Pühapäev Bodeni järve rahus

Hommikune vihm ja jahe ilm olid justkui loodud rahulikuks puhkepäeva hommikuks.

Kui lõpuks muinasjutulise vaatega hotellist välja astusin, oli vihm küll lõppenud, kuid taevas püsis endiselt hall. Vastupidiselt eilsele paatide ja purjekate paraadile polnud järvel ühtegi alust. Ainult üks pardipere tervitas üksikuid promenaadil jalutajaid.

Ma ei tea, kas see on siin igapäevane nähtus või ainult pühapäevane, aga täna oli promenaadile lahti pakitud portselaniturg. Pärast turu läbi käimist jalutasime vanalinna kaudu tagasi. Nagu Lääne-Euroopas pühapäeviti tavaks, olid poed kinni ja tänavad inimtühjad.

Järgmine peatus oli Reichenau saar, kus sõime lõunat, külastasime 724. aastal rajatud kloostrit ning tegime lopsakate lillepõldude ja kirikute taustal pilti.

Bodeni järvele täisringi peale teha ei jõudnud, sest tuli suunduda Zürichi lennujaama poole. Enne veel tegime Šveitsis ühe jalutuskäigu läbi viinamarja- ja maisipõldude, sinna, kus Tössi jõgi suubub Reini jõkke.

Kiire õhtuoode ja oligi aeg lennukit ootama hakata. See on viimasel ajal pigem reegel kui erand, et pühapäevaõhtused kojulennud hilinevad. Nii ka täna. Homme tõotab tulla üks unine tööpäev 😴

Boden. Bodensee. Constance.

Ühest päevast suurlinnas piisas ja nii võtsime täna suuna Münchenist edelasse, et kogeda järveäärset elu. Aastate jooksul olen Bodeni järvest korduvalt mööda sõitnud või seda kaugelt mägedest imetlenud, kuid lähedale pole kunagi jõudnud.

Nüüd saab see viga parandatud. Saksa keeles Bodensee, prantsuse ja inglise keeles Constance on järv, mis asub Saksamaa, Šveitsi ja Austria piiril. Heal lapsel mitu nime, kuid tegelikult on tegemist ühe ja sama järvega.

Esimene peatus on Bodeni järve idapoolses otsas asuv Lindau linn, tõeline järveäärne paradiis. Jalutasime läbi maalilise vanalinna veel maalilisemasse sadamapiirkonda, kus kõndisime mööda promenaadi, et näha siinset kuulsaimat maamärki – 1856. aastal ehitatud tuletorni. Sellega lõppes meie teekond Baierimaal.

Lindausse tuleb kindlasti tagasi tulla, aga meie kiirustasime edasi, sest olime lõunasöögi broneerinud Konstanzis.

Peale toidu nautimist jalutasime Konstanzi vanalinnas, tegime kiire ostlemise ja seejärel kõndisime järve äärt pidi tagasi autosse, et teha tänane viimane pikem sõit Überlingenisse, kuhu jääme ka ööbima.

Kuigi 30-kraadine kuumus oli päeva lõpuks oma töö teinud ja meid korralikult ära väsitanud, võtsime siiski jõu kokku ja sõitsime õhtusöögile Meersburgi restorani Casala – das Restaurant. Ei pidanud kahetsema ja tõdesime taaskord, et vendade Michelinide kontseptsioon töötab edukalt ka tänapäeval.

Walchen. München. Adele.

Lossis on ka hommikusöök kui pidusöök. Valikusse kuulub muuhulgas näiteks 17 sorti juustu ja Saksamaale omased brezelid ehk soolakringlid. Tellimise peale tuuakse lauda kõikvõimalikud soojad toidud. Kui eile läksin kindla peale välja, siis täna otsustasin proovida midagi kohalikku ja sain valged vorstid soolakringliga. Ups!

Selgus, et vorsti söömine polegi nii lihtne, aga alustame algusest. Hallikasvalge värvusega, seasoole sisse aetud sardellisarnane Weißwurst ehk valgevorst on Baierimaal traditsiooniline hommikusöök, mis pannakse mõneks minutiks kuuma vette ja serveeritakse koos brezeli ja magusa sinepiga. Siin on aga üks konks – enne söömist tuleb vorst ära koorida. Lisaks on tavaks juua kõrvale Weißbier’i ehk valget õlut. Jah, sa lugesid õigesti – hommikul juuakse õlut. Õnneks mulle keegi õlut ei pakkunud ja üleüldse sõin ma vorsti valesti. Kes enne on sardelli koorima hakanud? Mina küll mitte! 🙈

Üllatuslikult maitsesid vorstid siiski hästi, isegi koorimata kujul. Soolakringi fänniks ma aga veel saanud pole.

Teel Münchenisse peatusime Walcheni järve ääres. See suurejooneline alpijärv, mis laiutab Alpide keskel 75 kilomeetri kaugusel Münchenist lõunas, võlus oma rahulikkuse ja loodusliku iluga. Neid vaateid võiks pikemalt imetlema jääda, aga Baieri liidumaa pealinn ootab.

München köitis ajaloolise atmosfääriga ja viis justkui ajarännakule. Alustuseks suundume Marienplazile, kus imetlesime kellamängu saatel nii 15. sajandist pärit vana raekoda kui ka uut raekoda, mille fassaadil on Baieri ajaloo tähtsate tegelaste raidkujud.

Pärast raekodade ja neid ümbritsevate hoonete avastamist jalutasin Müncheni residentsi. See on üks Saksamaa suurimaid linnapaleesid ja endine Wittelsbachi dünastia kuningapalee, mille algne struktuur pärineb 14. sajandist. Residentsi on sajandite jooksul laiendatud ja renoveeritud, mistõttu kajastuvad siin erinevad arhitektuuristiilid alates renessansist kuni klassitsismini. Just keeruline ehituslugu on teinud residentsist tõelise arhitektuurilise meistriteose, kus iga osa räägib oma ajastu lugu.

Täna asub siin kümne siseõue ja 130 ruumiga muuseumikompleks, kust leiab aukartustäratava kollektsiooni kunstiteoseid, antiikmööblit, skulptuure ja käsitsi maalitud lagesid. Eriti muljetavaldav on Antiquarium, mille võlvitud laed ja marmorist sambad võtavad sõnatuks.

See endine kuningapalee pole lihtsalt arhitektuuri pärl, vaid ka kultuuriline aare, kus ajalugu kohtub kunstiga. Tõeline elamus! Sain selle soovituse Saksamaal elavalt sõbrannalt, kellele olen väga tänulik. Soovitan seda külastust kõigile, kes armastavad arhitektuuri ja kunsti.

Kuigi pileteid ette osta ei saa, siis seisin isegi augustikuisel turismi tipphooajal piletijärjekorras alla kümne minuti ning ka muuseumis sees ei olnud suuri inimmasse.

Hofbräuhaus on Müncheni üks tuntumaid õllekaid ja linna ajaloo ning kultuuri oluline osa. See legendaarne õllesaal, mis rajati juba 1589. aastal, on olnud kohtumispaigaks kuningatele, kunstnikele ja turistidele. Tänaseni on see paik, kuhu inimesed kogunevad, et nautida värskelt pruulitud õlut, traditsioonilisi baieripäraseid roogasid ja elavat muusikat. Siinsed seinad on olnud tunnistajaks paljudele ajaloolistele sündmustele.

Kuigi München on maailma suurima õllefestivali Oktoberfesti kodu, siis jääb minul õlu seegi kord joomata. Mis teha, kui õllesoolikat lihtsalt pole.

Pärast lõunasööki ja uinakut suundusin koos tuhandete teistega 27-kraadises kuumuses staadionile, kus sain lõpuks vastuse küsimusele, et miks Adele otsustas kõik oma kümme Euroopa kontserti just Münchenis anda.

Põhjus lihtne. Saksamaa publik on teda alati hästi vastu võtnud, juba siis, kui ta veel kuulus polnud. Isegi paremini kui tema kodumaal, nagu Adele ise ütles. Kuna minu koht oli fännitsoonis, siis võin kinnitada, et see on tõsi – eranditult kõigil olid laulusõnad peas. Adele on üks meie aja parimaid lauljaid ja laulukirjutajaid. Võimas elamus.

Isegi mitu päeva hiljem tuleb kananahk ihule, kui sellele õhtule mõtlen. Nõustun täielikult nendega, kes ütlevad, et elu parim kontsert.

Baierimaa

Tänast päeva alustame jalutuskäiguga vabaõhukunstigaleriis. Sõna otseses mõttes maaliline Oberammergau on justkui pilt muinasjuturaamatust – majade välisseinu kaunistavad maalitud aknad ja piiblistseenid. Kuulus Baierimaa seinamaaling saab siin erilise tähenduse. Oberammergau on tuntud ka oma iga viie aasta tagant toimuvate Kristuse kannatuste vabaõhuetenduste poolest, mida tullakse vaatama kogu maailmast.

Mulle reklaamiti Oberammergaud kui kõige erilisemat Baieri küla. Tuleb tunnistada, et neil võib õigus olla, kuigi ma pole veel teisi külasid näinudki.

Ühte postkaardikaruselli keerutades avastasin, et olime tulles sõitnud mööda Ettalis asuvast baroksest benediktlaste kloostrist. See viga sai kiiresti parandatud. Tegime väikese tagasipõike ja jalutasime Saksamaa ühe vanima kloostri siseõues ringi.

Teekond jätkus Baieri kuulsa „hullu kuninga“ Ludwig II radadel. See lennukate ideedega kuningas lasi ehitada muinasjutulise Neuschwansteini lossi, mis on kahtlemata Baierimaa tuntuim vaatamisväärsus. See arhitektuuripärl oli inspiratsiooniks ka Disneylandi Uinuva Kaunitari lossile. Mõtlesingi, miks see mulle nii tuttav tundub.

Siin tuleb aega varuda, sest jalutuskäik kõrgel kaljul kuristiku serval asuvasse lossi on aeganõudev. Kogusin 1,2 kilomeetriga 147 tõusumeetrit. Tagasitee kulges mööda pikemat ja laugemat rada. Boonusena nägime ära ka kollase Hohenschwangau lossi, mille Ludwigi isa Maximilian II lasi ehitada oma pojale lapsepõlvekoduks. Tundub, et armastus arhitektuurilise ekstravagantsuse vastu oli neil veres. Üks loss on uhkem kui teine.

Peale rahvamasside üledoosi nautisime rahulikku lõunasööki ja mõnusat suveilma idüllilisest mägihotellis Schlossanger Alp, mis asub Austria piiri lähedal.

Õhtul naasime oma lossihotelli, kus igaüks leidis meelepärase tegevuse. Mina lõõgastusin mägede vaadet imetledes katusebasseinis.

Päevale tagasi mõeldes tundub, nagu oleksin sattunud otse vendade Grimmide muinasjuttu. Romantilised mägilossid, kaunid järved, puutumata loodus ja lilledesse uppuvad värvilised majad muudavad Baierimaa tõeliseks puhkuseparadiisiks.

Kuna olime täna juba piisavalt autos istunud, siis otsustasime õhtustada hotelli restoranis Ikikai. Tõeline gurmaanielamus. Taas sai kinnitust, et kokakunsti tärne jagatakse vaid põhjusega.

Hanikatsilt Baierisse

Enne kui viimane ametlik suvekuu lõppeb, proovin ka natuke puhata. Esimesed neli päeva veetsin Hiiumaa lähistel Hanikatsi laiul, kus nautisin metsikut loodust, kalapüüki, telgis ööbimist ja merevees pesemist. Sain haugi hambajäljed pöidlasse, mille üle olen tõeliselt õnnelik – ainult kalamehed mõistavad.

Aga mis puhkus see ilma lennukita on? Tänast õhtusööki nautisin juba Saksamaa kõrgeima mäemassiivi, Zugspitze, jalamil asuvas Garmisch-Partenkirchenis. Algselt oli tegemist kahe eraldi külaga, mis liideti 1936. aasta olümpiamängudeks. See talispordikeskus on tuntud ka kui helilooja Richard Straussi kodukoht.

Suureks üllatuseks saime privaatse restoranielamuse. Ei teagi, kas siin on elu ainult talvel või on mingi muu põhjus, aga hetkel valitseb siin täielik inimtühjus.

Ööbime kilomeetri kõrgusel Wettersteini mäeaheliku jalamil, Klaisi küla lähedal asuvas Schloss Elmau’s, mis ehitati aastatel 1914-1916. See neljakorruseline loss ja riiklik monument kannatas 2005. aasta tulekahjus, mille käigus hävis peahoone ülemine korrus peaaegu täielikult. Loss ehitati uuesti üles ja avati 2007. aastal 5* hotellina. Lisaks on see armastatud kontsertpaik ning rahvusvaheliste konverentside ja sündmuste toimumiskoht, kus on kahel korral peetud G7 tippkohtumist.

Tänu omaniku armastusele elevantide vastu võib selles ajaloolises hoonekompleksis saada „elevantide üledoosi“. Elevante leidub kõikjal – alates diivanitest, voodipeatsitest ja tapeetidest kuni susside, joogamattide ja kommipaberiteni välja.

Saimaa järvistu vol2

Täna hommikul jõudsime mööda rohelise kulla kultuuriteed Vihantasalmisse. Siin maailma suurima puidust silla juures saab meie 250 kilomeetrit maalilisi vaateid otsa. Vabalt võib seda teed ka vastupidi sõita. Ikka on ilus.

Et lihtsam orienteeruda oleks, siis märgid, mida teel jälgida on sellised:

Kuna autos istumist on viimastel päevadel olnud natukene liiga palju, siis otsustasime nüüd otsejoones Helsingisse põrutada. Läks ainult kaks tundi ja olimegi kohal.

Kiire lõunasöök Soome pealinnas ja siis juba laevale, mis sõidutas koduvabariiki tagasi.

Saimaa järvistu

Ei tea, kas päike päriselt loojuski, aga kirjade järgi tõusis ta juba 3.38. Mitte väga palju hiljem läks mul uni ära. Polaarpäeva rõõmud.

Kuplis on olemas kõik eluks vajalik, alustades puudega köetavast kaminast ja konditsioneerist ning lõpetades hambapesuvee ja villaste sokkidega. Kuna miljonivaatega WC on paarikümne meetri kaugusel, siis ajasin ennast maast lahti ja kobisin uksest välja. Päike oli juba kõrgel ja üldse ei saanud aru, et tegelikult on alles öö. Otsustasin õues väheke ringi kolada. Otsisin rada, mis viiks alla järve äärde, aga ei leidnud õiget kohta üles. Noppisin lohutuseks hoopis mustikaid. Igati maitsev suutäis sai kokku korjatud.

Koputus uksele tähendas, et hommikusöök on kohale jõudnud. Kui ukseni jõudsin, oli tooja kadunud. Leidsin eest vaid kastitäie maitsvat söögikraami. Oli ka aeg, nälg hakkas juba silmanägemist võtma.

Tegelikult oleks tahtnud siia rahulikku suveidülli kauemaks jääda, aga tuleb vist edasi liikuda.

Vaatame selle Saimaa kandi natuke põhjalikumalt üle. Kas teadsid, et Saimaa järv on Soome suurim ja Euroopa suuruselt neljas looduslik mageveejärv, mis on väga liigestatud kaldajoonega, saarte rohke ja koosneb omavahel kitsaste väinadega ühendatud osadest. Seetõttu tajutakse neid osi tihti eraldi järvedena ja kogu järve kutsutakse Saimaa järvistuks.

Tegelikult võiks siin vähemalt nädala veeta, aga meil on ainult kaks päeva. Otsustasime sõita mööda Vihreän kullan kulttuuritie’d, mis viib läbi külade, linnade, metsaradade ja idülliliste maastike, kulgedes samal ajal mööda saari ja järve kaldaid.

Üks osa sellest turismiteest on näiteks maaliline 100 aastat vana tee kahe vee vahel. See on Punkaharju kitsas mäeseljandik Pihlajavesi ja Puruvesi järvede vahel, mis tekkis mandrijää sulamisel, kui veed kandsid kokku liiva ja moreeni. 1803. aastal sattus tsaar Aleksander I paikkonna harukordsest ilust vaimustusse ja käskis mäeseljandiku kaitse alla võtta. Täna on ala kaitse all Soome rahvusmaastikuna.

Kui juba siinkandis olla, siis tuleb kunstihuvilistel kindlasti külastada Johanna Orase ateljee-galeriid. Mul nüüd veel üks lemmikkunstnik juures.

Edasi liikudes jäi teele ette Kerimäe kirik. See üks maailma suuremaid puukirikuid ehitati aastatel 1844–1847, kui külaelanikud olid avastanud, et vana kirik on halvas seisukorras, liiga väike ja asub tähtsatest veeteedest eemal. Legendi kohaselt läksid kirikuehitajatel segamini tollid ja sentimeetrid ning seetõttu saigi kirik nii suur.

Kui koduvabariigis ringi sõites näeb hea õnne korral tee ääres moonide ja rukkilillede kuhjasid, siis siin saadavad meid vesirooside ja -kuppude põllud.

Järgmine peatus Savonlinna. Kuna eile sai siinne suurim vaatamisväärsus – keskaegne Olavinlinna kindlus üle vaadatud, siis saime nüüd südamerahus lõunat süüa. Muikku kartulipudru ja soolakurgiga maitses ülihästi.

Kuna mina isiklikult kohvist lugu ei pea, siis oli mul täpselt 10 minutit vaba aega, mille veetsin nurgapealses disainipoes ja seda mitte ilmaasjata.

Kõht täis, jätkasime rännakut mööda kultuuriteed. Õnnestus korra ka ära eksida, kuid saime peagi õigele rajale tagasi. Kuni ootamatult oli tõkkepuu risti ees ja tee sai lihtsalt otsa.

Peale esimest hämmingut selgus, et edasi saab vaid praamiga. Hea, et autost välja uudistama läksin. Nii kuulsin, kuidas vastaskaldal seisval praamil mootor käima pandi ja ta meile järgi hakkas tulema. Vastasel juhul oleksime tuldud teed tagasi põrutanud. Ca 10 minutit hiljem saime teekonda teiselpool vett jätkata. On ikka imelisi vaateid.

Ööbimiseks on valitud üks Mikkeli lähedal asuv mõisahäärber.

Savonlinna

Nädala alguses tekkis mõte, et läheks õige ja vaataks, mida Savonlinna ooperifestival endast kujutab. Nii sõitsimegi täna kella 13 paiku Helsingis laevalt maha ja neli tundi autosõitu hiljem jõudsime Saimaa saarestikus asuvasse Liistonsaarile, kus asub üks äge elamusmajutus. Kahjuks polnud aega seda pikalt nautida. Kiire riiete vahetus ja siis juba Savonlinna poole teele.

Savonlinna ooperifestival sai alguse 1912. aastal maailmakuulsa lauljanna Aino Ackté eestvedamisel. Ooperifestivali toimumispaigaks on 15. sajandil rajatud Olavinlinna kindlus, mida peetakse Põhjamaade üheks paremini säilinud keskaegseks kindluseks. Kindlus asub ühel Saimaa järvistu väikesaarel, kuhu suundub koos meiega täna muljet avaldav kogus ooperisõpru.

Saime osa Giuseppe Verdi ooperist „Nabucco“, mille esietendus oli 9. märtsil 1842. aastal legendaarses Milano La Scala ooperiteatris. Minu vaieldamatu lemmik number sellest meistriteosest on orjade koor. On ikka võimas. See koht ja see muusika. Imeline kogemus.

Igal suvel kostitab Savonlinna maailmaklassi ooperiga tervelt kuu aega järjest. Kinnitan, et Olavinlinna on põhjusega suvine ooperimeka. Üldse ei välista, et tulen veel. Muide, juba täna saab osta 2025. aasta festivalile pileteid.

Päikeseloojangus sõitsime tagasi Liistonsaarile. Kuppelmajja jõudmiseks tuleb viimased paarsada meetrit mööda metsarada jalgsi mäkke ronida. Pakikandja teenust siin ei pakuta, seega tuleb kõik eluks vajalik ise kaasa tassida. Kes ütles, et elu peab lihtne olema.

Söömisega pole olnud aega tegeleda, aga tühja kõhuga uni ei tule kohe üldse. Õnneks leidsin külmkapist paki grillvorste. Sel hetkel mul rohkem õnneks vaja ei olnudki. Tõeline gurmeeelamus oli neid peale mäkketõusu kõigimugavuste ja puitpõrandaga kupli kõrval looduslikul terrassil süüa. Grillimisega ei viitsinud keegi tegeleda.

Olgu öeldud, et südaöö pole enam mägede taga, aga pimedaks pole veel läinud. Ürgne loodus, imelised vaated ja rahu on need märksõnad, mis siit endaga kaasa võtan. Elu nagu muinasjutus.

Hiiumaa

Tänu vihmale sain täna oma laisa hommiku, peale mida pakkisime end taas autosse ja asusime teele. Tundub, et ilmaennustus peab paika ja see päev on käes, kui surfarid rõõmustavad ja tavainimesed eelistavad siseruume.

Sellest hoolimata otsustasime Hiiumaa kõige tähtsama vaatamisväärsuse Sääretirbi tippu jalutada. Tegu on kirde-edela suunalise umbes kahe kilomeetri pikkuse oosiga, mis kõrgemas osas on kaetud taimestikuga, kuid kaob merre kiviklibuse säärena.

Minnes nühkisin vastutuules, aga tagasitee läks see-eest poole kiiremini. Boonusena õnnestus selle aasta esimesed metsmaasikad põske pista.

Jalutuskäik värskes õhus tegi kõhu hirmus tühjaks, mistõttu sõitsime otsejoones Suursadamasse, kus asub Ungru Resto, mis sel hooajal alles kolmandat päeva avatud. Üllatuslikult saime privaatse kogemuse osaliseks. Toidud maitsesid endiselt hästi. Lihtsus on see, millega nad Ungrus võluvad.

Kiire peatus Kärdla peaväljakul ja siis visati mind lennujaama ära, et ise edasi surfiparadiisi lained püüdma minna. Mina maandusin 20 minutit lennusõitu hiljem Tallinnas. Vot just nii kiirelt ja mugavalt saab Hiiumaalt koju 😊

Saaremaa

Piinlik tunnistada, aga koduvabariigi reisid jäävad mul tihti kajastamata. Mitte sellepärast, et siin põnev poleks. Otse vastupidi, siis peaksin koguaeg kirjutama ja kes seda kõike lugeda jaksab. Teen nüüd erandi ja jagan ühte toredat nädalavahetuse seiklust.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et pikalt planeeritud 2024. aasta kultuuripealinna külastamise plaan muutus viimasel hetkel ja nii õnnestus mul hoopis kodumaa suurimatele saartele ring peale teha.

Teada-tuntud rahvamasside vältijana on mul just praegu ideaalne aeg kodumaal rännata. Kuna turismihooaeg pole veel päriselt alanud, siis õnnestus eile peale tööpäeva lõppu pealinnast liikuma hakates broneeringuta esimese praamiga üle Suure väina saada. Olgu öeldud, et mõned autod pidid siiski järgmist väljumist ootama jääma.

Tegelikult on ikka mega rahulik. Autosid ja inimesi peale praami mujal väga ei kohta. See arvatavasti ka põhjus, kuidas mul õnnestus eile saada tuba oma lemmik pelgupaika otse Kuresaare lossi kõrval. Oma inspireerivate vaadete ja erilise vaibiga Ekesparre Butiikhotell on koht, kuhu mulle meeldib ilma erilise põhjuseta aeg-ajalt põgeneda.

Ega eile muud jõudnudki kui üks õhtune jalutuskäik läbi lossihoovi ja siis ringiga tagasi.

Kui õhtul laulsid linnud unelaulu, siis hommikul ärkasin folkmuusika saatel. Google’i abil selgus, et täna toimub lossihoovis Saare maakonna 48. tantsupidu ning juba varavalges hakati proovidega pihta. Ilm on vahelduseks selline Eesti suvele kohane. Vihm ja päike kordamööda. Mina ei kiirustanud ärkamisega kuni lõpuks ajasin ennast reinlendri ja tantsupedagoogide õpetussõnade saatel maast lahti.

Hommikusöök on Ekesparres alati nagu maailmas. Kõik, mis vähegi võimalik, on kohalik saare kaup. Alustades munadest ning lõpetades memme pannkookide ja vaarikatoormoosiga.

Keskpäeval jalutasin peaväljakule, et ühes toredas restoranis, kus eelmisel aastal mega hea toiduelamuse sain, lõunat süüa. Aga võta näpust, seal saab nüüd hoopis burgereid, mis mind täna ei isutanud. Jalutasin hoopis tuldud teed tagasi ning tegin ühe maitsva angerja ja jäätisekokteili ampsu legendaarse kuursaali terrassil. See on alati kindla peale minek.

Seejärel suundusime Vilsandi rahvusparki, kus asub keset vett üks viltune tuletorn. Olen seda ammu tahtnud näha, aga ega see nii lihtne pole, et sõidad autoga treppi, teed pilti ja kihutad edasi. Alustuseks tuleb neli ja pool kilomeetrit mööda maalilist rannikut jalutada ja pärast sama palju tagasi. Seda Harilaiu poolsaarel asuvat Kiipsaare tuletorni kutsutakse hellitavalt ka Saaremaa Pisa torniks. Põhjusega!

16-kraadine vahelduva pilvisusega ilm oli matkamiseks ideaalne. Päris tuuleta ei saa saartelt vist ka kunagi.

Üheksa kilomeetrit jalutatud, liiv jalanõudest välja kallatud ja siis juba Triigi poole teele. Kuna taaskord ei olnud võimalik nii viimasel minutil Saarema-Hiiumaa praamile kohta broneerida, siis tuli varakult elavasse järjekorda jõuda. Olime kolmas auto, lootust oli. Koos ca 60 mootorratturi ja mõne autoga mahtusime sõbralikult viimasele praamile ja täpselt tund hiljem maabusime õnnelikult Sõrus.

Pidupäev!

Inspireeritult Jaan Tätte loomingust, siis mõni hetk on elus ilusam kui teine, mõni hetk on kohe väga, väga ilus. Ärkasin täna õhupallimeres koos makroonide, küünalde ja lauluga. Ma armastan teid ka 😘

Neljandat korda järjest sama hommikusöök ei isuta kohe üldse ja nii põgenesime kõrvaltänava kohvikusse, kus tegime väheke pidulikuma eine.

Meil veel külastamata üks kohvik, mida kõik reisikirjad ja sõbrad soovitavad. Just sinna järgmisena suundusimegi. New York Café ukse taga looklev järjekord on muljetavaldav. Kuna meil polnud ei aega ega tahtmist siia seisma jääda, siis piirdusime seekord pildistamisega. Panin selle järgmiseks korraks to-do list’i, sest päris tore oleks selles majesteetlikus miljöös elava klaverimuusika saatel kooki süüa.

Ise nimetavad nad ennast maailma kõige ilusamaks kohvikus ja mul vastuargumendid puuduvad. Sellesse võlvitud lagedega ja skulptuuridega kaunistatud kunstisaali sobiksid vabalt ka kuningad ja kuningannad kohvitama.

Budapestis on tegelikult palju ilusaid kohvikuid. Teine suursuguse interjööriga kohvik, mida soovitan, on legendaarne Café Gerbeaud. Nagu selgus, siis olid sealt pärit ka täna hommikused imelised makroonid.

Neli päeva oleme saanud nautida suvesoojust ja kuna meil koduvabariigis ilmaga hetkel nii hästi pole, siis otsustasime pargis D-vitamiini koguda, aga kaua sa ikka jaksad ühe koha peal istuda. Eriti veel siis, kui paari tänava kaugusel on kohaliku moedisaineri ateljee. Ühehäälne otsus oli, et lähme ja vaatama, mis ta teeb seal.

Mõeldud-tehtud. Seda, et suudame seal üle tunni veeta, ei osanud keegi meist arvata. No mis sa teed, kui on liiga palju ilusaid asju, mille vahel valimine on paganama raske.

Viimane oli ka põhjus, miks lõunasöögile hilinesime. Ungari kogemus ei oleks täiuslik ilma guljašita. Mul mitu päeva juba peas error, sest minu teadmistes tähendab guljašš lihakastest, aga siin olles selgus tõsiasi, et tegelikult on õige Ungari guljašš hoopis paprikaga lihasupp. Võtsime julguse kokku ja lõpetasime oma Ungari seikluse ühe korraliku guljašiga.

Tuleb tunnistada, et täitsa maitsev on see Ungari moodi guljašš.

Budapest on palju enamat kui lihtsalt üks suurlinn Euroopas. Kindlasti külastamist väärt koht ja soovitavalt pikemalt kui pool päeva, sest siin on igal tänaval ja hoonel oma lugu rääkida.

Köszönöm! 💖

Termide pealinn

Hommikul suundusime turule, kuhu laupäeval mõjuval põhjusel ei jõudnud. Budapesti Keskturg on linna üks elavamaid kohti. Asudes ajaloolises hoones, mis ehitati 19. sajandi lõpus, on see Kesk-Euroopa suurim kaetud turg, mis meelitab nii kohalikke kui ka turiste rikkaliku kaubavaliku ja autentse atmosfääriga.

Kui värsked puu- ja köögiviljad, traditsioonilised Ungari delikatessid ning peenem käsitöö olid üle vaadatud, siis sõitsime bussiga mingis suunas, et täita üks ammune unistus.

Nimelt on Budapest, mida tihti nimetatakse ka termide pealinnaks, kuulus oma lõõgastavate termide poolest. Erinevatel andmetel on linnas 118 kuni 123 looduslikku kuumaveeallikat, mida asusid esimesena kasutama vanad roomlased juba 2000+ aastat tagasi, kuid tõeline tervisevete kultuur puhkes õitsele Türgi okupatsiooni ajal 16. sajandil. Iga päev toodavad sadakond kuumaveeallikat 70 miljonit liitrit kuni 78 °C loodusliku vett.

Sellesse mõnusalt kuuma vette tahavad sukelduda kõik Ungari pealinna külalised. Kuumaveeallikate tervendavaid mõjusid saab tänapäeval nautida luksuslikes ajaloolistes termides. Széchenyi ravitermid on vaieldamatult kuulsaimad neist. Asudes suursuguses neobarokkses hoones, pakub Széchenyi oma külastajatele unikaalset kombinatsiooni ajaloolisest arhitektuurist ja teraapilistest veemõnudest.

Veetemperatuurid jäävad valdavalt 21 ja 40 kraadi vahele ning oma võlvide, sammaste ja laemaalingutega meenutab hoone pigem romantilist lossi kui klassikalist spaad. Uskuge mind, see on ideaalne koht lõõgastumiseks. Kui rahu ja vaikust tahad, siis mine trepist üles katuseterrassile.

Termidega samas pargis asub ka muud ägedat arhitektuuri, näiteks muusikamaja.

Järgmine peatus Restoran 26°, mille atmosfäär on kohustuslik vaatamisväärsus, aga teeninduse kvaliteet jätab soovida. Kindlasti soovitan sisse astuda ja selles rohelises linnadžunglis üks värskendav jook teha, kuid sööma võib vabalt mujale minna. Toidud on tegelikult maitsvad, aga kogused pigem väiksed. Ühesõnaga hinna ja kvaliteedi suhe on paigast ära.

Õhtusöögiks piirdusin jäätisega. Ammu teada fakt, et söön silmadega. Kui Tripadvisor mulle paar kuud tagasi Budapesti roosikujulist jäätist reklaamis, siis olin sekundiga müüdud. Vanilje + lavendel = ideaalne värvide kombo. Kas pole? Vanilje, sest see mu lemmikjäätis ja lavendel, sest see on lilla. Huvitav, palju on veel maailmas inimesi, kes värvi järgi sööki valivad 🙈

Suureks üllatuseks selgus, et lavendlijäätis võib hästi maitseda. Sellist maitsvat ja kaunist jäätisekunsti pakub Gelarto Rosa.

Imelise punkti toredale päevale pani päikeseloojang ilusa „sinise“ Doonau ääres.

Szentendre

Jalutasime läbi ostugurmaanide paradiisi Doonau äärde, kus sedakorda astusime laevale, mis viis jõeäärsesse väikelinna nimega Szentendre. Tänu oma ajaloolisele arhitektuurile ning lihtsale ligipääsetavusele nii jõe kui ka raudtee kaudu on sellest saanud Budapestis peatuvate turistide lemmiksihtkoht. Lisaks kaunile arhitektuurile on siin palju muuseume, galeriisid, suveniiripoode ja restorane.

Mis sa veel oskad tahta? Viis tundi möödus linnutiivul. Jõudsime mööda muinasjutulisi tänavaid ja poode ringi kolada. Süüa jõudsime ka. Isegi ühe kiriku juurde mäkke suutsime ronida. Retro muuseumi juures käisime ka, aga kohale jõudes mõistsime, et me pole täna sellel lainel ja pöördusime tagasi kaubandusvõrguga tutvuma.

Kui hommikul sõitis laev poolteist tundi, siis tagasi tulime tunniga. Kuigi esialgu oli meil plaanis teha üks õhtune kruiis, siis peale tänast loobusime sellest mõttes. Saime oma Doonau ja laeva doosi kätte. Ka mõlemal kaldal asuvad uhked hooned on nähtud. Kindlasti on päikeseloojangu kruiisil omad võlud, aga midagi peab järgmiseks korraks ka jääma.

Õhtuti ei saa Budapestis üle ega ümber Juudi kvartalist. Oleme jälle siin. Eile külastatud varemebaari kõrval on toidutänav, kus nautisime koos paljude teistega sumedat suveõhtut ja lángose ja pardi burgerit. Elu on ilus.

Budapest

Täpselt nädala jagu õnnestuski koduvabariigis viibida. Kuni eile pakkisin kohvri ja asusin teele.

Seekordse minipuhkuse veedan Ungari pealinnas Budapestis, mida peetakse üheks Euroopa kaunimaks ja ajaloolisemaks linnaks. Doonau jõgi jagab linna kaheks osaks - Budaks ja Pestiks. Buda linnaosa mägised maastikud ja keskaegsed kindlused meelitavad neid, kes soovivad sukelduda ajalukku, samas kui Pestis on modernsem elu ja põnev kultuuriprogramm.

Oi kuidas mulle meeldivad laisad hommikud, siis kui saab ärgata ilma kellata. Veel meeldib mulle, kui sellisele hommikule järgneb plaani vaba päev ja saab minna sinna, kuhu jalad viivad. Alustuseks viisid nad meid otsejoones Euroopa pikkuselt teise jõe äärde, kus võtsime suuna parlamendihoone poole.

Teelt eksitas üks kaunis sild, mis viis üle jõe, kus meid tervitas mägisem ja ajalooliselt vanem osa Budapestist. Nii imetlesimegi alustuseks hoopis Buda mäel asuvat kalameeste bastioni, mis on üks linna maalilisemaid vaatamisväärsusi. See 19. sajandi lõpus ehitatud neogooti ja neorooma stiilis kaitseehitis võlub oma valgete tornide, treppide ja vaateplatvormidega. Lisaks avanevad siit ülevalt imelised vaated Doonaule ja vastaskaldal asuvale Pestile. Seesama vaade on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Siin asub ka Mattiase kirik, mis on üks Ungari pealinna silmapaistvamaid religioosseid ehitisi. Selle värvikirev katus ja elegantne gooti arhitektuur eristuvad Buda siluetist. Kirik, mille ajalugu ulatub 11. sajandisse, on olnud tunnistajaks paljudele ajaloolistele sündmustele.

Peale meie on siin veel arvestatav kogus inimesi. Pildid iga nurga alt tehtud, jalutasime tagasi Pesti poolele ja sealt piki jõe äärt edasi kuni jõudsime kohale.

Linna südames, Doonau kaldal seisab uhkelt 19. sajandi lõpus ehitatud Ungari parlamendihoone. See on üks Euroopa suurimaid ja kaunimaid parlamendihooneid, mille neogooti arhitektuur meelitab külastajaid kogu maailmast. See on ainus ere mälestus minu 14 aasta tagusest külaskäigust Budapesti.

Veendutud, et parlamendihoone on endiselt suursugune ja võimas, otsustasime kohaliku köögikunstiga tutvuma hakata. Lángos on kartulileib, kuhu peale on kuhjatud vastavalt soovile head ja paremat. Oli see vast üks korralik kõhutäis. Kui just nälg silmanägemist ei võta, siis soovitan võtta kolme peale kaks tükki.

Edasi tahtsime minna toiduturule, aga jäime hoopis käsitööturule lõksu ja kui sealt lõpuks tulema saime, oli selge, et oleme lootusetult hiljaks jäänud. Otsustasime hoopis jätkata kohaliku köögikunstiga tutvumist.

Kui aus olla, siis korstna kook ei jätnud erakordset maitseelamust. Võtsime kolme peale ühe, aga ikka ei suutnud ära süüa. Samas peab siin midagi olemas, sest neid putkasid ja kohvikuid, kus seda torukujulist küpsetist keerutatakse on terve linn täis ja alati on neil järjekord ukse taga.

Oma tänase parima söögikogemuse sain hoopis restoranis TATI, kus tähistasime piduliku õhtusöögiga ühte augustis toimunud sünnipäeva. Siinset kokakunsti ja farmist otse linna mõtteviisi soovitan nii mina kui ka härrad Michelinid isiklikult.

Päeva lõpetuseks otsustasime sukelduda ainulaadsesse Budapesti fenomeni ning astusime sisse Juudi kvartali südames asuvasse legendaarsesse varemebaari Szimpla Kert, mis on Ungari pealinna esimene ja üks populaarseimaid omasuguste seas. Ütlen ausalt, et midagi sellist pole ma üheski maailma nurgas varem kogenud. Tegemist on korterelamu varemetesse loodud unikaalse kahel korrusel asuva elava muusikaga baaride kompleksiga, mida sõnadega kirjeldada on võimatu.

Nüüd on seegi fakt kontrollitud, et Budapesti ööelu on legendaarne ning selle unikaalsed varemebaarid on omaette mikrokosmosed ja Juudi kvartalis ei lõppe pidu vist kunagi.