Väntasin jalgrattaga kompleksi teise otsa, sest mingis meeltesegaduses otsustasin esimest ja viimast korda hommikusöögile minna. Valik on muljetavaldav, igaüks leiab oma.
Mauritiuse köögikunst on kirjumatest kirjum. Euroopa kolonisaatorid, Aafrika orjad, India tööjõud ning Hiina sisserändajad on kõik jätnud siia oma jälje ja kokku keeranud ühe korraliku supi. Toidud on vürtsikad, aga mahedamad kui Aasias. Palju süüakse riisi ja karrisid ning sinna vahele maiustatakse mereandidega merisiilikutest krabide ja kõikvõimalike kaladeni välja.
Mitte palju peale hommikusööki astun paati, sest lõunasöök on täna katamaraanil. Enne veel viidi jõe peale koske vaatama. Kuna vihma ei ole, siis tegemist nende mõistes nirega, aga vihmaperioodil pidavat see ülivõimas olema. Minu arust on juba praegu muljetavaldav.
Seejärel viidi katamaraanile, kus algas otsatu lõunasöök. Peale viiendat kaussi ei suutnud keegi enam käike kokku lugeda. Meie lemmikrestorani peakokk oli isiklikult kohal ja täitis kõik meie soovid. Sellise eluga võib ära harjuda.
Ookean on Mauritiusele elutähtis ka muus mõttes peale toidu. Saart ümbritseb peaaegu katkematu koralliriff, mis hoiab eemal suured laineid ja haid. Just tänu sellele on rannad niivõrd maalilised ja rahulikud ning pakuvad ideaalseid võimalusi ujumiseks, snorgeldamiseks ja teisteks veega seotud tegevusteks.
Söömise vahepeal snorgeldasin korallidele lähemale. Veealune maailm on imeline nagu suures akvaariumis ujuks ringi. Hoovustega võitlemise ja kaladega võidu ujumise tulemusel läks kõht natukene tühjemaks ja lõputu lõunasöök sai jätkuda. Tagasiteel kohtusime delfiinidega. Imeline päev.
Mitte et kõht oleks tühjaks läinud, aga kui külla tulevad mauritiuselased ja toovad kaasa kohalikku toitu, siis lihtsalt tuleb süüa. Ahjusoojad kolmnurksed juustupirukad on minu lemmikud. Ja nagu sellest veel vähe, siis lõpetasime päeva õhtusöögiga prantsuse restoranis. Inimvõimetel on siiski piirid. Siit ka põhjus, miks piirdusin ainult eelroaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar