Ühest äärmusest teise

Türkmenistan suutis minu pea ikka korralikult segamini ajada. Üsna kiiresti mõistsin, et kõiki fakte ei tasu puhta kullana võtta. Tihti juhtus nii, et ühele ja samale küsimusele anti totaalselt erinevaid vastuseid. Selge on see, et midagi pole selge. 

Ei tea sedagi, kas see nii on, aga keegi kuskil väitis, et Türkmenistanil on viisavabadus ühe väikese saarega, mille nime keegi ei mäleta, Malaisia ja Türgiga. 

Viimane ka põhjus, miks Ašgabatist väljus eile Istanbuli lausa kaks lennukit. Meie lend ja siis kuus tundi hiljem üks veel. Oluline on märkida, et vahepeal ei väljunud ühtegi lendu. 

Korraks tõusid emotsioonid lakke, sest check-in’i onu teatas, et lennuk on välja müüdud. Meile öeldi tõsimeeli, et me vist ikka ei taha teid veel ära lasta. Peale mõningast segadust ja kohalike passikontrollist tagasi saatmist, vähemalt nii meile tundus, istusime õnnelikult lennukis ja lehvitasime presidendi valvsa pilgu all marmorlinnale. 

Kuigi nägin seda oma silmaga, siis ikka veel ei mahu pähe, mida kõike maagaasi raha ja suurushullustuse käes vaevlevate riigijuhtide sümbioos teha võib. Mõistlikkus ei ole Türkmenistanis märksõna. See on igal juhul kindel. 

Kuna meie koduvabariigis on ka lendudega nagu ta on, siis õnnestus eilne õhtu ja tänane hommikupoolik Istanbulis veeta. On juba traditsiooniks saanud, et kui juba Istanbuli, siis ikka kaks korda aastas. 

Kiiresti harjusin maailmas üksi olemisega. Päris keeruline on totaalselt teises äärmuses omadega hakkama saada. Mina veel, aga minu ego ei taha kuidagi mahtuda siia sagivasse suurlinna. 

Tegelikult on Istanbuli kohta päris rahulik. On ju pühapäev ja siis nad päriselt ka puhkavad. Isegi üks põhiline turismimagnet Suur turg on täna suletud.

Türgi - kauplemine, kebab & saun

Et näha tõelist türgilikku kauplemist, suundusime Suurele turule, kust on võimalik soetada vaipu, nahktooteid, ehteid, keraamikat, vürtse, kuivatatud puuvilju jm. See vist ei üllata kedagi, et tegelikult saab paralleeltänavalt sama kauba mitu korda odavamalt. 

Türgi rahvustoit on kebab, mille valmistamiseks kasutatakse tavaliselt veiseliha, mõnedes piirkondades ka lambaliha. Siit lihtsalt ei saa lahkuda kebabi söömata. Taas tõestatud, et süüa nad teha oskavad ja seda täiesti mõistliku hinna eest ka turistidele pakkuda. 

Saunade buum tekkis Rooma impeeriumi ajal, mil avalikkuse käsutuses olnud hamam kuulus kohustusliku hoonena ka iga mošee juurde. Hiilgeajal oli Istanbulis 237 avalikku sauna. 

Ütlen ausalt, et eelmine hamami kogemus on veel üsna eredalt meeles, aga võtsin ennast kokku ja andsin uue võimaluse. Seda korda valisime teadlikult turistidele mõeldud Çemberlitaşe hamami. Ainuüksi hoone ise on külastamist väärt. Selle 1584. aastal ehitatud hamami on projekteerinud maailmakuulus arhitekt Mimar Sinan. 

Saun on türklaste jaoks palju enamat kui lihtsalt pesemisasutus. See on sotsiaalse läbikäimise ja religioossete rituaalide osaks olnud sajandeid. Ei tea, kas asi on selles, et teadsin, mida oodata, aga see kogemus polnud pooltki nii hull kui eelmine kord. 

Kuigi ilmaga ei vedanud, siis Istanbuli eriline elurütm kutsub ikka tagasi...

Uus linn

Eilse toiduteema jätkuks. Hommikusöögiks söövad nad muna, juustu, oliive, jogurtit, mett ja loomulikult saia. Selline menüü mõningaste täiendustega vaatas ka meile igal hommikul vastu. 

Ärkasime paduvihma peale. Enam ei olnud üldse kiire. Kui lõpuks uksest välja saime, siis suundusime sadamasse. 

Bosporuse väin pole mitte ainult kitsas veelahe kahe mere vahel, vaid siit avanevad mitmed sügavale rannikusse lõikuvad lahesopid. Kuulsaim ja väidetavalt kauneim neist on Kuldsarve laht, mida sageli peetakse ekslikult Euroopa ja Aasia piiriks, kuid tegelikult eraldab see hoopis „uut“ ja „vana“ Istanbuli. Nime on sarvekujuline laht saanud selle järgi, et vesi hakkab täiskuuvalguses kuldselt helkima. 

Ilm oli laevasõiduks jahe, aga kaunid panoraamvaated nägime sellegipoolest ära. 

Tagasi maismaal, jalutame mööda kaluritega ääristatud Galata silda Istanbuli uude ossa. Juba kaugelt paistab Galata torn, mis on oma 63 meetriga üks Istanbuli kõrgemaid. Kuna torni pääsemiseks oli pikk järjekord ja ilm pilves, siis ei hakanud aega raiskama. Torn asub samanimelises kvartalis, mis oli kunagi juutide, genovalaste ja veneetslaste linnaosa. Praegu on siin palju toredaid käsitöö- ja kunstipoode, kus valitseb tunduvalt rahulikum kauplemismeeleolu kui vanalinna basaaridel. 

Romantilisust lisab ajalooline puutramm, mis sõidab piki kaasaegse Istanbuli peatänavat Taksimi väljakuni. Kosmopoliitse peatänava Ǐstiklăli ääres paiknevad ajaloolised majad, saatkonnahooned ja vanad müügipassaažid. Esimest korda siin veedetud päevade jooksul meenus siin see Istanbul, mida mina tean - tohutu rahvamass lihtsalt haarab su endaga kaasa. 

Taksimi väljakult suundume Dolmabahçe palee poole. See 19. sajandi arhitektuuripärl mängis olulist rolli Osmani impeeriumi languses. Otsus ehitada pillavalt luksuslik palee viis riigi pankroti äärele ja lõpuks oli seda võimalik üleval pidada ainult välislaenude abil. 

Kuna olime ajahädas, siis ei hakanud paleesse sisse trügima. Kiirustasime hoopis bussipeatust otsima, et sõita Emirgani parki, kus toimub tulbifestival. Alates 2006. aastast laseb linnavalitsus istutada miljoneid tulpe kõikjale, kus on natukenegi vaba pinda. Minu lemmiklille kodumaal tuleb käia just aprillis, sest seda ilu muul ajal lihtsalt ei näe. 

Kas teadsite, et Türgil ja Eestil on sama rahvusloom. Hunt. Meie teda ei näinud, aga kasse nägime küll. Kõik kassisõbrad, see linn on teie.

Tuttavatel radadel

Kordamine on tarkuse ema. Minu tänase päeva moto. Kiirustasime läbi tulbilise Gulhane pargi Topkapi palee poole, et saaksin kolmandat korda selles hiiglaslikus sultaniresidentsis ringi luusida. Kõik on täpselt nii nagu minu mälestustes. Ainus erinevus seisneb selles, et haaremi aias õitsevad punaste tulpide asemel valge äärega tulbid. 

Tehke, mis tahate, aga minu vaieldamatu lemmik on endiselt basiilikatsistern. Ikka veel ei mahu pähe, et tegemist on maa-aluse veehoidlaga, mis ehitati bütsantslaste poolt piisava veevaru tagamiseks. Tegelikult meenutab see hoopis hiiglaslikku võlvitud sammaskäikudega pühakoda. 

Kiirkäigul said üle vaadatud Vürtsibasaar ja Sinine mošee. Viimasega on natuke pahasti, sest hoones on käimas ulatuslikud renoveerimistööd. Mistõttu imeline İzniki kahhelplaatidest interjöör on suuresti peidus ja vau-efekti seekord ei tekkinudki. 

Õhtupooliku veetsime kokakoolis. Alustuseks natukene toidukultuurist üldisemalt. Paljude Aasia ja Kaukaasia rahvaste traditsioone ühendavat Türgi kööki peetakse Vahemere parimaks. Asjatundjad ütlevad, et siinne köök on maitseainete kasutuselt tasakaalustatuim maailmas. Söögi tegemise traditsioonid ulatuvad Osmani impeeriumi, kus õukonna kokad mõtlesid sultanile iga päev välja uue roa. Siit ka Türgi köögi mitmekesisus. 

Türgis süüakse palju valget leiba ehk meie mõistes saia. Leib on nende kultuuris püha. Suppe süüakse tihti ka hommikusöögiks. Baklažaan on armastatuim köögivili. Rahvas räägib, et neiu, kes ei oska baklažaanist valmistada vähemalt sadat erinevat rooga jääb vanatüdrukuks. Osad peavad Türgit jogurti sünnimaaks. Kõige rohkem armastavad türklased liha, mida valmistatakse kõikvõimalikel viisidel. Rahvuslihaks peetakse lammast, kuid palju pakutakse ka kana- ja loomaliha. Sealiha on pigem haruldus. 

Magustoidud on neil reeglina liiga magusad. Klassika on halvaa, kuid palju süüakse ka värskeid puuvilju. Avastasin enda jaoks baklava ehk siirupiga üle valatud imeõhukesest taignast valmistatud küpsetise, mis võib olla nii pähkli- kui kreemitäidisega. Tänaseni arvasin, et neil on ainult tuhksuhkrus roosilõhna ja -maitsega õudus nimega Turkish Delight, aga nüüd tean, et nad oskavad ka midagi maitsvat valmistada. Kõiki siinseid magustoite iseloomustab see, et üks väike amps tagab suhkru üledoosi. 

Peale kokanduskursust oskame valmistada läätse-tomatisuppi, täidetud baklažaani, dolmad, suvikõrvitsakotletti ning toppida Kreeka pähklit viigimarja sisse. Olles ise seejuures üdini erapooletu väidan, et täiega hästi tuli välja. 

Kõige keerulisem neist pidi olema dolmade valmistamine. Täpsemalt maitsestatud hakklihamassi viinapuulehe sisse keeramine. Siinkohal olgu öeldud, et mida peenemad on dolmad, seda rohkem austad sa oma külalisi. Ei saa mainimata jätta, et asjatundjad ütlesid, et olin selles kõige osavam. Kui kellelgi on vaja dolmade vorpijat, siis andke aga teada.

Istanbul vol3

Miks jälle Istanbul? Et kõik ausalt ära rääkida, siis on päris keeruline leida riiki, kuhu läheb otselend ja kus pole kolmest tüdrukust keegi veel käinud. Sellele mitme muutujaga võrrandile seekord vastust ei leidnudki. 

Kuna aprillikuisest Istanbulist on ainult positiivsed mälestused, siis andsin üsna kiiresti alla. Ja siin ma nüüd olengi. Minu ainus palve oli, et kogeksin ka midagi uut. 

Uudis on juba see, et Istanbulis on tuttuus lennujaam. Kõik on nii värske, et metroo ja raudtee on välja ehitamata. Seetõttu saab turist lennujaamast minema ainult bussi või taksoga. Meil vedas, mahtusime bussi, mis viis otseteed kesklinna.

Majutuse võtsime vanalinna Sultanahmeti väljaku ja Topkapi palee vahetuslähedusse, mis tähendab, et kõik turisti jaoks oluline on kiviviske kaugusel. Täna jalutasime kodulinnaosas. Lisaks maitsvale toidule jäid teele ette kaks maailma kõige tähtsamat kuppelehitist. Ka tulbid on olemas. On küll põhjust ennast homme välja ajada, et see kahe maailmajao piiril asuv hiilgus taas üle vaadata.

"Sajandi armastuse" radadel

Ärkasin 5.45 mošeest kostuva palvekutsungi peale. Jäin uuesti magama, et peagi taas ärgata ja põrutada järjekordsele ekskurssioonile mööda tuttavaid radu.

Sinine mošee, Hagia Sophia, Topkapi palee ja haarem ning vürtsiturg said taaskord üle vaadatud. Kordamine on tarkuse ema. Isegi õhtusööki nautisime samas restoranis, kus aprillis lõunat sõime vaatega kahele kõige tähtsamale vaatamisväärsusele. Seekord valisin õige toidu. Hea näide sellest, et esmamulje võib olla petlik.

Lisaks jalutasime hipodroomil, mille rajas 324. aastal e.m.a Bütsantsi keiser Constantinus Suur. Kunagi olid hipodroomi mõõtmed muljetavaldavad, tribüün mahutas kuni 100 000 pealtvaatajat. Mingil hetkel kadus see maavärina tulemusel maapõue. Tänaseks on see osaliselt välja kaevatud ja kõigile huvilistele jalutamiseks avatud.

Minu uueks lemmikuks sai Rüstem Pasha mošee, mille autoriks on legendaarne Mimar Sinan, kes oli Suleiman Suure ihuarhitekt. See arhitektuuripärl jäi minu südamesse.

Asjata ei nimetata Istanbuli maailma linnade emaks. Siin on tehtud maailma ajalugu. Istanbul on suursugune ja väärikas Türgi kultuuri, majanduse ja ajaloo süda, kus valitseb paras kaos. Siin on palju, mida avastada.

Istanbul vol2

Kuna paljud pole käinud Istanbulis, siis otsustati see suurlinn ka kiirkäigul üle vaadata. Kuna mul veel aprillikuine käik eredalt meeles, siis vedasin alustuseks meie seltskonna oma lemmikkohta - basiilikatsisterni. Endiselt võimas kogemus.

Ilm on suviselt soe, mitte küll enam 30 kraadi nagu Aserbaidžaanis, aga 20 kraadi ja päike on ka väga mõnus. Jalutasime omal käel mööda Istanbuli põhilistest vaatamisväärsustest. Tehke, mis tahate, aga kevadine Istanbul meeldis mulle rohkem. Suured tulbiväljad on need, mis praegu puudu on. 

Jalutasime Bosporuse väina kaldale kalarestorani. Peale viit päeva riisi ja lambašašlõkki on värske kala nagu suure unistuse täitumine. 

Istanbul pole viie kuuga muutunud, endiselt on rahvast rohkem kui mahub. Kõik on tuttav. Nagu oleks koju jõudnud. Segadust ja saginat on rohkem kui privaatsuse ja oma ruumiga harjunud eestlasele kohane, aga vahelduseks mulle täitsa meeldib.

Türgi seep

Hommikul läksid kolm vaprat vaatama bütsantslaste poolt linna alla rajatud hiiglaslikku veepaaki, mis ehitati piisavate veevarude tagamiseks. Oma 9800 m2 suuruse pindala juures mahutas see omal ajal 80 miljonit liitrit vett. Basiilikatsistern (Yerebatan Sarnici) on Istanbuli kõige ebatavalisem vaatamisväärsus, kus muuhulgas kehastusime “Sajandi armastuse” peategelasteks. Minu vaieldamatult lemmik vaatamisväärsus Istanbulis.

Hiiglaslikud maa-alused sammassaalid vaadatud jooksime edasi. Hagia Sophia ehk Püha Tarkuse kirik on üks maailma arhitektuuriimesid. See imperaator Justinianuse poolt 537. aastal sisse õnnistatud kirik on aukartustäratav ja püsib kindlalt omal kohal hoolimata lugematutest sõdadest ja maavärinatest. 15. sajandil muudeti kirik mošeeks ning alates 1934. aastast on see olnud muuseum.

Kuigi Hagia Sophia oli võimas, siis jättis Sinine mošee mulle isiklikult vägevama mulje. Sultan Ahmet I oli kõigest 19aastane, kui ta tellis selle võrratu ehitise, mis valmis 1616. aastal. Mošee on saanud nime interjööri katvate siniste kahhelplaatide järgi.

Kui kõik Istanbuli esmakordselt külastavale turistile kohustuslikud vaatamisväärsused nähtud, nautisime päikest ja rikkalikku rahvuskööki. Pärast kesklinnas trügimist oli ääretult mõnus jalutada Bosporuse väina ääres promenaadil ja nautida korraks mittemidagitegemist.

Istanbuli reis ei oleks täiuslik ilma auru-, seebi-, küürimise- ja massaažiprotseduurideta Türgi saunas (hamam’is). Peale esimest kohmetust ja ehmatust, otsustasime siiski valitud tee lõpuni käia. Isegi raamatus kirjutatakse, et võimalikud ebameeldivused on väärt talumist, sest pärast tunnete end kui uuesti sündinuna. Just täpselt nii oligi.

Pesemine teeb näljaseks. Kui internetist välja valitud koht suletud oli ning seisime nõutult keset tänavat, möödus meist töölt koju ruttav härra, kes pakkus lahkelt abi ja juhatas meid Sehzade restorani, kus istusime patjadel ja sõime värskeid mereande ning lõpetuseks lasime ennast üllatada traditsiooniliste Türgi magustoitudega. Teenindada nad siin riigis oskavad.

Kirevus on märksõna, mis Istanbulile mõeldes esimesena meelde tuleb. Siin kohtuvad Ida ja Lääne kultuuriruumid ja seetõttu on siis igale maitsele midagi. Kaks päeva on pisut lühike aeg, et sellest ainukeses linnast maailmas, mis asub kahel mandril, üledoos saada. Kindlasti tulen siia tagasi.

Tulpide kodumaa

Viimase puhkuse emotsioonid pole veel settida jõudnud, kui lähen vastu uutele seiklustele. Pikk nädalavahetus endises Konstantinoopolis võib alata. Kaugelt vaadates on Türgi mind siiani suhteliselt külmaks jätnud. Oma silm on kuningas ja asungi nüüd kujundama päris oma arvamust.

Kiirustame mööda kitsaid ja mägiseid tänavaid Topkapi palee poole, et ühena esimeste seas haaremisse jõuda. Peagi selgub, et sarnase plaaniga on veel tuhandeid inimesi. Esimese vapustava mulje jätsid lopsakad “tulbipõllud”. Selgus, et tulbid pole pärit Hollandist nagu arvata võiks, vaid mu lemmiklille kodumaa on Türgi. Neid on siin kõikjal. Kevad on Istanbuli külastamiseks juba sel põhjusel ainuõige aeg.

Topkapi palee on sultanile, tema sadadele naistele ja tuhandetele teenritele kohandatud palee, mis ei ole ainult kuninglik residents, vaid on ühtlasi ka Osmani impeeriumi keskvalitsuse asukoht. Suursugusust on rohkem kui küll.

Mööda Topkapi palee kauneid aedu ja hooneid ringi joostes, läks kõht tühjaks. Mistõttu astusime ilma pikema jututa sisse esimesse kohta nälga kustutama. Söök oli nagu ta oli, aga vaade oli sõna otseses mõttes miljardivaade.

Kõht täis, võis rahulikult maailma vanimat katusealust turgu uudistama minna. Suur turg on üks suurimaid ja põnevamaid nn ostukeskusi maailmas, mis asutati 15. sajandil siidi, vürtside ja kulla müügiks. Siia tänavate rägastiku, mis kohati meenutab labürinti, on lihte ära eksida. Tänase päeva parim küsimus oli, et tahate ma müün teile midagi, mida te ei vaja. Selliseid kaubaartikleid on kõik kohad täis. Silme ees läheb kirjuks ja pea hakkab ringi käima.

Kuna me ei saanud kauplemisest üledoosi, siis otsustasime kohe ka Vürtsibasaaril ära käia. Vürtsibasaar on saanud nime selle järgi, et vürtsid on siin sajandeid olnud kõige tähtsam müügiartikleid. Tänapäeval on basaar täielikult turistide teenindamisele pühendunud. Siis on kilomeetrite viisi kohalike maiustuste lette vaheldumisi kõikvõimalike maitseainete, teede jms. Lisaks ülerahvastatusele pole õhku ja erinevad tugevad lõhnad sunnivad meid siit kiiresti lahkuma.

Õhtupimeduses sõidame ajaloolisest vanalinnast üle Kuldsarve lahe Istanbuli Euroopa osa nn “uude linna” Beyoğlusse, mis on moodsa Istanbuli süda, kus asuvad konsulaadid, kirikud, restoranid, baarid ja kõige kaasaegsemad poed. Taksimi väljakul sööme kebabi ja siis jalutame mööda rahvarohkeid jalakäijate tänavaid. Astume kogemata sisse ühte klubisse, kust peagi sama teed pidi ka väljume. Järgmisena satume pulmapeole, kus esineb kohalik trio, mis jättis kustumatu mulje. Läbi linna tagasi ajaloolisse kodukvartalisse jõudes, võtab meid vastu täielik vaikus.