Selge on see, et prantslastele meeldib öösel süüa. Ükski päev pole õigel ajal magama jõudnud. Ka eilne oli pigem öösöök kui õhtusöök. Lisaks olen saanud nii suhtlemise kui ka kõndimise üledoosi. Seega vajasin täna pikemat und ja rahulikku ärkamist.
Leppisime sõbrannaga kokku, et liigume kümne paiku. Kuna meie range režiimiga hotellis lõppeb hommikusöök punkt kell 9.30, siis tuli minna välja sööma. Ausalt öeldes ei olnud midagi selle vastu, sest sama menüü viiendat hommikut järjest enam hästi ei isutanud ka. Nii leidsimegi nunnu ja pariisiliku kohviku Culottée Boétie. Mina soovitan.
Seejärel jalutasime esinduskaubamaja katusele vaadet nautima. Kuna ilm on päev-päevalt suvisemaks muutunud, siis nädala algusega võrreldes on siin hoopis teine vaib. Sagimist on rohkem ja puhkamise meeleolu on võtnud võimust. Hiigelekraan lamamistoolidega on valmis homme algavaks tennisemaratoniks.
Kuna unustasime ennast natukene liiga kauaks katusele mõnulema, siis jõudsime pidulikule lõunasöögile väikese hilinemisega. Lisaks maitsvale söögile pakuti ka vaimutoitu. Meile esines Prantsuse sõjaväe meeskoor. Ülivõimas. Isegi klassikalise muusika võhikud kuulasid ammuli sui.
Ametlikule üritusele paneb punkti galaõhtusöök eksklusiivse Cercle de l'Union Interalliée kuldses saalis. Nimetatud privaatklubi loodi 1917. aastal eesmärgiga pakkuda diplomaatidele, ohvitseridele ja liitlaste poliitilistele liidritele nö rahusadamat. Klubi tegutseb tänaseni suursuguses hoones ning aitab säilitada prantsuse peent elustiili oma kaunilt taastatud ajalooliste salongide, imelise aia, kvaliteetse köögi ja rikkaliku sajandipikkuse ajalooga.
Prantslased ikka oskavad ja hästi oskavad. On mida meenutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar