Aastad ei ole vennad. Veebruarile iseloomulikku paksu ja koheva lumega talvemuinasjuttu ei ole, aga suusatamiseks on tingimused imelised. Minule isiklikult sobib, et temperatuur on +10 ℃ ringis. Isegi kõrgemates tippudes ei lange see alla nulli. Nii sooja ilmaga väga tihti ei õnnestu suusatada. Suusapesu jäi kappi ja kinnastestki loobusin üsna ruttu. Kahe mäel käidud päeva jooksul ei ole kordagi külm hakanud. Toolitõstukitel ei taha keegi katet peale tõmmata ning lõunalauas saab mõnusalt päikese käes peesitada. Täiuslik puhkus.
Kirjade järgi pidavat täna olema nädala kõige päikselisem ilm. Etteruttavalt olgu öeldud, et tegelikult tuleb neid kõige päikselisemaid päevi veel mitu tükki. Seda teadmata, otsustasin igaks juhuks kõige kõrgemal 3330 meetri peal Mont Fortist ära käia.
Pikk tee üles ja alla tagasi võttis oodatust kauem aega ja nii juhtuski, et hilinesin lõunale tunni võrra. Aga need imelised 360° panoraamvaated olid kõiki neid suusatrammide ja -gondlite järjekordi ning ajakulu väärt. Teiste hulgas paistsid ülevalt maailma katuselt kätte ka Šveitsi sümbol Matterhorn ning Mont Blanci massiiv.
Peale lõunasööki liikus osa seltskonda koju soojaveetünni mõnulema. Seekord ei ole vaja isegi mütsi pähe panna. Linnud laulavad. Räästastest voolab lumesulavesi sõna otseses mõttes jõgedena alla. Üht liblikatki õnnestus näha. Olukord siin veebruarikuises suusakuurordis hakkab vaikselt võtma juba keskmise Eesti suve mõõtmeid.
Kui nii edasi läheb, siis saab suusahooaeg Alpides sel aastal tavapärasest oluliselt varem otsa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar