Pariis

Eile õhtul astusin Cercle National des Armees Saint-Augustin’i hotelli uksest sisse ja läksin magama. Täna selgus, et hommikusöögile ei tohi minna lühikeste pükste ja vabaajajalatsitega. Vot sellise traditsioonide ja reeglitega hotelli on prantslased välja valinud. Kuna olin pikas kleidis, siis mind riideid vahetama ei saadetud. Kõigil nii hästi ei läinud.

Eiffeli torn on kahtlemata üks maailma tuntumaid ehitisi. Raudne leedi nagu torni hellitavalt kutsutakse lihtsalt tuleb uuesti üle vaadata. Teele jäi ka Pariisi kuulsaim tänav Champs-Élysées. Nii inimtühjana polegi seda varem näinud. Põhjuseks võib olla see, et poed on veel kinni.

Kui Eiffeli juurest tulema saime, võtsime suuna Orsay kunstimuuseumi poole. Kuna pileteid ei olnud ette ostetud ja seda saba, mis seal lintide vahel lookles, polnud tahtmist seista, siis otsustasime kunsti mõneks teiseks päevaks jätta.

Orsayst üle jõe asub legendaarne kunstimuuseum Louvre. Kuna Louvre teisipäeviti puhkab, siis õnnestus ka klaaspüramiidiga pilt suuremate rahvahulkadeta ära teha.

Edasi suundusime Pariisi ooperimaja ehk Palais Garnier’i poole. Eklektilisusele rõhuvate fassaadiornamentidega teatrihoone on Pariisi üks sümboleid ja üks kuulsamaid ooperimaju maailmas.

Täna siiski ei lähe ooperit nautima, vaid hoopis sõbranna soovitusel legendaarses ooperimajas asuvasse CoCo restorani lõunale. Igatepidi väärt soovitus. Nii koht kui toit on mega.

Hiljem tuli ka kohalikelt suunis, et kindlasti tuleks ooperimaja kogu hiilguses üle vaadata. See olla kivist, marmorist ja kullast muinasjutt. Kui pariislased juba nii ütlevad, siis tuleb see plaani võtta. Seekord vist ei jõua, aga järgmine kord kindlasti.

Ooperimajast üle tee asub suursugune sajandivanune hoone, kus pesitseb prantsuse kaubandusketi Galeries Lafayette esinduskaubamaja. Oma juugendstiilis klaaskupli ja sammaskäikudega on maja nii seest kui väljast kunstiteos. Isegi kui pole plaanis midagi osta, siis soovitan ainuüksi arhitektuuri pärast sisse uudistama minna. Kindlasti käia ära ka katuseterrassil, kust avaneb imeline vaade ooperimajale ja kogu Pariisile.

Esialgu oli kaup teisejärguline, sest koguaeg oli telefon pildistamisrežiimis. Kui lõpuks ringi vaatasin, siis selgus, et maja on otsast lõpuni naistekaupa täis. Kas see ongi shopahoolikute paradiis?

Põhjusega öeldakse, et tegemist on moetööstuse templi ja palverännakute sihtpunktiga kogu maailma moeloojatele. Lisaks esitletakse siin kõigi tuntud Prantsuse disainerite kollektsioone. Ajaloost niipalju, et 19. sajandi lõpus oli see väike pood, mis müüs paelu ja pitsi, kuid mõne aastaga kasvas suureks kaubanduskeskuseks.

Ääremärkus, et kõrvalhoones asuv meestekaupade osakond oli väike pettumus, sest sisekujundusele seal küll rõhku pole pandud. Diskrimineerimine lausa.

Hotelli asukoht Pariisi südames on parim. Kõik turistile olulised kohad on jalutuskäigu kaugusel. Näiteks kaubamajast lõunauinakut tegema jõudsin veerand tunniga.

Kui turist olla, siis lõpuni välja. Õhtul jalutasin mööda punast vaipa kabareesse Moulin Rouge, kus dresscode on natuke rohkem kui tavaline. Mida iganes see ka ei tähendaks? 1889. aastal asutatud Moulin Rouge on üks vanimatest Prantsusmaa pealinna kabareedest, kust sai väidetavalt alguse kankaani tantsimine.

Arutlesime tulles, et kas tegemist võibolla turistilõksuga, aga võta näpust. Tantsida nad oskavad ja laulda ka ning kostüümid on glamuursed ja säravad. Ka 25+ aastat hiljem on tegemist suurepärase meelelahutusega. Nurisemiseks leidsin ka põhjuse - igas lauas on vähemalt kaks inimest liiga palju. Saan aru, et nad võtavad maksimumi, aga privaatsust hindava põhjamaalase jaoks on see natuke liig.