Lõpetuseks

Ilm muutub minutitega. Hommikupäiksega käisin ujumas. Kümme minutit hiljem astusin uksest välja ja asusin paduvihmas ostlemise olümpiamänge lõpetama.

Seejärel läksime botaanikaaeda sööma. See koht jääb eredalt meelde, kuna meid üllatati pühendusega magustoitudega. Armas lõppakord toredale seiklusele.

Singapurlaste jälgedes

Alustasin päeva hommikuse ujumisega 55. korruse basseinis ning kogusin selle aasta viimase koguse looduslikku D-vitamiini.

Peagi selgus, et siin riigis polegi palju vaadata, mistõttu otsustasime külastada loomaaeda. Peale Tansaanias käiku on mind selles vallas keeruline üllatada. Siiski oli üks loom, kellega oli au esimest korda kohtuda. Panda võitis mu südame esimesest silmapilgust.

Kui uskuda Lonely Planetit, siis on ostlemine singapurlaste rahvussport ja Orchrad Road on nende olümpiamõõtmetes harjutusväljak. Kunagi lookles siin tolmune külavahetee, mille ääres laiusid vürtside istandused ja viljapuuaiad. Täna on siin kolm kilomeetrit kaubamaju, poode ja restorane nii maa all kui maa peal. See on nagu hiiglaslik labürint, kus samast uksest väljuda on praktiliselt võimatu ning eksimine on 100% kindel. Õnneks oli mind hoiatatud ja jagatud soovitusi. Võtsin õpetussõnu kuulda ja ei roninud maa-alla ekslema nagu enamus meist.

Õhtul viis Sonny meid kohalike seas armastatud restorani ning jalutuskäigule ööelu keskusesse. Bändid musitseerivad õues ning rahvas naudib elu. Kõikjal meie ümber on suur vabaõhupidu. Äge kogemus.

Singapurist ei tohi lahkuda ilma, et oleks Raffles Hotellis joonud legendaarset kokteili The Singapore Sling ja söönud pähkleid, mille koored tuleb maha visata. Kuna pähklid ja sellised kokteilid ei kuulu minu lemmikute hulka, siis olin fotograafi rollis ning nautisin ajaloolist miljööd ja jäätisekokteili.

Ühest äärmusest teise

Eile jõudsime Singapuri. Jalutuskäik jõululaulude saatel pilvelõhkujate vahel läbi kaubanduskeskuste viis meid jõe äärde õhtusöögile. Peale 12 päeva riisi söömist tegime väikese valearvestuse ja hindasime oma võimeid üle ning tellisime liiga palju pekingi parti.

Täna hommikul nautisin maailma tõenäoliselt ühte kõige rohkem pildistatavamat  hotellivaadet.

Keskpäevaks kutsus meid külla Eesti Vabariigi aukonsul Singapuris, laia haardega Sonny Aswani, kes tutvustas oma tegemisi siin ja laias maailmas, sh Eestis. Lisaks rääkis ta lühidalt 5,5 miljoni elanikuga Singapurist, mis on territooriumi poolest väiksem kui Hiiumaa. Pindala on muutuv suurus, sest rannikumere täitmise tõttu tekitatakse ruutmeetreid pidevalt juurde. 

Kunagi oli üks Malaisia riik, aga siis otsustati, et need kodanikud, kelle esiisad on sisserännanud mujal, kupatatakse Malaka poolsaare tipu lähedal olevale Singapuri saarele. Nad otsustasid oma riigi rajada ja palkasid Hollandist konsultandi, kes soovitas valida üks tegevusala, millega tegeleda. Otsustati sadam ehitada ja nii saigi alguse transiidi areng ja tee maailma parima elukvaliteedi poole.

Peale lõunat põrutasime Sentosa saarele, mis on populaarne puhkepiirkond, kus on mitu teemaparki, liivarand ja golfiväljak. Meie otsustasime tutvuda veealuse maailmaga.

Õhtul jalutasime Gardens by the Bay pargis. Pimedas on Singapur eriliselt kaunis. Kohe näha, et siin ei koonerdata.

Tagasi alguses

Kuna lennukid sõidavad vaba graafiku alusel, siis saab paradiisi võlusid nautida neli tundi kauem, kui algselt plaanitud. Kiiktool, merelainete kohin, soe tuul helesinine vesi, palmid, päike - see ongi paradiis!

Lõpetame seal, kus alustasime. Yangoni lennujaama sõidab meile vastu vana tuttav tiigipuust Chevrolet’i buss aastast 1945. Seekord on pisut luksuslikum variant. Täiesti renoveeritud ja reisisaatjaga. Tänu bussile on meist saanud vaatamisväärsus ja kohalikud pildistavad vahelduseks hoopis meid.

Enne õhusööki viimase kuninga kuldsel laeval ostsin 1926. aastal ehitatud Bogyoke Aung San Market’i nimeliselt turult järgmise jõulupeo kleidiriide.

Myanmari reisi lõppakordiks on Yangonis asuv riigi kõige püham koht Shwedagon’i pagood, kus on väidetavalt rohkem kulda kui Inglise Pangas. 98 meetri kõrgune kuldlehtede ja kalliskividega kaetud stuupa kõrgub üle linna. Kui Tallinna noored kogunevad kaubanduskeskustes, siis siinsete eakaaslaste kogunemiskohaks on Shwedagon’i kompleks. Kultuuride erinevus on märgatav. 

Ehedus, headus, kohati isegi naiivsus ja õnnelikkus on need märksõnad, mis edaspidi meenuvad, kui räägitakse Myanmarist.

MINGALABA!

Rannapuhkus

Kultuuriprogrammi on saanud rohkem kui rubla eest. Viimased kaks ja pool päeva istusin sõna otseses mõttes jalad Bengali lahes ja nautisin mittemidagitegemist. Ngapali on veel avastamata paradiis India ookeani rannikul. Kaunis ja puhas liivarand, selge ja soe vesi, palmisalud ja kalurikülad. Ootamatult rahulik ja mõnus. Ideaalne koht puhkuseks.

Soovi korral saab homaare ja teisi mereande hommikuks, lõunaks ja õhtuks praktiliselt tasuta. Kohalikud tädid tassivad kausid peas mangod, ananassid, banaanid, arbuusid jm eksootilised puuviljad randa ja puhastavad ära. Naudin superhead massaaži. Lootust on, et saan oma kontoriroti kangekaelsusest ka vahelduseks lahti.

Õhtust sööme rannaliival, jalad ja kleidisaba sõna otseses mõttes vees või siinses parimas restoranis keset sõnniku haisu.

Pimedas rannas tagasi jalutades käib võidujooks krabidega. Mustmiljon sõralist sibab ringi ja otsib õiget urgu, mina otsin taskulambiga astumiseks vaba kohta. Mõlemal on segadust palju. Ei teagi, kumma hirm on suurem.

Päev täis üllatusi

Eile andis organism mõista, et üks puhastuskuur oleks vaja teha. Tänu sellele sain puhkuse esimese tõelise puhkepäeva ja nautisin Aureum Palace võlusid ja massaaži, samal ajal kui teised “jumalate mäge” Popa’t vallutasid.

Täna kell 5 hommikul olen valmis minema vastu uutele seiklustele ja istun tiigipuust bussis, mis on ümber ehitatud teise maailmasõja aegsest Kanada veoautost. Vahepeal jõudis ta pidada Yangonis liinibussi ametit ja oma vanaduspõlves veab Baganis turiste õhupalliga sõitma. Taaskasutus missugune.

Inglasest õhupalliinstruktor tegi komplimendi, et mind vaadates meenub talle BigBen ja kodumaa. Põhjuseks kellaga kõrvarõngad :). Ülevalt vaadates on maailm hoopis teistsugune. Sõitsime üle templite ja nautisime päikesetõusu. Loodus juhib meid. Õhupallireisi ei saa planeerida, et sõidame punktist A punkti B, kõik sõltub tuule suunast ja tugevusest. Meie instruktor oli piisavalt osav ja suutis meid ühele suvalisele põllule arbuuside ja templite vahele maha potsatada. Raadio teel anti maismaale koordinaadid ja meid võeti vastu külma vahuveini ja ahjusooja banaanikoogiga.

Tiigipuust buss viis hotelli hommikusöögile ja ujuma, peale mida vallutasime veel mõned pagoodad, sh Shwezigon. Reisi seitsmendal päeval ostetakse paekivi, mida tegelikult kellelgi vaja pole. Kas see võib olla märk koduigatsusest?

Lõpetuseks külastasime lacqueware workshop, kus tutvustati Bagani unikaalset käsitööd. Kõik tooted on looduslikud ja baseeruvad puidul, bambusel või hobuse juustel.

Olin veel nõrk ja üsna kindel, et õhtusöögiks ma jalgu alla ei võta, aga sisehääl ütles, et võta ennast kokku. Õigesti tegin, sest meid viidi paadiga jõele päikeseloojangut imetlema ja äkitselt oli keset jõge liivasaar koos küünalde ja lauaga kaheksale. Sellist üllatust ei osanud meist keegi oodata. Elamus missugune.

Bagan

Lennujaamas selgus, et täna on ka Barack Obama Myanmaris. Las tema ajab oma asju ja meie asume avastama UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud müstilist Bagani, mis on Myanmari üks kunagisi pealinnu ning mille õitseaeg jäi 11-13. sajandisse. Bagan on põhjusega turistide üks meelispaiku oma 2000 templi jm religioosse ehitisega. Ükskõik, mis suunas vaatad, kõrgub mõni telliskivipunane ehitis. Hotelli astudes lummas mind selline vaade…

Külastasime Thit sar wadi templit, Ananda templit (väidetavalt kõige ilusam, siin on näoilmet muutev buda), Gubyauk gyi templit, Nanphayar templit ja Manuhar templit.

Viis templit võetud ja väike üledoos saavutatud. Istun kuuenda templi katusel ja ootan päikeseloojangut tuhanded templid, stuupad ja pagoodid ümberringi. On ikka võimas küll. 11-12. sajandil osati siin juba sellist kultuuri teha, samal ajal meil tegeleti korilusega.

Õhtune ujumine tähtede all ja õhtusöök elava muusika saatel. Ilus!

Elu maismaal

Hommikul istusime jälle paati ja kihutasime lähedal asuvasse linna, kus vahetasime paadi bussi vastu ning alustasime teekonda osariigi usukeskusesse Kakkusse. Teel sirutasime jalgu osariigi pealinnas Taun Ggyi’s. Seejärel pakkisime ennast taas bussi, et läbida 40 pikka kilomeetrit pooleteise tunniga. Meil võttis see muidugi veel kauem aega, sest oli vaja käia elusate loomade turul, pildistada kord päevas sõitvat rongi, koolilapsi või põneva koormaga sõidukeid. Ahhetama panevat on siis rohkem kui küll. 

Ja järjest praemaks läheb, sest korraga seisime 2500 pagoodi ees. Kõik tihedasti teineteise kõrval. Võimas ja ootamatu vaatepilt. Kakku ei ole turistide seas veel populaarne, kuna alles 10 aastat tagasi avati see võõrastele ja siia saamine on üks paras peavalu. Mis sest, et kops üle maksa kolm ringi tegi, aga asi on seda väärt.

Tagasiteel tegime kiirvisiidi Pao külasse ja tutvusime nende eluoluga. Kustumatu mulje jättis kahekordne bambuselamu, mille teisel korrusel asuvas köögis oli lõke. 

Põikasime sisse Aythaya veinimõisa. Veinid olid nagu nad olid, aga vaade oli “nagu maailmas”. Seda ei juhtu just tihti, et viinapuud kasvavad palmipuude vahel.

Põrutasime kiirelt edasi, et valges paadi peale jõuda, kuid peagi selgus, et pooletunnine sõit mööda veeteed toimub pimeduses. Külade vahel oli kõik hästi, sest hooned paistavad läbi ja annavad valgust, aga asulate vahel oli kottpime, ainsaks valguseks taevatähed ja kuklavilkuriga paadimees, kellel oli õnneks piisavalt kogemusi, et meid õige hotelli ette sõidutada.

Elu järvel

Tänane päev möödub Inle järvel, mis on 22 kilomeetrit pikk ja 11 kilomeetrit lai. Kogu elu on seotud järvega. Järve ääres ja saartel on 17 küla, kus elavad peamiselt Inthad, kelle eluasemed on ehitatud puidust vaiadele ja ainuke liikumisvahend on lamedapõhjaline paat. Jõukamatel on mootorpaadid, ülejäänud aerutavad pisikeste kanuudega kondimootori jõul. 

Alustuseks kihutame mootori müra saatel ja tuul kõrvus vihisedes vaatama kalureid, kes on tuntud oma unikaalse aerutamisstiili poolest. Aerutamine toimub ühe jalaga paadi tagaosas seistes, teise jalaga aeru sõudes, mis jätab mõlemad käed vabaks võrkudega tegelemiseks. Maast madalast õpitud oskused, mis võtavad sõnatuks.

Järvel toimub ka kõikvõimaliku käsitöö tootmine. Sain teada, et üks osav tädi suudab Inle järvel kasvanud tubakast käsitsi rullida 600-1000 sigarit päevas. Samal ajal suudab teine kududa kangastelgedel ühe meetri siidikangast. Nägin, kuidas lootoslille varre sees olevast niiditaolisest sasist tehakse lõnga, millest kootakse kotiriiet meenutavat kangast. Inimesed on ikka andekad.

Teine turismimagnet on ujuvad turud, aga selgus, et see on müüt ja sellist nähtust enam ei eksisteeri. On jäänud ainult nimi, sest järv on madalaks jäänud ning seetõttu on turud kolinud maismaale. Turistide rõõmuks olid mõned paatidelt kauplejad siiski olemas, et kunagises tegevusest ettekujutust anda. Parkisime oma paadi sadada teiste omasuguste vahele ja sisenesime turusaginasse. Siit on võimalik osta kõike alustades elusatest loomadest lõpetades bensiiniga. Puhtusega nad ei hiilga ja kuumus ja need aroomid – kõik see paneb pea ringi käima. Õnneks avaneb peagi võimalus taas järve ilu nautida.

Astusime sisse kööki ja jälgisime, kuidas valmivad Myanmari rahvusroad. Seejärel istusime kellegi elutoas ja nautisime nende külalislahkust ja kokakunsti saavutusi. Euroopa Liidus poleks selline asi võimalik, aga õnneks siin on. Vägev elamus.

Ükski päev ei möödu kullast templite ja pagoodideta. Ära mainimist väärivad Palaungi hõimu naised, kellel on kaelas pronksist võrud, mille eesmärgiks on venitada kael võimalikult pikaks. Kuigi see on nende traditsioon, siis minu jaoks on see kõhedust tekitav. Neli erinevas vanuses naist istusid turistidele vaatamiseks pingil kaelas kuni üheksa kilo metalli. Ise nimetavad nad seda naise ilu saladuseks (beaut of the women), mida rohkem võrusid, seda väärikam on naine. 

Lõpetuseks kihutasime ujuvaid tomatiaedu uudistama. Vee peale on tehtud ujuvad aiad, kus kasvatatakse kõike eluks vajalikku. Mullamättaid on istutatud vaiadele, mis hoiavad kokkukasvanud mättaid minema ujumast.

Kuna pimedas on suhteliselt keeruline õige objekt üles leida, siis käib elu järvel päikesega samas rütmis ning tänu sellele saime meiegi päikesega koos puhkama. 

Emotsioone on nii palju, et vajab veel seedimist. Kui oma silmaga poleks näinud, siis vist ei usukski, et selline ainulaadne ja idülliline elu päriselt ka eksisteerib.

Kulla uputus

Munga ja nunna staatus on auasi. Tänavapildis on neid palju. Igal hommikul lähevad nad välja, inimestelt toitu kokku korjama. Mungad saavad valmistoidu, aga nunnadel nii hästi ei lähe, nemad saavad tooraine ja peavad ise kokkama.

Tänaseks on selgeks saanud, et järgmised 12 päeva saab telefoni edukalt fotoaparaadina kasutada, sest sellel on kirjas “no service”. Veel 10 aastat tagasi maksis mobiiltelefoni kasutusluba 1500 dollarit. See oli nagu lotovõit, mille sai mustal turul 4000 dollari eest maha müüa.

Hommikul nägime puhtast kullast laeva, millega viimane kuningas järvel seilas.

Võtsin ennast kokku ja loobusin jalanõudest, et kohtuda pikutava budaga. 

Õnneks peale seda nägi programm ette massaaži ja jalad said jälle puhtaks. Profülaktika mõttes konjak ja malaariatablett sisse ning kohalike lemmikrestorani homaari sööma. Pealinna kliima on nii kuum ja niiske, et isegi söögilauas on selg pidevalt märg.

Kuna maismaa teede kvaliteet annab soovida, siis kasutame pikemate vahemaade läbimiseks lennutransporti, mis viib meid täna päikeseloojanguks Inle järve äärde. Kohalikud hoiatavad, et seal on külm. Nad ei tea, et 25 kraadi on põhjamaalase jaoks parim suvi üldse. Lennuk maandub maaliliste mägede vahele. Inle järv on suuruselt teine looduslik järv Myanmaris ja asub merepinnast pea kilomeetrikõrgusel tasandikul.

Isadepäev

On juba traditsiooniks saanud, et isadepäeva tähistame piiri taga. Seekord siis Myanmar või minu jaoks ikkagi Birma nagu kunagi koolis õpitud sai.

Peale piisavalt pikka lennureisi saabume Myanmari pealinna Yangoni, mida peetakse Kagu-Aasia üheks kaunimaks pealinnaks. Linn erineb oma rohelisuse poolest teistest Aasia pealinnadest. Hommikul kell 8 on 27 kraadi ja pilvine taevas. Tõotab tulla üks ääretult kuum sügispäev.

Alustasime riigiga tutvumist jalutades mööda pealinna tänavaid. Kui sõiduteed on üllatavalt korralikud, siis kõnniteed meenutavad auklikku prügimäge. Yangon jätab rahulikult muretu mulje, kuigi tipptunnist pole ka siin pääsu. Kuna autode hinnad on viimaste aastatega langenud kuni 10 korda, siis infrastruktuur ei jõua massilisele autostumisele järele. Liikluskultuur meenutab Indiat.

Enne õhtusööki jalutasime Sule pagoodi pildistama. Kullast ja karrast siin juba puudust ei ole. Pühades paikades käiakse paljajalu. Kuna see tava oli mulle esialgu võõras, siis otsustasin oodata trepil ja jälgida inimesi. Ühtegi morni nägu pole kohandud. 

Üks tähelepanek veel, et keegi ei kanna pükse, isegi mehed on seelikutes.

Puhkus kuubis

Hotell asub vanalinnas kiriku kõrval, kus pühapäeva hommikul peetakse jumalateenistust. Pikutan teki all ja rõduuksest kostub pühaisa jutlus ja võimas koorilaul. Ei kiirusta ärkama. Halleluuja kumiseb kõrvus veel pikalt...

Keskpäevaks on pilved taevast kadunud ja päike särab kõrgel, patt oleks edasi magada. Otsustasin seda pariisihõngulist suurlinna natuke lähemalt vaadata. Vanalinna arhitektuur on saanud kannatada 1980ndatel Ceausescu uuenduste käigus, kui lammutati paljud kirikud, kloostrid ja tuhanded majad. Selle uuenduse käigus valmis muuhulgas ka suures üksinduses kõrguv hiiglaslik parlamendipalee, mida peetakse Pentagoni järel maailma suuruselt teiseks hooneks, kus üldpinda on üle 350 000 m². Kuigi neil on isegi triumfikaar olemas, siis võrdlus Pariisiga on minu silmis pisut liialdatud.

Lõunat sõime rahvusrestoranis nö “Mustamäe” suurte majade vahel. Süüa nad oskavad teha ja süüa oskavad ka, portsud on hiiglaslikud. 

Puhkuse viimase päeva teine pool möödus päikest püüdes. Istun hotelli kõrval pingil keset puhkepäeva saginat, loen kingituseks saadud Liina Tammiste poeemi "Väike must kleit" ja elu ongi ilus!

Mainimata ei saa jätta the ARTIST restorani, mis on sõna otseses mõttes nagu keemialabor. Tossavad toitud, mida serveeritakse katseklaasist, söödavad kommipaberid jpm.

Lõpetuseks üks kulunud mõttetera. Selleks, et aru saada, kui hea meil on, tuleb ära käia…

Karpaatides

Eile ärkasin kirikukellade helisemise peale, mis kutsusid jalutuskäigule keskaegsesse Brasovi vanalinna, mille tähtsamad vaatamisväärsused on raekoda ja gooti stiilis Must kirik, mis sai oma nime peale tulekahju, mis ta ootamatult mustaks värvis. Muinasjutuline igast küljest mägedega ümbritsetud Brasov on ära vahetamiseni sarnane alpiküladele.

Õhtuks jõuame järgmisesse suusakuurordisse Sinaiasse, mida nimetatakse Karpaatia pärliks. Lisaks mastaapsetele teedeehitustele toimub siin linnafestival. Kõik see kokku on tekitanud paraja kaose. Peale mõningast segadust on kõik hästi ja saab nautida privaatsauna ja tähistada koos kohalikega nende pidupäeva ning õhtusööki armsas kodurestoranis. 

Täna külastasime Rumeenia kuningate suveresidentsi, kauni looduse keskel asuvat saksa uus-renessansi stiilis Pelesi lossi. Sattusin kogemata rumeeniakeelsesse gruppi, aga sain aru peamisest, et omal ajal sai loss uhkeldada sellega, et oli Euroopa esimene elektri ja keskküttega loss. Lossis on 170 ruumi, mis on dekoreeritud eebeni- ja pähklipuuga. Tunnen nagu jalutaksin mõnes muinasjutus...

Mägedes on küll hea ja ilus olla, aga tahaks vahelduseks kinnastest ja jopest loobuda ja nautida suvesoojust. Väike Pariis, siit ma tulen.

Õhtul jalutangi juba Rumeenia pealinna Bukaresti ajaloolistel tänavatel ja naudin maailmaklassi toitu ja majutust parima hinna eest. Ka taksosõit on siin praktiliselt tasuta. Esmamulje on positiivne.

Uued tuuled

Jätame Moldova oma rõõmude ja muredega sinnapaika ja lendame tunnikese edelasse. Rumeenias võtavad meid vastu uued ja õnneks palju soojemad tuuled.

Kuna ilm on selge, siis otsustasime alustuseks sõita läbi Rumeenia kõige tuntuma vaatamisväärsuse - Transfăgărășani. See on üks kaunis mägitee, mille kõrgeim punkt on 2034 meetrit üle merepinna. Meil vedas, sest tee on kogu ulatuses avatud juunist septembri lõpuni. Lisaks maalilistele vaadetele ja lumistele mäetippudele asub siin kaunis Vidrau järv, mis tekkis inimtegevuse tagajärjel. Terve Transfăgărășan on täis üllatusi, iga käänaku taga uus kaunis vaade. Ka esimene lumesõda sai peetud. Teed suhteliselt kitsad ja piirded praktiliselt puuduvad. Seisan kuristiku äärel ja tunne on võimas, kuigi süda väriseb sees… looduse ilu võtab hingetuks, lihtsalt seisa ja vaata.

Esmamulje Rumeeniast on positiivne. Külad on ääristatud värviliste nukumajadega ja teed on korras. Nagu Moldovas on ka siin on teedel näha mägedest talvituma saabuvaid lambakarju ja tööd rügavaid hobuseid. 

Õhtuks jõuame Brasovisse, mis on ajaloolise Transilvaania keskuseks ja nii kohalike kui ka turistide seas väga armastatud suusakuurort. Hotell Villa Prato asub linnasüdames vaatega maalilistele Karpaatidele. Nagu maailmas. Kaheteistkümnekraadine temperatuur on karge nagu ühele õigele suusakuurordile kohane. Kindad kätte ja uudistama. Selgus hoopis, et kasukas oleks asjakohane.

Transnistria

Täna ületame kõik piirid, läbime passikontrolli ning lähme vaatame, kuidas Transnistrias elatakse. Selleks on meile aega antud 10 tundi. Mobiiltelefoni võib vabalt koju unustada, sest enamuse ajast on telefonil kirjas no service. 

Esimene peatus oli Dnepri jõe vasakkaldal asuv Benderi linnus, kus viibis omal ajal ka Karl XII oma vägedega. 

Kuna linnuses sai korralikult külmetatud, siis konjakitehas KVINT sobis meile nagu rusikas silmaauku. Sisse astudes võttis vänge lõhn korraks hingetuks. Siin toodetakse brändisid, mis ei jää maitseomadustelt alla Prantsuse konjakitele. Mekkisime kaheksat erinevat brändit, sh 33 aastast. Üks tarkus, mis meelde jäi, et kui suhkrut pole sisse pandud, siis tulevad maitse ja lõhn esile. Märkimisväärne on ka see, et 30% Transnistria eelarvest annab see sama konjakitehas. Millisel ettevõttel on oma loomaaed? Neil siin igal juhul on. Liikusime näod naerul ja kotid konjakit täis vastu järgmistele väljakutsetele.

Peale lõunasööki jalutasime Transnistria pealinna Tiraspoli tänavatel ja vaatasime üle nende tähtsamad vaatamisväärsused, sh Lenini monumendi. Lõpetuseks külastasime toidukauplust. Positiivne üllatus, sest kaubavalik oli laiem kui enamikes meie poodides. Läti kalakonservid olid täiesti olemas.

Olles mõned päevad Moldovas ringi liikunud, võib öelda, et arenguruumi on kõvasti. Lisaks veinidele ja kloostritele seostuvad mul edaspidi Moldovaga veel hobused, keda siin töö tegemiseks palju kasutatakse ning “huvitav” autopark. Kreeka pähklite armastajad, siin on teie paradiis. Kõik teed on nendega ääristatud. Samuti on levinud kitsed ja hulkuvad koerad.

Nagu maailmas

Öösel ehmatasin ennast äikesetormi peale üles. Sügis saabus suure pauguga. Suvekleidid võib rahulikult kinnaste ja talvemütsi vastu vahetada. Sellega polnud ma muidugi arvestanud… 

Pakkisime 14 vaprat eestlast väikebussi ja “kihutame” taaskord linnast välja. Esimene peatus on tatari-mongoli ikke mõjutustega kirik, mis kaugelt vaadates ei olegi nagu kirik, kuna torni pole. Edasi sõidame mööda külateid võidu hobuveokitega Purcari veinikeldrisse, kus peale valduste külastamist, maitseme ja hindame nende toodangut. See koht on eelmistega võrreldes pisut erinev, põhjuseks Ameerika omanikud. Need veinid on jõudnud ka Suurbritannia kuningakotta. 

Järgmine peatus Et Cetera Purcari veinimõis. Alustuseks kiire ülevaade tootmisprotsessile ja siis jooksuga viinamarjapõõsaste vahele maiustama. Kodus enam viinamarju mõnda aega ei taha. Lõunasöök siin samas vaatega viinamarjapõõsastele. Maailmaklassist lõunasöögi valmistas kohalike külameeste toodangust naispere isiklikult ja kõrvale pakuti poegade poolt valmistatud veini. Kõik see toimub isa maal. Igas mõttes ühe perekonna ettevõtmine. Parim kogemus Moldovast siiani. Hea, et see viimaseks jäi, nüüd oskan seda väärilisemalt hinnata.

Kohtumine Puškiniga

Kuna Moldovas oma kuulsaid kirjanikke pole, siis austavad ja imetlevad nad Puškinit, kes veetis oma kirevast elust kolm aastat siin. Mees, kes elas nagu säraküünal ja oskas 16 keelt. Chişinăus Puškini muuseumis oli meile teejuhiks legendaarne Aleksandra Fjodorovna, kes luges peast Puškini luulet ja oli nii andunud fänn, et puhkes nutma, kui teemaks tuli iidoli surm. Samuti väidetakse, et siin alustas kirjanik “Jevgeni Onegini” kirjutamist. Kultuurilise hommiku jätkuks sõidame Dolnasse Puškini majamuuseumisse, kus sain Puškini üledoosi. 

Kuna Puškini peale läks meil eeldatust rohkem aega, siis võtsime kiirkäigul kaks kloostrit (Hincu klooster, mis on turistide ja palverändurite lemmik sihtpunkt oma maalilise asukoha tõttu ning Capriana klooster, mis on üks vanimaid Bessaraabia kloostreid ning on ka metropoliidi residents ja rahvusliku taassünni sümbol), et jõuda Euroopa suurimasse veinikeldrisse Milestii Mici’sse, mis on oma 200 km maaaluste käikudega Guinnessi rekordite raamatus.

Õhtul nautisime toredat seltskonda Carpetiemi vinoteegis, kus on head veinid ja teadjad mehed. Kas teadsid, et Moldovas on juba 3000 aastat veini tehtud? Kõik tundsid end hästi ja kiiret polnud enam kuhugi. Kes otsib see leiab...

Vein ja kloostrid

Meie giid on ainulaadne. Hommikuks olid tal kõigi nimed selged ja edaspidi pöördus ta meie poole ainult nimepidi. Kohe näha, et õpetaja, õigemini inglise filoloog, kes paar korda aastas hobi korras giidi ametit peab. Nii laia silmaringiga giidi polegi varem kohanud. Lisaks mõistis ta väga hästi nalja ja ei jäänud meie lõuapoolikutele grammigi alla. 

Sõidame linnast välja ja alustame oma päeva Cricova veinitehases. Sellist maa-alust linna, kus sõidab rong, pole varem nähtud. Tänavanimed on teiste hulgas näiteks Chardonnay ja Cabernet. Väga võimas kompleks, kus teiste hulgas hoiavad oma veine ka John Kerry ja Angela Merkel. Hommikune veinidegustatsioon tuli ka kasuks ;). 

Seejärel ronisime tuult trotsides mäkke, et külastada ajaloolist Vana Orhei kompleksi Reut’i jõe ääres.

Lõunasöök kodurestoranis in the middle of nowhere. See kogemus meenutas kohati Indiat.

Moldova on kontrastide maa. Kurkovi klooster on hea näide ilust, puhtusest ja korrektsusest.

Tänase päevaga on selgeks saanud, et Moldova kaks tähtsamat asja on kloostrid ja veinid. Seega ei üllatanud meid enam, et peale kloostri külastust lõpetasime oma päeva veinitehases Chateau Vatrely.