Esimene peatus: Labadee, Haiti. Labadee on saare põhjarannikul asuv Royal Carribeani poolt ostetud küla, kuhu kohalikud elanikud pääsevad ainult töölubade alusel. Esmalt sõitsime veetaksoga kõrvalkülasse Paradise Cove’i, kus tutvusime kohaliku külaeluga ja saime lühiülevaate Haiti ajaloost, kultuurist, tavadest ja kommetest. Seejärel pöördusime tagasi Labadeesse, kus nautisin võrkkiiges pikutades sumedat suveilma ja merekohinat. Labadee on kaunid vaated, liivarannad, läbipaistev merevesi ja suveniiriturg. Viimases on võimalik põgusalt kohtuda ka põliste haiitilastega. See osa saarest, mida mina nägin, on igal juhul paradiis. (14.11.2010)
Teine peatus: Cartagena, Kolumbia. Läbi ajaloo on Cartagena olnud hispaanlaste jaoks tähtsaim Kariibi mere sadam ning suurim põhjapoolne värav Lõuna-Ameerikasse. 1552. aasta suur tulekahju ajendas linnajuhte võtma vastu seadust, mis lubab ehitusmaterjalidena kasutada ainult kivi, tellist ja kiviplaate. Tänu sellele on unikaalne koloniaalajastu linnasüda tänaseni väga hästi säilinud ning kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Külastasime Las Bovedase käsitööpoode, jalutasime müüriga ümbritsetud vanalinnas, imetlesime maju ja rõdusid ning astusime sisse San Pedro Claveri kloostrisse. Troopilisest tormist ja vihmasajust hoolimata jättis Cartagena muinasjutulise mulje. Siia tahaks tagasi tulla, sest neli tundi on ilmselgelt liiga lühike aeg. (16.11.2010)
Kolmas peatus: Colon, Panama. Riigi tormiline areng sai hoo sisse 19. sajandi keskpaigas, kui inimesed liikusid massiliselt USA ida rannikult lääne rannikule läbi Panama. Kullapalaviku perioodil puudus USA-s transpordiühendus kahe ranniku vahel ning eelistati mugavamat meretransporti hobutranspordile. Teine tähtis sündmus Panama ajaloos on USA poolt ehitatud 82 km pikkuse Panama Kanali valmimine 1914. aastal. Panama on ainuke koht maailmas, kus jõuab ühe tunniga Atlandi ookeani äärest Vaikse ookeani äärde. Põhimõtteliselt on see võimalik, kuid meil võttis see pisut kauem aega, kuna liikluskultuuri olemasolu on siin küsitav. Lisaks maailmas unikaalse kanali imetlemisele, saime täna lühiülevaate ajaloolisest Panama City’st. Panama pealinn on segu modernsest ja prantsuse mõjutustega koloniaalsest arhitektuurist. (17.11.2010)
Neljas peatus: Puerto Limon, Costa Rica. Vahelduseks suurlinnadele oli tänane bioloogiatund põnev ja hariv kogemus. Meie naljahambast teejuhi sõnade kohaselt peavad kõik selle riigi giidid omama loodusteaduste alast kõrgharidust ja õigustatult, sest loodus on siin mitmekesine ja peamine „vaatamisväärsus“: ananassipõllud, palmisalud, veerohked jõed, vulkaanid, troopilised vihmametsad jpm. Panin botikud jalga, ületasin rippsillal kõlkudes kärestikulise jõe ning asusin vihmametsa võlusid nautima. Kas teadsite, et laiskloom magab 20 tundi ööpäevas ja osad palmid oskavad valguse suunas juurte abil edasi liikuda ning oma suure lemmiku – šokolaadi eest pean tänulik olema ahvidele, kes sõid kakaopuu vilju ja maiad arvasid, et järelikult peab see maitsev olema ning asusid asja uurima. Valmistasime iidse kombe kohaselt ise kakaopuu viljast šokolaadi, see maitses suurepäraselt. (18.11.2010)
Viies peatus: George Town, Grand Cayman. Kaimanisaared kuuluvad Briti impeeriumi kooseisu. Kuningas George III andis neile „eluaegse maksuvabaduse“ ning sellest ajast on see tõeline maksuvabaduse paradiis. Ma pole kunagi varem näinud nii palju juveeli- ja kellapoode. Võrreldes teiste Kesk-Ameerika riikidega domineerivad siin valged inimesed, puhtus ja kord. Nagu pisike tükk Euroopat keset Kariibi merd, nii see ju tegelikult ongi. Külastasime kilpkonnafarmi, nägime üheks maailma ilusamaks rannaks nimetatud seitsme miili randa, käisime Põrgus, kust saatsin Mannile tervitused. Uus ja omamoodi põnev kogemus oli ujumine keset kristallselget Kariibi merd koos rai kaladega. Esimese hooga ehmatasin päris korralikult ja hakkasin karjuma, kui viis suurt raid korraga minu suunas ujus. Pärast harjusin ära ja tegin neile isegi pai. (20.11.2010)
Kuues peatus: Fort Lauderdale, Florida. Iga laev jõuab viimaks tagasi kodusadamasse. Enne oma pikka koduteed külastasime Everglades’i rahvusparki, kus kihutasime sookopteriga vesikuppude vahel ringi ja otsisime alligaatoreid. Kes otsib, see leiab! (22.11.2010)
Lõpetuseks natukene meie laevast. Jewel of the Seas on 2006. aastal ehitatud kruiisilaev. Esimene ohvitser ehk viies mees laevas on igal juhul eestlane. Selgus, et enamus laeva väga rahvusvahelisest personalist on käinud vähemalt 75 korda Tallinnas. Meie reis on selle hooaja esimene, sest juunist novembrini möllavad Kariibi merel tormid, siis seilavad need laevad hoopis Euroopa vetes, sh Läänemerel.
