Kuvatud on postitused sildiga Saksamaa. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Saksamaa. Kuva kõik postitused

pühapäev, 25. august 2024

Pühapäev Bodeni järve rahus

Hommikune vihm ja jahe ilm olid justkui loodud rahulikuks puhkepäeva hommikuks.

Kui lõpuks muinasjutulise vaatega hotellist välja astusin, oli vihm küll lõppenud, kuid taevas püsis endiselt hall. Vastupidiselt eilsele paatide ja purjekate paraadile polnud järvel ühtegi alust. Ainult üks pardipere tervitas üksikuid promenaadil jalutajaid.

Ma ei tea, kas see on siin igapäevane nähtus või ainult pühapäevane, aga täna oli promenaadile lahti pakitud portselaniturg. Pärast turu läbi käimist jalutasime vanalinna kaudu tagasi. Nagu Lääne-Euroopas pühapäeviti tavaks, olid poed kinni ja tänavad inimtühjad.


Järgmine peatus oli Reichenau saar, kus sõime lõunat, külastasime 724. aastal rajatud kloostrit ning tegime lopsakate lillepõldude ja kirikute taustal pilti.


Bodeni järvele täisringi peale teha ei jõudnud, sest tuli suunduda Zürichi lennujaama poole. Enne veel tegime Šveitsis ühe jalutuskäigu läbi viinamarja- ja maisipõldude, sinna, kus Tössi jõgi suubub Reini jõkke.

Kiire õhtuoode ja oligi aeg lennukit ootama hakata. See on viimasel ajal pigem reegel kui erand, et pühapäevaõhtused kojulennud hilinevad. Nii ka täna. Homme tõotab tulla üks unine tööpäev 😴

laupäev, 24. august 2024

Boden. Bodensee. Constance.

Ühest päevast suurlinnas piisas ja nii võtsime täna suuna Münchenist edelasse, et kogeda järveäärset elu. Aastate jooksul olen Bodeni järvest korduvalt mööda sõitnud või seda kaugelt mägedest imetlenud, kuid lähedale pole kunagi jõudnud.

Nüüd saab see viga parandatud. Saksa keeles Bodensee, prantsuse ja inglise keeles Constance on järv, mis asub Saksamaa, Šveitsi ja Austria piiril. Heal lapsel mitu nime, kuid tegelikult on tegemist ühe ja sama järvega.

Esimene peatus on Bodeni järve idapoolses otsas asuv Lindau linn, tõeline järveäärne paradiis. Jalutasime läbi maalilise vanalinna veel maalilisemasse sadamapiirkonda, kus kõndisime mööda promenaadi, et näha siinset kuulsaimat maamärki – 1856. aastal ehitatud tuletorni. Sellega lõppes meie teekond Baierimaal.


Lindausse tuleb kindlasti tagasi tulla, aga meie kiirustasime edasi, sest olime lõunasöögi broneerinud Konstanzis.


Peale toidu nautimist jalutasime Konstanzi vanalinnas, tegime kiire ostlemise ja seejärel kõndisime järve äärt pidi tagasi autosse, et teha tänane viimane pikem sõit Überlingenisse, kuhu jääme ka ööbima.


Kuigi 30-kraadine kuumus oli päeva lõpuks oma töö teinud ja meid korralikult ära väsitanud, võtsime siiski jõu kokku ja sõitsime õhtusöögile Meersburgi restorani Casala – das Restaurant. Ei pidanud kahetsema ja tõdesime taaskord, et vendade Michelinide kontseptsioon töötab edukalt ka tänapäeval.

reede, 23. august 2024

Walchen. München. Adele.

Lossis on ka hommikusöök kui pidusöök. Valikusse kuulub muuhulgas näiteks 17 sorti juustu ja Saksamaale omased brezelid ehk soolakringlid. Tellimise peale tuuakse lauda kõikvõimalikud soojad toidud. Kui eile läksin kindla peale välja, siis täna otsustasin proovida midagi kohalikku ja sain valged vorstid soolakringliga. Ups!


Selgus, et vorsti söömine polegi nii lihtne, aga alustame algusest. Hallikasvalge värvusega, seasoole sisse aetud sardellisarnane Weißwurst ehk valgevorst on Baierimaal traditsiooniline hommikusöök, mis pannakse mõneks minutiks kuuma vette ja serveeritakse koos brezeli ja magusa sinepiga. Siin on aga üks konks – enne söömist tuleb vorst ära koorida. Lisaks on tavaks juua kõrvale Weißbier’i ehk valget õlut. Jah, sa lugesid õigesti – hommikul juuakse õlut. Õnneks mulle keegi õlut ei pakkunud ja üleüldse sõin ma vorsti valesti. Kes enne on sardelli koorima hakanud? Mina küll mitte! 🙈

Üllatuslikult maitsesid vorstid siiski hästi, isegi koorimata kujul. Soolakringi fänniks ma aga veel saanud pole.

Teel Münchenisse peatusime Walcheni järve ääres. See suurejooneline alpijärv, mis laiutab Alpide keskel 75 kilomeetri kaugusel Münchenist lõunas, võlus oma rahulikkuse ja loodusliku iluga. Neid vaateid võiks pikemalt imetlema jääda, aga Baieri liidumaa pealinn ootab.


München köitis ajaloolise atmosfääriga ja viis justkui ajarännakule. Alustuseks suundume Marienplazile, kus imetlesime kellamängu saatel nii 15. sajandist pärit vana raekoda kui ka uut raekoda, mille fassaadil on Baieri ajaloo tähtsate tegelaste raidkujud.


Pärast raekodade ja neid ümbritsevate hoonete avastamist jalutasin Müncheni residentsi. See on üks Saksamaa suurimaid linnapaleesid ja endine Wittelsbachi dünastia kuningapalee, mille algne struktuur pärineb 14. sajandist. Residentsi on sajandite jooksul laiendatud ja renoveeritud, mistõttu kajastuvad siin erinevad arhitektuuristiilid alates renessansist kuni klassitsismini. Just keeruline ehituslugu on teinud residentsist tõelise arhitektuurilise meistriteose, kus iga osa räägib oma ajastu lugu.

Täna asub siin kümne siseõue ja 130 ruumiga muuseumikompleks, kust leiab aukartustäratava kollektsiooni kunstiteoseid, antiikmööblit, skulptuure ja käsitsi maalitud lagesid. Eriti muljetavaldav on Antiquarium, mille võlvitud laed ja marmorist sambad võtavad sõnatuks.


See endine kuningapalee pole lihtsalt arhitektuuri pärl, vaid ka kultuuriline aare, kus ajalugu kohtub kunstiga. Tõeline elamus! Sain selle soovituse Saksamaal elavalt sõbrannalt, kellele olen väga tänulik. Soovitan seda külastust kõigile, kes armastavad arhitektuuri ja kunsti.

Kuigi pileteid ette osta ei saa, siis seisin isegi augustikuisel turismi tipphooajal piletijärjekorras alla kümne minuti ning ka muuseumis sees ei olnud suuri inimmasse.

Hofbräuhaus on Müncheni üks tuntumaid õllekaid ja linna ajaloo ning kultuuri oluline osa. See legendaarne õllesaal, mis rajati juba 1589. aastal, on olnud kohtumispaigaks kuningatele, kunstnikele ja turistidele. Tänaseni on see paik, kuhu inimesed kogunevad, et nautida värskelt pruulitud õlut, traditsioonilisi baieripäraseid roogasid ja elavat muusikat. Siinsed seinad on olnud tunnistajaks paljudele ajaloolistele sündmustele.


Kuigi München on maailma suurima õllefestivali Oktoberfesti kodu, siis jääb minul õlu seegi kord joomata. Mis teha, kui õllesoolikat lihtsalt pole.

Pärast lõunasööki ja uinakut suundusin koos tuhandete teistega 27-kraadises kuumuses staadionile, kus sain lõpuks vastuse küsimusele, et miks Adele otsustas kõik oma kümme Euroopa kontserti just Münchenis anda.

Põhjus lihtne. Saksamaa publik on teda alati hästi vastu võtnud, juba siis, kui ta veel kuulus polnud. Isegi paremini kui tema kodumaal, nagu Adele ise ütles. Kuna minu koht oli fännitsoonis, siis võin kinnitada, et see on tõsi – eranditult kõigil olid laulusõnad peas. Adele on üks meie aja parimaid lauljaid ja laulukirjutajaid. Võimas elamus.


Isegi mitu päeva hiljem tuleb kananahk ihule, kui sellele õhtule mõtlen. Nõustun täielikult nendega, kes ütlevad, et elu parim kontsert.

neljapäev, 22. august 2024

Baierimaa

Tänast päeva alustame jalutuskäiguga vabaõhukunstigaleriis. Sõna otseses mõttes maaliline Oberammergau on justkui pilt muinasjuturaamatust – majade välisseinu kaunistavad maalitud aknad ja piiblistseenid. Kuulus Baierimaa seinamaaling saab siin erilise tähenduse. Oberammergau on tuntud ka oma iga viie aasta tagant toimuvate Kristuse kannatuste vabaõhuetenduste poolest, mida tullakse vaatama kogu maailmast.


Mulle reklaamiti Oberammergaud kui kõige erilisemat Baieri küla. Tuleb tunnistada, et neil võib õigus olla, kuigi ma pole veel teisi külasid näinudki.

Ühte postkaardikaruselli keerutades avastasin, et olime tulles sõitnud mööda Ettalis asuvast baroksest benediktlaste kloostrist. See viga sai kiiresti parandatud. Tegime väikese tagasipõike ja jalutasime Saksamaa ühe vanima kloostri siseõues ringi.


Teekond jätkus Baieri kuulsa „hullu kuninga“ Ludwig II radadel. See lennukate ideedega kuningas lasi ehitada muinasjutulise Neuschwansteini lossi, mis on kahtlemata Baierimaa tuntuim vaatamisväärsus. See arhitektuuripärl oli inspiratsiooniks ka Disneylandi Uinuva Kaunitari lossile. Mõtlesingi, miks see mulle nii tuttav tundub.


Siin tuleb aega varuda, sest jalutuskäik kõrgel kaljul kuristiku serval asuvasse lossi on aeganõudev. Kogusin 1,2 kilomeetriga 147 tõusumeetrit. Tagasitee kulges mööda pikemat ja laugemat rada. Boonusena nägime ära ka kollase Hohenschwangau lossi, mille Ludwigi isa Maximilian II lasi ehitada oma pojale lapsepõlvekoduks. Tundub, et armastus arhitektuurilise ekstravagantsuse vastu oli neil veres. Üks loss on uhkem kui teine.


Peale rahvamasside üledoosi nautisime rahulikku lõunasööki ja mõnusat suveilma idüllilisest mägihotellis Schlossanger Alp, mis asub Austria piiri lähedal.

Õhtul naasime oma lossihotelli, kus igaüks leidis meelepärase tegevuse. Mina lõõgastusin mägede vaadet imetledes katusebasseinis.


Päevale tagasi mõeldes tundub, nagu oleksin sattunud otse vendade Grimmide muinasjuttu. Romantilised mägilossid, kaunid järved, puutumata loodus ja lilledesse uppuvad värvilised majad muudavad Baierimaa tõeliseks puhkuseparadiisiks.

Kuna olime täna juba piisavalt autos istunud, siis otsustasime õhtustada hotelli restoranis Ikikai. Tõeline gurmaanielamus. Taas sai kinnitust, et kokakunsti tärne jagatakse vaid põhjusega.

kolmapäev, 21. august 2024

Hanikatsilt Baierisse

Enne kui viimane ametlik suvekuu lõppeb, proovin ka natuke puhata. Esimesed neli päeva veetsin Hiiumaa lähistel Hanikatsi laiul, kus nautisin metsikut loodust, kalapüüki, telgis ööbimist ja merevees pesemist. Sain haugi hambajäljed pöidlasse, mille üle olen tõeliselt õnnelik – ainult kalamehed mõistavad.


Aga mis puhkus see ilma lennukita on? Tänast õhtusööki nautisin juba Saksamaa kõrgeima mäemassiivi, Zugspitze, jalamil asuvas Garmisch-Partenkirchenis. Algselt oli tegemist kahe eraldi külaga, mis liideti 1936. aasta olümpiamängudeks. See talispordikeskus on tuntud ka kui helilooja Richard Straussi kodukoht.

Suureks üllatuseks saime privaatse restoranielamuse. Ei teagi, kas siin on elu ainult talvel või on mingi muu põhjus, aga hetkel valitseb siin täielik inimtühjus.

Ööbime kilomeetri kõrgusel Wettersteini mäeaheliku jalamil, Klaisi küla lähedal asuvas Schloss Elmau’s, mis ehitati aastatel 1914-1916. See neljakorruseline loss ja riiklik monument kannatas 2005. aasta tulekahjus, mille käigus hävis peahoone ülemine korrus peaaegu täielikult. Loss ehitati uuesti üles ja avati 2007. aastal 5* hotellina. Lisaks on see armastatud kontsertpaik ning rahvusvaheliste konverentside ja sündmuste toimumiskoht, kus on kahel korral peetud G7 tippkohtumist.


Tänu omaniku armastusele elevantide vastu võib selles ajaloolises hoonekompleksis saada „elevantide üledoosi“. Elevante leidub kõikjal – alates diivanitest, voodipeatsitest ja tapeetidest kuni susside, joogamattide ja kommipaberiteni välja.

neljapäev, 14. juuli 2022

Frankfurt

Viimane päev vol2 algab lõputute vaadetega viinamarjadele. Ideaalne koht, kus võtta aeg iseendale. Peale hommikusööki jalutasin viinapuude vahel ja tegin uinaku. 


Kui hotellist „välja visati“, siis kiire lõuna järjekordses saksapärases linnakeses Reini jõe kaldal ja siis juba suurlinna tuled. Frankfurdi lennujaamas olen lugematu arv kordi käinud, aga kaugemale pole jõudnud. Nüüd saab see viga parandatud.

Mina ei tea, mis teema sellega on, aga iga kord, kui antakse vaba aeg, siis viivad jalad poodidesse. Nii need esimesed poolteist tundi läksidki, ühest uksest sisse ja teisest välja.

Õhtuse ekskursiooni käigus sain teada, et linna keskmes on mitmeid saksapäraseid vahvärk-sõrestikuga maju, Römerbergi väljaku ühes servas seisab kolme viiluga raekoda Römer ning mõne sammu kaugusel kõrgub suursugune katedraal. Selgub seegi, et kõik mida ajaloolise Römerbergi väljakul praegu oma silmaga näen, ei olegi päris, need on originaalide järgi uuesti üles ehitatud koopiad, sest Teises maailmasõjas hävis suurem osa vanalinna puithoonetest.


Veidi kaugemal asuv katedraal on originaal ja seisnud samas paigas juba aastast 1550. 


Katedraali kõrvalt algab uus vanalinn (tuntud ka kui Dom-Römeri kvartal). See on Frankfurdi vanalinna keskus, mis rekonstrueeriti aastatel 2012–2018 osana suurest linnaarendusprojektist, mille raames kavandati ja arendati ümber 7000 ruutmeetri suurune kinnistu eesmärgiga taastada sõjaeelne arhitektuur.

Uus vanalinn kuulub linnale ja linnavalitsus otsustab, et kes siia saab ja kes mitte. Näiteks pole siin ühtegi odavketipoodi ega kiirsöögikohta, aga seevastu on paljud muuseumid siia ümber kolinud. Põhjuseks tõenäoliselt seegi, et üüri hind on linna madalaim 35 €/m² vs 350 €/m² kohta siit mitte kaugel peamisel kaubandustänaval.

Ei saanud siingi päris ilma veini ja viinamarjadeta. Kas sina teadsid, et Frankfurdil on kaks viinamarjapõldu, mille saagist toodetakse linnaveini, mida saab väidetavalt hästivarustatud kaubandusvõrgust kaasa osta.

Veinilainel ka jätkame. Lõpetuseks lööme klaase kokku eile külastatud perekond Ressi veinibaar-vinoteegis, mis asub selle sama uue vanalinna keskel. Pole paha.


Tänaseni seostus Frankfurt mulle lennujaama, messide, rahanduse, Euroopa Keskpanga ja paljude suurettevõtete peakontorite koduna. Nüüd saan väita, et siin on enamatki ning ei saa välistada, et satun siia varsti tagasi.

kolmapäev, 13. juuli 2022

Lossist lossi. Veinipangas.

Täna ei olegi kella peale ärkamist. Siia mäe otsa võiks kohe kauemaks jääda, aga ruumi pole. Kuna professionaaliga hingamise õpitoa magasin maha, siis hingasin omas tempos koos jalutuskäiguga. Seejärel mõned kiiremad ringid basseinis, väike amps ja minek, sest meid juba oodatakse.


Hattenheimis asub pikkade traditsioonidega perekond Ress’i veinimõis. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb minna aastasse 1870, kui mees nimega Balthasar Ress soovis olla hea võõrustaja oma külalistele, pannes aluse mitte ainult pikkadele gastronoomilistele traditsioonidele ja külalislahkusele Rheingaus, vaid ka sellele, millest sai hiljem Balthasar Ress VDP veinimõis.

140 aastat hiljem võttis veinimõisa juhtimise üle viiendast põlvkonnast Christian Ress, kelle eestvedamisel said nad 2019. aastal suurimaks Hesseni piirkonna maheveini tootjaks.

See on tõestisündinud lugu sellest, kuidas ühest restorani- ja võõrastemajapidajast, kes soovib oma külalistele head veini pakkuda ning ostab sel eesmärgil oma esimesed viinapuud, saab alguse midagi suurt ja põlvkondi ühendavat. Tänaseks on neil 55 ha viinamarju, mis teeb neis piirkonna ühe suurima tootja. Ka veinibaarid ja külalistemaja on olemas. Kohe avatakse jälle restoran.

Eelneva inspireeriva loo saatel degusteerisime terve rea veine, sh 2002. ja 1989. aastast. Muuhulgas saime teada, et aastad ei ole vennad, nt 2021 oli kõige väiksema saagiga aasta kogu ajaloos, sest juulis olid Saksamaal suured üleujutused ja päikest praktiliselt polnudki. Seevastu kõik märgid näitavad, et 2022 tõotab tulla hea aasta. Mitu korda mainitakse, et eranditult kõik marjad korjatakse käsitsi.


Sellega lugu veel ei lõppe, sest uksest astub sisse Christian Ress isiklikult ja kutsub endaga kaasa. Panka. Veinipanka, kus ajalugu kohtub modernsusega. Uks avaned liikmekaardiga ja samettrepp viib alla ajaloolistesse võlvkeldritesse, mis pärinevad 17. ja 20. sajandist. Veinipanga idee küpses Christiani peas aastaid enne, kui ta julges sellega lagedale tulla. Rõõm tõdeda, et idee luua koht, kus veinientusiastid saavad 24/7 kokku tulla, veini õigetes tingimustes säilitada ja ühist kirge jagada, on nii edukas.


Kinnitan omast kogemusest, et Resside peretraditsioon olla hea võõrustaja, on säilinud ka viis põlvkonda hiljem. Sellist külalislahkust ei kohta just tihti. Nad said täna hommikul teada, et 14 Maarjamaa kodanikku tahaks külla tulla. Vastuvõtt on nii esmaklassiline nagu oleks seda mitmeid kuid ette valmistatud. Respekt!

Kui millegi üle nuriseda tahaks, siis iga päevaga on õhutemperatuur tõusnud. Täna näitas termomeeter juba 36 kraadi. Täitsa mõnus oli vahepeal troopika eest maa all veinipangas peidus olla.

Kuna teiseks ööks hotellis ruumi polnud, tuli uus koht otsida. Kes otsib, see leiab. Viinamarjaväljade keskel asuvas Burg Schwarzensteini lossis on elu nagu muinasjutus. 


Imeline.

teisipäev, 12. juuli 2022

Puhkuse lõpp või hoopis algus?

Jätkame veinituuri Rheingau piirkonnas. Alustame Georg Breueri veinimõisast. Tegemist on Rüdesheimi veinitootjaga, mille kuivad, jõulised ja tihked veinid valmivad Reini jõe äärsetel kaljuterrassidel. Täna toimetab siinsetes valdustes oma meeskonnaga Theresa Breuer, kes jätkab oma isa Bernhard Breueri jälgedes peale viimase ootamatut lahkumist 2004. aastal, kui Theresa oli alles 20-aastane.

Lõuna ja vaba aeg ühes Euroopa vanimas kuurortlinnas Wiesbadenis, mis sai Teises maailmasõjas vähem kannatada kui ülejäänud Saksamaa suurlinnad. Seetõttu on kesklinnas säilinud palju klassitsistlikus stiilis hooneid.

Siinkohal pidi järgnema sõit lennujaama, aga tund enne bussi istumist saabus info, et lend on tühistatud ja asenduseks saadeti piletid reedeks.

Kogunesime suure puu alla aru pidama. Kuna turismihooaeg on tipus, siis anname aru, et 14-le hotelli saada on paras väljakutse. Lisaks sellele, et hotellid on puupüsti täis, sai üsna pea selgeks, et üheski Saksamaa linnas pole võimalik autot rentida ning kõik rongi-, bussi- ja lennukipiletid on välja müüdud.

Peale mõningast peata olekut ning läbirääkimisi ülemuste ja muude kohustuste üle vaatamist, otsustasime ühehäälselt, et ei hakka rapsima, vaid naudime sülle kukkunud puhkusepäevi. Selleks hetkeks oli selge, et mitte mingi valemiga ei jõuaks me koju enne neljapäeva õhtut. Kõik alternatiivid olid piisavalt ebamugavad ja arvestades Euroopas valitsevat lennukoast ei saanud neiski lõpuni kindel olla.

Lisaks vererõhule oli ka õhutemperatuur tõusnud lakke ja nii tekkis soov ujuma minna. Minu ettepanek valida vahelduseks basseiniga hotell kitsendas mõnevõrra valikut, aga otsingud kantsid vilja. Saime toad Frankfurdi lähistele Königsteini mäel asuvasse endisesse kopsuhaigete sanatooriumisse ehitatud hotelli Falkenstein Grand. Ei saa märkimata jätta, et tervislikke eluviise propageeriva ajaloolise hotellikompleksi terrassilt avaneb vaade alla Frankfurdile. Enne õhtusööki kiire ujumine selle sama suurlinna taustal.


Üks mis kindel, et väljend lennusõit on ajavõit hetkel ei kehti. Homme vaatame, mis edasi saab, aga täna olen rahul oma lennunduse pantvangi staatusega.

esmaspäev, 11. juuli 2022

Mettlach - köögitarvikute paradiis

Hommikul kell 10.22 võeti meid vastu vahuveiniga. Üle 650 aastase ajalooga Reichsgraf von Kesselstatti tuntakse maailmas eelkõige Rieslingu tootjana, kelle viinamarjad kasvavad nii Moseli jõe kui ka selle lisaharude Saari ja Ruweri kallastel. Jõgede orgude nõlvadel on maalilised viinamarjaaiad uskumatult järsu kalde all. Piirkonna põhjapoolse külma kliima tõttu on Saksa Riesling madalama alkoholisisaldusega, puuviljane ja happese iseloomuga. Moseli graniitpinnas on hea drenaažiga, mis aitab rõhutada veini mineraalset karakterit.

Kuni 1999. aastani oli Kesselstatti veinide koduks barokne loss otse iidse Trieri katedraali vastas, kus nüüd on veinipood, kultuurikeskus ja Kesselstatti pererestoran. Nüüd panin pildi kokku ja avastasin, et käisin seal ju eile hommikul uudistamas. Olgu öeldud, et praegu tehakse kõik veinid siin Schloss Marienlay’s.

Käisime läbi kõik keldrid, laod ning vaatasime üle viinamarjapressi ja kleepisime silte. Degusteerimisele järgnes võileivapaus. Lõpetuseks sõitsime pea tund aega mingis suunas kuni jõudsime põllule. Jalutasime viinapuude vahel ja imetlesime maalilisi vaateid. Sellest ei saa vist kunagi küll. Viinamarjakasvatajad kogusid tarkusi.



Pakkisime ennast vastu tahtmist bussi, sest tegelikult oli meil ju kiire köögitarvikute mekasse Mettlachi. Ütlen kohe ära, et ma ei lähe enam kuskil mujal Villeroy & Bochi poodi ja tunnistan ausalt, et ega ma Mettlachist muud teagi, kui et seal on erinevate brändide outletid ja et pooleteisest tunnist jääb ilmselgelt väheks.

Õhtul jõudsime Reini jõe kaldale Rüdesheimi.


Ööbime ajaloolises hotellis Rüdesheimer Schloss, mis on ehitatud 18. sajandi algul Mainzi peapiiskopi residentsiks, kus õhtusöögi kõrvale pakuti tõelisi Saksa šlaagreid ja kirsiks tordil oli Apfelstrudel.

pühapäev, 10. juuli 2022

Moseli kaldal

Kuna S.A. Prümi veinimõisa praegune omanik Saskia Prüm on karantiinis, siis hommikused plaanid tühistusid. Nii sain kauem magada ja jõudsin isegi Saksamaa vanima linna Trieri vanalinnale ringi peale teha.


Lisaks suursugusele Saksamaa vanimale kirikule ja katedraalile õnnestus üle vaadata ka võimas linnavärav Porta Nigra, mis on väidetavalt üks paremini säilinud Rooma-aegne ehitisi Saksamaal.


Keskpäeval kogunesime taas bussi, et sõita lõunale Moseli veini- ja viinamarjapealinna Bernkastel-Kues’i. Imeliste vaadete saatel jõudsime ühte viinamarjaväljade keskel asuvasse väikelinna. Hakkan vaikselt usukuma neid, kes ütlevad, et tegemist on Lääne-Saksamaa ühe ilusaima paigaga. Vastuväited puuduvad. Nagu Saksa muinasjutus jalutaks ringi.


Õhtusöök Trieris Moseli jõe kaldal asuvas restoranis Bagatelle. Toit on superluks. Ainult, et sattusime keset muusikafestivali Moselfest, mis tähendab, et taustaks „kõlas“ kõik see aeg tümpsumuusika (loe: vaiba kloppimine), mis üldse ei tahtnud sobida meie puhkuse idülli.

laupäev, 9. juuli 2022

Luksemburg & Saksamaa

Täna lõunaks jõudsime Luksemburgi Suurhertsogiriiki. Luksemburg on oma pika ajaloo jooksul olnud paljude riikide ja valitsuste võimu all, kuid alates 10. sajandist on ta olnud kui mitte iseseisev riik, siis vähemalt eraldiseisev poliitiline üksus. Võimalik, et see ka põhjus, miks neil on kolm riigikeelt: luksemburgi, saksa ja prantsuse. Luksemburgis on suur välismaalaste osakaal. Näiteks pealinnas Luxembourgis on välisriikide kodanikke lausa 70% elanikest.

Alustame oma ekskursiooni Saaremaa suuruse riigi pealinna keskväljakult Place d’Armes. Jalutasime läbi kauni vanalinna, mis kuulub oma kitsaste, käänuliste ja arhitektuuripärlitega ääristatud tänavate ning loomulikku kaljusesse keskkonda rajatud kindlusehitistega UNESCO maailmapärandi nimekirja. Majade arhitektuur on luksuslik ja paleelikus stiilis väljapeetud. Isegi vanadekodu asub uhket lossi meenutavas hoones, mis ei jää alla hertsogipaleele. Kesklinna ümbritseb sügav maaliline org, mille põhjas on ühes otsas kaunis park ja teises otsas elamurajoonid ning millest viivad üle majesteetlikud sillad.


Toitudel on Saksa suurus ja Prantsuse kvaliteet. Kõlab ideaalselt. Siinkohal peame uskuma giidi sõnu, sest nädalavahetusel on pealinna parimad restoranid kinni, kuna välismaalased on linnast koju ära sõitnud. Teine põhjus see, et laupäeval peab töötajatele 50% ja pühapäeval 100% rohkem palka maksma.

Luksemburg on peamiselt mägine metsaga kaetud maa, millel on Saksamaaga ühine Moseli jõe org, kus toodetavad valged veinid on populaarsed. Peale lõunasööki sõitsime Saksamaa suunas ja üsna pea muutuski maastik viinamarjapõldudega kaetud kupliteks.

Aega läks omajagu, aga viimaks jõudsime Moseli jõe äärde S.A. Prümi veinimõisa, mis on alates 1156. aastast perekond Prümi kätes. Tarkusetera, mis siit kaasa võtan, et veinikeldris peab õhk niiske olema, sest vastasel juhul läheb ca 1,5% veinist lihtsalt kaduma. Valgete veinidega on mul nagu on, aga teadjamad kiitsid siinseid Rieslinguid taevani. Osteti kaasagi, järelikult peab hea olema.


Peale degustatsiooni pakuti mõisaaias viinapuude taustal õhtusööki. Kohe näha, et oleme Saksamaale jõudnud, grillvorst toodi lauale ja ei mingit peenutsemist. Metsseavorst värske salatiga maitses ülihästi.

pühapäev, 13. mai 2018

Teistmoodi suurlinn

Siin on viimaste aastaste jooksul ehitatud palju ja ehitatakse veel. Väidet, et Berliin on Euroopa suurim ehitusplats, ümber lükata pole võimalik. Ükskõik mis suunas vaatad, ikka näed mõnda kraanat.

Saksamaa pealinn on kultuuride paabel Euroopa südames. Lihtne näide teistest kultuuridest saksa oma kõrval on döneri kebab. See türklaste toit on kõikjal. Berliinis lõikab alati keegi kuskil pöörleva küpsetusvarda küljest liharibasid, keerab selle koos salatiga pita leiva vahele ja küsib mõned eurod. Ja mis peamine, see maitseb suurepäraselt.

Ka linnamaastikul on näha värvikat kultuuri ja mitmekesise mineviku jälgi.


Berliin on rahulik ja konservatiivne. Suurlinna kohta on siin uskumatult palju ruumi, õhku ja rohelust ning ootamatult vähe inimesi. Omast käest tean, et Berliinis tunnevad end hästi ka need, kellele suurlinnad reeglina mõjuvad väsitavalt.

Täna hommikuks olime võtnud omaks siinse elutempo ning kiirustasime aeglaselt kebabiputkadest mööda ning tegime lõpetuseks suvesoojuses ühe hilise hommikusöögi.

laupäev, 12. mai 2018

Kunst ja veel kord kunst

Hamburger Bahnhof. Endises vaksalihoones on koha leidnud kaasaegse kunsti muuseum. Ja siin me oleme. 

Ikka veel kunsti ja arhitektuuri kooslusest lummatuna liigume kireva ajalooga Tempelhofi lennuväljale, mille kaudu varustati Lääne-Berliini toidu jm eluks vajalikuga. Lennujaam avati 1923. aastal olles üks esimesi Saksamaal. Pärast sulgemist 2008. aastal on lennujaama ala kasutatud erinevatel eesmärkidel. Alates 2010. aastast on ala rahvale avatud Tempelhofi pargi nime all. Siin on ruumi kõigile. 


Hommikuse kunstitunni jätkuks viis Berliinis elav sõbranna Anselm Kieferi näituse “Life Time – World Time” avamisele. Tegemist on ühe tänapäeva kuulsaima ja rohkelt kõneainet pakkunud saksa kunstniku ja skulptoriga. Näitusel saab näha, kuidas muutuvad ajas ja erinevate protsesside tulemusena asjad. Teiste sõnadega, et mis juhtub erinevate materjalidega, kui panna nad põlema või vette või mulla alla. Soovitan! 


Berliin on täis Korea, Tai, Vene, Poola, Türgi, India, Itaalia ja kõikvõimalike muude maade toitu. Olen võõraste maitsete osas skeptiline, aga täna otsustasin proovida midagi uut. Ja seda ainult sellepärast, et minu kohalik lapsepõlvesõbranna soovitas. 

Korea restoran Kimchi Princess on nii populaarne, et pidevalt on järjekord ukse taga. Seda põhjusega, sest toit on ülimaitsev. Ja juttu jätkus meil kauemaks. 

Et peale 10 aastat mitte kohe jälle laiali minna, siis lasime endale tutvustada Kreuzbergi ööelu. Jalutuskäik oli meeleolukas. Kohalikud on tänavatel ja pidutsevad. Poolkogemata käisime ära ka peol, kus kõlasid Balkani rütmid. Huvitav kogemus.

reede, 11. mai 2018

Turism kuubis

Täna hommikul oli nii kiire, et isegi hommikusöök jäi söömata. Põhjuseks kuuldused, et kui enne kaheksat järjekorras ei seisa, siis võib Riigipäevahoone külastamisest ainult unistada. 

Saime nimed kirja ja nüüd võisime rahulikult tõeliste turistide kombel läbi Brandenburgi väravate jalutada ning Unter den Lindenil hommikusööki nautida. Jalutuskäik jätkus läbi holokausti memoriaali Potsdami platsi poole. 


Siin tuksub uue Berliini süda, mis on täis viimaste aastakümnete arhitektuuri. Üks põnevamaid hooneid on originaalse kupliga Sony Center. Tegelikult asus siin ka 1920. aastatel linnaelu keskpunkt, kuid peale II maailmasõda sai sellest paigast tühermaa ning alles peale Berliini müüri langemist hakkas plats taas muutuma linnaelu keskpunktiks. 

Berliini eristab teistest Euroopa linnadest see, et siin peetakse lähiajalugu olulisemaks kui ammust võimsate keisrite aega. Nüüd seamegi sammud sinna, kuhu iga endast lugupidav turist minema peab. 

Ikka veel ei mahu pähe, et see sama müürijupp, mille ees seisan, oli kunagi kilomeetreid pikk ja lõikas kaheks ühe rahva ja linna, mõnikord ka perekonna. 


Vahemärkusena olgu öeldud, et täna on Eestis soojem kui Berliinis. Kuna riietuse valikul me ei olnud sellega arvestanud, siis osa seltskonda otsustas ennast soojendada Euroopa suuruselt teises kaubamajas KaDeWe’s. Mina isiklikult ei jõudnud gurmeekorruselt kaugemale. 

Kõht head Tai toitu täis, võtsime suuna Riigipäevahoone poole. Teele jäi veel kuulus piiriületuspunkt Checkpoint Charlie. 

Turvakontroll õnnelikult läbitud, jalutasime koos paljude teiste turistidega Norman Fosteri poolt projekteeritud modernses klaaskuplis, mis kaunistab sajanditevanust parlamendihoonet. Väidetavalt on tegemist esteetilise pärli ja insenerikunsti imega. Esialgu ei olnud suur osa berliinlasi sellest sugugi vaimustuses, aga inimesed harjuvad kõigega ja tänaseks on kuppel omaks võetud. 

Päeva lõpuks sain veel ühe imelise kogemuse võrra rikkamaks. Mis juhtub siis, kui Jazzkeller 69-s saavad kokku sakslane, prantslane ja ühendkuningriiklane. Seda on sõnadega võimatu kirjeldada, aga kuuldu oli VÕIMAS. Minu jaoks sai džäss juurde uue põneva nüansi alternatiivdžässi näol.

neljapäev, 10. mai 2018

Berliin

Saksamaa pealinn on aastaid olnud kurikuulus oma elujõuliste subkultuuride poolest. Nende õitseaeg jääb 1990. aastatesse. Tänaseks olevat Berliin taltsutatud. Ka Kreuzberg, mida peetakse üheks värvikamaks linnaosaks, on muutunud “teistmoodi” inimeste ohtlikust ümbruskonnast trendikaks elurajooniks. Ka meie otsustasime ennast just siia mõneks ajaks sisse seada. 

Elame 1894. aastal avatud ja algselt tööliste puhkealaks rajatud Viktoriapargi vahetusläheduses. Alustasime Berliini vallutamist jalutuskäiguga pargis. Kuna selleks ajaks olin valmis sööma mida iganes, siis astusime sisse esimesse süüa pakkuvasse asutusse ning tellisin pikalt mõtlemata viinerit. Etteruttavalt olgu öeldud, et see jäi viimaseks, sest Berliini kulinaarne ampluaa sellega õnneks ei piirdu. 


Viktoriapargis on tehiskosk ja memoriaal, mis jääb 66 meetri kõrguse Kreuzbergi mäe tippu ning meenutab preislaste võitu Napoleoni-vastastes sõdades. 

Täna on Saksamaal riigipüha ja rahvas pidutseb. Mis tähendab omakorda seda, et kõik poed on suletud. Õnneks on olemas bensiinijaamad, kust saime kõik vajaliku, et hommikul mitte nälga surra. 

Yorkschlösschen on Berliini hõnguga pubi-restoran, mis on džässkontserti nautivaid kohalikke puupüsti täis. Mahutasime ennast terrassile ja sõime ühe mehise talupoja õhtusöögi. Ei mäletagi enam, millal viimati praekartulit ja muna sõin, aga tunne on nagu oleksin koju jõudnud. 

Võib ju olla, et eestlased tunnevad end Berliinis koduselt just seetõttu, et tunneme saksa kultuuriruumi üsna hästi, kuna oleme sinna kunagi isegi kuulunud.

esmaspäev, 26. september 2016

Bremen

Lõpuks sai üks pikalt planeeritud reis teoks. Reede õhtul asusin sõbrannadega Bremenit avastama. Jõudsime kahe ja poole päevaga linnale ringi peale teha. Õigemini vaatasime üle kõik meie jaoks olulised kohad. Kui keegi ütleb Bremen, siis edaspidi tuleb lisaks legendaarsetele moosekantidele meelde ka iidne arhitektuur, hommikune toiduturg, hubased pargid, kaubanduskeskused, vanalinna käsitöökojad, kaunid linnavaated, mõnusad tänavakohvikud, teaduskeskus ja kaldapromenaad.


Oli tore nädalalõpp koos maailma parimate kaaslastega.