Puhkus vol2

Tänasele vihmale eelnes kaks eriti troopilist päeva. 24/7 oli põhjamaalase jaoks liiga palav. Isegi minusuguse külmavares ei saanud 32 kraadisest basseinist jahutust. Kuumarabanduse vältimiseks eelistasin kõige kuumema aja päevast veeta konditsioneeritud toas ja nautida imelist aknavaadet.

Paar päeva tagasi otsustasime, et kuna meie juures liivaranda ei ole, vaid saab otse trepist sügavasse vette astuda, siis laseme ennast lähedal asuvasse randa viia. Päris mõnus oli vahelduseks liival jalutada ning türkiissinises ookeanis mõnuleda. Limonaad hipilikus rannabaaris pani i-le täpi.

Seejärel pöördusime tagasi oma kõrge müüriga ümbritsetud ja turvamehe poolt valvatud paradiisi.

Enne õhtusööki viidi traditsioonilise puupaadiga Kilifi abajasse päikeseloojangut vaatama. Kuna taevas oli natuke pilvine, siis loojangut eriti ei näinud. Sellegipoolest oli mõnus õhtupoolik toredas seltskonnas.

Puhkamise raske töö vahel oli eilse päeva tipphetk Kilifi kaubanduskeskuse külastamine. Poodi sisenemisel kontrolliti eranditult kõiki metallidetektoriga ja ka koti sisule visati pilk peale. Üllataval kombel on poes palju meile tuttavat toidu- ja esmatarbekaupa, aga mina otsin hoopis kohalikku toodangut. Kes otsib, see leiab. Eriti äge on 25kilone riisikott. Ka Keenia pähklid ja kommid on leitud.

Lõputult võiks rääkida Keenia erakordsest loodusest ja tohutust külalislahkusest, aga siin ja praegu saavad minu kaks nädalat selles suurte kontrastidega riigis otsa. 

Asante sana! 💖

Isadepäeval kalal

Eile õnnestus kogeda vihmasadu troopika moodi. Nii otsustasin eksprompt nädala jooksul juba neljandat korda massaaži minna. Kui sealt väljusin, polnud vihmast enam jälgegi.

Täna oli eriti varajane ärkamine. Kell 5.15 istusime bussi ning suundusime mööda rannikut ülespoole. Täpselt tund aega hiljem astusin Watamu’s paati. Plaanis on tuunikala püüdma hakata.

Mina kerisin välja esimese dorado nimelise kuldkala. Google’i abiga selgus, et eesti keeles peaks see kuldmakrell olema. Täitsa nunnu 🐠

Sellele järgnes veel üks samasugune. Lõpetuseks õnnestus meil ikka üks väiksemat sorti tuunikala ka kätte saada.

Sellega võis päeva kordaläinuks lugeda ja lõpetasime selleks korraks. Teadupärast tekitab kalapüük kiiresti hasarti, aga kes seda kõike pärast süüa jaksab. Etteruttavalt olgu öeldud, et kolm päeva saime oma saagist söönuks. Mõningaste lisanditega muidugi. Esimese sashimi tegime kohe paadis ja see maitses ülihästi.

Tagasiteel olid saatjaks delfiinid.

Koju jõudsime täpselt lõunasöögi ajaks. Nii sai isadepäeva dinee koos erinevate kalaroogadega alata. Pidupäeva puhul ei puudunud ka küünalde ja lauluga šokolaaditort.

Täna juhtus nii, et õhtusöögi ajaks ei olnud tegelikult kellelgi veel kõht tühjaks läinud ja nii andsime juba peale eelrooga alla. Taas tõestatud, et inimvõimetel siiski on piirid.

Puhkus

Kuigi enam pole põhjust varajaseks ärkamiseks, siis elan endiselt päikesega samas rütmis ja jälgin hommikuti, kuidas kohalikud kalurid paatidega mööda kihutavad. Täna äratas mind aga hoopis õuest kostuv mürgeldamine. Kui aknaluugid eest lükkasin, siis vaatas mulle vastu pesakond ahve. Tore oli hambapesu kõrvale nende tegutsemist jälgida. Ikkagi Aafrika.

Eile oli tõsine puhkamise päev. Peale ujumise, lugemise ja söömise muud tarka ei teinudki. Kohe üldse ei oska pikalt mittemidagitegemist harrastada. Nii pakkisimegi ennast täna peale hommikusööki autodesse ja läksime ümbruskonnaga tutvuma.

Sõitsime sisalagaavi põldude vahel. Meeletult ilusad on need lõputud sisali read taeva taustal.

Vähenõudlik sisalagaav kasvab soojas kliimas aasta läbi. Taimest saadakse looduslikku kiudu, millest valmistatakse paberit, nööri, köisi, vaipu ja kotte.

Need põllud siin kuuluvad Kilifi Plantation’ile. Tegemist on mahetoodangule orienteeritud farmiga, kus muuhulgas tegeletakse sisalagaavi ja piimakarja kasvatusega. Lisaks on loodud siia ka ainulaadne ärikeskkond, mille südameks on restoran Food Movement ning selle ümber pesitsevad kohalikku käsitööd, kunsti, riideid ja mööblit pakkuvad stuudiopoed. Muuhulgas leidsin ühe kohaliku disaineri, kes on oma brändiga Hamaji osalenud ka Pariisi moenädalal.

Tuletan meelde, et oleme Aafrikas ja ka see unikaalne ettevõtmine on aafrikalik. Siit ei tasu otsida konditsioneeritud marmorpõranda ja vitriinakendega poode, vaid hoopis iidse viigipuu alt keskkonnasõbralikest materjalidest ehitisi. Väga lahe ettevõtmine.

Ostud tehtud, sõitsime üle silla ja tutvusime ka Kilifi linnakesega. Käisime köögiviljaturul ning jalutasime uudishimulikult tänavatel ringi.

Aafrikale omaselt oleme ka meie vaatamisväärsused. Ei tea, kas see on peas kinni, aga telefoni ma siin igal juhul välja võtta ei julge. Üldiselt on nii, et mida vähem varandust endaga kaasas kanda, seda turvalisem on. Nii olengi kõik ehted, kella ja isegi koti koju jätnud. Pangakaart, raha ja telefon mahuvad taskusse.

Põhjanabalt troopikasse

Viimane hommik idüllilises Boranas kostitas korraliku sajuga. Aafrika vihmad olla lühikesed, aga see siin tõestas vastupidist. Kuue tunniga on maha sadanud arvestatav kogus vihma. Plaan enne lahkumist veel üks varajane safari teha, muutus magamise plaaniks. Mis mul saab selle vastu olla? Puhkus ikkagi ju.

Hommikusöögilauas selgus, et millal ja kuidas minema saame, on teadmata. Esiteks ei saa lennukid tõusta ja maanduda ning teiseks ei tea keegi, kas tee, mis lennukini viib, üldse olemas on. Peale mõningast ootamist asusime siiski teele.

See sõit oli seiklus omaette ja kuulub kateglooriasse „võimalik vaid Aafrikas“. Lisaks teedele, mida enam praktiliselt pole, lendab igast suunast vett ja pori. Üleöö on tekkinud jõed ja neist läbi sõites jääme mitmesse kohas kinni. Rattad käivad all ringi nii vees kui teedel või õigem oleks öelda porimülgastes. Kord olin kindel, et nüüd kohe vajume jõkke külili. Õnneks on meie safarigiid-autojuht Richard pikkade kogemustega ning tõi meid poriste, kuid õnnelikena sihtkohta.

Lennurajal ootas kitsekari, aga mida pole on lennuk. Ütlen ausalt, et uuesti sama teed tagasi ei tahaks sõita. Mõni minut hiljem hakkasid udust paistma tuled ja sealt see meie isiklik lennutransport lõpuks saabus.

Oleme juba harjunud Keeniale omaselt elama hetkes. Lähme, siis kui lähme ja kiiret pole kuhugi. Järgmine kord vaatame kella, kui peame pikema lennu Euroopasse ette võtma. Seniks naudime elu.

Kaks tundi hiljem maandume Keenia rannikul, kus võtab vastu suurepärane troopiline kliima. Nüüd saab sulejope kleidi vastu vahetada.

Keenia väga erinevad maastikud mõjutavad ka kliimat. Rannikul on kliima troopiline, mida iseloomustavad stabiilne soojus ja kõrge õhuniiskus. Madalikel on ilmastik üldiselt kuum ja kuiv, mägedes ja platoodel on aga päevaste ja öiste temperatuuride erinevused väga suured. Kõik see omal nahal katsetatud ja just nii ongi.

Mägedes sain privaatse ja inimeste vaba Aafrika kogemuse. Nüüd olen jõudnud rahva sekka. Sõidame läbi väikeste asulate, kus näeb ehedat külaelu Aafrika moodi.

Kilifi rannikulinna lähedal kalju tipul asuvast Sirai Beach’i villast saab nädalaks meie uus kodu. See on ideaalne paik laiskadeks päevadeks. Just see, mida vaja.

Vaatame, mida toredat kuulsal Keenia rannikul lisaks soojale kliimale ja palmidega ääristatud liivarandadele veel pakkuda on.

Safari vol2

Varahommikuse loomavaatluse käigus sain muuhulgas teada, et sebral on sündides sama pikad jalad kui tema emal. Põhjus lihtne, et lõvi ei saaks aru, kes väiksem ja nõrgem on.

Lisaks tavalistele sebradele nägime ka haruldast kõrbesebra, kes on arvatud väljasuremisohus liikide hulka. Praeguseks elab looduses ainult paar tuhat isendit. Kõrbesebra erineb tavalisest sebrast selle poolest, et tal pole kõhu all triipe ning tal on Miki hiire kõrvad.

Diskuteerisime ka selle üle, miks sebrad on triibulised. Selle koha on safarigiidil kaks versiooni. Esiteks on see omamoodi jahutussüsteem, kus must tõmbab päikest ligi ja valge samal ajal peegeldab tagasi. Teise versiooni kohaselt kaitsevad triibud lõvi eest. Kui lõvi jahib sebrasid ja jõuab nii lähedale, et valib saaklooma välja, siis hakkavad kõik sebrad korraga jooksma ning lõvil läheb silmade eest kirjuks ja ta kaotab sihtmärgi. Tundub loogiline, mul juhtus neid pikemalt vaadates sama lugu 🙈

Õnnestus näha ka musta ninasarviku ema koos pojaga. See on haruldane vaatepilt, sest nad ei armasta seltskonda. Tavaliselt peidavad end põõsastesse või põgenevad kohe, kui võõras läheneb. Vaatasime pikalt üksteisele silma. Väike ninasarvik oli eriti uudishimulik, tuli järjest lähemal. Ema jälgis igat tema sammu. Natuke hirmus oli ka. Olime igahetk valmis põgenema.

Hommikusöögile järgnes jalutuskäik Sirai House’i valdustes. Mina ei teadnud näiteks, et avokaadod hakkavad valmima alles siis, kui on puu otsast ära võetud. Ja selleks kulub vähemalt nädal.

Üllatus seegi, et Keenia on maailma suurim rooside eksportija. See selgitab, miks on kõik kohad roosikuhjasid täis. Igas WC-s on 15 roosiga vaas, vannitoas 70 roosiga vaas, võite vaid ette kujutada, mis elutubades toimub. Neid ma ei suutnudki kokku lugeda.

Seejärel lõõgastav paus terrassil ja basseinis mõnuledes. Imelised vaated on vaid boonuseks.

Õhtuseks safariks on saavutatud staadium, kus elevandid, sebrad, ninasarvikud ja antiloobid ei paku enam pinget. Neist sõidetakse lihtsalt mööda. Väljaarvatud juhul kui on mõni mega hea valguse või poosiga hetk, siis toimub kiire fotojaht. Ainult üks siht on silme ees. Otsime leopardi, aga keda pole, seda pole. Uudisekünnise ületab ka kaelkirjak, kes auto eest nõtkel sammul teed ületada otsustab. Polnudki teist sel reisil nii lähedalt veel näinud.

Edasi lubatakse erandkorras autost välja. Natuke hirmutav on ka, sest täpselt seal, kus välja astusin, avastasime leopardi jäljed. Mitte väga kaugel on pühvlikari. Näha on ka elevante.

Sammusime üles Pride Rock’i nimelisele kaljunukile, kus on filmitud Disney tänaseks klassikaks saanud „Lõvikuninga“ need kaadrid, kus näidatakse savanni rahvale tulevast kuningat Simbat. Ka nendeks võimsateks savanni looduskaadriteks said filmitegijad inspiratsiooni just siit Boranast. Mega äge. Pilves ilma tõttu päikeseloojangut ei näinud, aga väidetavalt olla see imeline. Eriti maagiline pidi siin olema täiskuuööl.

Puhkuse ajakava on olnud tihe. Nagu eelmistelgi päevadel õnnestus tänagi safarilt otse õhtusöögilauda istuda. Isegi riideid pole aega vahetada. Riietega on siin üldse hästi läinud. Lühikesed püksid ja suvekleidid oleksin võinud rahulikult teise kohvrisse jätta. Tänu kõrgmäestikus elamisele on ilm pigem jaheda võitu ja väga muutlik. Sellise keskmise Eesti suve mõõdu annab välja.

Mis omakorda tähendab, et ka tubades on külm. Uskumatu, et oleme ekvaatoril ja külmetame. Tubades on ainus küttekeha kamin, mida köetakse praktiliselt 24/7. Tegelikult mina isiklikult eelistan jahedas magamist ja täitsa mõnus on end enne kamina ees soojendada. Lisaks ootab teki all kuumaveekott, mida on mõnus kaissu võtta.

Õnneks sääskedele selline kliima ei meeldi ja neid siin pole. Siit ka põhjus, miks vastupidiselt madalamal asuvatele safaripiirkondadele ei ole vaja Boranas malaariatablette tarbida.

Kes soovib privaatset safarikogemust, siis Borana on just sulle. Enamiku ajast sõitsime ringi üksinda nagu polekski maailma teisi inimesi. Kaaslasteks vaid metsloomad ja looduse ilu. Tõe huvides olgu öeldud, et esimesel õhtul lõvide ja gepardiga kohtudes tuli meil paari autoga sõbralikult maid jagada, aga see oli ka kõik.

Lendamine flamingodega

Taas üks varajane äratus, aga seekord võtsime suuna juba tuttavale kruusasele teelõigule keset elevantide karjamaad, mida lennuväljaks nimetada on endiselt liig mis liig. Täna ootab siin kolm helikopterit, mille ekipaažid on juba varasemalt komplekteeritud. See seletab, miks pidin reisikorraldajale lisaks passiandmetele ka kaalunumbri saatma.

Meie piloot on pärit Austriast, aga juba 30+ aastat Nairobis elanud. Küsimusele, et kuidas siis on eurooplasena Keenias elada, ütleb resoluutselt, et kallim kui Euroopas. Kuna soovib Euroopa standarditele vastavat elu, siis tuleb kõik importida. See maksab ja mitte vähe. Kinnitas ka fakti, et keegi ei käia pealinnas jala. Kui tahab restorani või poodi minna, siis ainult autoga.

Ülevalt elevantide, kaamelite ja pühvlite karjasid vaadata on teistmoodi äge kogemus. Lisaks sõidame mööda jõesänge ning üle omapäraste majapidamiste – ümmargused tihedalt okaspõõsastega ümbritsetud onnid. Põõsasmüüril on tähtis roll. Ööseks aetakse kari sinna keskele, et kaitsta seda metsloomade eest.

Sellised ringmajapidamised moodustavad erineva suurusega külasid. Sellel kindel põhjus. Nimelt on nad mitmenaisepidajad ja mees peab igale naisele oma majapidamise ehitama. Ehk siis ühe mehe naiste arvust sõltub küla suurus. Kui ümbruskonnas saab loomadel toit otsa, siis tuleb asjad pakkida ja kogu tavaariga järgmisesse kohta kolida. Seetõttu on palju põõsasringe, kus majapidamist sees pole.

Hommikusööki nautisime kaljunuki otsas. Parasjagu närvikõdi tekitas see maandumine. Kui vaatasin ülevalt, kuhu teised kopterid juba maandunud olid, siis tundus, et kolmandale küll ruumi pole, aga võta näpust. Need vaated ja emotsioonid, mis siit kaasa võtan on ülivõimsad. Ainulaadne kogemus. Nagu juuresolevalt pildilt näha, siis soengu tegemisele pole mõtet aega kulutada 🙈

Tegime päeva jooksul kolm tankimispeatust. Needki oli omaette elamused, sest sõna otseses mõttes in the middle of nowhere ei ole bensiinijaamasid. Suurtes sinistes plekktünnides veeretati kütus kohale. Nii õnnestus kohtuda külalastega, kes peale ühte sellist maandumist nagu võluväel igast ilmakaarest kokku jooksid. Kui kotipõhjast Kalevi kommid välja õngitsesin, siis olin sekundiga kõigi lemmik.

Küsimuse peale, et kas nad koolis ei pea olema, saime vastuseks, et praegu on jõuluvaheaeg. Kool algab uuesti jaanuaris. Inglise keelt räägivad nad vabalt, sest Keenia on mitmekeelne riik, kus ametlikud keeled on suahiili ja inglise keel. Lisaks veel terve hulk erinevaid hõimukeeli. Üks eriti agar kutt tõestas, et oskab soravalt lugeda ka eesti keeles. Kommipaberilt sai kõik aktsendivabalt meile ette loetud.

Edasi ületasime mäekuru ning jõudsime rohelisemast ja jahedamast mäestikust kuivema ja kuumema kliimaga Suguta orgu. See on vapustavaid vaateid pakkuva ja tervet Aafrikat läbiva ning UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva Suure Riftioru osa.

Enne veel kui Suguta orgu imetlema hakkasime vaatasime ülevalt Turkana järve, mis on üheaegselt nii maailma suurim püsiv kõrbejärv kui ka maailma suurim aluseline järv. Järve maksimaalne pikkus on 290 kilomeetrit, millest enamus asub Keenias ja väiksem osa Etioopias.

Turkana järve pärl on lõunakaldal asuv Nabuyatomi vulkaanikraater, mis paistab silma oma täiusliku ümmarguse kuju poolest. Kas sina oled kunagi vulkaanikraatri servale maandunud ja šampanjat joonud? Aga mina nüüd olen. Pole mitte paha koht. Alla järve ei soovitata kukkuda, sest seal võib Niiluse krokodillidega kohtuda.

Edasi ületasime veel ühe vulkaani ja jõuame flamingode paradiisi. Liialdamata julgen väita, et Logipi järvel elab sadu tuhandeid flamingosid. Koos nendega lendamine on kirjeldamatu elamus. Päris mitu ringi sai järvele peale tehtud. Nii tänulik, et unistused täituvad 🙏

Järgmine peatus liivakõrb, mis ei jää kuskilt otsast alla Dubaile. Düünidele maandudes oli totaalne tuulevaikus, kuid viis minutit hiljem saime osa korralikust liivatormist. Sekundiga olime üleni liivased ja põgenesime kiiresti.

Tegime ujumispeatuse ühes kohalike mõistel looduslikus basseinis, aga meie mõistes oli tegemist lombiga. Nüüd tuleb hästi välja, et Aafrikas on vesi luksuskaup. Sõitsime täna üle piirkonnast, kus polnud enne eelmise nädala paduvihmasid kolm aastat tilkagi sadanud. Ei oska ka kõige parema tahtmise juures ette kujutada, mida nad sel hetkel tundsid.

Nagu ühest suust on keenialased vihma eest tänulikud. See pidi olema fenomenaalne, kuidas siin paari päevaga kõik pruunist roheliseks muutub. Veel poolteist nädalat tagasi oli kõik see, mis täna on roheline, kuivanud kõrb. Ükskõik kellega ja kus räägid, siis vabandatakse, et sajab, aga samas täpsustatakse kohe, et loodus ja eriti loomad on tänulikud. Minagi olen tänulik, sest näen ilusat Aafrikat.

Lõpetuseks lendasime üle koduse Borana looduskaitseala, kus tervitasid elevantide, sebrade ja antiloopide karjad. Õnneks on ilm nüüd meie poolt ning saame maanduda koduukse ette.

Kokku lendasime 630 kilomeetrit ja peatustega kulus selleks üheksa tundi. Julgen väita, et kõike täna nähtut ja tehtut pole võimalik mõnda teist transpordiliiki kasutades kogeda. Olgu öeldud, et kopteritel võeti esimeses peatuses uksed eest ära. Mis tähendab, et sõidu ajal vihises kõrvus tuul ja müra oli võimas, aga veel võimsamad olid vaated. Mõned tugevamad lõhnadki jõudsid taevasse.

Tänane päev andis palju unustamatuid emotsioone. Ülivõimas, mida kõike loodusel pakkuda on. Sõnadega kirjeldada on seda pea võimatu. Üks mis kindel, et Keenias on väga mitmekesine metsik loodus, kus on esindatud pea kõik Aafrika loodusvormid. Siin on olemas kõik see, mis minu jaoks teeb Aafrikast Aafrika.

Safari

Kui keegi arvab, et puhkamine on lust ja lillepidu, siis ta eksib rängalt. Äratus on safaripäevadel kell kuus, et jõuaks koos päikesetõusuga loomi vaatama. Hommikukohv ja küpsised on teele kaasa pakitud.

Alustuseks imetlesin elevandikarjasid ning seejärel vaatasin tõtt pühvlitega. Pühvlid pidi loomadest tapma Keenias kõige rohkem inimesi. Minu rahustuseks lisati, et kui autos istud, siis ei juhtu midagi. Igal juhul päris kurjade nägudega põrnitseti meid.

Ei saa öelda, et ka ninasarvikute juures ennast kõige kindlamalt tundsin. Need siin on valged ninasarvikud, kes elavad tasandikel. On ka mustad ninasarvikud, kellele meeldib põõsastesse peituda. Eks näis, kas õnnestub nendega kohtuda.

Vähemalt gepardihärral oli rikkalikust õhtusöögist veel kõht täis ja põõnas pead tõstmata samal lagendikul, kuhu ta meist eile maha jäi.

Emaelevantide mälu on fenomenaalne. Nad mäletavad 50 aasta tagust aega. Emaste elevantide mäletamine muutub üha tähtsamaks, sest kliimamuutusest tingitud põuad sagenevad. Vanemate emaelevantide juhitud karjad suunduvad põuapiirkondadest väljapoole juua ja süüa otsima. Nendesse paikadesse, mida nad varasemate põuaperioodide ajal on kasutanud.

Veel fakte elevantide kohta. Viieteistaastased isased visatakse karjast välja, sest nad peavad hakkama oma elu elama. Elevandil on elu jooksul kuus paari kihvasid. Kui need otsa saavad, siis liiguvad kuskile, kus on pehmet rohtu ja söövad seal oma viimase söögi ja ongi kõik. Elevandid armastavad üle kõige süüa. 18 tundi ööpäevast tegelevad nad söömisega.

Kolme tunniga on kõht tühjaks läinud ja pöördusime tagasi villasse. Kuigi päikese käes oli kohati mõnusalt soe, siis on külmatunne endiselt sees ja nii otsustasin peale hommikusööki miljonivaatega vanni mõnulema minna.

Keskpäeval muutus ilm kardinaalselt ning päikesepaiste asendus paduvihmaga, mille lõppu ei paistnud kuskilt. Seega jäi õhtune safari ära. Otsustasime hoopis oma villa kinosaalis vaadata 1985. aasta filmi „Out of Africa“, kust leidsime toredat äratundmisrõõmu. Ainuõige koht selle filmi vaatamiseks on just Keenias ja just safaril.

Nairobist Boranasse

Peale hommikusööki tuli asjad kaheks pakkida. Väiksemasse kotti mahutasin kõik selle, mis minuga safarile kaasa tuleb ja suured kohvrid saatsime maismaad mööda ookeani äärde. Põhjus lihtne, väikelennukil, millega siselende teeme, on kaalupiirang ning see ei mahuta ka suuremõõdulist pagasit.

Lennukiaknast nägime lisaks ilusale loodusele ka Nairobi kurikuulsat slummi, kus elab miljon töötut noort, kelle põhitegevus on varastamine. See on nüüd see koht, millest on soovitatav suure kaarega mööda minna. Üle lendamine on äärmiselt turvaline, omal nahal katsetatud.

Suundusime põhja poole ning kolmveerand tundi hiljem maandusime kruusasel rajal keset loomade karjamaad, mida Borana lennurajaks nimetatakse. Nüüd mõistan, miks sõna „lennujaam“ on siinkohal vale kasutada. Siin lihtsalt pole kedagi ega midagi peale õlgkatusega hüti ja tuulekoonuse, mis lenduritele tuulesuunda näitab.

Tundub, et oleme õiges kohas, sest meid on ootamas kolm safaridžiipi. Üks võtab pagasi ja teised kaks inimesed.

Safari tähendab suahiili keeles „reis“. Juba teel Sirai House’i, millest saab järgmisteks päevadeks meie kodu, saime esimese safarimaitse suhu. Kaelkirjak, elevandid, vesipühvel ja kilpkonn nähtud.

Elame Borana looduskaitsealal Kenya mäe jalamil Laikipia platool ekvaatorist veidi põhja pool. Kaitseala paikneb põhjast kuiva maastiku ja lõunast iidsete põlismetsade vahel ning on muuhulgas koduks sellistele haruldustele nagu valge ja must ninasarvik. Tegelikult on siin väidetavalt esindatud kõik Suurde Viisikusse kuuluvad loomad - lõvi, leopard, elevant, pühvel ja ninasarvik. Safaril ei ole kunagi midagi garanteeritud. Eks ole näha, kas meil õnnestub neid kõiki näha.

Peale kosutavat lõunasööki ja hingetõmbepausi istusime õhtul uuesti autosse. Juba aastatetagusest Tansaania safarist mäletan, et loomad on kõige aktiivsemad päikesetõusu ja -loojangu ajal ning siis on alati külm. Kuna oleme 2100 meetri kõrgusel, siis on üsna kohe selge, et soojaveekotid ja pleedid pole meile asjata kaasa pandud. Lisaks sulejopele soovitatakse ka müts ja kindad kaasa haarata.

Külmatunne ununes sekundiga, kui mõni eksootiline metsloom nähtavale ilmus. Nägime lõvisid, ninasarvikuid, kalekirjakuid, gepardit ning sebrade ja impalate karjasid. 

Lõvile viieteistkümne meetri kauguselt lahtisest autost silma vaadata oli närvekõditav kogemus.