"Sajandi armastuse" radadel

Ärkasin 5.45 mošeest kostuva palvekutsungi peale. Jäin uuesti magama, et peagi taas ärgata ja põrutada järjekordsele ekskurssioonile mööda tuttavaid radu.

Sinine mošee, Hagia Sophia, Topkapi palee ja haarem ning vürtsiturg said taaskord üle vaadatud. Kordamine on tarkuse ema. Isegi õhtusööki nautisime samas restoranis, kus aprillis lõunat sõime vaatega kahele kõige tähtsamale vaatamisväärsusele. Seekord valisin õige toidu. Hea näide sellest, et esmamulje võib olla petlik.

Lisaks jalutasime hipodroomil, mille rajas 324. aastal e.m.a Bütsantsi keiser Constantinus Suur. Kunagi olid hipodroomi mõõtmed muljetavaldavad, tribüün mahutas kuni 100 000 pealtvaatajat. Mingil hetkel kadus see maavärina tulemusel maapõue. Tänaseks on see osaliselt välja kaevatud ja kõigile huvilistele jalutamiseks avatud.

Minu uueks lemmikuks sai Rüstem Pasha mošee, mille autoriks on legendaarne Mimar Sinan, kes oli Suleiman Suure ihuarhitekt. See arhitektuuripärl jäi minu südamesse.

Asjata ei nimetata Istanbuli maailma linnade emaks. Siin on tehtud maailma ajalugu. Istanbul on suursugune ja väärikas Türgi kultuuri, majanduse ja ajaloo süda, kus valitseb paras kaos. Siin on palju, mida avastada.

Istanbul vol2

Kuna paljud pole käinud Istanbulis, siis otsustati see suurlinn ka kiirkäigul üle vaadata. Kuna mul veel aprillikuine käik eredalt meeles, siis vedasin alustuseks meie seltskonna oma lemmikkohta - basiilikatsisterni. Endiselt võimas kogemus.

Ilm on suviselt soe, mitte küll enam 30 kraadi nagu Aserbaidžaanis, aga 20 kraadi ja päike on ka väga mõnus. Jalutasime omal käel mööda Istanbuli põhilistest vaatamisväärsustest. Tehke, mis tahate, aga kevadine Istanbul meeldis mulle rohkem. Suured tulbiväljad on need, mis praegu puudu on. 

Jalutasime Bosporuse väina kaldale kalarestorani. Peale viit päeva riisi ja lambašašlõkki on värske kala nagu suure unistuse täitumine. 

Istanbul pole viie kuuga muutunud, endiselt on rahvast rohkem kui mahub. Kõik on tuttav. Nagu oleks koju jõudnud. Segadust ja saginat on rohkem kui privaatsuse ja oma ruumiga harjunud eestlasele kohane, aga vahelduseks mulle täitsa meeldib.

Puhkus!

Eelmiste tihedate päevade kompensatsiooniks on täna “kohustuste” vaba päev. Igaüks saab teha täpselt seda, mida ise tahab. Otsustasin võimalikult palju aega veeta päikese käes samme tehes. Mõned korrad õnnestus ka poodi sisse astuda.

Õhtul kogunesime lemmikrestorani terrassile Aserbaidžaani reisi kokku võtma. Ühine arvamus on, et väga põnev ja tore kogemus. Ennustame, et 20 aasta pärast on Bakuu uus Dubai. Kõik oleneb muidugi sellest, mis suunas naftaturud liiguvad. Samas panustavad nad juba täna korralikult turismisektorisse.

Suur seiklus

Peale mõningasi sekeldusi bussidega asusime kaks tundi plaanitust hiljem teele. Täna võtame suuna põhjapoole Gubasse, mis on põllumajanduspiirkonna keskus. Külade vahel on elu hoopis midagi muud. Lambad, lehmad ning muud karvased ja sulelised lamavad teedel, kus sõidavad ringi valdavalt arbuuse, sibulaid, õunu ja teisi põllumajandussaadusi täis topitud Žigullid. Bakuu kõrbe taoline loodus on märkamatult muutunud rohelisemaks ja lopsakamaks.

Kuna oleme graafikust oluliselt maha jäänud, siis sõidame Gubast kohe edasi mööda iidset siiditeed mägedesse. Siinsed vaated ja kitsad kuristiku serval looklevad serpentiinid jäävad kauaks meelde. Kui mõni auto vastu tuleb, siis mööda sõita pole võimalik, üks peab tagurdama. Närvikõdi ja põnevust jätkub. Kolm päeva tagasi oli toimunud varing ja teed ei olnudki. Õnneks jõudsime just sel hetkel, kui tee oli enamvähem sõidetavaks tehtud. Kui kogu selle segaduse ja hinge kinni hoidmise vahelt jäi mahti ja julgust aknast välja vaadata, siis nägime kaunite vaadete taustal tohutuid lambakarju jõeorus ja mäenõlvadel.

Lõpuks jõudsime oma sihtkohta - kahe kilomeetri kõrgusele Khinalug külasse, kus on elatud järjepidevalt 5000 aastat. Külas ringi jalutades tundus, et olen sattunud lahtise katusega lauta. Ühe mehe katus on teise mehe aed. Tegelikult elab siin reaalselt 2000 inimest, siin on kaks kooli, kauplus, muuseum ja kultuurimaja.

Ringkäik külas tehtud, kiirustasime tagasi Gubasse, kuhu pidime jõudma enne pimedat, sest seda mägiteed pimedas sõita poleks tahtnud.

Lõunasöök muutus meil jooksvalt õhtusöögiks, aga seda paremini ta maitses.

Toredaid emotsioone ja teravaid elamusi saime kuhjaga.

Linnast ära

Täna sõidame pealinnast välja. Bussiaknast on näha hulganisti naftapuurtorne nii maismaal kui vees. 1949. aastal avati Aserbaidžaanis maailma esimene naftaplatvorm merel. Tekkis juba igasugu mõtteid, aga siis selgus, et kahjuks ei saa eraisik naftat omada, kõik maavarad kuuluvad riigile.

Käisime Gobustani rahvuspargis vaatamas 10 000 aastat vanu kaljujooniseid. Seda, kas nad päriselt ka nii vanad on, ei oska öelda, aga loomade ja inimeste kujutised on selgelt ära tuntavad.

Seejärel sõitsime edasi mööda teed, millel puudusid peaaegu kõik sõiduteele omased tunnused. Kuigi kilomeetrid polnudki teab kui palju, siis võttis see teekond päris korralikult aega, aga igavaks ei jõudnud minna, sest tee äärde jäi meie jaoks palju huvitavat. Kohalikud ei mõistnud meie huvi naftaloikude ja –järvede järele. Tahtsime kõike käega katsuda ja pildistada. 

Lõpuks teatas bussijuht, et tema ei ole nõus edasi sõitma. Mis siis ikka, võtsin seelikusaba pihku ja ronisin üle küngaste. Peagi leidsime kaua otsitud mudavulkaanid üles. Väidetavalt selliseid maailmas väga palju mujal pole. 

Kui olime vulkaanide äärel ära jalutanud, selgus, et see polegi kõige ohutum tegevus. Mõned turistid on sisse kukkunud. Meil oli rohkem õnne. Tulime tagasi samas koosseisus, kui läksime.

Lõunat sõime maailma suurima järve ehk Kaspia mere ääres naftaplatvormide taustal. Kurb, et Nõukogude Liidu ajal reostati siin vesi ära. Nad üritatavad seda puhastada, aga see võtab palju aega ja raha.

Peale lõunat tegime kiirvisiidi tulekummardajate templisse Atashgahni ja siis kihutasime vaatama, kuidas mäeküngas põleb. See on koht, kus looduslik gaas tuleb maa alt ja maapind põleb 24/7 365 päeva aastas nagu põrgus. Sellist asja pole varem näinud.

Bakuu

Tänase päeva eesmärk on tutvuda naftariigi pealinnaga. Kui enne reisi Bakuud googeldasin, siis peaaegu kõikidelt piltidelt vaatasid vastu kolm kõrget torni. Alustuseks saimegi teada, et tegemist on Flame Towers’ga. Ühes tornis paiknevad korterid, teises äriruumid ja kolmas on hotell. See majade kompleks jätab unustamatu mulje nii päevasel ajal kui ka ööpimeduses.

Rahvuslipul tähendab sinine euroopameelsust, punane valge kuu ja tähtedega sümboliseerib nende rahvust ja roheline on pühendatud islamile. Nad peavadki ennast Euroopa ja islami ühenduslüliks.

Turiste siin praktiliselt polegi. Kõiki vaatamisväärsusi saame rahulikult omas tempos avastada.

1909. aastal rajati Kaspia mere äärde kolme kilomeetri pikkune promenaad. Eurovisiooni ajaks ehitati see 10 kilomeetri pikkuseks. Eesmärk on ehitada see maailma pikimaks promenaadiks.

Enne lõunasööki saime veel kiire ülevaate 28,5 meetri kõrgusest Neitsitornist, mis on Bakuu kõige tähtsam sümbol. Peale lõunat kiirustasime ajaloomuuseumisse. Selleks hetkeks oli mul informatsiooni üleküllus ja keskendumisega oli suuri probleeme.

See ei olnud veel kõik. Viimasena viidi meid vaibatöökotta, kus nägime, kuidas nobedate näppudega tädid vaipu kudusid.

Uni peaks nüüd küll magus tulema.

Aserbaidžaan

Taaskord üks sihtkoht, mida kuuldes inimesed imestavad, et mida ma sinna ära kaotasin. Kui aus olla, siis ega ma ise ka täpselt tea, aga uudishimu on suur.

Täiesti uskumatu, mis nad oma lühikese vabaduse ajaga teha on jõudnud. Täna Bakuu kesklinnast kaugemale ei jõudnud, aga see, mis õhtuse jalutuskäigu jooksul nähtud sai, üllatas positiivselt. Teist nii puhast linna ei teagi. Siin võiks rahulikult paljajalu käia. Aserbaidžaani pealinn on nagu väike Dubai.

Ei saa mainimata jätta, et kell 23:00 on 23 kraadi ja isegi minusugune külmavares jalutab mereäärsel promenaadil suvekleidis.

Unistused täituvad

Ka täna hommikul ei saanud üle ega ümber toiduturust. See koht teeb meie parimatele supermarketitele silmad ette.

Käes on reisi viimane päev ja ma polegi veel krediitkaarti kulutanud. See viga tuleb kiiremas korras parandada. Astun sisse esimesse kaubanduskeskusesse ja selgub, et augustikuu kaks esimest nädalat on kõik suvekaubad 50%+10% allahinnatud. Täna on minu päev.

Peale kosutavat lõunasööki taaskord toiduturu teisel korrusel püüan kiiresti pildile mõned tuntumad vaated Firenzest ja siis teele, et saaks täituda minu suur unistus.

Juba viis aastat olen unistanud Andrea Bocelli kontserdist, mis toimub kord aastas tema kodulinnas Lajaticos. Pisike 2000 elanikuga linnake, kuhu üheks õhtuks sõidab kokku 13 000 inimest üle kogu maailma, asub maaliliste küngaste vahel.

Ainult selleks üheks kontserdiks on ehitatud amfiteatrit meenutav vabaõhulava, mida kutsutakse Vaikuse teatriks (Teatro del Silenzio), kuna kogu ülejäänud aasta valitseb siin kaunis vaikus...

Seda kaost, mis Lajaticos täna valitseb, on keeruline kirjeldada. Kohvikud ja poed teenivad ühe päevaga terve aasta kasumi. Ime kombel õnnestus ühes neist laud saada ja seda segadust lähedalt vaadata. Päris tore, kui endal kusagile kiiret pole, sest tänu Itaalia moodi asjaajamisele jõudsime kohale kolm tundi liiga vara. Isegi Vaikuse teatri väravad on alles suletud.

Igal aastal tuleb ettekandele midagi uut. Meil õnnestus osa saada võimast Puccini ooperist “Turandot”. Need hääled ja kostüümid on uskumatult võimsad. Emotsioonid, mis siit kaasa viin ei kustu nii pea. Viis aastat ootamist tasus ennast kuhjaga ära.

Maailma parim Tiramisu

Kiirustame läbi San Lorenzo vabaõhuturu, et jõuda esimeste seas endisesse Medicite dünastia administratiivhoonesse, mis on nüüd koduks Uffizi galeriile. Siin asuvad maailma tähtsamad renessansikunstnike teosed. Keset kunsti saan jalga puhata välikohvikus, kust avaneb kaunis vaade alla Piazza della Signoriale, mida peetakse linna südameks ja ühiskonnaelu keskuseks. Piazzat kaunistab muuhulgas ka omanäoline skulptuuride vabaõhugalerii. See on minu lemmikkoht Firenzes. Eriti võimas on siin ööpimeduses.

Kunst teeb näljaseks ja nüüd on õige aeg süüa linna parimat pitsat. Seejärel otsisin taga Vivoli jäätisekohvikut, kus peaks saama linna parimat jäätist. Kas see nii ka on, ei oska öelda, kuna kohvik jäi leidmata. Läksime hoopis koju ja sõime ära külmkapis ootava Tiramisu. Keele viis alla.

Päeva lõpetame seal, kus alustasime. San Lorenzo vabaõhuturu kõrval asub iidne turuhoone, mille alumisel korrusel on igal hommikul toidukaupade turg. Firenzelased on andekad, nad on kõrgete seintega turuhoonele teise korruse sisse ehitanud, kus asub nn tänavarestoran. Äärtes paiknevad kõikvõimalikud toiduboksid ja keskel lauad, kus saab ostetud toitu nautida. Täna õnnestus seal lausa kolm tegusat tundi veeta. Jäime siia lõksu, kuna päikesepaisteline suveilm muutus minutitega äikesetormiks. Päris tore on Itaalia kokakunsti keskel “vangis” olla. Kehakaalule see muidugi kasuks ei tulnud, aga vahel ju võib...

Toscana võlud

Ühine otsus oli, et täna hommikul võtame rahulikult ja naudime puhkuse võlusid. Paankoogid söödud, asusin koos raamatuga “Toscana päikese all” basseini äärde päikesevanne võtma. Peale telefonikõne vanematelt, olen topelt õnnelik, kuna selgub, et Prantsuse Riviera on vallutanud paduvihmad.

Kuna sõidame kohe rannikult ära, siis otsustasime viimast korda mereande süüa. Selleks kihutasime taas Marina di Pisasse. Tellisime värskeid mereande salatiga. Veerand tundi hiljem saabub kalatakso hommikuse saagiga. Vot see oli alles pidusöök.

Kõht head ja paremat täis, kihutasime külla Itaalia ühele mõjuvõimsamale perekonnale. Alustuseks jalutan ühe omapärase veinimõisa valdustes. Klassikalisest veinimõisast on asi väga kaugel. Kui ei teaks, millega tegemist on, siis arvaks, et olen sattunud kaasaegsesse kunstimuuseumisse. Alates 1385. aastast on perekond Antinori veine valmistanud. Iidseid traditsioone järgides tegutsevad siin täna 26. põlvkonna esindajad. Saime osa ühe võimsa perekonna loost. Mulle jäi kõrvu helisema härra Antinori lause, et vein on kunst.

Päikeseloojanguks jõuame renessansi sünnilinna Firenzesse. Otsustasime kodumajutuse kasuks. Määravaks said hind ja asukoht. Elame Itaalia tähtsaima kunstilinna südames. Enamus turismimagneteid on maksimaalselt 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Kodumajutuse eeliseks on personaalne lähenemine. Lisaks majaperenaise poolt valmistatud Tiramisu koogile, mis ootas külmkapis, on mul veerand tunniga selge, kust saab parimat jäätist või kus küpsetatakse linna parimat pitsat. Seda kõike kohaliku pilgu läbi. Mida veel tahta?

Firenze on õige koht, kus süüa ära üks suur käntsakas liha. Õigusega nimetatakse Bistecca alla Fiorentina’t ehk T-kondiga veiseliha tükki Toscana kokakunstipärliks. 

Peale sellist lihakogust tuleb teha üks korralik jalutuskäik. Reedeõhtune linn on kõike muud kui igav. Firenze on täis muusikat, mh mängib raekoja ees sümfooniaorkester maailmakuulsaid muusikalilugusid. Minu kinnisidee oli käia ära Ponte Vecchiol. See on 1345. aastal ehitatud Firenze vanim ja kuulsaim sild, kust avaneb kaunis vaade Arno jõele. Õhtul kogunevad siia tänavamuusikud ning möödakäijad jäävad siia pikemaks peatuma, et seda idülli nautida. Julgemad teevad isegi mõned tantsusammud.

Firenze on veel võimsam, kui mäletasin. Arhitektuuri, ajaloo ja kunsti hulga poolest ei leidu temaga samaväärset mitte kusagil mujal. Igal hoonel on jutustada oma lugu.

Pisa ja Lucca

Magamine on nõrkadele. Hommikul kiirustasin koos päikesetõusuga Pisa Imede väljakule Itaalia ikooni - viltust kellatorni imetlema. 

Seejärel taas üks fotosessioon päevalillevagude vahel, millele järgnes hommikusöök Luccas ning jalutuskäik linnamüüril. Lucca unikaalne linnamüür on olnud armastatud kogunemiskohaks sajandeid. Juba 1513. aastal olid inimesed tänulikud, et kaitsemüür ehitati. Tekkis promenaad, kus tänapäevalgi tehakse sporti, jalutatakse koertega ja nauditakse imelisi vaateid. Punasest kivist linnamüüril jalutades unustasin ennast jälgima nelja ülikondades vanahärrat, kes kohtusid suure puu all pingil ja hakkasid emotsionaalselt argumenteerima. Armas vaatepilt.

Tagasiteel Pisasse jalutasin üle maalilise Põrgu silla. 

Lõunaks sõin nagu tõelisele itaallasele kohane ühe suure nelja juustu pitsa ja jõin klaasi punast majaveini. Õigusega räägitakse, et Itaalias võib südame rahuga igasse söögikohta sisse astuda ja pettuma ei pea. Hea toit on neil veres.

Peale iluund ja õhtusööki otsustasime taas Imede väljakult läbi jalutada. Hommikune inimtühjus ja lõputu vaikus on muutunud rahvarohkeks mölluks. Itaalia on vist ainuke riik maailmas, kus keelumärgid on ilu pärast. Kuigi iga meetri kohta on märk, et muru peale astumine on keelatud, on kõik kohad täis murul pildistavaid ja pikniku pidavaid inimesi. Öeldakse ju, et Roomas käitu nagu roomlane.

Toscana päikese all

Eile õhtupimeduses jõudsime Casale del Cotone & La Rocca degli Olivi. Kui hommikul puidust aknaluugid lahti lükkasin ja nähtavale tuli imeline vaade küpressidele, viinamarjaistandustele ja orule, meenus, miks just selle koha kasuks otsustasin. Toscana päikese all ongi kõik täpselt nii maaliline nagu raamatus kirjutatakse. Sajandite tagune talumajapidamine on traditsioone järgides restaureeritud hubaseks majutusasutuseks, mida ümbritsevad 70 aakrit viinapuu- ja oliivipuuaedu.

Asume paari kilomeetri kaugusel San Gimignanost, mida kutsutakse ka keskaegseks Manhattaniks. Seda seetõttu, et omal ajal oli siin 70 kõrget torni, millest 14 ilmestavad linna veel tänapäevalgi. Kuna uni sai mingil seletamatul põhjusel otsa juba enne päikesetõusu, siis kiiruga riidesse ja autosse, et jäädvustada paljude Itaaliat tutvustavate raamatute kaanepilt kõige maagilisemas valguses.

Pildid tehtud, pöördusime tagas oma idüllilisse ööbimiskohta, et nautida hommikusööki sajandivanuste puude all. Temperatuur on juba praegu mõnusalt soe, tõotab tulla kuum suvepäev. Kõht head ja paremat täis, uitasin siinsetes valdustes ringi ning nautisin suvepuhkust jalad helesinises basseinivees, seltsiks imelised vaated ja looduse hääled. Elu nagu muinasjutus.

Natuke kahju oli muinasjutuline idüll vahetada jalutuskäigu vastu turistidest tulvil San Gimignanos. Toscana kõige keskaegsema ilmega linna keskel asub Cisterna väljak, mis on ääristatud 13. ja 14. sajandist tornidega, sh Torre Grossa. Kuna mu enesetunne polnud kiita, siis ei raatsinud kõiki jõuvarusid kohe hommikul ära kulutada ja torni jäi ronimata. Kolleegiumikiriku lihtne välisilme peidab endas võimsaid freskosid.

Ei teagi, mis teema mul päevalilledega on, aga isegi üks närtsinud päevalillepõld teeb ääretult õnnelikuks. Peale pooletunnist fotosessiooni keset räsitud päevalilli, olen nõus edasi liikuma. 

Täpselt keskpäeval, kui kirikukellad helisema hakkasid, astusime sisse Monteriggioni keskaegsete müüride vahele. Peale lühikest jalutuskäiku nautisime maitsvat lõunasööki.

Seejärel kihutasime minu ammusesse lemmiklinna Sienasse poolkuukujulisele väljakule jalutama ja sealset melu nautima ning legendaarsesse Nannini kohvikusse tiramisut sööma. Lõpetuseks seisime tunni jagu päike lagipähe paistmas piletijärjekorras. Asi oli seda väärt, kuna nägin viimaks ära ka triibulise Siena toomkiriku seest poolt. Selle gooti katedraali ilu ja külluse kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu...

Teel Pisasse palju päevalillepõlde. Enamus neist juba küll närtsinud, aga minu õnneks on mõni mees hilisema sordi külvanud. Liialdamata on Pisa ümbrus päevalillede paradiis.

Ajalooga kaubamaja

Viimase kahe päevaga olen kondimootori abil 40 kilomeetrit läbinud. Täna ei tahtnud jalad enam sõna kuulata. Seega otsustasin enne lennujaama minekut kodulinnaosas suvitada.

Muuhulgas astusin sisse maailma ühte luksuslikumasse kaubamajja Harrodsisse. Paarikümne aasta tagusest ajast mäletan ainult suuri Harrodsi sildiga karusid. Seekord jättis kustumatu mulje toidumaailm. Nagu oleks kunstisaali sattunud, lihtsalt nii ilus on. Siin on kõik olemas, mida üldse soovida on võimalik. Lisaks saab toidupoes süüa, nt sushit, austreid jpm. Kui tagasisõidupiletit poleks, siis võiks siia lausa elama jääda.

Turist

Samal ajal kui teised tööd rabavad, otsustasin vanad ja tuttavad kohad üle vaadata. 

Alustuseks võtsin suuna Buckinghami palee poole. Lootsin oma silmaga kuningannat näha. Seekord jäi ta tabamata, aga tema legendaarseid musti mütse ka punaseid kuubi kandvaid ihukaitseväelasi nägin hulgi. Nad marssisid parajasti tööpostile.

Siis kohtusin St Jamesi pargis julgete, võib vist isegi öelda ülbete oravatega. Jagasin nendega oma pähkleid, mille peale grupp Jaapani turiste seisma jäi ja pildistama kukkus.

Järgmine peatus Big Ben ja siis kiiresti üle Westministeri silla, et maailma kõrguselt kolmanda vaaterattaga sõitma minna. The London Eye on ainus objekt täna, mida ma varem pole külastanud. Paaritunnine ootamine erinevates järjekordades tasus ära, kuna vaated ülevalt on hingematvad. 

Siis Covent Gardeni ja Regendi pargi kaudu Madame Tusssaud’ muuseumisse, et kohtuda maailma kuulsate ja kummalistega. Teismelisena jätsid vahakujud hoopis võimsama mulje. Muidugi on tore Brad Pittiga koos pilti teha, aga see ei võta enam jalust nõrgaks. 

Õhtusöögiks jalutan juba päris aeglases tempos Sohosse Kingly Court’i. Peale väsitavat päeva ühes maailma suurimas metropolis on hea maha istuda, süüa sushit, juua üks mojito ja nautida suurlinna melu väikese restorani nurgalauas. Soho on juba 17. sajandi lõpust pakkunud naudinguid kehale ja vaimule. Siinsed arvukad restoranid, kohvikud, baarid ning poed meelitavad nii turiste kui ka põlislondonlasi. Siin on olemas see miski, mis mind Sohosse alati tagasi toob.

Jaanipõgenik

Sel aastal tulid jaanid teisiti. Siis kui enamus eestlasi šašlõkki kokku ostsid ja sõnajalaõit otsima asusid, otsustasin põgeneda. Täna keskpäeval jalutasin tuttavatel Londoni tänavatel ja nautisin suviselt sooja ilma.

Tavapärase ülesöömise asemel sõin õhtusööki tippkokk Gordon Ramsay restoranis Maze. Lisaks maitsvale söögile võtab sõnatuks teeninduse tase. Hinna ja kvaliteedi suhe on paigas. Seda kohta soovitan külastada.

Türgi seep

Hommikul läksid kolm vaprat vaatama bütsantslaste poolt linna alla rajatud hiiglaslikku veepaaki, mis ehitati piisavate veevarude tagamiseks. Oma 9800 m2 suuruse pindala juures mahutas see omal ajal 80 miljonit liitrit vett. Basiilikatsistern (Yerebatan Sarnici) on Istanbuli kõige ebatavalisem vaatamisväärsus, kus muuhulgas kehastusime “Sajandi armastuse” peategelasteks. Minu vaieldamatult lemmik vaatamisväärsus Istanbulis.

Hiiglaslikud maa-alused sammassaalid vaadatud jooksime edasi. Hagia Sophia ehk Püha Tarkuse kirik on üks maailma arhitektuuriimesid. See imperaator Justinianuse poolt 537. aastal sisse õnnistatud kirik on aukartustäratav ja püsib kindlalt omal kohal hoolimata lugematutest sõdadest ja maavärinatest. 15. sajandil muudeti kirik mošeeks ning alates 1934. aastast on see olnud muuseum.

Kuigi Hagia Sophia oli võimas, siis jättis Sinine mošee mulle isiklikult vägevama mulje. Sultan Ahmet I oli kõigest 19aastane, kui ta tellis selle võrratu ehitise, mis valmis 1616. aastal. Mošee on saanud nime interjööri katvate siniste kahhelplaatide järgi.

Kui kõik Istanbuli esmakordselt külastavale turistile kohustuslikud vaatamisväärsused nähtud, nautisime päikest ja rikkalikku rahvuskööki. Pärast kesklinnas trügimist oli ääretult mõnus jalutada Bosporuse väina ääres promenaadil ja nautida korraks mittemidagitegemist.

Istanbuli reis ei oleks täiuslik ilma auru-, seebi-, küürimise- ja massaažiprotseduurideta Türgi saunas (hamam’is). Peale esimest kohmetust ja ehmatust, otsustasime siiski valitud tee lõpuni käia. Isegi raamatus kirjutatakse, et võimalikud ebameeldivused on väärt talumist, sest pärast tunnete end kui uuesti sündinuna. Just täpselt nii oligi.

Pesemine teeb näljaseks. Kui internetist välja valitud koht suletud oli ning seisime nõutult keset tänavat, möödus meist töölt koju ruttav härra, kes pakkus lahkelt abi ja juhatas meid Sehzade restorani, kus istusime patjadel ja sõime värskeid mereande ning lõpetuseks lasime ennast üllatada traditsiooniliste Türgi magustoitudega. Teenindada nad siin riigis oskavad.

Kirevus on märksõna, mis Istanbulile mõeldes esimesena meelde tuleb. Siin kohtuvad Ida ja Lääne kultuuriruumid ja seetõttu on siis igale maitsele midagi. Kaks päeva on pisut lühike aeg, et sellest ainukeses linnast maailmas, mis asub kahel mandril, üledoos saada. Kindlasti tulen siia tagasi.

Tulpide kodumaa

Viimase puhkuse emotsioonid pole veel settida jõudnud, kui lähen vastu uutele seiklustele. Pikk nädalavahetus endises Konstantinoopolis võib alata. Kaugelt vaadates on Türgi mind siiani suhteliselt külmaks jätnud. Oma silm on kuningas ja asungi nüüd kujundama päris oma arvamust.

Kiirustame mööda kitsaid ja mägiseid tänavaid Topkapi palee poole, et ühena esimeste seas haaremisse jõuda. Peagi selgub, et sarnase plaaniga on veel tuhandeid inimesi. Esimese vapustava mulje jätsid lopsakad “tulbipõllud”. Selgus, et tulbid pole pärit Hollandist nagu arvata võiks, vaid mu lemmiklille kodumaa on Türgi. Neid on siin kõikjal. Kevad on Istanbuli külastamiseks juba sel põhjusel ainuõige aeg.

Topkapi palee on sultanile, tema sadadele naistele ja tuhandetele teenritele kohandatud palee, mis ei ole ainult kuninglik residents, vaid on ühtlasi ka Osmani impeeriumi keskvalitsuse asukoht. Suursugusust on rohkem kui küll.

Mööda Topkapi palee kauneid aedu ja hooneid ringi joostes, läks kõht tühjaks. Mistõttu astusime ilma pikema jututa sisse esimesse kohta nälga kustutama. Söök oli nagu ta oli, aga vaade oli sõna otseses mõttes miljardivaade.

Kõht täis, võis rahulikult maailma vanimat katusealust turgu uudistama minna. Suur turg on üks suurimaid ja põnevamaid nn ostukeskusi maailmas, mis asutati 15. sajandil siidi, vürtside ja kulla müügiks. Siia tänavate rägastiku, mis kohati meenutab labürinti, on lihte ära eksida. Tänase päeva parim küsimus oli, et tahate ma müün teile midagi, mida te ei vaja. Selliseid kaubaartikleid on kõik kohad täis. Silme ees läheb kirjuks ja pea hakkab ringi käima.

Kuna me ei saanud kauplemisest üledoosi, siis otsustasime kohe ka Vürtsibasaaril ära käia. Vürtsibasaar on saanud nime selle järgi, et vürtsid on siin sajandeid olnud kõige tähtsam müügiartikleid. Tänapäeval on basaar täielikult turistide teenindamisele pühendunud. Siis on kilomeetrite viisi kohalike maiustuste lette vaheldumisi kõikvõimalike maitseainete, teede jms. Lisaks ülerahvastatusele pole õhku ja erinevad tugevad lõhnad sunnivad meid siit kiiresti lahkuma.

Õhtupimeduses sõidame ajaloolisest vanalinnast üle Kuldsarve lahe Istanbuli Euroopa osa nn “uude linna” Beyoğlusse, mis on moodsa Istanbuli süda, kus asuvad konsulaadid, kirikud, restoranid, baarid ja kõige kaasaegsemad poed. Taksimi väljakul sööme kebabi ja siis jalutame mööda rahvarohkeid jalakäijate tänavaid. Astume kogemata sisse ühte klubisse, kust peagi sama teed pidi ka väljume. Järgmisena satume pulmapeole, kus esineb kohalik trio, mis jättis kustumatu mulje. Läbi linna tagasi ajaloolisse kodukvartalisse jõudes, võtab meid vastu täielik vaikus.

Koju

Prantsuse Rivieras on nii palju ilu, et omadussõnadest kipub puudu jääma – iga linn ja küla on omal moel eriline. Pole kohta, kuhu ei tahaks kauemaks jääda või ikka ja jälle tagasi tulla...

Makroonid kotti ja koju!

Euroopa katusel

Täna ärkasin pannkoogilõhna peale. Ei julgenud kaua laiselda, muidu jätavad veel ilma ja sellega ei saanud riskida.

Kõht kooki ja moosi täis, võis autosse istuda, et 2802 meetri kõrguselt Euroopa katuselt alla vaadata. Tee üles on piisavalt käänuline, pikk ja kõrgustevahed ulmelised. Eestlasele kohaselt pole harjunud sellise keerutamisega ja vajasin aeg-ajalt hingetõmbepause.

Kahjuks päris Euroopa katusele ei jõudnudki, sest 2150 meetri peal oli suur lumevall tee peal ees ja edasi enam ei saanud. Võimas tunne oli ikkagi.

Tänane õhtusöök, selle reisi viimane, oli natukene pidulikum kui eelmised. Nädalaga on taas tõestatud, et söögikunst on üks põhjus, miks tasub Prantsusmaale tulla.

Punasele vaibale

Täna hommikul ärgates kattis kogu rannikut paks udu. Eelmistel päevadel kõvasti vatti saanud jalad andsid mõista, et täna tuleks rahulikult võtta. Peale hommikusööki pugesin uuesti teki alla, et tuvide kisa saatel taas uinuda. Kui ärkasin olid teised juba läinud.

Toas passimine ei tundunud eriti perspektiivikas tegevus ja otsustasin natukene meie kodupiirkonnas ringi vaadata. Mõeldud–tehtud. 

Peale lõunat „kihutame“ ummikutes Cannes’i, et endine kaluriküla, praegune merelinn taaskord avastada. Siin on alati palju sagimist, pidevalt toimub mõni konverents või muu suurüritus.

Sidrunid, kasiino ja muinasjutulinn

Täna hommikul viis rong sidrunipealinna Mentoni. Linna tähtsamaid pidustusi on sidrunifestival, mille käigus ehitatakse sidrunitest võimsaid kujusid. Linn on oma tiitlit väärt, sest rongijaamast väljudes võttis vastu selline puu.

Olen enam kui kindel, et paari nädala pärast kui turismihooaeg algab, on nendel kitsastel vanalinna tänavatel rahvast rohkem kui rubla eest. Praegu on suurepärane võimalus seda kõike omas tempos avastada.

Mentonis on kohustuslik süüa mereande. Lõunasöögilauas sai kohustus täidetud. Sinimerekarbid ja tiigerkrevetid maitsesid ülihästi.

Mentonile ring peale tehtud, sõitsime rongiga kolm peatust tagasi. Ronisime mäest üles, et olla tõelised turistid ja pildistada maailma kalleimaid autosid maailma kõige kuulsama kasiino taustal. 

Kui igal pool mujal on vanad romantilised värvilised majad puidust aknaluukidega, nikerdatud rõdude ja lillekastidega, siis Monaco koosneb paarikümnekorruselistest uuematest karphoonetest, kitsastest ja kõrgetest paneelmajadest, mis seisavad tihedalt üksteise kõrval. Iga kord imestan, kui pisike ikka üks riik olla saab, 30 000 elanikku kahel ruutkilomeetril. 

Nautisime Monaco luksuslikku miljööd ja mango mojitot Monte Carlo kasiino kõrval asuvas legendaarses kohvikus Café de Paris.

Õhtusöögiks sõitsime muinasjutulisse Eze nimelisse linna, mis asub 430 meetri kõrgusel kaljutipul. Suletud linna viib üksainus värav. Hooajavälisel ajal on restorani leidmine paras väljakutse, aga kes otsib, see leiab. Eze on koht, kuhu tuleb kindlasti tagasi tulla. Siin on, mida avastada.

Nice

Kuna eile istusin enamuse ajast autos, siis täna on plaanis kondimootorit kasutada ja veeta üks päev iseendaga.

Alustasin hommikuse jalutuskäiguga Inglite lahe äärsel Inglaste promenaadil. Mingil hetkel keerasin vanalinna jalakäijate alale. Külastasin kaubamaja ja käisin kirikus. Peale lõunat pöördusin tagasi promenaadile, istusin pingile, nautisin merevaadet ja kitarrimuusikat ning premeerisin ennast suure kuhja makroonidega. 

Ah, et miks mulle Prantsusmaal meeldib? Sest siin on maailma parimad makroonid. Neid tulebki ainult Prantsusmaal süüa. Taas tõestatud fakt.

Route des Grandes Alpes

Täna sõitsime mööda ühte kaunimat alpiteed. Peale mõningast ekslemist jõudsime Sospelisse, kus jalutasime kitsastel tänavatel, ületasime 13. sajandist pärit tolli silla ja sõime maailma parimaid foie gras ravioolisid. 

Seejärel kihutasime mööda kaunist serpentiini edasi 1607 meetri kõrgusele Col de Turini, kus sõidetakse muuhulgas ka kuulsat Monte Carlo rallit.

Sõna otseses mõttes jäi teele ette kabel Notre Dame de la Menour, kus valitseb täielik vaikus ja rahu.

Kabelini viiv rada on unikaalne ja paistab silma juba kaugelt.

Hooajavälisel ajal käimisel on omad plussid. Teed on tühjad ja parkimisega pole probleeme ning vaatamisväärsusi saab üksi nautida. 

Käisime ära Saint-Martin-de-Vesubie’s ja siis kihutasime minu ammusesse lemmikusse Saint-Paul-de-Vence’sse, mis on tuntud oma kunstigaleriide ja -muuseumide poolest. See on üks vanimaid keskaegseid linnu Prantsuse Rivieras. Kõik oli veel ägedam kui mälestustes. Nagu neli aastat tagasigi on kohalikud elanikud kogunenud keskväljakule petanki mängima. Õhtusööki nautisime restorani Le Tilleul terrassil vaatega maalilisele ümbrusele.