam kui kindel, et siinsetele kitsastele mägiküla tänavatele ei mahu ära, aga täna õnnestus aeg-ajalt üksi ringi jalutada.

Mitu korda võib samasse ämbrisse astuda? Jälle läks meelest, et on riike, kus ei saa iga sekund süüa. Õnnestus ikka oma selle hooaja esimesed musta trühvliga ravioolid sisse kühveldada. Tehakse ikka häid asju.

Teenindaja küsimuse peale, et kas nägime autosid ka, meenus, et meile sõitis vastu hunnik vanaaegseid autosid. Google’i abiga selgus, et saime kogemata osa legendaarsest Mille Miglia’st ehk Tuhande Miili võidusõidust. Kui algusaastatel oli Tuhande Miili puhul tegu täieõigusliku võidusõiduga, siis alates 1977. aastast on see pigem regulaarselt toimuv ajastuautode lõbusõit. Enzo Ferrari on nimetanud seda maailma kõige kaunimaks võidusõiduks. Seda sellepärast, et oma teel läbitakse Euroopa ilusaimaid teid. 

Muutsime oma marsruuti nii, et sõitsime nendega sama teed. Ainult vastassuunas. Tänu sellele jõudsime kitsastele mägiteedele, kuhu tavainimene nii lihtsalt ei satu. Ja vaatad. Neid on võimatu kirjeldada.

Õhtuks jõudsime maitsva juustu ja singi poolest tuntud Parmasse. Liialdamata väidan, et iga kolmanda poe või restorani aknal ripuvad uhked Parma singi käntsakad. Ei saanud minagi ilma korraliku portsu singita magama minna.

Parma singi päritolust olin teadlik, aga seda, et ka parmesan ehk Parma juust siit kandist pärit on, seda ma endale kuni tänaseni teadvustanud polnudki. Olen jälle targem.


Ilmast nii palju, et siin on praegu täitsa korralik Eesti suvi. Õhtul väljas istuda pole mingi probleem. Isegi karupükse pole vaja jalga panna.

pühapäev, 6. september 2020

Maddalena saarestik

Viimased kaks ja pool päeva tegelesime sõna otseses mõttes puhkamisega. Reedel käisime korra ilusas kohas söömas, aga see oli ka kõik. Rohkem meid laevast välja ei lastud. Kui, siis ujuma.

Reede õhtuks jõudsime Maddalena saarestikku, kuhu jäime pikemalt paigale. Üsna kohe sai selgeks, et me pole ainsad, kes siinset ilu nautima on tulnud.


Kui telefon hakkas vaheldumisi saatma sõnumeid, et tere tulemast Prantsusmaale või Itaaliasse, siis selgus, et Korsika mägised tipud pole enam kaugel. Tõe huvides olgu öeldud, et Prantsusmaale ma jalga sel korral siiski ei tõstnud.

Peale õhtusööki algas kalapüük. Kalu oli silmaga näha palju, aga kuna mul oli sügav uneaeg, siis väga pikalt tamiili 25 meetri sügavuselt üles kerida ei jaksanud. Nii jäigi mul kalaskoor sel korral avamata.

Laupäeval lasime ennast kordamööda kõige väiksema paadiga saarestikus ringi sõidutada. Selgus, et olime jäänud reidile küllaltki äärde. Meie laev lihtsalt ei mahu edasi sõitma, sest kõik kohalikud paadiomanikud on siia kogunenud. Liialdamata väidan, et rahvast oli rohkem kui parimatel päevadel Pärnu rannas. Ja iga minutiga tuleb paate aina juurde. Põhjusega. Vaadake vaid, kui ilus siin on.





Kõik hea saab ükskord otsa. Täna tegime veel viimased vettehüpped ja oligi aeg asjad pakkida ning Olbia lennujaama suunduda. Kolm tundi hiljem tegin juba Tallinna lennujaamas järjekordset koroonatesti.

Sellega ongi elu kõige kauem oodatud puhkus läbi. Oli see vast seiklus. Maailma suurimad tänud, et suure vaeva nägijad alla ei andnud, vaid kõige kiuste selle reisi ära tegid. Respect! 💖

neljapäev, 3. september 2020

Sardiinia

1948. aastast Itaalia autonoomse piirkonna staatuse omandanud Sardiinia ajalugu on kirev. Saime sellest täna natuke aimu. Lisaks õnnestus vahelduseks bussiga sõita.

Alustasime ekskursiooni ühe Costa Smeralda sümboli - Stella Maris’e nimelise kiriku juurest. Hoone ehitamist alustati 1965. aastal. Valge pehmete vormidega kirik polegi nagu päris kirik. See on midagi nii nunnut, et tahaks kohe kaissu võtta.


Seejärel sõitsime Arzachena raudteejaama. Rongi võib siia ootama jäädagi. Seda lihtsalt ei tule juba alates 1997. aastast. Praegu asub endises jaamahoones muuseum, kus saime lühiülevaate sardiinlaste elust, olust ja kommetest läbi aegade.

Ülemvõim Sardiinias on kuulunud nii foiniiklastele, kartaagolastele, roomlastele kui bütsantslastele. 14. sajandil vallutasid saare aga kataloonlased, kes valitsesid siin 150 aastat. Sellest ajast on tänaseni säilinud nii kultuurilised kui keelelised mõjutused.

Vahemere suuruselt teise saare sümboliks on unikaalsed mesilastarusid meenutavad pronksiaegsed mördita laotud kivitornid nuraghe’d. Erinevatel andmetel on neid 7000-8000 ringis. Nuraghe’d on ümmarguse põhiplaaniga ning ülevalt kitsenevad kiviehitised, mida kasutati elamutena või kindlustena. Meie külastasime Prisgiona nuraghe’t.


Peale kultuurset hommikupoolikut sõitsime väikesesse Baja Sardinia kuurortlinna, kus jalutasime mereäärsel peaväljakul ning soovijad said valge liivaga rannas ujuda. Mina otsustasin jäätise kasuks. Itaalias lihtsalt peab jäätist sööma ja milleks võtta üks pall, kui saab võtta kolm. Taas tõestatud, et pistaatsia oma on üle kõige.

Jäätisest üle söönuna on just õige aeg minna lõunale. Sel samal põhjusel sõitsimegi ühte rannaäärsesse hotelli. Nii toit kui vaated ületasid kõik ootused.

Peale lõunat pöördusime tagasi laeva. Sõitsime Porto Cervo kai äärest minema ja ankurdasime ennast keset vett. Nüüd saame hakata tõsiselt puhkamisega tegelema. Mis tähendab, et kogu kaadervärk, sh skuutrid, seabob’id, veesuusad, purjepaat, kanuu ja SUP-laud tõstetakse vette ning meie ainus ülesanne on neid otstarbekalt kasutada.

kolmapäev, 2. september 2020

Sardiinia. Porto Cervo.

Loksuvale ööle järgnes loksuv ennelõuna. Kui kell kolm Sardiinia rannikul randusime oli loksumine sekundiga unustatud. Meid võttis vastu maaliline, kuid inimtühi Porto Cervo sadamaküla. Isegi palju näinud kapten oli üllatunud, kuna tavaliselt on sel ajal sadam ja tänavad paksult rahvast täis. Koroonavälisel ajal on tegemist kunstnike ja rikaste lemmikpaigaga.


Põhjuseks Costa Smeralda ehk smaragdrannik, mis on nime saanud tänu rohekas-sinise värvusega läbipaisvale mereveele. Smaragdrannikul on kaunis loodus, kus türkiissinisesse vette sööstvad graniitkaljud vahelduvad fjordilaadsete abajatega.

Costa Smeraldast on saanud armastatud puhkusepiirkond, mille 55 kilomeetri pikkusel rannikualal on 80 valge liivaga lahesoppi. Mõnedesse neist pääseb vaid merd mööda. Costa Smeralda keskuseks on seesama pisike Porto Cervo, mille mauripärases arhitektuuris segunevad Kreeka, Hispaania, Itaalia ja Põhja-Aafrika elemendid. Piazzetta on ostutänavate võrgustiku keskel paiknev väike väljak, kus on esindatud paljude tuntud disainerite poed.


Kui eelmistel päevadel olid ka teised tänavatel, siis täna olime ühed vähestest, kes siin ringi jalutasid. Kahju hakkab poemüüjatest ja restoranipidajatest, kes suurest igavusest jalga kõlgutavad.

Siia lõppu üks tore fakt. Nimelt on Sardiinia maailma suurima sajandivanuste meeste kontsentratsiooniga piirkond. Siin elab 100. sünnipäevani iga sajas mees.

teisipäev, 1. september 2020

Capri saar

Nagu merel ikka, siis sinu plaan ei pruugi ühtida ilmataadi omaga. Tänu sellele saime eile Amalfi ranniku asemel hoopis Napoliga tuttavaks. Samal põhjusel õnnestus täna taas kohtuda ühe imelise saarega.

Ärkasin mootori käivitamise peale, mil algas sõit Caprile. Saare juures jäime reidile ja sain esimest korda ujuma. Haarasin kaasa seabob’i nimelise punase aparaadi, mis on kõigile tuttav James Bondi filmidest. Kohe esimesel sekundil sain meduusilt kõrvetada, aga see mind ei heidutanud. Värskendav ujumine tehtud, viidi väiksema paadiga saarele.


Seda umbes 10 km2 suurust saart kutsutakse tihti maapealseks paradiisiaiaks. Minu jaoks on Capri hoopis sidrunisaar. Põhjust pole vaja kaugelt otsida, ma lihtsalt ei ole kusagil mujal näinud nii suuri sidruneid kui siin.


Imelisest loodusest koos ajaloo ja muude mõnudega olid aastakümneid vaimustunud ka Rooma keisrid, vene revolutsionäärid ja paljud teised kuulsad ja kummalised üle kogu maailma. Puhkajate lemmikuks sai Capri 20. sajandi keskel. Saarel asub kaks suurt linna: Capri ja veidi rahulikum Anacapri. Meie külastasime Capri linna, mis on oma poodide, hotellide ja restoranidega turistide lemmik. Alt mere äärest üles linna sõitsime mööda kitsaid käänulisi tänavaid legendaarsete valgete Fiat Marea kabriolett-taksodega.

Kolme päevaga on selgeks saanud, et maski kandmine on Itaalias viimane mood. Kui Napoli tänavatel oli näha ka ilma maskita inimesi, siis Capril on mask kohustuslik. Kui reegleid eirad, saad politsei käest noomida. Üleriigiliselt on mask kohustuslik siseruumides. Näiteks poodi ei lasta maskita. Sama kehtib ka restoranide kohta, selle erandiga, et laua taga istudes võib maskist loobuda. Samal ajal kõik teenindajad kannavad maski. Lisaks olen korduvalt kraaditud nii poodi kui restorani sisenemisel.

Piazza Umberto peaväljakul asub ilus valge kirik ja palju tänavakohvikuid, kus saab nautida aja kulgemist. Väljakult eemale viivad keskaegsed alleed ja kaarkäigud, mis on ääristatud poodidega-butiikidega, kus müüakse saarel tehtud käsitööd, riideid, ehteid, nahkkingi ja keraamikat. Kõndides sellest saginast kaugemale, leian eest hoopis teistsuguse saare: vanad villad ajast murenevate seintega, kõike katva roheluse, iidsed puud ja värvilise õiemere. Sööme lõunat ühes sellises valges villas keset seda lopsakat loodust imelise vaatega merele.


Kõike seda ümbritseb sinine läbipaistev vesi, mille lained loksuvad õrnalt vastu pisikesi lahesoppe, kõrgeid kaljusid ja salapäraseid koopaid.


Sellel kaunil paradiisisaarel on nii palju vaadata, et kahju on lahkuda. Kohalike sõnul on meil vedanud, sest praegu on rahulik. Kuigi mulle isiklikult tundub, et rahvast on ikka liiga palju. Kui oma mälus ringi sobran, siis meenub üks suur ülerahvastatud kaos, kus lihtsalt polnud võimalik normaalselt liikuda. Tuleb nõustuda, meil on tõesti vedanud.

Edasi seilasime Ischia saare juurde ankrusse. Soovijad tegid veesporti. Teised nautisid päikest ning hingematvaid vaateid Vesuuvi mäele, Sorrento poolsaarele ja Napolile. Peale õhtusööki liikusime edasi. Saatjaks täiskuu. Tõotab tulla üks loksuv öö.