Franciacorta vol3

On viimane aeg tutvuda Franciacorta looga. Milano ja Verona vahel asuv Franciacorta on üks Itaalia tuntumaid veinipiirkondi. Läbi Franciacorta kulgeb kuulus veinitee (Strada del Vino Franciacorta) oma oliivisalude ja viinamarjaistandustega, mille vahele on pikitud ka mõned küpressialleed.

Nende päevade jooksul on nii mõnedki korrad õnnestunud läbida lõike sellest muinasjutulisest teest. Koguaeg tahaks pilti teha, sest iga järgmise kurvi taga on jälle ilus. Mingi hetk sain aru, et nii jätkates ei jõua ma kunagi kohale.

Kui normaalsed inimesed magavad, siis hiilivad kolm unetut sõbrannat uduvihmasele jalutuskäigule. Varahommikune Franciacorta on mõnusalt rahulik ja värskendav. Ei pääsenud meiegi mägironimisest viinamarjade vahel. Ja lõpuks sain ka oma küpressid. Fotosessioon küpressidega on täiesti mõjuv põhjus hilinemiseks hommikusöögile, kas pole?

Järgmine peatus Ca’del Bosco veinimõis. See ei oleks ju täiuslik Franciacorta külastus, kui pole käinud veinikeldris tünnide vahel veinitegemist uudistamas. Degusteerisime ikka ka.

1960ndate lõpus ostis Annamaria Clementi Zanella väikese maja Franciacorta mäe nõlvakul, mida kohalikud teadsid „Ca’ del bosc” (maja puude sees) nime all. Maurizio Zanella oli üks esimesi, kes nägi Franciacortas suurt potentsiaali ning 1970ndatel muutis väikese maja uhkeks veinimõisaks, mis täna meenutab pigem kunstigaleriid.

1995. aastal sai Franciacorta piirkond kõrgeima D.O.C.G. staatuse, mis tähendab et Franciacorta nime omistatakse vaid traditsioonilisel šampanjameetodil valmistatud premium klassi vahuveinidele. Ca’ del Bosco omab piirkonnas 150 hektarit veiniaedu ning toodab aastas umbes miljon pudelit Franciacortat.

Aitäh L’Alberta Relais & Chateaux ja Franciacorta. Usun, et ega kaks ilma kolmandata jää 💖

Eilse lummuses

Isegi peojärgsel hommikul ei oska ma kaua magada. Istun rõdul ja imetlen viinamarjapõlde. Emotsioonid on endiselt laes. Saingi oma filmides nähtud Itaalia sünnipäeva keset viinamarjapõlde ja ümbritsetuna perekonnast, sugulastest ja parimatest sõpradest.

Vaatan laual olevaid lillekuhjasid ja mind valdab suur tänutunne. Meenub mõned päevad tagasi saabunud kiri viimaste küsimustega, kus muuhulgas täpsustati, et mis lilledega lauda kaunistame ja millist sünnipäevatorti ma sooviks. Kuna ma ei teadnud, mis lillede hooaeg praegu on, siis kirjutasin, et mulle meeldivad tulbid, päevalilled ning hortensiad ja uskuge või mitte, ma sain nad kõik. Alustades sellest, et saabumisel ootas mind toas neist imeline bukett ning lõpetades pidulaua kaunistustega. Siinkohal saavad sõnad otsa.

Teine põhjus, miks kõigist maailma riikidest just Itaalia valisin, on toit. Itaalia köögikunst kuulub minu lemmikute hulka. Ei pidanud seekordki pettuma. Ka veinide ja vahuveinidega on neil hästi. Austritele, tervitusampsudele ja kolmekäigulisele õhtusöögile järgnes tulede ja viledega tiramisu. Kõik oli täpselt nii nagu kokkulepitud või paremgi veel.

Kirjade järgi pidi sellega pühaõhtusöömaaeg lõppema, aga lubage meenutada, et oleme Itaalias, kus toidu nautimine ja söömine on elustiil.

Samal ajal kui mina küünalde puhumisega ametis olin, tekkis nagu võluväel selja taha magustoidubuffet. Olime kõik pehmelt öeldes hämmingus ja kui vaatasin menüüd, siis oli seal kirjas rida „Birthday cake & more...“. See sõna „more“ kolme punktiga tähendab magustoidu üledoosi. Laual olid vist kõik asjad, mida üldse magustoiduks nimetada saab. Neid erinevaid kooke, torte, puuvilju, brüleekreeme ja moussesid ei suutnud mina ära maitsta. Lisaks valmistati lives keedukreemiga täidetud torusid. Üllatada nad oskavad.

Tänaseks tean, et kahekümne kuuest külalisest vähemalt kaks suutsid kõike proovida. Nii nad vähemalt väidavad.

Eilsest tantsupeost annavad jalad tunda, aga see ei seganud hommikusöögijärgset jalutuskäiku viinamarjapõldude vahel kuni jõudsime naabrite juurde Bellavista veinimõisa. On see vast suursugune kompleks.

Peagi oli käes lõunasöögi aeg. Kuna olime laua broneerimisega hiljaks jäänud, siis saime kohad terrassile. Meid vaadati pehmelt öeldes imelikult, kui teatasime, et igati sobilik on 18-kraadise ilmaga õues istuda.

Lõunauinakule järgnes sõit Vellosse. Kohanimi on nii kodune, et kutsus tagasi. Seekord siis õhtusöögile. Nüüd juba teadsin, mida võtta ja mida jätta.

Pidu Franciacortas

Äratuskellaks on kukelaul. Hommikusöögiks pakutakse Itaalias muuhulgas ka vähemalt viite erinevat sorti torti ja kooki. Tänast päeva võib süümepiinadeta tordiga alustada.

On saabunud tõehetk. Võtsime suuna L’Alberta Relais & Chateaux poole. Kuigi ametlik check-in on hiljem, siis on mul kokkulepe, et võin varem saabuda. Osad sugulased juba ees ootamas.

Tõestatud, et norrakad õnneks ei oska Itaalia ilma ennustada. Tänaseks lubati laussadu, aga tegelikult saab basseini ääres päevitada. Ilm oli üks põhjus, miks otsustasin sünnipäevaks koduvabariigist põgeneda ja tundub, et ilmataatki on minu poolt.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb ajas tagasi minna. Ei mäletagi enam, kus ja millal tekkis mõte, et tahaks kunagi oma sünnipäeva Itaalias viinamarjapõldude vahel tähistada. Ketrasin mõtet peas mitu aastat. Tunnistan, et võõras riigis ja kaugjuhtimisel midagi korraldada on paras peavalu ja kui poleks oma kodustatud itaallast, siis oleksin arvatavasti alla andnud. Kõige keerulisem oli leida see minu koht.

Kui see lõpuks lukus oli, siis kõige muuga sai juba hakkama ja tegelikult oli ju nii, et mina kirjutasin ja nemad tegid - koht oli mega, toit oli mega, jook oli mega, teenindus oli mega, DJ oli mega.

Kõige suurem tänu minu inimestele, kes nõu ja jõuga abiks olid ning lõpuks peost peo tegid. Aitäh, et aitasite unistusel täituda 💖

Iseo järv

Ärkasin linnulaulu peale, mitte kirikukellade nagu siinkandis tavaks. Lähedal lihtsalt pole ühtegi teist majapidamist ega suuremat asulat. Agriturismo võlud. Kui aknast välja vaatasin, sadas vihma. Jalutuskäigu plaan muutus sekundiga kaua magamise plaaniks.

Vihm on lõunaks unustatud ja Iseo järve kaldal jalutades on lühikese varruka ilm. Lõunasöök Vello nimelises külas õnnestus terrassil päikest nautides teha. Kuna kohalikel on külm ja nad eelistavad siseruume, siis saime järvevaatega laua. Leian end taas mõttelt, et kui peaksin mujal elama, siis Itaalia oleks potentsiaalne koht - ideaalne kliima, maitsev toit, imelised vaated ja toredad inimesed.

Elus peab ikka vürtsi ka olema. Täna õnnestus Sale Marasino liiklus ca 20 minutiks seisma panna. Liiklusmärk näitas teed parklasse. Pikemalt mõtlemata keerasime kitsaste ja ühesuunaliste tänavatega kalurikülla sisse. Sekundiga oli selge, et see ei olnud kõige parem mõte. Milleks minna tagasi, kui saab minna edasi, seda muidugi täpselt nii kaua, kui tänav nii kitsaks muutus, et rohkem enam ei saanud. Kohalikud hakkasid kaasa elama ja abistama. Ukerdasime, mis me ukerdasime, aga paksud kivimüürid jäid siiski kindlalt oma kohale. Lõpuks tuli tuldud teed tagurpidi alla tagasi keerutada. Elu nagu filmis.

Taas tõestatud, et itaallased on kannatlik ja abivalmis rahvas. Keegi ei närvitsenud kordagi. Ei tea, mitu korda tuleb ühte ja samasse ämbrisse astuda, sest tegelikult on ammu selge, et saapamaal on väiksemal autol rida eeliseid. Alustades parkimiskoha leidmisest ning lõpetades kitsastel tänavatel seiklemisest.

Kui kivimüüride vahelt tulema saime, oli plaan minna lõunauinakut tegema. Kogemata sõitsime kiirteel õigest kohast mööda ja sattusime hoopis Franciacorta Outlet Village’sse. Uni kadus sekundiga. Teadupärast ei ole kaubanduskeskustes kolamine minu meelistegevus, aga see siin ei ole õnneks klassikaline kaubanduskeskus. See on küla, mis koosneb eranditult poodidest. Kui poodlemisest üledoos tekib, siis saab pingil puhata või restoranides ja kohvikutes aega parajaks teha.

Õhtust tahtsime süüa rikka kultuuripärandiga Lombardia suuruselt teises linnas Brescias. Kahjuks jäi külaskäik üürikeseks, sest midagi oli väga valesti. Ei saanud aru, kas oleme Araabias, Aafrikas või Itaalias. Itaallased on siin igal juhul vähemuses ja telefoni ei julgenud ka taskust välja võtta. Ühehäälne otsus oli, et lähme ära. Võtsime lahti restoranigiidi ja minu ainus palve oli, et tahaks linnast ära maale.

Saimegi viinamarjapõldude vahel Colmetto restoranis täiusliku kulinaarse elamuse. Boonuseks tipptasemel teenindus ja eeslid. Peagi oli restoran pilgeni rahvast täis.

Suur rõõm tõdeda, et vendade Michelinide 100+ aastat tagasi välja töötatud süsteem toimib tänagi. Nii äge, et inimestel pole mingit probleem sõita kuskile pärapõrgusse, näiteks eeslitalli head toitu nautima.

Omal nahal varemgi kogenud, et itaallastele meeldib sõita maha hulk kilomeetreid, et ühes kindlas restoranis süüa trühvlitega spagette ja hiljem öösel pimedas tuldud teed tagas kihutada. Minu jaoks siiani küsitav, et kas pikk sõit uneaja arvelt ikka oli seda väärt. Olgu öeldud, et tol korral oli trühvlihooaeg ja kõik piirkonna restoranid pakkusid trühvleid hommikuks, lõunaks ja õhtuks.

Hakkame sättima

Eile said viimased täpid kleidile ja nüüd on tutikas Eesti disain koos kõige muu eluks vajalikuga pakitud. Mina olen valmis.

Nagu viimasel ajal kombeks, siis hilineb väljalend ja nii on lõpuks aega uurida, et kuhu nüüd õigupoolest teel oleme. Tundub, et täna ööbin Milano lähedal laudas ja homme Brescia külje all farmis. Või mida see agritourismo siis ikkagi tähendab?

Kui Tallinnast lahkudes olid lennukiaknad vihmamärjad, siis pealpool pilvi paistab ikka päike. Kaks lendu ja paarkümmend kilomeetrit autosõitu hiljem söön pitsalaadset toodet ja elu on ilus.

Laudast on asi kaugel. Oleme romantilises maamõisas, kus menüü koosneb kohalikest hooajalistest hõrgutistest, mille tooraine pärineb siitsamast talust. Linnud laulavad ja jõgi voolab akna alt mööda. Just sellist maaelu idülli mul vaja ongi.

Räägitakse, et teispool jõge viljeletakse ka põllumajanduse ja loomakasvatusega.

Veinimõis & Napoli

Amalfi ranniku teevad meeldejäävaks kaljudel rippuvad linnakesed, sidruni- ja oliivipuud ning helesinine meri. Võiksin siia kauemaks jääda, aga on aeg edasi liikuda.

Kui itaallased kutsuvad veinile, siis võib juhtuda, et satud hoopis kontvõõraks veinimõisa avamispeole. Võimalik vaid Itaalias.

Eriti tore oli see, et jõudsime kohale enne kutsujat. Seisime seal nagu peata kanad, arutades kas oleme ikka õiges kohas. Oma teada tulime tavalisele veinimõisa tuurile, aga kohale jõudes oli õu rahvast täis ning küsimuse peale, et mis siin toimub ja kas oleme ikka õiges kohas, saime vastuseks, et tutvustame täna oma uut veini ja koos sellega avame mõisa. Hiljem selgus, et olime sattunud jutule mõisa omaniku endaga. Igal juhul kutsuti meid lahkelt sisse ja paluti tunda nagu kodus. Sellist asja ei lase ma endale küll mitu korda öelda. Vähemalt olin kleidi selga pannud vastupidiselt mõnele teisele. Elu nagu filmis.

Lisaks veinile saime osa maitsvast toidust, kontserdist ja lõbusast seltskonnast. Hoolimata sellest, et kõnedest aru ei saanud, on näha, et inimesed naudivad elu. Neile pole mingi probleem pühapäeval kell kaks tants ja laul üle võtta.

Üks kohustuslik käik veel. Napolis lihtsalt peab pitsat sööma. Enne veel kiire jalutuskäik pitsa sünnilinna südames – Plebiscito väljak, Umberto I galerii, San Carlo ooperiteater ja kuningapalee. Kõik on täpselt nii nagu mäletasin.

Vaatamisväärsused nähtud sain rahuliku südamega pitsat sööma minna. Pitsarestoran Starita a Materdei on autentne ja kohalike seas populaarne. Järjekord ukse taga ei lõppenudki otsa. Meil oli siseinfo, et tellida tuleb marinara starita pitsat ja fraticellisid. Grazie!

Amalfi & Ravello

Täna võtsime suuna teisele poole ja jõudsime kella 9 paiku Amalfisse. Nii õnnestus enne suuri masse see võimsa mereriigi ajaloo ja algupärase arhitektuuriga linnake ära näha. Tund hiljem oli linn turistide saginat täis. Meie asusime siis juba sidrunite hingeeluga lähemalt tutvuma.

Amalfi on kuulus suurte ja krobeliste sidrunite poolest. Kuni tänaseni arvasin, et siinsed sidrunid on suuremad, kuna neil on paremad kasvutingimused, aga selgus, et see hoopis selline sort. Keskmiselt kaalub üks sidrun 1 kg. Isegi 600 aastased puud annavad korralikult saaki. Kui on hea aasta, siis võid üks puu anda kuni 60 kg sidruneid.

Praegu on viljade korjamise algus. Paari nädala pärast on kõige ilusam aeg, siis hakkavad sidrunipuud õitsema. Kasvamiseks kulub sidrunil 9-10 kuud. Praegu on hinnad kõige soodsamad 2,5 €/kg, sügiseks tõusevad hinnad kuni 7 €/kg. Euroopast välja ei tohi importida ja pole põhjust ka, sest enamus tarbitakse koduriigis ära.

Amalfi rannikul on sidrunifarmid vertikaalsed. Siinkandis lihtsalt on kõik põllud astmelised. See konkreetne perefarm kõrgub näiteks 40 meetrilt 450 meetri kõrgusele mere pinnast. Tänasel päeval on kõige tähtsam ese farmis funikulöör, millega sidruneid ülevalt alla transporditakse. Kuni 1950. aastani korjasid sidruneid ainult naised, nüüd teevad seda tööd eranditult mehed. Täna toimetab farmis kuues põlvkond.

Kui sidrunipuude vahelt treppidelt tulema saime, pakuti meile sidrunilimonaadi ja -kooki. Ma ei ole suurem sidruniarmastaja, aga kook oli täitsa maitsev. Lisaks õpetati Limoncellot valmistama. Selleks läheb vaja nelja komponenti: sidrunikoort, kanget alkoholi, vett ja suhkrut.

Sidrunitarkused kogutud trügisime läbi rahvasumma autosse ja põrutasime Ravellosse lõunasöögile. Kõrvaline Ravello sobib hästi neile, kes armastavad rahu, vaikust ja muinasjutulisi vaateid. Jalutuskäik peaaegu tühjadel tänavatel päädis jäätisepausiga. Taas tõestatud, et kui kuskil üldse jäätist süüa, siis Itaalias.

Saime omal nahal tunda tipptundi Amalfi ranniku moodi. 13 km läbimiseks läks liialdamata poolteist tundi. Kella peale minekuks tuleb siin korralikult aega varuda.

Enne õhtusööki sain hotelli päikeseterrassil suveilma nautida ja siis juba Trattoria da Armantino vol2. Oleme nagu vanad tuttavad ja meid tervitatakse naerusui. Täna on ilm ilus ja väliterrass täitub kiiresti. Broneeringuta naljalt kohta ei saa. Samal ajal on teised ümberkaudsed restoranid tühjad. Tasub kuulata kohalike soovitusi. Aitäh Brunole Sorrentost. Ei saa välistada, et tulen siia kunagi tagasi.

Amalfi ranniku köök on täis värskeid maitseid, tomateid, sidruneid ja mereande.

Positano

Tänaseks lubas 24/7 paduvihma. Kui hommikul silmad avasin, polnud aga sadu kuskil. Mitte midagi tegemise plaanile tuli restart teha ja tekkis mõte Positanosse minna. Väidetavalt on tegu ühe rahvarohkeima kohaga Amalfi rannikul. Olime valmis kõigeks. Samas on teada ka, et normaalne turist magab kauem ja naudib hommikusööki pikemalt. Nii õnnestuski natuke peale kella 9 leida parkimiskoht Positano südames otse Santa Maria dell’ Assunta kiriku kõrval.

Ise ka ei usu, aga siin me oleme. Paljudest filmidest nähtud ja raamatutest loetud Positanos. Teisi meiesuguseid veel pole. Kõik kitsad tänavad on tühjad ja rannaski tervitab ainult tuul. Sellest, et kohe läheb mölluks annavad märku poemüüjad, kes valmistuvad suveniiripoodide uksi avama. Kes siis ei tahaks sidrunitega uut kleiti või uusi plätusid Made in Italy.

Oleme kõikjal teistest paari sammu võrra ees. Mulle väga meeldib hommikuselt unine Positano. Läks ainult 15 minutit ja linnapilt oli sootuks teine. Tänavad täitusid turistihordidega ja meil tekkis soov põgeneda. Aga kuhu?

Kunagi enne laussajust ilmaennustust oli plaanis matkata nn kuningate teel Agerolast Positanosse. Kuna juba Agerolas olla imelised vaated, siis mõtlesime, et kontrollime üle, kas ikka on. Sisimas on mul hea meel, et täna matkaks ei läinud. Jalad on eilsest ainult natukene kanged. Kui mööda kaljuserval looklevat teed lõpuks üles jõudsime, oli nähtavus null ja tuul kogus tuure. Ja nüüd ta siis lõpuks tuli, see kauaoodatud paduvihm. Vaated jäid nägemata ja tõdesime fakti, et hea on, et matkama ei läinud.

Mis sa vihmaga ikka muud teed, kui sööd mõnes toredas kohas ja kujutad ette, milline imeline vaade siin ilusa ilmaga olla võiks.

Peale lõunauinakut vaatasime üle Praia lahesopi, kus muuhulgas asub Trattoria da Armandino. Vanahärra Armandi isiklikult võtab kõigilt tellimuse. Nii tore kogemus, et panime homseks ka laua kinni. Minu soovitus on sellel kohal igal juhul olemas!

Pompei & privaatrand

Nagu lubatud oli, siis kaks saia ja oma aia apelsinidest värskelt pressitud mahl toodigi voodisse. Ei midagi üllatavat. Selline ongi hommikusöök Itaalia moodi. Kui šokolaadi-croissant’i suutsin ära süüa, siis suhkrusaia pakkisin kaasa. Ei või iial teada, millal jälle süüa saab.

Täna jalutasin mineviku radadel. Lõpuks ometi õnnestus aastasadadeks 6-7 meetrise tuhakihi alla mattunud Pompeis ära käia. Reisikirjad soovitavad, et mine kohale avamise hetkeks, siis saad suuremate massideta antiiklinna varemetes ringi uudistada. Kuna istusime Sorrentos ummikus, siis jõudsime Pompeisse 15 minutit peale kella 9. Õnneks olime piletid veebist ette ostnud ja nii pääsesime järjekorrata kiiresti sisse.

Jalutuskäik vanade roomlaste radadel toob üllatavalt hästi välja sajandite taguse maailma: elamud, saunad, teatrid, ärid, hotellid, tänavavalgustid, liiklusmärgid. Suur Vesuuv kõrgub otse Pompei varemete kohal.

Tund hiljem olid turistid Pompei vallutanud. Ma ikka ei ole suurte rahvahulkade inimene. Natuke üle kahe tunni suutsime sammaste, kivimüüride ja inimeste vahel vastu pidada, siis tekkis tahtmine üks kohalike poolt soovitatud Sorrento poolsaare tipus asuv privaatrand Baia di Ieranto üle vaadata. Täna ei ole küll rannailm, aga sobib hästi matkamiseks. Just see, mida vaja.

Teel avastasime, et sööma peab ka. Nii sattusime alustuseks Marina del Cantone’sse Mary rannarestorani. Toit on super ja teenindus ka. Sellise surfi ilmaga tulevad siia ainult põhjamaise karastusega eestlased. Kuna tahtsime õues istuda, siis tuli kotist jope välja otsida.

Peale tiramisud olin valmis matkaks. Kokku läbisin ainult neli kilomeetrit, aga tunne on nagu oleksin maratoni jooksnud. Mitte et ma päriselt teaks, mis tunne see on. Kui minnes läks tee valdavalt allamäge ning pool aega tegelesin pildistasime ja uudistamisega, sest iga järgmise nurga taga oli veel parem vaade. Tagasiteel tegin täpselt null pilti. Mööda konarlikke kivitreppe ja muud sarnast üles ronida oli katsumus omaette. Tegelikult on mega kogemus ja kindlasti külastamist väärt ettevõtmine. Õppige minu vigadest ja võtke vesi kaasa. Olgu öeldud, et meil vedas, kuna saime olla ainsad nii rannas kui ka teel sinna ja tagasi. Ideaalne vaheldus hommikusele rahvamassile Pompeis.

Costiera Amalfitana ehk Amalfi rannikutee on kindlasti Itaalia kauneim, piki rannikut kõrgel mere kohal kulgev maantee. See on vaatamisväärsus omaette. Kindlasti kohustuslik sõita ja soovitavalt valges. Hoolimata sellest, et tee on kitsas, tihti tekivad ummikud ning linnade juures on teeääred tihedalt täis pargitud, on selles kõiges oma võlu. Mäletasin valesti, et itaallased on liikluses kärsitud. Otse vastupidi, nendega võrreldes on eestlastel närvid läbi. Täiesti normaalne on, et kui keegi pargib või teeb muid manöövreid nii, et paneb kogu liikluse minutiteks seisma, siis teised ootavad kannatlikult. Kordagi ei kuulnud signaalitamist. Meil eestlastel on siit ikka kõvasti õppida.

Järgmised kolm päeva elame kahe kuulsa linna Positano ja Amalfi vahel asuvas Furores. Hotell „voolab“ mööda kaljut ülevalt alla. Iga tuba on eraldi korrusel ja õuest läheb trepp alla mereni välja. Lained loksuvad vastu kaljut ja vaade on võrratu.

Täna on tunne nagu elaksin telgiks, sest lained möllavad nii kõvasti nagu polekski kiviseinu vahel.

Sorrento

Olen Amalfi ranniku kohta kuulnud ainult kiidusõnu. Põhjusel või teisel pole ise Napolist ja Capri saarest kaugemale jõudnud. Asungi nüüd seda viga parandama.

Lennuk maandus Napolis korraliku hilinemisega. Kuna aega oli kulunud piisavalt, siis sõitsime otsejoones Sorrentosse. Alustuseks jalutasime vanalinna kitsastel tänavatel, mida ääristavad sidrunite ja Limoncello pudelite letid. Kollaste lettide vahele on eksinud ka mõned nahktoodetega kaubitsejad. Enam pole kahtlustki, et olen jõudnud Itaaliasse. Praegu on siin ilusaim aeg, kõik õitseb. Peaväljakult mere poole jalutades sattusime imelisse õisi täis aeda, mis viis ühe hotelli terrassile, kust üle mere paistab ka kurikuulus Vesuuvi mägi.

Õhtusöögiks olime broneerinud laua Lorelei restorani. Teenindus ja maitsed - perfetto! Kui tavaliselt tuuakse lauda menüü ja joogikaart, siis siin toodi lisaks ka õlikaart. Selles vallas esmakordne kogemus. Ei osanudki kuskilt otsast alustada. Kas valida pudeli, maakonna, lõhna või hoopis värvi järgi. Peale pikemat arutelu sai valitud õli, mille kohta on kirjutatud nii: emerald green with subtle shade of temperature yellow. Kõlab ju ilusti. Täna läks nii hästi, et magustoit ei mahtunudki. Nagu siinkandis kombeks, siis koos arvega toodi kõigile pits Limoncellot.

Öömaja Bruno ja tema proua juures on kogemus omaette. Sellist külalislahkust ei kohta just tihti. Tulles pakutakse soovijatele tass kohvi ja antakse tuppa kaasa pudel Itaalia vahuveini ehk spumantet, saad valida kuiva ja magusa vahel ning hommikusöök lubati voodisse tuua. Puhkus on päriselt alanud.

Piemonte. Maggiore järv.

Kuna kõik külalised peomajja ööbima ei mahtunud, siis valisin Cascina San Michele veinimõisa, mis asub keset maalilist ja Piemontele nii omast viinamarjaistandustega kaetud kuppelmaastikku. Hommikusöögile järgnes inspireeriv jalutuskäik viinamarjade vahel. Siia võiksin ennast kohe pikemaks ajaks unustada.

See ka põhjus, miks ikka ja jälle olen nõus Piemonte tulema. Õnneks on ühed ägedad Eesti mehed täitmas oma unistust ja võtnud plaani siia kanti hotell ja restoran rajada. Täna jalutasime nende valdustes ning unistasime koos nendega. Hoian pöidlaid pihus, et kõik läheks plaanipäraselt ja juba pea aasta pärast on siin üks tore ja natukene nagu oma koht, kuhu tulla akusid laadima ning head toitu ja veini nautima. Miks mitte ka sünnipäeva pidama?

Eelmise sügise reisist jäi kripeldama Maggiore järv, mis on Garda järel suuruselt teine järv Itaalias. Täna õnnestus ka sellele järvele pilk peale visata. Ei saa salata, ilus on. Itaalias on ju kõik ilus, aga minu südames hoiab esikohta endiselt Garda.

Lõpetame seal, kus alustasime. Oleggio on laupäeva õhtul hoopis teisest puust kui kolmapäeval pool tundi enne siesta algust. Inimesed on tänavatel ja ilma broneeringuta naljalt lauda ei saa. Päris mitu kohta tuli läbi käia, enne kui süüa anti.

Pidu

Piduliku päeva alustuseks jõudsin ära oodata tüüpilise Itaalia hommikusöögi - sai, sai ja veelkord sai. Natuke moosi oli ka.

Lisaks Eesti Vabariigile on meil täna teinegi juubilar. Pidustused algavad veinimõisa külastamisega. Peoperemees on välja valinud Piemonte ühe vanima Fontanafredda veinimõisas, mis on asutatud Itaalia kuninga Victor Emmanuel II poolt. Lisaks mõisa kirevale ajaloole tutvustati veinitootmise tagamaid ja nagu sellistel puhkudes tavaks, saime maitsta ka siinset toodangut.

Lõunasöögile järgnes siesta, millele omakorda järgnes meeleolukas sünnipäevapidu koos basseini ja tantsuga.

Cinque Terre vol2

Ei kummitanud! Peale hommikusööki uitasin veel natuke mööda kindluse müüre ja koridore ringi. Seejärel kihutasime taasavastama 2011. aastal käidud radu.

Cinque Terre on Liguuria piirkonnas La Spezia linnast läänes asuva Riviera di Levante kaljuse ranniku viis küla: Monterosso al Mare, Vernazza, Corniglia, Manarola ja Riomaggiore. Rannajoon, külad ja neid ümbritsevad mäenõlvad moodustavad Cinque Terre rahvuspargi, mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Sajandite jooksul on elanikud ehitanud sakilisele ja järsakuid täis maastikule terrassid kuni mere kohal kõrguvate kaljudeni välja. Külad on omavahel ühendatud iidvana jalgrajaga ning rongi- ja paadiliiklusega, kuid väljastpoolt neile autoga ligi ei pääse.

Auto jätsime La Speziasse ning astusime rongi. Kohe sai selgeks, et täna tuleb teistega maid jagada. Esimene peatus Riomaggiore, kus pastelsetes toonides majad klammerduvad kaljudele, millelt avaneb vaade abajatesse, kus hulbivad värvilised kalapaadid. Kõik kohustuslikud turistipildid said tehtud.

Riomaggioret ja 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel asuvat Manarolat ühendab Via dell’Amore ehk armastuse tee. Kahjuks on see praegu varingu tõttu suletud ja meil tuleb taas rongi peale minna. Täpselt nii nagu 10 aastat tagasi.

Järgmine peatus ongi Cinque Terre vanim küla Manarola. Peale segadust piletikontrolöriga, kellelt saime muuhulgas teada, et Itaalias on reegel, et kui oled kuskile sihtkohta pileti ostnud, siis varem rongist maha tulla ei tohi. Lisaks selgus veel tõsiasi, et Cinque Terre polegi Itaalia, vaid omaette riik. Kogu jutt tundus piisavalt ebaloogiline, et seda mitte puhta kullana võtta. Läks aega, aga tulema saime.

Külake elatub veinitootmisest, turismist ja kalapüügist. Väidetavalt on siinsed mereannirestoranid ühed Itaalia parimad. Siit ka põhjus, miks just Manarolas otsustasime lõunat süüa. Kui Riomaggiores oli rahvast oodatust vähem, siis siin on küll inimesi rohkem kui võiks. Hoolimata sellest, et restoran on restoranis kinni, ootavad inimesed järjekorras ukse taga, et süüa saada. Augustis valdav osa Euroopast puhkab. Lisaks siseturistidele on siin ka arvestatav kogus naaberriikide puhkajaid.

Manarolast Cornigliasse läksime ülevalt mägedest mööda iidset jalgrada. Eelmisest korrast ongi eredalt meeles lõõskava päikese käes viinamarjapõldude vahel kitsal rajal matkamine. Ja need imelised vaated kaljusele rannikule ja terrassidel paiknevatele viinamarjaistandustele. Ainuüksi vaadete pärast tasub see eneseületus ette võtta. Selle ilu kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu. Boonuseks seegi, et siin ei ole turistimasse, sest nemad sõidavad all rongiga.

Poolteist tundi hiljem olengi nende samade viinamägedega ümbritsetud ja kiviste terrassidega mäe tipus, kus asub viiest külast keskmine - Corniglia. Siin on aeg justkui seisma jäänud. Corniglia on küladest ainus, mis ei asu mere ääres, vaid mäe otsas. Siit ka põhjus, miks rongijaama jõudmiseks tuleb astuda trepist veel täpselt 377 astet allapoole.

Järgmine peatus on järjekordne värviliste majadega kaluriküla Vernazza. Kuna täna on ideaalne rannailm, siis on inimesed kogunenud pisikesele sadamaalale puhkama. Eestlasele on siin ilmselgelt liiga vähe ruumi, aga teistele vist meeldib. Nüüd on õige aeg lubada endale üks gelato.

Lõpetuseks sõidame rongiga otse randa. Viiest Cinque Terre külast suurimas ja põhjapoolseimas Monterosso al Mares on avarasse lahte avanev liivarand. Kuna kümme aastat tagasi ööbisime just selles külas, siis oleksin nagu koju jõudnud. Kahjuks ei taibanud hommikul ujumisriideid kaasa haarata ja nii jäi ujumine seekord ära. Jalutasime hoopis vanalinna, kus tegime õhtuoote ning siis kiirustasime rongi peale ja sõit tagasi algusesse võis alata.

Täna õhtul hakkab üks eestlastest sõpruskond kogunema Alba kanti. Olime jätnud kõik otsad lahti, aga välkkoosolek otsustas, et istume need kolm tundi autos ära ja oleme homseks ilusti kohal. Majutuse saime Montegrosso d’Asti’sse. Enne magama minekut tõestasin endale, et üks vitello tonnato mahub isegi siis, kui tegelikult ei mahu.

Oli see vast päev. Hommikul ärkasin Toscana päikese all, päeval matkasin Liguuria maaliliste külade vahel ning õhtustasin Piemontes.

Toscana. Fosdinovo.

Kuu aega tagasi, kui saabus juubelikutse, ei osanud keegi arvata, et meil koduvabariigis augusti keskel sügis käes on. Seda suurema rõõmuga astusin täna lennukisse ja juba kolm tundi hiljem võttis vastu südasuviselt soe Itaalia.

Lennujaamast minnes keerasime esimesse asulasse sisse. Põhjuseks tühi kõht ja see, et kell oli kohe kaks saamas. Kogemus õpetab, et söögiajad on Itaalias pühad ja nendest peetakse rangelt kinni. Kõik endast lugupidavad söögikohad peavad siestat. Nii istusimegi Oleggio peaväljakul ainsasse avatud kohta maha ja ei pidanud kahetsema.

Julgen väita, et igas Itaalia külas või selle vahetusläheduses on vähemalt üks keskaegne kindlus. Mitmes neist ööbida saab? Kas kummitab ka?

Tänane sihtpunkt Fosdinovo saigi valitud ainult sellepärast, et siin saab päris lossis magada. Tegelikult on siin muuseum ka. Alustuseks antakse sulle üks mehine võtmekimp, millega tuleb avada viis erinevat väravat ja ust, et oma tuppa pääseda. Lisaks saab muuseumis 24/7 vabalt ringi kolada. Käike ja treppe on omajagu. Mitu korda eksisin ära, aga lõpuks õnnestus ikka oma tuba üles leida. Äge kogemus.

Kui esimesest lossi vaimustusest üle sain, läksime jalutama. Viie minutiga õnnestus mööda kitsaid keskaegseid tänavaid küla ühest otsast teise jõuda. Täielik tühjus. Inimesi pole ja süüa ei anta. Üks restoran siiski on avatud, aga seal on kõik lauad broneeritud.

Sellistel hetkedel aitab Tripadvisor. Veerandtunnise autosõidu kaugusel Fosdinovost asub imelise vaatega restoran Locanda de Banchieri. Hea on, et polnud aega süveneda, muidu poleks arvatavasti tulnudki, sest minul isiklikult ei olnud kõht veel tühjaks läinud.

Kui olin avaldanud soovi süüa üks käik, kutsuti köögist peakokk, kes alustuseks küsis, et kas ma ikka tean, kes ta on. Minu eitav vastus oli talle pisut ootamatu. Selgus, et tavalisel tullakse siia ainult tema pärast ja kui tulime traditsioonilist Itaalia toitu otsima, siis oleme küll vales kohas. Google’i abiga sai selgeks, et siin toimetab meisterkokk Giacomo Devoto isiklikult.

Kuigi see pole koht, kuhu tullakse ühte käiku sööma, siis peale läbirääkimisi peakokaga tehti mulle erand ning sain oma ühe roa. Päris raske oli kõigi nende ahvatluste seast see üks ja ainus välja valida, aga hakkama sain.

Peagi leidsime ühise keele ja tegime Itaalia ühele hinnatuimale kokale selgeks, et tegelikult meile meeldib fine dining ja oskasime kaasa rääkida nii toitude kui ka veinide keeles. Juhtus nii, et mida aeg edasi, seda rohkem hr Devoto meie laua juures viibis. Rääkisime toidukunstist, veinidest, reisimisest ja kõigest muust. Vahetasime isegi telefoninumbreid. Ilus, maitsev ja külalislahke on märksõnad, mis tulevad siit minuga kaasa. Nautisin õhtut väga.

Locanda de Banchieri tuleb kindlasti tagasi tulla ja soovitavalt tühja kõhuga. Lisaks restoranile on siin neli tuba külaliste majutamiseks.

Como järv. Bergamo.

Hommikul tuli miljonivaade otse voodisse. Mingi nurga alt paistsid ka lumised mäetipud. Üldse ei kiirustanud ärkama. Poleks tõusnudki, kui ei oleks pidanud hakkama lennujaama poole sõitma. 

Enne veel tõenäoliselt selle aasta viimane suvine õues söömine Bergamo südames. Päike oli sedakorda tähtsam kui tärnidega restoran. On ikka mõnus küll, kui oktoobrikuu viimasel päeval saab lõunatada ilma suusamütsi ja karupüksteta. Mõnele riigile kohe on antud ja kuhjaga.

Tunnistan ausalt, et sisimas isegi lootsin, et härra minister võiks jälle kõik otselennud ära keelata. Nii saaksin siia paradiisi kauemaks jääda...

Statistikast nii palju, et seitsme päevaga sai maha sõidetud 1300 kilomeetrit. Autos istutud tunde kogunes täitsa palju, aga asi oli seda väärt.

Lõpetuseks. Mina küll julgustan reisima. Tuleb arvestada mõningaste ebamugavustega ja natuke teistmoodi elukorraldusega ning rohkem peab mõtlema, et kuhu minna ja mida teha. Samas hullult ette planeerida ei ole mõistlik, sest isegi tundidega võib olukord kardinaalselt muutuda. Meie olime paindlikud ning jäime väga rahule.

Järved

13. sajandist pärineva Scaligeride kastelli jäänused on Sirmione kuulsaim vaatamisväärsus. Kindluse külastamiseks tuleb teha eelbroneering kodulehel, kus on kirjas, et korraga lastakse sisse kuni 30 inimest ja nii iga 45 minuti järel. Nende päevadega on selgeks saanud, et tänastes oludes pole vaja asju hullult ette planeerida. Siin näiteks oli meiega koos ringi kolamas veel täpselt kaks inimest.

Kindlus vallutatud jätsime Sirmione ja Garda järvega hüvasti. Uus järv kõigi oma võludega ees ootamas. 

Kaks tundi hiljem jõudsime sihtkohta. Como on hargikujuline järv, mille uhkuseks on kaunid mäed ning jõukad linnad. Juba sajandeid on Como järve ümbrus meelitanud turiste lähemalt ja kaugemalt.

Bellagiot peetakse maalilise Como järve kõige maalilisemaks kohaks. Ega siis Euroopa kõrgklass ilmaasjata just siia hakanud 19. sajandil oma luksusvillasid rajama. Tuntuim neist on Villa Melzi d’Eril. Kaunis neoklassitsistlik hoone oli hertsog Francesco Melzi d’Eril’i, Itaalia asepresidendi residents, mille juurde kuulub üks esimesi inglise stiilis kavandatud aedu Itaalias.

Põrutasimegi otsejoones järve kolme haru ristumiskohas asuvasse Bellagiosse. Kui autost välja astusin, selgus, et olin kogemata valinud restorani, mis asub legendaarse Villa Melzi kõrval. Nii õnnestus ka see arhitektuuripärl koos oma imelise aiaga ära näha.

Selgeks on saanud, et lõunasööki tasub panustada, sest õhtul võib juhtuda, et tuleb leppida lähimas poes pakutavaga. Etteruttavalt olgu öeldud, et täna just nii juhtubki. Omal nahal kogetud fakt on seegi, et Michelini soovitusega restoranid on tihti soodsamad kui samaväärsed meil koduvabariigis. Kõlab uskumatult, aga nii on.

Kõht maitsvat toitu täis otsustasime teisele kaldale praamiga sõita. Piletid ostetud, ootasime oma korda. Praam tuli ja osad autod lasti peale. Hetk hiljem sõitis praam minema. Peale mõningast hämmingut selgus, et seisime vales järjekorras ja siit saab mitmesse kohta. Nii läksime Varenna asemel hoopis Cadenabbiasse.

Kuna öömaja oli võetud teisele poole järve Dervio lähistele, siis tänu praami intsidendile saime järvele praktiliselt ringi peale tehtud. Mida põhja poole jõudsime, seda lähemale tulid lumised mäetipud ning liiklusmärgid teavitasid, et Šveits pole enam kaugel. Tõdesime, et järve põhjaosa rannik on hõredama asustusega kui lõunaosa rannik, aga looduse iluga pole siin kuskil kokku hoitud. Kirjeldamatu vaatega valge häärber Maison Blanche oli seda pikka sõitu igati väärt.

Ega siin muud teha polegi, kui imetleda mägesid ja järve ning veel kord mägesid ja siis jälle järve. Tõeline puhkus!

Garda järv

Täna on Itaalias vähemalt üks maakond, kus saab peale kella kuut süüa. See selgus muidugi eile õhtul peale seda, kui täis kõhuga Riva del Gardasse jõudsime. Üllatus oli seegi, et Garda järve põhja osa asub Trentino-Alto Adige maakonnas, kus on oluliselt leebemad reeglid kui mujal riigis.

Põhjusega öeldakse, et hommik on õhtust targem. Ärgates avastasin ennast kõrgete mägede ja Itaalia suurima järve vahelt. Riva del Garda on imeline pärl Garda järve loode osas. Siiani arvasin, et Garda on surfarite ja jalgratturite paradiis ja minul siia asja ei ole. Täiesti vale ettekujutus. Isegi oktoobrikuu eel-eelviimasel päeval on siin meie mõistes suviselt soe. Ja ilus on ka. 

Jalutuskäigule Riva del Garda promenaadil järgnes matk mööda Busatte-Tempesta matkarada. Tõusime kohati päris kõrgele. Vaated järvele ja alla linnale võtsid sõnatuks. 

Statistikast nii palju, et läbisime kuus kilomeetrit. Aega läks natuke alla kahe tunni ja võtsime 261 tõusumeetrit. Numbrites pole kuigi palju, aga ära väsitas küll. Mask aitas sellele korralikult kaasa.

Siinkohal olgu öeldud, et kahe kuu taguse ajaga võrreldes on mask muutunud kohustuslikuks peaaegu kõikjal. Lisaks kauplustele ja restoranidele tuleb maski kanda ka tänaval. Maskis on teiste hulgas ka jalgratturid, jooksjad ja isegi looduses matkajad. Isiklikus autos ja toas ei pea maski kandma. 

Peale matka sõitsime järve ida poolset külge pidi lõunasse ning jõudsime päikeseloojanguks Sirmionesse. Linn asub samanimelisel poolsaarel, mida ühendab Garda järve lõunakaldaga kitsas maakael.

Kui kella kuueks oli kõht korralikult pitsat ja kala täis, siis tegelesime majutumisega. Kui uksest taas välja astusin, lõid kirikukellad seitse korda. Siin on lisaks söögikohtadele suletud ka kõik poed. Liialdamata saab väita, et kella seitsmeks on linn välja surnud. Polegi nagu Itaalia. Teadjamad väidavad, et tavaolukorras on tegemist selle kandi ühe suurima turismikeskusega.

Ravenna. Verona.

Sedakorda toimus hommikune linnatuur mööda Ravenna ajaloolisi munakivitänavaid. Alustuseks tuli käia ära kahe Veneetsia stiilis samba poolest tuntud keskväljakul – Piazza del Popolo’l. Väljak ja seda ümbritsevad hooned on veneetslaste poolt ehitatud 15. sajandil, kui Ravenna oli osa Veneetsia vabariigist.

Peale Rooma riigi lagunemist liikus maakonna kese Ravennasse, millest sai Bütsantsi impeeriumi tähtis osa. Just sel ajal 5. ja 6. sajandil ehitati paljud linna tähelepanuväärsemad kirikud. 

Mitut neist õnnestus täna külastada. Põhjuseks need samad kaunid mosaiigid, mille pärast siia enamasti tullakse. Galla Placidia mausoleum, San Vitale kirik, Sant’Apollinare Nuovo kirik, Neoniano ristimiskabel ja Arcivescovile muuseum said üle vaadatud. Kindlasti oma piletiraha väärt ettevõtmine. Esimest korda sel reisil nägin veel mõnda välisturisti, aga needki saab kahe käe sõrmedel üle lugeda.

Bütsantsi mosaiikidest lummatuna istusime taas autosse. Ees ootas Ferrara ja imeline lõuna ühes San Romano tänava kalarestoranis. Lõpuks sain oma kala. Tegemist on nii ägeda tänavaga, et isegi ilma söömisplaanita soovitan siin jalutada. Tänava otsas asub linna kõige tähtsam väljak järjekordsete suursuguste hoonetega.

Po on Itaalia pikim jõgi ning selle jõgikond võtab enda alla umbes 15% riigi pindalast. Sõitsime mööda Po äärt kuni keerasime üles Verona poole. Sellega jätsime Emilia-Romagna maakonnaga hüvasti. 

Tegelikult polnud Verona üldse kavas, aga kuna kell hakkas kuuele lähenema ja nälga surra polnud plaanis, siis tuli midagi ette võtta. Mulle isiklikult sobis, sest nii õnnestus ka Romeo ja Julia linn kiirkäigul üle vaadata. 

Esimesest hetkest armusin sellesse linna. Ma ei mõista, miks inimesed massiliselt Milanos käivad. Ostuhulludele soovitan hoopis Veronat. Siin on olemas kõik poed ning lisaks veel palju ägedat arhitektuuri ja ajalugu. Tegemist on ühe vanima linnaga Itaalias. Minul õnnestus näha ära legendaarne Julia maja rõdu, suuruselt kolmas Rooma-aegne amfiteater ning süüa Piazza delle Erbe’l üks kiire õhtusöök.