Eestis on ööga maha sadanud arvestatav kogus lund. Varahommikune sõit lennujaama kulgeb talvemuinasjutus. Lisaks tuiskab korralikult. „Ideaalsed“ tingimused lendamiseks. Jõudu kõigile, kes neis karmides tingimustes Tartu maratoni rajale lähevad.
Lend möödus viperusteta, aga edasi läks huvitavaks. Meie juurde astus härra ja küsis, kas sõidame Verbieri. Nõustusime pikemalt mõtlemata, sest just sinna teel olemegi. Pakkisime ennast bussi ja sõit võis alata. Veerand tundi hiljem sai bussijuht kõne. Selgus, et tema pidi võtma peale seltskonna Islandilt. Kuna sihtkoht sama, siis tegime ettepaneku busside vahetamiseks, aga meie meelehärmiks tehti esimesel võimaluses kiirteel tagasipööre. Kui olime ennast vastumeelselt bussist kokku korjanud ja seisime uuesti lennujaama ukse ees, ainult et paarkümmend minutit hiljem, siis selgus, et meie õige buss koos islandlastega on teel Verbieri. Siinkohal said kõik sõnad otsa ja tunded olid pehmelt öeldes vastakad.
Mõned tunnid hiljem peale ekslemist tüüpiliste alpimajade ehk chalet’e vahel jõudsime kohale. Meid võeti vastu lillede, šokolaadikoogi ja šampanjaga. Päike paistab kevadiselt ning õhutemperatuur on +15 ℃. Ma ei olnud ainus, kellel tekkisid küsimused, et kas oleme ikka õiges kohas ja kas siin suusatada ikka saab.
Oma silmaga nähtud, et täna on Eestis kordades rohkem lund kui Šveitsis. Lauskmaal on suur kevad käes. Alumistes mägedeski on lumest ainult riismed. Näiteks siinsamas 1500 meetri kõrgusel meie kodukülas Verbieris õitsevad krookused ja inimesed käivad lühikeste varrukatega. Väidetavalt on kõrgemal suusatamine siiski võimalik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar