Sürreaalne Ida-Virumaa

Ei juhtu just tihti, et pühapäeva hommikuks äratuskella helisema panen ning pannkoogid autos istumise vastu vahetan ja Jõhvi poole teele asun.

Ah, et mis ma sinna ära kaotasin? Kui seiklemine on veres, siis tuleb seda ka koduvabariigis teha. Punkt kell 10 algab automatk Ida-Viru vähetuntud paikadesse.

Esimene peatus – Kukruse mägi, mida matkajuht hellitavalt suitsevaks vulkaaniks nimetab. Kui aherainemäe tippu hakkasime jõudma, siis tuli ninna üks tuttav “lõhn”. Asfalt? Bituumen? See mägi tossab, sest ta põleb seest. Põhjuseks põlevkivikaevandamise orgaaniliste jäätmete kunagine mäkke ladustamine ning nende isesüttimine ja lakkamatu hapnikuta põlemine mäesisestel temperatuuridel 300+ kraadi juures.

Põlevkivi ehk kukersiit on saanud nime Kukruse asula järg, mis siinsamas mäe kõrval laiutab. Põlevkivi tööstuslik kaevandamine ja teaduslik uurimine sai alguse Eestist, aga kasutati seda laias maailmas juba palju varem.

Teine peatus – Kohtla-Järve. Põlevkivitööstus on Eesti riigi traditsiooniline tööstusharu, mis sai alguse esimese vabariigi ajal. Väidetakse, et põlevkivitööstus oli siis isegi kõige tähtsam tööstusharu, sest tolleaegsel kõige suuremal rahatähel - sajakroonisel olid kujutatud need samad Kohtla-Järvel asuvad põlevkivitööstuse tornid.

Kuidas tekkis Kohtla-Järve? Nõukogude Liidu ajal tulid teiste liiduvabariikide töölised kaevandustesse tööle ja väikesed asulad kasvasid kokku üheks suureks Kohtla-Järveks.

Kolmas peatus - Aidu karjäär. Kui Aidus kaevandus suleti ja vee pumpamine lõpetati, siis taastus loomulik hüdroloogiline olukord ehk ala täitus tasapisi veega. Tänu sellele avaneb siin nüüd omanäoline vaatepilt, kus kunagised karjääri viivad autoteed sumbuvad vette. Ca 46 kilomeetrit veeteid moodustavad kammikujulise kanalite võrgustiku, kus vesi on helesinine ja nii läbipaistev, et võib muuhulgas näha ka uppunud metsatukka.

Neljas peatus – nn põlevkivimetroo ehk konveier, mida mööda liigub põlevkivi Ojamaa kaevandusest Kohtla-Järvel asuvasse VKG-sse. Tegemist on ühe katkematu maapealse 25-kilomeetrise lindiga, mille kõrguste vahe on 10 meetrit.

Viies peatus – Ratva toruallikad ehk “nõiakaevud”. Tegemist on inimese ja looduse koostöös tekkinud tehisallikatega, mis sulavete ajal silmailu pakuvad. Lisaks aitavad need piirkonna veerežiimi reguleerida. Ida-Virumaal on ca 20 sellist torukaevu. Enamus aastast on siin lihtsalt kaks toru, mis on rajatud endise Viru põlevkivikaevanduse alale. Ei ole vist juhuslik, et meid just siia toodi, sest praegu on „nõiakaevude“ tippaeg.

Kuues peatus – tuulutusšurf, mida matkajuht “nõia ahjuks” nimetab, sest see aurab. Tegemist on maapinnale avaneva kavanduse ventileerimiseks mõeldud šahti laadse tootega. Selliseid auke olla piirkonnas 1500-2000. Kui kaevandus edasi liigub, siis pannakse puurauk kruusa täis ja tehakse järgmisesse kohta uus. Talvel pakasega pidavat eriti äge olema, kuna maa seest tuleva sooja õhu ja miinuskraadide koosmõjul tekivad kunstilised jääpüramiidid.

Seitsmes peatus – Viivikonna, kus möödunud hiilgeaega meenutavad kahel pool laia peatänavat kõrguvad värviliste murenevate lubjakivi seintega hooned. Kunagise väikese metsaküla asemele ehitati sotsialistlik kaevanduslinn, kus tipphetkel elas 6600 inimest, tänaseks on siia alles jäänud 30 elanikku.

Kuigi plaanid olid suuremad, siis Nõukogude aja lõpuks oli neli sellist kaevanduslinna. Lisaks Viivikonnale ka Sirgala, Oru ja Sompa.

Kunagistest õitsvatest tööstusasulatest on nüüdseks saanud kummituslinnad. Selliste asulate allakäik algas 1990ndatel, kui kaevandustes ja karjäärides sai töö otsa. Mälestuseks on jäänud Viivikonna haigla varemed, klassitsistlik fassaad meenutamas kunagist jõukust. Praegu saab omal vastutusel ronida mööda katkiseid treppe ja vaadata välisseinteta ruumidest ümbrusesse.

Teisest sarnase saatusega asulast Sirgalast sõidame läbi. Siin ei soovitata peatuda. Õitseajal oli siin kool, lasteaed ja isegi klubi. Tänaseks on siin lademes mahajäetud ilma akendeta paneelmaju, kus keegi ei ela. Üpris nukker ja hall vaatepilt.

Kaheksas peatus – Sinine laguun. Tavaliselt tuleb helesinise vee ja kuldse liiva jaoks sõita tuhandeid kilomeetreid lõuna poole, aga Ida-Virumaa elektrijaamade settebasseinid toovad need meile koju kätte. Mille poolest see siin jääb alla Islandile või Maldiividele? Esmasel vaatlusel võib ära petta küll, aga selles leeliselises ja söövitavas vees ujuda ei tohi. Laguuniefekt tekib vees olevast lubjakivi tolmust.

Üheksas peatus – Narva Veneetsia, mis asub Kreenholmi vabriku kõrval ja on Narva linna kõige eksootilisem koht. Enamus 4000 paadikuurist on tänaseks ümber ehitatud suvilateks. Külajutud räägivad, et kevadel kolivad Narva mehed siia ja sügisel lähevad koju naise juurde tagasi. “Paadikuur” on defitsiit kaup, mille nõudlus ületab pakkumist. Eriliseks teeb siinse elu ka asjaolu, et neil on oma kultuur, oma seadused, nö linn linnas. Ja ega turistid neile väga meeldi, seepärast jälgime mängu aia tagant.

Kümnes peatus – Sillamäe, mis oli aastatel 1947-1991 kinnine linn ja kuhu sai ainult erilubadega. Põhjuseks uraani avastamine Eestis. Väidetavalt on veerand Nõukogude Liidu tolleaegsest uraanist toodetud Sillamäel.

Sillamäe stalinistlikus stiilis kesklinn rajati 20. sajandi keskel ning seda peetakse lähiregiooni kõige terviklikumalt ehitatud ja säilinud neoklassitsistlikuks arhitektuuriansambliks. Linnaväljakult laskub alla Mere puiesteele suurejooneline trepistik. Mäletan, kui aasta tagasi siin esimest korda seisin, siis oli tunne „nagu maailmas“. Ei teadnud varem, et ühes Ida-Virumaa linnas on selline allee ja mereäärne promenaad. Trepistik ja Mere puiestee on täna linna sümbolid. Siin kaunis paigas lõpebki meie pühapäevane seiklus.

Kuna pikemat söögipaetust programm ette ei näinud, siis tegime ise veel ühe peatuse - Liimalas Tulivee restoranis. Maitsev peatus oli. Soovitan.