Juba eelmistest kordadest on just Montmartre’i piirkond minu lemmikkants Pariisis. Kuna tänaseks on plaanitud kogu tegevus siia, siis jätsin teadlikult selle osa eelnevatel päevadel oma trajektoorist välja. Õigem oleks öelda, et peaaegu välja, sest Moulin Rouge asub ka siin.
See ainulaadne piirkond sai kuulsaks tänu kunstnikele, kes tegid Montmartre'ist oma kodu ja inspiratsiooniallika. Picasso, Edith Piaf, Josephine Baker, Toulouse-Lautrec on vaid mõned neist.
Täna avastame selle Pariisi südames asuva unikaalse küla võlu ja ajalugu. Kuna 170 inimest ühe grupina karjatada pole ka kõige parema tahtmise juures võimalik, siis on korraldajad valmistanud ette piltide ja Google Maps’i linkidega juhise, kuidas jõuda hotellist kolme tunniga keskpäevaks Montmartre’i südamesse. Teele on märgitud 17 vaatamisväärsust kirjelduse ja looga, miks just see koht on oluline.
Keskmise turisti mäletab Montmartre’ist seda, et alustuseks tuli teiste omasugustega võidu künkast üles trügida, millele järgnes fotosessioon uhke kiriku treppidel ning portreede joonistamist mingisugusel kuulsal platsil. Meil on õnn vaadata Montmartre’it läbi pariislaste silmade ja natuke teise nurga alt. Minu Montmartre on selline:
Nagu näha, sain ka mina kunstnikud ja kiriku, aga lisaks veel palju muud toredat. Kas sina tead, millises kohvikus töötas Amélie, et Montmartre’il on oma viinamarjapõld, mitu tuuleveskit siin tegelikult on, kus elas Picasso või kus asub „armastuse sein“. Aga mina tean.
Lõunatasime ikoonilises restoranis La Bonne Franquette, kus reisisime ajas tagasi ja saime osa autentsest kabareekogemusest koos kankaani, šansoonide ja ühislaulmisega. Just seesama kabaree tegigi Montmartre'i 1920ndatel kuulsaks.
Seejärel tutvustati meile Prantsusmaa rahvussporti petangi „La Pétanque“ ning toimus ka üleeuroopaline sõpruskohtumine, millest väljusid võidukalt eestlased.
Täna oli suur au saada osa ühest traditsioonilisest prantsuse õhtusöögist ühes tavalises Pariisi kodus. Mul vedas, sest minu kodupidu toimub Montmartre’il. Nii saingi peokleidi selga panna ja õhtul uuesti tagasi tulla. Aitäh, David! I 💖 Paris!
Ah, et kuidas siis Montmartre’l elatakse? Esimese üllatuse sain juba liftiust avades. Siia mahun ju ainult mina ja äärmisel juhul ka minu ego. Lisaks külalislahkusele ja maitsvale õhtusöögile, mida oli otseloomulikult rohkem, kui keegi süüa jaksas, sain ka põneva ajaloolise rännaku osaliseks.
Miks Pariis on selline nagu ta on? Üks põhjus on see, et kui Napoleon tuli Londonist tagasi, siis ta ütles, et ka Pariisil peab arhitektuuris oma stiil olema, aga kindlasti erinev Londoni omast. Nii näiteks tekkisidki Pariisile iseloomulikud kivimajad, kus rõdud on teisel ja viiendal korrusel. Seda ainult tolleaegsetes rikaste linnaosades. Näiteks Montmartre’il rõdusid pole, kuna siin elasid töölised ja neil polnud rõdusid vaja.
Tänaseks on sellest endisest töölisagulist saanud populaarne külastuskoht. Lisaks kaunile Sacré-Cœuri kirikule näeb siin ajaloolisi kohvikuid ja kabareesid, Tertre'i väljakul siiani töötavaid kunstnikke ning ilusat vaadet Pariisile. Eriti nostalgiline on tuledes Pariis.
Minu meelest on Montmartre endiselt Pariisi kõige maalilisem piirkond.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar