Plirts-plärts, käes on märts! See lause sobis eilsesse nagu rusikas silmaauku. Hommikul sadas vihma, mis muutus päeva peale lörtsiks ja lõpuks lumesajuks.
Seesama ilm oli ka põhjus, miks otsustasin taaskord murdmaaradadel suusakilomeetreid koguda. Tegin juba tuttava ringi Zug’i ja tagasi. Seejärel kiire riiete vahetus ja siis juba auga väljateenitud lõunasöök Oberlech’is.
Täna ärgates paistis päike. Hommikusöök ootas laual nagu ka kõigil eelnevatel hommikutel. Oleme saavutanud taseme, kus soove loetakse silmist. Üsna kiiresti võib harjuda sellise kuninga kassi eluga, aga tuleb hoopis asjad pakkida ning hüvastijätuks lehvitada.
Poole tunniga jõuame mägedest alla ja sama kiiresti on kadunud ka lumi. Madalamal on suur kevad käes.
Kuidagi ootamatult ületame riigipiiri ja enne veel kui puhkus päriselt otsa saab, seikleme Šveitsi mägismaal. Kui kiirteelt maha keerame, siis leian end keset „Heliseva muusika“ filmist tuttavaid rohelisi alpiaasasid. Kaugemal paistavad lumised mäetipud. Kui Gupf’i mäetipus bussist välja astun, siis ununeb kõhutühjus sekundiga ja seegi, et meil tegelikult kiire on. Värske õhk ja need muinasjutulised vaated võtavad sõnatuks.
Suusareiside pluss on see, et igat päeva saan kujundada täpselt nii nagu ise tahan. Ühiselt koguneme hommiku- ja õhtusöögilaua taha, aga kõik muu on igaühe vabakava. Kui tahan lähen mägesid vallutama, kui tahan kogun kilomeetreid murdmaaradadel või panen end hoopis matkarajal proovile. Kodus kamina ees raamatu lugemine on ka täitsa lubatud 💖
