Unistused täituvad

Ka täna hommikul ei saanud üle ega ümber toiduturust. See koht teeb meie parimatele supermarketitele silmad ette.

Käes on reisi viimane päev ja ma polegi veel krediitkaarti kulutanud. See viga tuleb kiiremas korras parandada. Astun sisse esimesse kaubanduskeskusesse ja selgub, et augustikuu kaks esimest nädalat on kõik suvekaubad 50%+10% allahinnatud. Täna on minu päev.

Peale kosutavat lõunasööki taaskord toiduturu teisel korrusel püüan kiiresti pildile mõned tuntumad vaated Firenzest ja siis teele, et saaks täituda minu suur unistus.

Juba viis aastat olen unistanud Andrea Bocelli kontserdist, mis toimub kord aastas tema kodulinnas Lajaticos. Pisike 2000 elanikuga linnake, kuhu üheks õhtuks sõidab kokku 13 000 inimest üle kogu maailma, asub maaliliste küngaste vahel.

Ainult selleks üheks kontserdiks on ehitatud amfiteatrit meenutav vabaõhulava, mida kutsutakse Vaikuse teatriks (Teatro del Silenzio), kuna kogu ülejäänud aasta valitseb siin kaunis vaikus...

Seda kaost, mis Lajaticos täna valitseb, on keeruline kirjeldada. Kohvikud ja poed teenivad ühe päevaga terve aasta kasumi. Ime kombel õnnestus ühes neist laud saada ja seda segadust lähedalt vaadata. Päris tore, kui endal kusagile kiiret pole, sest tänu Itaalia moodi asjaajamisele jõudsime kohale kolm tundi liiga vara. Isegi Vaikuse teatri väravad on alles suletud.

Igal aastal tuleb ettekandele midagi uut. Meil õnnestus osa saada võimast Puccini ooperist “Turandot”. Need hääled ja kostüümid on uskumatult võimsad. Emotsioonid, mis siit kaasa viin ei kustu nii pea. Viis aastat ootamist tasus ennast kuhjaga ära.

Maailma parim Tiramisu

Kiirustame läbi San Lorenzo vabaõhuturu, et jõuda esimeste seas endisesse Medicite dünastia administratiivhoonesse, mis on nüüd koduks Uffizi galeriile. Siin asuvad maailma tähtsamad renessansikunstnike teosed. Keset kunsti saan jalga puhata välikohvikus, kust avaneb kaunis vaade alla Piazza della Signoriale, mida peetakse linna südameks ja ühiskonnaelu keskuseks. Piazzat kaunistab muuhulgas ka omanäoline skulptuuride vabaõhugalerii. See on minu lemmikkoht Firenzes. Eriti võimas on siin ööpimeduses.

Kunst teeb näljaseks ja nüüd on õige aeg süüa linna parimat pitsat. Seejärel otsisin taga Vivoli jäätisekohvikut, kus peaks saama linna parimat jäätist. Kas see nii ka on, ei oska öelda, kuna kohvik jäi leidmata. Läksime hoopis koju ja sõime ära külmkapis ootava Tiramisu. Keele viis alla.

Päeva lõpetame seal, kus alustasime. San Lorenzo vabaõhuturu kõrval asub iidne turuhoone, mille alumisel korrusel on igal hommikul toidukaupade turg. Firenzelased on andekad, nad on kõrgete seintega turuhoonele teise korruse sisse ehitanud, kus asub nn tänavarestoran. Äärtes paiknevad kõikvõimalikud toiduboksid ja keskel lauad, kus saab ostetud toitu nautida. Täna õnnestus seal lausa kolm tegusat tundi veeta. Jäime siia lõksu, kuna päikesepaisteline suveilm muutus minutitega äikesetormiks. Päris tore on Itaalia kokakunsti keskel “vangis” olla. Kehakaalule see muidugi kasuks ei tulnud, aga vahel ju võib...