Päikese saar

Nädalase vaatluse tulemusena jõudsin järeldusele, et prantslased on tõeline saia rahvas. Keegi neist ei välju poest ilma vähemalt ühe pika saiata. Ei ole vahet, kas oled mäetraktori juht, suusainstruktor, daam koerakesega või koolieelik, pikk sai kuulub sinu ostukorvi igal juhul.

Lisaks selgus, et olen viimased kuus päeva liikunud Tour de France’i radadel. Muuhulgas vallutasime mitte küll omal jõul, aga siiski Tour de France’i kurikuulsaima tõusu Alpe d’Huezi.

Öeldakse, et Alpe d`Huez on saar päikeses, kus kohtuvad Põhja-Alpide kargus ja Lõuna-Alpide päikesepaiste. Olen seda nüüd omal nahal tundnud ja võin kinnitada, et nii see täpselt ongi. Kui saaksin, siis võtaksin päikeseenergia kotiga koju kaasa ja laeksin oma patareisid kuni meie polaaröö lõppeb J.

Täna hommikul oli taevas kaetud pilvevaibaga ja sadas õrna lund. Täpselt õige aeg koju tagasi pöörduda, kuigi võiksin veel mõnda aega siin peesitada, kuna kuuldavasti on kodumaa vallutanud krõbe pakane.

Rahvaste paabel

Lisaks suurepäraste talispordivõimaluste nautimisele toimus siin eurooplaste taaskohtumine ja sõbrunemine. Veel selgitati välja parimad slaalomis ja murdmaasuusatamises. Viimases said eestlased kaksikvõidu ning üldvõitja oli samuti Maarjamaa mees.

Rahvusliku õhtu raames tutvustati oma riiki – rahvariideid, toitu ja jooki ning muusikat. Minu lemmikud Itaalia vein ja parmesan, Islandi kuivatatud kala ning Norra soolalõhe. Meie pakutust läks kõige enam peale rubiinpunase värvusega liköör Kännu Kukk J. Rahvusliku õhtu käigus veendusin taaskord, et lõunamaise temperamendiga itaallased teevad kõike suurte emotsioonidega. Nad keetsid Spaghetti Bolognese’t ja laulsid kogu hingest nagu käiks võistlus mõisa peale. Itaallased rokivad!

Üks õhtusöök toimus 2100 meetri kõrgusel mäe otsas, kuhu saime suusatõstukiga ja kuna mul puudus soov pimedas tõrvikuga suuskadel mäest alla jukerdada, siis õnnestus sõita hoopis mäetraktoriga snowcat. See oli omamoodi põnev kogemus, mis on võrreldav lõbustuspargi atraktsiooniga „ameerika mäed“.

Eneseületus

Mõnikord on parem mitte teada, mis ees ootab. Kui keegi oleks mulle hommikul öelnud, et läbin täna murdmaasuuskadel 15 kilomeetrit ja 450 tõusumeetrit, siis oleksin selles sügavalt kahelnud. Ennastületav oli 2200 meetri kõrgusel lõõskava päikese käes mäest üles rühkida. Siinne õhk on nii hõre ja organismile harjumatu, mistõttu hakkasin väga kiiresti hingeldama. Füüsiline pingutus tasus ennast kuhjaga ära, sest vaated on võrratud.

Mäest alla kihutades jalad värisesid sajaga ja päris hirm hakkas. Leidsin ennast mõttelt, et siit oleks isegi mäesuuskadega piisavalt keeruline alla laskuda. Sellist mägist murdmaasuusatamise kogemust polegi varem olnud.

Pealpool pilvi paistab päike

Selle aasta esimene puhkus ei lase ennast kaua oodata. Käes ta ongi ja seekord on sihtriigiks - Prantsusmaa, minu vaieldamatu lemmik köögikunsti vallas. Peale traditsioonilist nälgimist lennukis saab minu unistus teoks. Istun maha esimesse ettejuhtuvasse turistilõksu ja leian menüüst oma lemmikud 2in1 - grillitud pardirind foie gras’ga.

Kui nälg enam silmanägemist ei võta, avastan, et oleme pilvedest kõrgemal, kus lisaks suurepärasele toidule on soe päike, kõrged mäed ja võrratu õhk...

Puhata on nii mõnus!