Kodus olles on alati liiga kiire. Hommikul rutuga tööle ja õhtul teistpidi tagasi. Selle suure kiirustamise juures unustame ringi vaadata. Tegin midagi enneolematut ja hakkasin turistiks oma armsas Tallinnas.
Nädalaga on minu telefoni tekkinud suur hulk imelisi pilte keskaegsest kodulinnast. Kuna käesolevast nädalast elan mõnda aega Toompeal, siis hakkasin tööle minnes ja tulles turiste jälgima. Õigemini seda, mida nemad vaatavad ja pildistavad. Avastasin, et põhjusega kuulub Tallinna vanalinn UNESCO maailmapärandi nimekirja. Soovitan teilgi munakividest ja nutitelefonist kõrgemale vaadata. Positiivne emotsioon on garanteeritud.
Kui esimest korda oma uue kodumaja ette jõudsin, olin hämmingus, sest turistigrupp oli hõivanud majaesise ning inglisekeelne giid seletas midagi elavalt. Kuna ma ei mahtunud uksest sisse, siis jäin kuulama, et mis maja see siis nüüd ikkagi on, millest isegi turistidele räägitakse. Selgus, et tegemist on 224-aastase ajalooga miljööväärtusliku hoonega. Lisaks lugesin majal olevalt tahvlilt, et kahekorruselisel klassitsistlikul hoonel on kõrge barokkstiilis katus, suur kolmnurkfrontoon ning uhke keskrisaliit. Maja ehitas 1798. aastal baltisaksa aadliperekond Kaulbars. 1814. aastal valitses antud maja krahv H. H. Tiesenhausen ja Nõukogude ajal tegutses siin F. R. Kreutzwaldi nimeline riiklik raamatukogu.
Laupäeva hommikul läksin lähimat poodi otsima. Sain soovituse, et mine mööda Pikka jalga alla ja oledki kohal. Kui lõpuks uksest välja astusin, tulid mulle vastu turistide hordid. Peagi sulandusin massi, sest minu poole hakati pöörduma inglise keeles. Tunne on nagu oleksin reisil.
Minu üllatuseks ongi Pika jala ja Rataskaevu tänavate nurgal pood, mis on avatud 24/7. Kõlab ideaalselt. Jätan meelde ja lähen edasi.
Nädalaga on selgeks saanud, et õhtud ja hommikud on Toompeal rahulikud ning ülalinnast all-linna jõuab märkamatult ilma liigse pingutuseta. Pärast tagasi tulemine on juba suurem väljakutse. Eriti siis, kui käe otsas on mitu kotitäit hädavajalikku kraami. Täna tulin Kaubamajast ja need “lühikesed ja pikad jalad„ võtavad ikka hingeldama küll. Trenn on ka kohe sama käiguga tehtud.
Tasapisi hakkab ununema kolimisprotsess, mille käigus tuli kõik eluks vajalik ja rohkemgi veel läbi kahe värava ja mitme ukse kolmandale korrusele tassida. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks!
Elu Toompeal kulgeb kirikukellade rütmis ning iga hoone siin jutustab oma lugu. Soovitan kõigil oma kodulinnas teadlikult silmad lahti ringi käia. Uskuge mind, te ei kahetse.
