Šveits on rohkem kui mägede maa

Eile õnnestus lõpuks ära oodata päev, kui nähtavus on null. Mind see ei heidutanud, sest plaanisin niikuinii siia lõppu ühe puhkamisest puhkamise päeva teha. Olgu öeldud, et pilved võivad ju olla, aga lund neist ikka ei saja.

Kodus olemise eelis või hoopis nuhtlus on see, et kui ahjust võetakse välja aftrer-ski keeks, siis sa lihtsalt pead seda kohe maitsma. See lõhn lihtsalt ei lase rahulikult raamatut lugeda. Võite kolm korda arvata, kas piirdusin ühe tükiga 🙈

Kokaga on meil täiega vedanud. Kui saaks, siis võtaks ta koju kaasa. Päriselt ka. Siin veel mõned näited tema šedöövritest.

Tänaseks koju sõidu päevaks jõudsime karge ilma ära oodata. Müts ja kindad tuleb heaga kotipõhjast välja õngitseda ning jopelukk kinni tõmmata. Nii külm polegi meil siin olnud.

Šveitsi tuntuimateks turismimagnetiteks peetakse alpimaastikke ja -kliimat, mis kutsuvad kohale eeskätt mäesuusahuvilisi ja mägimatkajad. Lisaksin omalt poolt, et Šveits on rohkem kui ainult mäed. Maaliliste järvede ääres paiknevad linnakesed kutsuvad tagasi ühte pikemat nädalalõppu veetma.

Bussiaknast vilksamisi nähtud Montreux Genfi järve ääres on kindlasti koht, kuhu tuleb tagasi tulla. Sama lugu ka Zürichiga, kus tegime enne lennukile minekut kiire lõuna.

EV105

Mõni hommik on pidulikum kui teine. Alustasime päeva kiluvõileibadega.

Siis rõõmsalt mägesid vallutama. Lõunaks sõin Šveitsi saksakeelsete alade rahvusrooga rösti’t ehk röschti’t. Olenevalt piirkonnast lisatakse sellele riivitud kartulitest panniroale erinevaid lisandeid. Minu valikuks osutus täna peekoni, juustu ja munaga variant.

Üldiselt on šveitsi köögikunst segu saksa, prantsuse ja itaalia köögi parimatest paladest, kust igaüks leiab oma.

Seejärel suusasammul koju ja hakkasime sättima. Tuba on muutunud üleöö sinimustvalgeks. Riietuski sobib teemasse. Teine voor kiluvõileibu on laual. Kõik on valmis presidendi kõneks.

Kuna meie kokal on vaba õhtu, siis tuli dressid pääsukestega kleidi vastu vahetada. Pidulikule päevale kohaselt õnnestus restoranis La Table d'Adrien üheksa käiku nagu naksti kõhtu mahutada. Toidud maitsesid hästi ja nägid seejuures ka suursugused välja. Kokakunsti tärn on neile põhjusega antud.

Peadpidi pilvedes

Ennustuste järgi pidi eile pilves olema, aga mida polnud olid pilved. Tõe huvides olgu öeldud, et peale lõunat hakkasid nad siiski kogunema ja kõrgemad mäetipud läksid peitu. Niikaua kui mina mägesid vallutasin, paistis igal juhul päike. Ajastus on oluline.

Eile oli teenindaval personalil vaba päev. Mis omakorda tähendas, et hommikul viskasime ise croissant’id ahju ja ka munapraadimisega saime hakkama. Lõunaks sõin juustufondüüd mägede taustal. See ongi Šveits.

Täna ärkasin taas croissant’i lõhna peale. Kuigi lubas nädala pilvisemat ja külmemat ilma, siis juba hommikul on selge, et ega tänagi pole päikesest pääsu. Kolm päeva mäel käidud, otsustasin, et teen siia vahele ühe suusavaba, õigem oleks vist öelda suusasaabaste vaba päeva ja lähen jalutama. Teised mäele saadetud, lugesin tunnikese Erich Maria Remarque raamatut „Taeval ei ole soosikuid“. Paneb mõtlema küll, et kui oled sunniviisiliselt Alpidesse sanatooriumisse saadetud, siis tunned end siin nagu vangis ja tahad esimesel võimalusel põgeneda. Veel õigemat kohta selle raamatu lugemiseks ei ole. Aitäh, soovituse eest 🙏

Seejärel lasin ennast Verbieri keskusesse sõidutada ja kihutasin gondliga üles. On tavaline, et koertega jalutajad, murdmaasuusatajad ja ka niisama jalutajad sõidavad üles mäkke, kus igaühe jaoks on oma rada – jalutajal oma, mäesuusatajal oma ja murdmaasuusatajal oma. Ei mingit isetegevust. Spetsiaalselt jalutamiseks mõeldud matkarada lookleb mäeserva pidi Les Ruinettes’st La Chaux’i. Kirjade järgi oleks pidanud aega minema 45 minutit, aga mul õnnestus koos pildistamispausidega poole tunniga hakkama saada.

La Chaux’s puhkasin jalga, nautisin vaateid ja päikest ning siis kiirustasin tuldud teed tagasi. Kui tulles lõõskas päike, siis tagasiteel õnnestus pilve sees orienteeruda. Taas tõestatud, et matkamine teeb kõhu tühjemaks kui mäest alla laskumine. Mõnikord on vaatedki huvitavamad. 

Minutipealt kell 12.30 astusin restorani uksest sisse. 

Mägede lummuses

Aastad ei ole vennad. Veebruarile iseloomulikku paksu ja koheva lumega talvemuinasjuttu ei ole, aga suusatamiseks on tingimused imelised. Minule isiklikult sobib, et temperatuur on +10 ℃ ringis. Isegi kõrgemates tippudes ei lange see alla nulli. Nii sooja ilmaga väga tihti ei õnnestu suusatada. Suusapesu jäi kappi ja kinnastestki loobusin üsna ruttu. Kahe mäel käidud päeva jooksul ei ole kordagi külm hakanud. Toolitõstukitel ei taha keegi katet peale tõmmata ning lõunalauas saab mõnusalt päikese käes peesitada. Täiuslik puhkus.

Kirjade järgi pidavat täna olema nädala kõige päikselisem ilm. Etteruttavalt olgu öeldud, et tegelikult tuleb neid kõige päikselisemaid päevi veel mitu tükki. Seda teadmata, otsustasin igaks juhuks kõige kõrgemal 3330 meetri peal Mont Fortist ära käia.

Pikk tee üles ja alla tagasi võttis oodatust kauem aega ja nii juhtuski, et hilinesin lõunale tunni võrra. Aga need imelised 360° panoraamvaated olid kõiki neid suusatrammide ja -gondlite järjekordi ning ajakulu väärt. Teiste hulgas paistsid ülevalt maailma katuselt kätte ka Šveitsi sümbol Matterhorn ning Mont Blanci massiiv.

Peale lõunasööki liikus osa seltskonda koju soojaveetünni mõnulema. Seekord ei ole vaja isegi mütsi pähe panna. Linnud laulavad. Räästastest voolab lumesulavesi sõna otseses mõttes jõgedena alla. Üht liblikatki õnnestus näha. Olukord siin veebruarikuises suusakuurordis hakkab vaikselt võtma juba keskmise Eesti suve mõõtmeid.

Kui nii edasi läheb, siis saab suusahooaeg Alpides sel aastal tavapärasest oluliselt varem otsa.

Seiklused ei hüüa tulles

Eestis on ööga maha sadanud arvestatav kogus lund. Varahommikune sõit lennujaama kulgeb talvemuinasjutus. Lisaks tuiskab korralikult. „Ideaalsed“ tingimused lendamiseks. Jõudu kõigile, kes neis karmides tingimustes Tartu maratoni rajale lähevad.

Lend möödus viperusteta, aga edasi läks huvitavaks. Meie juurde astus härra ja küsis, kas sõidame Verbieri. Nõustusime pikemalt mõtlemata, sest just sinna teel olemegi. Pakkisime ennast bussi ja sõit võis alata. Veerand tundi hiljem sai bussijuht kõne. Selgus, et tema pidi võtma peale seltskonna Islandilt. Kuna sihtkoht sama, siis tegime ettepaneku busside vahetamiseks, aga meie meelehärmiks tehti esimesel võimaluses kiirteel tagasipööre. Kui olime ennast vastumeelselt bussist kokku korjanud ja seisime uuesti lennujaama ukse ees, ainult et paarkümmend minutit hiljem, siis selgus, et meie õige buss koos islandlastega on teel Verbieri. Siinkohal said kõik sõnad otsa ja tunded olid pehmelt öeldes vastakad.

Mõned tunnid hiljem peale ekslemist tüüpiliste alpimajade ehk chalet’e vahel jõudsime kohale. Meid võeti vastu lillede, šokolaadikoogi ja šampanjaga. Päike paistab kevadiselt ning õhutemperatuur on +15 ℃. Ma ei olnud ainus, kellel tekkisid küsimused, et kas oleme ikka õiges kohas ja kas siin suusatada ikka saab.

Oma silmaga nähtud, et täna on Eestis kordades rohkem lund kui Šveitsis. Lauskmaal on suur kevad käes. Alumistes mägedeski on lumest ainult riismed. Näiteks siinsamas 1500 meetri kõrgusel meie kodukülas Verbieris õitsevad krookused ja inimesed käivad lühikeste varrukatega. Väidetavalt on kõrgemal suusatamine siiski võimalik.