Ärkasin linnulaulu peale, mitte kirikukellade nagu siinkandis tavaks. Lähedal lihtsalt pole ühtegi teist majapidamist ega suuremat asulat. Agriturismo võlud. Kui aknast välja vaatasin, sadas vihma. Jalutuskäigu plaan muutus sekundiga kaua magamise plaaniks.
Vihm on lõunaks unustatud ja Iseo järve kaldal jalutades on lühikese varruka ilm. Lõunasöök Vello nimelises külas õnnestus terrassil päikest nautides teha. Kuna kohalikel on külm ja nad eelistavad siseruume, siis saime järvevaatega laua. Leian end taas mõttelt, et kui peaksin mujal elama, siis Itaalia oleks potentsiaalne koht - ideaalne kliima, maitsev toit, imelised vaated ja toredad inimesed.
Elus peab ikka vürtsi ka olema. Täna õnnestus Sale Marasino liiklus ca 20 minutiks seisma panna. Liiklusmärk näitas teed parklasse. Pikemalt mõtlemata keerasime kitsaste ja ühesuunaliste tänavatega kalurikülla sisse. Sekundiga oli selge, et see ei olnud kõige parem mõte. Milleks minna tagasi, kui saab minna edasi, seda muidugi täpselt nii kaua, kui tänav nii kitsaks muutus, et rohkem enam ei saanud. Kohalikud hakkasid kaasa elama ja abistama. Ukerdasime, mis me ukerdasime, aga paksud kivimüürid jäid siiski kindlalt oma kohale. Lõpuks tuli tuldud teed tagurpidi alla tagasi keerutada. Elu nagu filmis.
Taas tõestatud, et itaallased on kannatlik ja abivalmis rahvas. Keegi ei närvitsenud kordagi. Ei tea, mitu korda tuleb ühte ja samasse ämbrisse astuda, sest tegelikult on ammu selge, et saapamaal on väiksemal autol rida eeliseid. Alustades parkimiskoha leidmisest ning lõpetades kitsastel tänavatel seiklemisest.
Kui kivimüüride vahelt tulema saime, oli plaan minna lõunauinakut tegema. Kogemata sõitsime kiirteel õigest kohast mööda ja sattusime hoopis Franciacorta Outlet Village’sse. Uni kadus sekundiga. Teadupärast ei ole kaubanduskeskustes kolamine minu meelistegevus, aga see siin ei ole õnneks klassikaline kaubanduskeskus. See on küla, mis koosneb eranditult poodidest. Kui poodlemisest üledoos tekib, siis saab pingil puhata või restoranides ja kohvikutes aega parajaks teha.
Õhtust tahtsime süüa rikka kultuuripärandiga Lombardia suuruselt teises linnas Brescias. Kahjuks jäi külaskäik üürikeseks, sest midagi oli väga valesti. Ei saanud aru, kas oleme Araabias, Aafrikas või Itaalias. Itaallased on siin igal juhul vähemuses ja telefoni ei julgenud ka taskust välja võtta. Ühehäälne otsus oli, et lähme ära. Võtsime lahti restoranigiidi ja minu ainus palve oli, et tahaks linnast ära maale.
Saimegi viinamarjapõldude vahel Colmetto restoranis täiusliku kulinaarse elamuse. Boonuseks tipptasemel teenindus ja eeslid. Peagi oli restoran pilgeni rahvast täis.
Suur rõõm tõdeda, et vendade Michelinide 100+ aastat tagasi välja töötatud süsteem toimib tänagi. Nii äge, et inimestel pole mingit probleem sõita kuskile pärapõrgusse, näiteks eeslitalli head toitu nautima.
Omal nahal varemgi kogenud, et itaallastele meeldib sõita maha hulk kilomeetreid, et ühes kindlas restoranis süüa trühvlitega spagette ja hiljem öösel pimedas tuldud teed tagas kihutada. Minu jaoks siiani küsitav, et kas pikk sõit uneaja arvelt ikka oli seda väärt. Olgu öeldud, et tol korral oli trühvlihooaeg ja kõik piirkonna restoranid pakkusid trühvleid hommikuks, lõunaks ja õhtuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar