Kulinaarsetel radadel

Hommikul tegime jälle ühe rahuliku jalutuskäigu oma kodukvartalis. Linn alles ärkas ja tänavad olid mõnusalt vaiksed. Mõnes kohas olid juba kohal prügiautod ja tänavapuhastajad, aga inimmassid polnud veel liikvele läinud.

Pärast jalutuskäiku läksime tagasi hotelli, et veidi puhata. Ega puhkusel olles ei pea ju kogu aeg ringi ka tormama.

Hiljem avastasime hiinalinnast ühe Aasia restorani, mille menüü tundus eriti ahvatlev, ja nii me sealt uksest sisse astusimegi. Oma valikut ei pidanud me hetkekski kahetsema. Liialdamata, see oli üks paremaid sushisid, mida olen kunagi söönud. Kõigest muust rääkimata. 🙏

Sealt liikusime edasi Nieuwmarkti poole, kust võtsin magustoiduks hollandlaste kuulsa siirupivahvli ehk stroopwafeli.

Stroopwafel on üks neist maiustustest, mida on keeruline ainult ühe korra proovida. Kaks õhukest vahvlit, nende vahel karamelline siirup ja kogu lugu. Tegelikult pärineb stroopwafel hoopis Goudast ning selle lihtsa maiuse juured ulatuvad 19. sajandisse. Algselt valmistati neid sageli taigna ülejääkidest ja siirupist ning tegemist oli üsna odava maiusega. Tänaseks on tagasihoidlikust „vaese mehe küpsisest“ saanud üks Hollandi tuntumaid maiustusi.

Seejärel oli aeg seada sammud loomaaia poole. 1838. aastal asutatud ARTIS on Hollandi vanim loomaaed ja üks maailma viiest vanimast. See loodi algselt loodusteaduste ja loodushariduse edendamiseks ning tänapäeval on siin lisaks loomadele ka mitmeid ajaloolisi hooneid, muuseume ja vana haljastust.

Minu lemmikud olid flamingod, jaaguar ja hiigelsuur värviliste kaladega akvaarium. Loomulikult said üle vaadatud ka kaelkirjakud, ahvid ja paljud teised loomad.

Akvaarium avati siin juba 1882. aastal ning oli tol ajal Euroopa suurim ja moodsaim. Meie sattusime siia eriti õigel ajal, sest pärast viieaastast restaureerimist avati see uuesti alles selle aasta juunis. Päris huvitav on mõelda, et samades ajaloolistes ruumides on veealust maailma imetletud juba üle 140 aasta.

Õhtuks panime ennast veidi viisakamalt riidesse ja läksime sõpradega õhtust sööma Lucky Ducki, mis asub Spui väljaku lähedal. Menüüs on Aasia kööki seinast seina, aga minul oli otsus tehtud enne, kui menüü üldse lahti jõudsin teha.

Pekingi part!

Ja see viis tõesti keele alla. Täiesti ausalt, ma ei süvenenud pärast seda enam ülejäänud menüüsse. Minuga on juba kord nii, et kui Pekingi part on menüüs, siis rohkem mõtlema ei pea.

Ja oligi Amsterdamiga selleks korraks kõik, sest homme on kojusõit.

Heeringas, Kusama ja punased laternad

Kui hommikusöögiks pakutakse Old Amsterdami ja Old Rotterdami juustu, siis minul isiklikult õnneks rohkem vaja polegi.

Täna paistab päike, nii et pärast hommikusööki läksime ilma pikema jututa kanalite vahele jalutama. Nii uskumatult kui see ka ei kõla, aga saime inimestevaba Amsterdami kogemuse.

Umbes pooleteise tunniga jõudsime ära näha Damraki tänava täispikkuses ja Dami väljaku. Kogemata sattusime ka De Wallenisse ehk nn punaste laternate kvartalisse, mille külastamist olin endale küll lubanud enam mitte kunagi teha. Päevavalges on siin tegelikult täitsa okei. Punased kardinad on akendel ees ja kõik tundub kuidagi palju süütum.

Edasi viis meie jalutuskäik Oude Kerki juurde. Tegemist ei ole lihtsalt ühe vana kirikuga, vaid Amsterdami vanima säilinud hoonega. Kirik pühitseti juba 1306. aastal ning selle ümber on sajandite jooksul kujunenud tänane vanalinn ja juba mainitud kuulus De Walleni piirkond.

Sealt liikusime Nieuwmarkti poole. Väljaku keskel kõrgub justkui väike keskaegne loss De Waag, mis on üks Amsterdami äratuntavamaid ajaloolisi hooneid. Praegune ehitis pärineb 15. sajandi lõpust ning algselt oli see üks linna väravatest. Hiljem sai sellest kaalumaja ja veel hiljem tegutsesid seal erinevad gildid ning ka kirurgide anatoomiateater. Pole just kõige tavalisem ajalugu sellel restoranide ja kohvikutega ümbritsetud linnaväljakul.

Nieuwmarktist edasi jõudsime Zeedijkile ehk Amsterdami hiinalinna südamesse. Kitsas tänav on üks vanalinna vanemaid ning Hiina kogukond hakkas siia kujunema juba 20. sajandi alguses. Tänapäeval annavad piirkonnale oma näo hiinakeelsed tänavasildid, restoranid, poed ja keset seda kõike asuv värvikas He Hua budistlik tempel. Päris omapärane kontrast Amsterdami klassikaliste kitsaste kanalimajade kõrval.

Ja nii jõudsimegi ringiga tagasi hotelli. Väike uinak kulus pärast pikka jalutuskäiku meile kõigile ära.

Pärast pisikest puhkust võtsime suuna De Pijpi poole. Nimelt on lugu selline, et kui sa pole Amsterdamis heeringat söönud, siis pole sa Amsterdamis käinudki. Vähemalt nii võiks kohaliku traditsiooni kohaselt naljatledes öelda. Haring ehk soolvees valmistatud heeringas on hollandlaste üks tuntumaid rahvustoite. Eriti hinnatud on uue hooaja Hollandse Nieuwe, mille hooaeg algab tavaliselt juunis.

Meie sihtkohaks oli Albert Cuypi turg. Turg sai alguse juba 1905. aastal ning tänaseks on sellest kujunenud üks Euroopa tuntumaid ja suuremaid vabaõhuturge. Siin on müügil vist kõike, mida üks korralik Amsterdami turg pakkuma peab, aga meie pilk oli seekord üsna kindlalt kalalettidel. Heeringas tuleb ju ära proovida!

Olgu öeldud, et heeringaputkasid on terve linn täis ja tegelikult pole selle kohaliku ampsu saamiseks sugugi vaja just Albert Cuypi turule tulla. Meie suutsime aga isegi siin ühe väikese ämbri teha, sest selgus, et igal pool kaardiga maksta ei saagi. Õnneks leidsime lõpuks ühe heeringaputka, kus oli kaardimakse võimalus, ja nii sain oma kohustusliku ampsu legendaarsel turul ikkagi tehtud.

Hollandlaste kombel käib heeringa juurde hakitud sibul ja hapukurk ning minagi ei hakanud traditsioone rikkuma. Heeringas oli ausalt öeldes täitsa hea ja nii saigi üks Amsterdamis käimise kohustuslikest rituaalidest jälle täidetud. Nüüd võib rahuliku südamega edasi minna.

Pärast turgu jalutasime veel natuke De Pijpis ringi. See siin on hoopis teistsuguse näoga Amsterdam. Kunagi oli tegemist kiiresti kasvava tööliskvartaliga, tänapäeval on vanade kitsaste majade vahele ennast sisse seadnud kohvikud, restoranid, väikesed disainipoed ja põnevad söögikohad. De Pijpi on vahel võrreldud ka Ladina kvartaliga, sest siia kogunesid omal ajal kunstnikud, tudengid ja boheemlaslikum rahvas.

Albert Cuypi ümbrus ongi selline koht, kus ei pea tingimata kindlat vaatamisväärsust taga ajama. Mõnus on lihtsalt mööda Gerard Doustraati ja väiksemaid kõrvaltänavaid kulgeda, vaadata, mis ümberringi toimub, ja lasta linnal omas tempos enda ümber toimida.

Edasi jõudsime muuseumide piirkonda ehk Museumpleinile, kus kunsti ja kultuuri on sõna otseses mõttes igal sammul. Ühe suure väljaku ümber asuvad Rijksmuseum, Van Gogh Museum ja Stedelijk Museum ning sealsamas lähedal on ka kuulus Concertgebouw. Kui vanalinnas keerlevad mõtted rohkem kanalite, kitsaste majade ja sajanditevanuse kaupmeheelu ümber, siis siin on linnapilt hoopis avaram ja elegantsem.

Meie seekordseks sihtkohaks oli Stedelijk Museum, kus vaid mõned päevad varem oli avatud ühe minu lemmikkunstniku Yayoi Kusama suur retrospektiiv. Näitus annab ülevaate enam kui 70 aastast tema loomingust ning seal on kõike alates maalidest ja skulptuuridest kuni installatsioonide, moe, kollaažide ja tema kuulsate peegelruumideni.

Kusama on ilmselt üks neid kunstnikke, kelle loomingu tunned ära ka siis, kui kunstimaailm muidu väga sinu teema ei ole. Täpid, värvilised mustrid, kõrvitsad, peeglid ja lõputuna näivad kordused on tema käekiri. Tema töödes tekib päris omapärane tunne, kus ühel hetkel vaatad sina kunstiteost ja järgmisel hetkel tundub, et oled ise selle sisse kadunud. Eriti just peegelinstallatsioonides kaob piir selle vahel, kus lõpeb ruum ja kus algab lõpmatus.

Kusama näitust külastasin esimest korda 2017. aasta jaanuaris Helsingis. Mõned asjad lihtsalt väärivad kordamist ja usun, et ega kaks ilma kolmandata jää.

Pärast kunstisaalist väljumist suundusime The Seafood Bari. Asukoht on küll teine, aga toit endiselt maitsev. Kui lõhetartar avokaadoga lauda toodi, oli mul nagu déjà-vu, sest just sel hetkel mõistsin, et neli aastat tagasi istusin siin ja sõin täpselt seda sama toitu. Mõned kohad lihtsalt kutsuvad tagasi.

Otsustasime päeva lõpetada rahuliku jalutuskäiguga läbi Vondelpargi. Vondelpark on Amsterdami suurim ja populaarseim park ning pärast pikka päeva linnamelus on see ideaalne koht, kus korraks tempo maha võtta ja lasta päeval vaikselt õhtusse veereda.

Amsterdam vol3

Amsterdam võttis meid seekord vastu vihmaga, nii et pikemad jalutuskäigud otsustasime järgmisteks päevadeks jätta.

Täna piirdume kiire õhtusöögiga legendaarsel Damraki tänaval asuvas The Seafood Baris, mis paikneb väärikas ja ajaloolises 1903. aastal valminud Beurs van Berlage’i hoones. Kala ja mereannid ajalooliste võlvide all tundub olevat Amsterdamile üsna kohane kombinatsioon.

Koht on puupüsti täis, aga oleme elav tõestus sellele, et vahel õnnestub ka ilma broneeringuta saada restorani parim laud. Lisaks on teenindus meeldiv ja ülikiire.

Saaremaalt Muhumaale

Täna hommikul käisime Orissaare lähistel asuvas Saaremaa Zoos. Palju räägitud loomaaed on nüüd ka oma silmaga nähtud ning jättis väga armsa mulje. Tegemist on mõnusa ja kompaktse kohaga, kus saab loomadele üsna lähedale ning mõnda neist on võimalik ka ise toita.

Näha sai nii puumat, kapibaarasid, leemuriperekonda kui ka paljusid teisi vahvaid loomi. Eriti tore oli jälgida, kuidas loomad oma aedikutes toimetasid, ning kuna loomaaed ei ole väga suur, sai seal rahulikult ringi vaadata ilma, et päev liiga väsitavaks muutuks.

Edasi viis tee Muhumaale, Lõunaranna sadamasse Kala Restosse. Hommikune vihm oli selleks ajaks kadunud ning päike lõõskas taas lagipähe.

Haugikotletid, mida kõvasti kiidetakse, maitsesid tõesti imeliselt. Meritint oli samuti suurepärane ja kamavahust ei hakka ma parem üldse rääkimagi. Kõigele lisaks on hinnad väga mõistlikud.

Nii saigi meie Hiiumaa–Saaremaa–Muhumaa ringreis tehtud. Neli päeva täis väikeseid avastusi, ilusaid vaateid, häid sööke, suvist soojust ja parajalt puhkust – täpselt selline mõnus suvine road trip, mida võiks igal aastal korrata.☀️

Hiiumaalt Saaremaale

Hommikul käisime veel Sõru muuseumis Vana Toomase näitust vaatamas ning seejärel oligi aeg Hiiumaaga hüvasti jätta ja praamiga Saaremaale sõita.

Vee ostmisest kujunes meil Hiiumaal aga omaette seiklus. Eile polnud restoranis mulliga vett ja täna oli praamil otsa saanud tavaline vesi. Selgus, et kaubapäev on neljapäev – naljatlemisi öeldi, et eks selline see elu siin saarel juba kord ole.

Saaremaal sõitsime praamilt otse Kliff restorani, mis asub Panga panga vahetus läheduses. Maaliline merevaade läbi kadakate räägib juba iseenda eest. Just sellise Saaremaa pärast tulen siia ikka ja jälle tagasi.

Õnneks ei jäänud ka toit vaadetele alla. Sain soovituse, et kindlasti tuleb proovida veisesüdametartari, ning see soovitus oli kulda väärt – tartar oli tõesti suurepärane. Ka haugikotlet maitses väga hästi.

Kõhud täis, jätkasime teekonda Lambakogu poole – Saaremaa ühe vahva vaatamisväärsuse juurde. Keset kadakaid ja kivist maastikku seisavad kümned kivist lambad, justkui oleks terve kari sinna karjamaale kogunenud. Pärast väikest jalutuskäiku kivikarja keskel jätkus meie päev Sörwespas, kus oli mõnus lihtsalt puhata ja lõõgastuda.

Ilmaga on tõsiselt vedanud – kolm päeva järjest on saatnud meid mõnus suveilm. Täna puhub Salme kandis küll päris kõva tuul, kuid õhk on endiselt nii soe, et tunne on, nagu polekski Eestis, vaid kuskil palju lõunapoolsemal maal.

Kloogarannast Hiiumaale

Meie ringreis algas eile hommikul Kloogarannast, kust sõitsime Hiiumaa poole. Õhtuks jõudsime Sõru kanti, kuhu jäime ka ööbima.

Tänast päeva alustasime Ristna tuletorni külastusega, mis on pärast uuenduskuuri taas külastajatele avatud. Kõik oli veel nii värske, et mööda treppe üles ronides oli lausa värvilõhna tunda.

Seejärel jalutasime Kalana Ääres, hingasime värsket mereõhku ning läksime lõunale Hõbekala suvekohvikusse.

Saarele omaselt on menüüs valdavalt kala ja seda mitmel erineval kujul. Minu vaieldamatu lemmik oli suitsukalavõiku – lihtsalt ülivõrdes hea! Lisaks proovisin ahvena-forellikotletti, mis maitses samuti suurepäraselt. Mõlemat julgen soojalt soovitada.

Pärast lõunasööki sõitsime tagasi Sõrru, et lihtsalt puhata ja nautida seda imelist suvist päeva.

Ainus, mis Hiiumaal meie rahu häiris, olid sääsed. Olin nende elukate olemasolu Eestis juba täiesti ära unustanud.

Maroko köögi saladused

Reisi viimane päev viis kokakooli, kuhu jõudsime küll väikese hilinemisega, kuid see ei seganud kuidagi kogemust ega meeleolu.

Alustuseks saime ülevaate Maroko köögist, mis on kujunenud erinevate kultuuride segunemisel. Berberi, Araabia, Aafrika ja Vahemere mõjutused on loonud köögi, mida iseloomustavad rikkalikud maitsed, aromaatsed vürtsid ja aeglane, lihtne valmistusviis.

"In the West, you have watches.

Here, in Morocco, we have the time."

– Maroko vanasõna

Marrakechis saad nautida roogasid, mis on valminud põlvest põlve edasi antud retseptide järgi.

Seejärel asusime ise kööki. Valmistasime traditsioonilist kanaga tagine’i, aeglaselt küpsetatavat hautist, mida tehakse spetsiaalses koonusekujulise kaanega savipotis. Sageli ei valmigi see roog koduses köögis, vaid viiakse küpsema kogukonna ahjudesse või hammamitesse. Lisaks tegime zaalouk’it ehk baklažaani ja tomati salatit ning rohelise paprika ja tomati salatit ehk taktouka’t.

Kogemuse juurde kuulus ka traditsiooniline teetseremoonia. Magusat piparmünditeed valati klaasidesse kõrgelt, luues iseloomuliku kaare. See lihtne, kuid efektne rituaal on oluline osa Maroko külalislahkusest.

Kõige enam jäi meelde lihtsus. Ei mingit keerulist köögitehnikat, vaid savipotid, aeglane küpsetamine ja hoolikalt valitud maitseained. Kaneel, ingver, safran, köömned ja koriander annavad roogadele nende sügavuse ja iseloomu.

Maroko toidukultuuris on keskmes küllus ja jagamine. Pearoogades põimuvad liha ja köögiviljad ning maitset annavad tugevad vürtsid. Tuntuimad road on tagine ja kuskuss, millest viimane on omaette roog, samas kui tagine’i serveeritakse tavaliselt leivaga.

See päev võttis hästi kokku kogu reisi olemuse. Maroko on paik, kus lihtsus ja rikkus eksisteerivad kõrvuti, kus aeg liigub omas rütmis ja kus kõige olulisem ei ole kiirus, vaid kohalolek.

Tagasi Bahiasse

Pärast hommikusööki käisime hotelli “loomaaias”, nagu nad seda ise nimetavad. Tegelikkuses tähendas see mõnda kitse, kes aedikus rahulikult ringi jalutasid.

Kuigi päev oli planeeritud puhkamiseks, ei lasknud Marrakech end kaua oodata. Leidsime end üsna kiiresti taas mediina virrvarrist ning võtsime suuna Bahia palee poole.

Bahia palee on üks linna imposantsemaid ehitisi, mis rajati 19. sajandil eesmärgiga luua oma aja kõige uhkem residents. Aastate jooksul on seda rüüstatud ja kasutatud erinevatel eesmärkidel, kuid selle olemus on säilinud. Siseõued, aiad ja ligi 150 ruumi loovad terviku, kus Andaluusia ja mauri stiil põimuvad detailides. Nikerdatud seedripuust laed, värvilised aknaklaasid, mosaiigid ja marmorpõrandad annavad paigale rahuliku ja ajatult elegantse atmosfääri.

        *pilt aastast 2018

Kaheksa aastat tagasi jättis see koht mulle kustumatu mulje. Just vaikus, valgus ja detailide rohkus keset muidu kaootilist linna on see, mis mind siia tagasi tõi.

Seekord torkasid aga silma tellingud. 2023. aasta maavärin jättis oma jälje ka siia ning praegu käivad palees ulatuslikud restaureerimistööd.

Pärast paleed sukeldusime veel korraks linna melusse, enne kui liikusime taas apelsinipuude alla lõunale. Roheluse ja vaikuse keskel tundus kogu Marrakechi sagimine korraga nii kauge…

Külgkorvis läbi Marrakechi

Pärast rahulikku hommikut suundusime taas Marrakechi tänavatele, seekord veidi teistsugusel viisil. Istusime külgkorviga mootorratastele, mis andsid linnale täiesti uue mõõtme. Liikusime kiiremini, nägime rohkem ja tajusime selgemalt, kuidas erinevad linnaosad omavahel põimuvad.

Sõit viis läbi mitmekesise linnaruumi. Läbisime rahulikumaid, euroopaliku ilmega piirkondi, mida sageli kutsutakse Hispaania kvartaliks, ning jõudsime edasi luksuslike villade ja laiade puiesteedega linnaosadesse, kus Marrakech näitab oma modernsemat ja jõukamat palet. Hetk hiljem olime taas mediina labürindis, kus kitsad tänavad, sagimine ja näiliselt kaootiline liikumine võtavad kiiresti võimust.

Teel jäi silma rohkelt riad’e, traditsioonilisi Maroko maju, mis väljast paistavad tagasihoidlikud, kuid peidavad endas rahulikke ja kauneid siseõuesid. Need majad on ehitatud ümber avatud õue, kus võib olla aed, purskkaev või bassein. Valgus langeb sisse ülevalt ning peegeldub mustrilistelt seintelt ja põrandatelt.

Üheks ootamatumaks peatuseks kujunes Prantsuse konsulaadi külastus. Seal tekkis hetkeks tunne, nagu oleksime astunud teise riiki, justkui väike killuke Euroopat keset Põhja-Aafrikat, Koutoubia mošee vahetus läheduses.

See päev tõi hästi esile Marrakechi mitmekihilisuse. Siin eksisteerivad kõrvuti traditsioon ja modernsus, vaikus ja kaos, kohalik elu ja rahvusvaheline mõju. Sageli piisab vaid mõnest tänavast, et üks maailm asenduks täiesti teisega.

Marrakech – värvide, kaose ja kontrastide linn

Alustasime päeva rahulikus tempos ning sukeldusime moe- ja kunstimaailma. Külastasime Majorelle’i aeda, botaanilist oaasi keset linna, kus kaktused, bambused ja teised eksootilised taimed loovad justkui omaette maailma. Aia rajas prantsuse kunstnik Jacques Majorelle ning hiljem omandas selle moelooja Yves Saint Laurent. Sügavsinised detailid, mida tuntakse Majorelle’i sinisena, mõjuvad erilise kontrastina Marrakechi tolmusele ja punakale linnapildile.

Seejärel liikusime kõrval asuvasse Yves Saint Laurenti muuseumisse, mis annab hea ülevaate disaineri loomingust ja tema tugevast seosest selle linnaga. Igas detailis on tunda, kuidas Marrakech teda inspireeris, alates värvidest kuni mustrite ja kontrastideni välja.

“Marrakech tutvustas mind värvidele!”

– Yves Saint Laurent

Lõunasöök apelsinipuude all oli mõnus paus enne järgmist vaatlust ja viimaseks rahulikuks hetkeks enne mediinasse sukeldumist.

Seejärel jõudsimegi Marrakechi vanalinna ehk mediinasse, mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. See kindlustatud linn on täis tänavakauplejaid ja souke, kus leidub kõike alates traditsioonilistest vaipadest kuni igapäevaste tarbeesemeteni.

Alustasime Bahia paleest, mille peenelt kaunistatud siseõued ja värvilised mosaiigid annavad aimu kunagisest kuninglikust hiilgusest. Täna tegutseb seal muuseum ning ühes kaunis sisehoovis asub ka ajastutruu kohvik Bacha Coffee. Selle lugu ulatub 1910. aastasse, kui Dar el Bacha palees kogunesid oma aja mõjukad kultuuri- ja poliitikategelased nautima araabika kohvi. 60 aastat hiljem, 2019. aastal, avati kohvik uuesti, säilitades ajaloolise atmosfääri ja traditsioonid.

Üheks linna sümboliks on Koutoubia mošee, mille 77 meetri kõrgune minarett on nähtav pea kõikjalt. Selle ümbruse avarus ja rohelus pakuvad hetkelist hingetõmmet enne järgmist elamust.

Marrakechi tõeliseks südameks on keskväljak Jemaa el-Fna. Päevasel ajal on see üsna rahulik, siis tegutsevad siin mahlapressijad, kaupmehed ja üksikud esinejad, näiteks maotaltsutajad. Õhtu saabudes muutub kogu plats aga elavaks lavaks. Toidulettide read täidavad väljaku, grillide suits tõuseb õhku ning muusikud ja jutustajad loovad ainulaadse atmosfääri. Just siis on väljak kõige intensiivsem ja meeldejäävam.

Edasi suundusime mediina kitsastesse tänavatesse. Punased müürid, lõputud turuletid, värvilised sussid, tagine’id ja käsitöö loovad visuaalse virrvarri. Inimesed, mootorrattad, eeslid ja kaubakärud liiguvad ühes rütmis, mis esmapilgul tundub kaootiline, kuid tegelikult toimib üllatavalt sujuvalt.

Nagu sellele paigale omane, sattusime peagi klassikalisse “turistilõksu”. Nimelt juhatati meid sujuvalt vaibapoodi ja meie ees rulliti lahti kümneid vaipu, igaühel oma lugu. Kuulasime viisakalt, tänasime ja liikusime edasi.

Kuigi olen siin varem käinud, tundus kõik korraga tuttav ja samas täiesti uus. Võib-olla märkasin seekord rohkem detaile, võib-olla oskasin lihtsalt hetke rohkem nautida.

Seekord ei ööbi me mediinas, vaid veidi eemal, mis annab võimaluse pärast intensiivset päeva linnakärast eemalduda ja nautida hotellis loodushääli ja rahu.

Valgest linnast punasesse

Hommik Casablanca kohal oli pehme ja kergelt jahe. Teel lennujaama sündis ootamatu otsus - mitte lennata, vaid minna bussiga. Ajaliselt suurt vahet ei olnud, kuid juba esimestest kilomeetritest oli selge, et kogemus on seda väärt.

Linn jäi seljataha ja tee avanes kevadisele Marokole. Erkrohelised põllud, punased moonid ja kuldsed viljapõllud lainetasid tuules. Oliivipuud sirutusid rahulikult silmapiiri poole.

Mida lõuna poole jõudsime, seda enam maastik muutus. Valgus teravnes ja värvid vahetusid. Umbes paarkümmend kilomeetrit enne Marrakechi kadus rohelus peaaegu täielikult ning asemele tuli punane. Silmapiirile ilmusid Atlase mäed.

Lõpuks jõudsime Marrakechi. Linna terrakotapunakas toon peegeldus müürides, majades ja kõikjal hõljuvas tolmus. Õhk tundus tihedam, päike teravam ja kogu linn justkui elas omas rütmis.

Ja nii lõppes teekond valgest linnast punasesse linna. Ühe päevaga muutusid nii maastik, valgus kui ka õhk ning Casablanca rahulik Atlandi rütm asendus Marrakechi sooja energiaga.

Kuskil selle punase valguse sees tekkis äratundmine. Ma olin siin juba olnud. Mitte lihtsalt sarnases kohas, vaid täpselt siin, kaheksa aastat tagasi.

Marrakech on kui eksootiline värav Aafrikasse. Linn jaguneb kaheks maailmaks. Ühelt poolt vanalinn ehk medina oma turgude ja kitsaste tänavatega, teiselt poolt Ville Nouvelle, kus leiab laiad tänavad, kaasaegse arhitektuuri, kunstigaleriid, kohvikud, restoranid ja luksuspoed.

Casablanca

Hommikul ärgates oli nähtavus pea olematu. Linn oli mattunud paksu udu sisse ja Casablanca tundus korraks justkui kadunud.

Päeva alustasime Hassan II mošee külastusega, mis on üks uue aja Maroko tuntumaid sümboleid ja ühtlasi üks maailma suurimaid islami pühakodasid. 1993. aastal valminud ehitis mahutab koos siseõuedega kuni 105 000 inimest ning selle 210 meetri kõrgune minarett on Aafrika kõrgeim.

Mošee asukoht on sama muljetavaldav kui hoone ise. See ulatub otse ookeani kohale, peegeldades islami traditsiooni, mille järgi jumala troon asub vee peal. Lainete kohal kõrguv pühakoda mõjub korraga nii võimsalt kui rahustavalt.

Siseruumides avaneb tõeline käsitöö meistriklass. Marmorpõrandad, nikerdatud seedripuust laed ja geomeetrilised mosaiigid, iga detail hoolikalt viimistletud.

Edasi jätkasime linnaga tutvumist bussiekskursioonil. Sõitsime mööda mereäärset promenaadi, möödusime majakast, rannapiirkondadest ja surfiklubidest, kus ookeani lained vastu kallast rullusid.

Näha sai ka linna luksuslikumat poolt, sealhulgas Saudi kuningale ja Kuveidi printsile kuuluvad villad ning ajaloolised hooned, mille hulgas ka maja, kus elas Franklin D. Roosevelt Casablanca konverentsi ajal.

Peatusime Mohammed V väljakul, mida peetakse linna ajalooliseks südameks, ning jalutasime sealt tagasi hotelli mööda tänavaid, mida ääristasid elegantsed art déco stiilis hooned. Just Prantsuse koloniaalajastu arhitektuur annab Casablancale selle erilise, kergelt euroopaliku ilme.

Rahvusvaheliselt sai linn kuulsaks tänu filmile “Casablanca”. Kuigi suurem osa filmist ei ole siin filmitud, on see loonud linnale romantilise ja veidi müstilise kuvandi.

Kuna enamik meist polnud filmi näinud, otsustasime päeva lõpetuseks selle legendaarse linateose ära vaadata. Kus siis veel kui mitte Casablancas?

Maroko vol2

Kaasaja Maroko suurim linn, valge Casablanca, on riigi kultuuri- ja majanduspealinn. Atlandi ookeani kaldal laiuv linn on tuntud oma rannapromenaadi, elavate kohvikute ja modernse linnapildi poolest.

Ja siis esimene üllatus – see ei tundunudki nagu Aafrika.

Lennujaamast linna viiv kiirtee oli perfektne. Mitte ühtegi auku, kõik puhas ja korras. Ausalt, sellist pilti ei näe isegi Pariisis, Londonis ega Madridis. Juba esimesed kilomeetrid andsid aimu, et Maroko on kontrastide maa.

Edasi viidi meid sõna otseses mõttes kuninglikku hotelli. Sadama lähedal, art déco linnasüdames asuv luksushotell paikneb ikoonilises 1950. aastate arhitektuurimälestises.

Vastuvõtt oli omaette elamus. Hotelli direktor tervitas meid isiklikult uksel, järgnes kätepesurituaal, traditsiooniline piparmünditee ja datlid. Ja siis see hetk, kui astud tuppa ja sinu ees on kookidest lookas laud. Minusugune maiasmokk oli igal juhul müüdud.

Pärast kiiret õhtuoodet läksin hammami. Meenub aastatetagune kogemus Istanbulis, kuid sarnasus piirdus ainult sellega, kui põhjalikult nahka kooriti. Kõik muu oli siin märksa privaatsem ja inimlikum.

Marokos on hammamid ehk traditsioonilised aurusaunad kultuuri lahutamatuks osaks. See ei ole lihtsalt pesemine, vaid rituaal, kus keha puhastatakse spetsiaalse seebi ja kooriva kindaga ning sellele järgneb lõõgastav massaaž. Rahulik muusika ja õhus hõljuvad aroomid loovad tunde, et puhastuvad ka kõik meeled.

Õhtu lõppes rahulikult. Beebi magas ja meie nautisime kõrvaltoas hotelli restoranide maitsvaid roogasid. 

Ideaalne algus puhkusele.

Viimane päev Matterhorni vaatega

Täna sõitsin veel korra üles mäkke, sedapuhku metrooga, kuid suuski enam alla ei pannud. Istusin hoopis beebiga kohviku terrassil, jõin kakaod ja vaatasin, kuidas suusatajad meist mööda tuhisevad. Taustaks otse loomulikult imeline Matterhorn.

Ilmaga vedas seekord täielikult. Kui eelmisel nädalal möllas siin lumetorm ja paljud rajad olid kinni, siis meie saime seitse päeva kevadist päikesepaistet ja imelisi suusaradu.

Täna on Zermattis üle 360 km suusaradu, aastaringne liustikusõit ja maailmatasemel restoranid. Aga kui õhtul kirikukellad helisevad ja mäetipp roosaks värvub, on lihtne ette kujutada seda iidset küla, kust kõik kunagi alguse sai.

Võib-olla just see kontrast, metsik loodus, sügav ajalugu ja kaasaegne mugavus, teebki sellest kohast midagi enamat kui lihtsalt järjekordse suusakuurorti.

On kohti, mis näevad piltidel ilusad välja. Ja on kohti, mis päriselus on veel ilusamad. Zermatt on kindlasti üks neist.

Kevadine veebruar

Eile näitas termomeeter külas päikese käes kohati juba 22 soojakraadi. Mõned inimesed jalutasid juba lühikeste varrukatega ringi ning lumi külast on praktiliselt kadunud.

Täna käisin jälle rongiga täitsa tipus ära ja sain lõpuks pilvitu ilmaga nautida imelisi panoraamvaateid ning mõnusaid suusaradu. 

Lõunaks tulin tagasi külla. Beebi tudus kärus kiriku taga vaikuses ja rahus, jõe vulin taustaks. Mina istusin pingil ja lasin päikesekiirtel endale pai teha. Siin on kevad igal juhul käes.

EV108

Eile jalutasin Zermatti risti-põiki läbi. Kitsad tänavad, puidust chalet’d, kirikukellad ja hobukaarikud. Autovaba külasüda on siiani säilinud ja annab kohale erilise rahu ja unikaalsuse.

Täna sõitsin rongiga üles Gornergrat’i, lootuses näha kuulsat panoraamvaadet. Pilved olid ees, kuid isegi ilma selleta oli kõik imeline.

Hiljem iglupargis päikese käes peesitades ja jalgu puhates tuli pilvedesse auk ja legendaarne tipp ilmus taas nähtavale. Need paar minutit olid ootamist väärt.

Rajad olid mõnusalt tühjad ja ilm uskumatult soe. Iga päevaga läheb järjest soojemaks. 3000 meetri kõrgusel ilma kinnasteta ja lahtise jopega suusatada veebruaris tundus täiesti ebareaalne.

Õhtul sõime traditsioonilisi kiluvõileibu ja kalamarja. Taustaks Eesti presidendi kõne ja kleidiparaad. Väike Eesti keset Alpe.

Toblerone’i mägi

Eile maandus lennuk vihmasajus. Õhtuks jõudsime Zermatti, kus nähtavus oli praktiliselt null. Pilved rippusid madalal ja mägesid polnud nähagi. Olime nagu paksu vati sees. Tegelikult peaks Šveitsi sümbol Matterhorn meie aknast paistma, aga mida pole, seda pole.

Täna hommikul kardinaid eest lükates avades postkaardi vaade. Seal ta oligi. Täiuslik kolmnurk keset sinist taevast. Toblerone’i šokolaadilt tuttav Matterhorn.

Päev möödus mägikülas jalutades. Raske uskuda, et see kuulus suusakeskus oli kunagi vaid oru lõpus asuv väike ja vaikne põllupidajate küla, kus elu kulges lehmade, heinateo ja aastaaegade rütmis, kuni üks mägi muutis kõik. 

Pildistasin seda legendaarset tippu igast võimalikust nurgast ja tundub, et sellest ei saa kunagi küll.

Just see sama mägi tõi Zermatti kunagi maailma kaardile. Aasta siis oli 1865, kui alpinistid jõudsid esimest korda Matterhorni tippu. See sündmus, triumf ja tragöödia korraga, jõudis Euroopa ajalehtede esikülgedele ning muutis väikese mägiküla maailmakuulsaks sihtkohaks. Sealt edasi tulid hotellid, raudtee ja tõstukid.

Täna seisan keset moodsat suusaparadiisi, aga vaatan ikka seda sama metsikut mäetippu.

Aastavahetus Alpides: vaiksem pool kolmest orust

Üle pika aja võtsime ette jõulujärgse reisi Alpidesse. Seekord elasime Saint-Martin-de-Belleville’is, mis kuulub legendaarsesse kolme oru suusapiirkonda (Les Trois Vallées). Tegemist on maailma suurima ühendatud suusapiirkonnaga, kus on üle 600 kilomeetri suusaradu ja rohkem kui 150 tõstukit, nii et ka korduvkülastajal ei teki tunnet, et kõik on juba nähtud ja läbi sõidetud.

Raske öeldagi, mitmes kord me siin kandis suusatame, aga minu jaoks oli see esimene kord just selles külas peatuda. Saint-Martin-de-Belleville asub 1450 meetri kõrgusel. Kui Val Thorens, Méribel ja Courchevel on pidevas liikumises, siis Saint-Martin-de-Belleville hingab kuidagi rahulikumalt. Vähem sagimist ja rohkem ehedat alpiküla tunnet.

Meie hotellis asub ka Prantsuse Alpide üks tuntumaid restorane La Bouitte. Tegemist on lausa kahe Michelini tärni restoraniga, mida juhivad isa ja poeg René ja Maxime Meilleur. Ühesõnaga, väga hea toit oli garanteeritud ja motivatsioon mujale sööma minna üsna olematu.

Siiski kärutasin mõned korrad mäest alla külakeskusesse lõunale. Päike paistis, lumi krudises ja vaated olid täpselt sellised, nagu Alpides olema peavad. Need rajad on päriselt hooldatud, nii et ka mittesuusatajad saavad talvest maksimumi võtta. Alla minnes oli tunne, nagu jalutaks postkaardil. Tagasi tulles oli küll väike tõus, aga kui kõht on head ja paremat täis, ei tundugi see enam probleem.

Ühel lõunal hotellis einestades mõistsin, et siin ei maksa tellimisega hoogu minna. Kui lauda jõudsid foie gras ja suflee, sai selgeks, et see ei ole mõeldud ühele inimesele. Või isegi kahele. Tegelikult võiks sellest vabalt neli inimest söönuks saada. Nii juhtuski, et järgmisel õhtul olime targemad ja tellisime ühe suflee nelja peale. Ja ikka jäi üle.

Vana aasta õhtu möödus rahulikult. Pärast üheksakäigulist pidulikku õhtusööki tuli uni nii kiiresti, et enne kui arugi sain, magasin juba sügavalt. Prantsusmaal tähistatakse aastavahetust küll pidulikult, kuid mägikülades on see oluliselt rahulikum kui suurtes linnades. Olin hommikul täiesti veendunud, et siin ei toimunud mingit ilutulestikku. Hiljem selgus, et toimus ikka küll. Lihtsalt mitte unekottide jaoks.🙈

Uue aasta esimene päev oli ideaalne. Päike paistis, taevas oli selge ja nähtavus suurepärane. Üllataval kombel oli rahvast suusaradadel vähe, kuigi aastavahetuse nädal on Alpides üks hooaja tippe. Ilmselt enamik alles taastus eelmisest õhtust.

Minu päev mäel lõppes siiski väikese meeldetuletusega, et suusatamine ei ole kunagi täiesti riskivaba. Tõstukilt maha tulles õnnestus nii õnnetult kukkuda, et sain korraliku põrutuse. Midagi hullu ei juhtunud, aga sabakont tuletas ennast veel paar nädalat meelde.

Kokkuvõttes oli nädal Alpides täpselt see, mida vaja. Suurepärased suusatingimused, rahulik keskkond ja maitsev toit. Saint-Martin-de-Belleville üllatas mind positiivselt. Veidi vaiksem, veidi ehtsam, samas on kogu kolme oru suusaparadiis käeulatuses. Iga kell läheks tagasi.