Ennustuste järgi pidi eile pilves olema, aga mida polnud olid pilved. Tõe huvides olgu öeldud, et peale lõunat hakkasid nad siiski kogunema ja kõrgemad mäetipud läksid peitu. Niikaua kui mina mägesid vallutasin, paistis igal juhul päike. Ajastus on oluline.
Eile oli teenindaval personalil vaba päev. Mis omakorda tähendas, et hommikul viskasime ise croissant’id ahju ja ka munapraadimisega saime hakkama. Lõunaks sõin juustufondüüd mägede taustal. See ongi Šveits.
Täna ärkasin taas croissant’i lõhna peale. Kuigi lubas nädala pilvisemat ja külmemat ilma, siis juba hommikul on selge, et ega tänagi pole päikesest pääsu. Kolm päeva mäel käidud, otsustasin, et teen siia vahele ühe suusavaba, õigem oleks vist öelda suusasaabaste vaba päeva ja lähen jalutama. Teised mäele saadetud, lugesin tunnikese Erich Maria Remarque raamatut „Taeval ei ole soosikuid“. Paneb mõtlema küll, et kui oled sunniviisiliselt Alpidesse sanatooriumisse saadetud, siis tunned end siin nagu vangis ja tahad esimesel võimalusel põgeneda. Veel õigemat kohta selle raamatu lugemiseks ei ole. Aitäh, soovituse eest 🙏
Seejärel lasin ennast Verbieri keskusesse sõidutada ja kihutasin gondliga üles. On tavaline, et koertega jalutajad, murdmaasuusatajad ja ka niisama jalutajad sõidavad üles mäkke, kus igaühe jaoks on oma rada – jalutajal oma, mäesuusatajal oma ja murdmaasuusatajal oma. Ei mingit isetegevust. Spetsiaalselt jalutamiseks mõeldud matkarada lookleb mäeserva pidi Les Ruinettes’st La Chaux’i. Kirjade järgi oleks pidanud aega minema 45 minutit, aga mul õnnestus koos pildistamispausidega poole tunniga hakkama saada.
La Chaux’s puhkasin jalga, nautisin vaateid ja päikest ning siis kiirustasin tuldud teed tagasi. Kui tulles lõõskas päike, siis tagasiteel õnnestus pilve sees orienteeruda. Taas tõestatud, et matkamine teeb kõhu tühjemaks kui mäest alla laskumine. Mõnikord on vaatedki huvitavamad.
Minutipealt kell 12.30 astusin restorani uksest sisse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar