Omas rütmis

Kuna meie pere kõige väiksem liige veel rattaga ei sõida, siis saatsime teised külaeluga tutvuma ja jäime ise hotelli mõnulema.

Kui ratturid tagasi jõudsid, läksin kuumust trotsides veelkord kindluse müüride vahele jalutama ning, mis seal salata, mõned sisseostudki said tehtud. Juveelipoodidesse ei hakanud igaks juhuks sisse astuma.

Teine kord Sri Lankal andis saarele hoopis teistsuguse mõõtme. Kui esimesel korral oli kõik uus ja kirev, siis nüüd oli rohkem aega märgata detaile ja lihtsalt kohal olla. Siin on korraga nii kaost kui rahu, nii niisket palavust kui mägede jahedat värskust. Mõned paigad olid tuttavad, teised avanesid jälle täiesti uue nurga alt. See reis kinnitas, et Sri Lanka on paik, kuhu tasub tagasi tulla, sest iga kord on ta veidi isemoodi.

Homme ootab ees juba uus riik ja uued tuuled.

Galle

Vastupidiselt mägedele on siin 24/7 natuke liiga palav. Just seetõttu alustasime linnaekskursiooniga juba kell üheksa hommikul. Etteruttavalt olgu öeldud, et täpselt kaks tundi hiljem põgenesin juba kiirkäigul hotelli kivimüüride vahele tagasi, sest päike ei halasta.

Galle on lummav segu koloniaalarhitektuurist, kohalikust kultuurist ja loodusest. Linna ajalugu on tihedalt seotud ka juveelidega, sest tänu oma strateegilisele asukohale kujunes siia juba sajandeid tagasi oluline juveelitööstuse keskus. Kindluse müüride vahel avaneb justkui omaette maailm, kus munakivisillutisega tänavaid ääristavad restaureeritud hollandiaegsed häärberid. Neis paiknevad juveelipoed ja kohvikud, mis oma sisekujunduselt ei jää alla ühelegi maailma hipsterikohvikule. Mõni neist võiks vabalt ka Telliskivis asuda.

Jalutasime mööda linnamüüri, vaatasime üle kirikud, kellatorni ja majaka ning nägime veel hulga toredaid paiku. Mida kauem siin ringi liikuda, seda selgemaks saab, kui kihiline ja mitmekesine on selle linna ajalugu. Ka meie hotell sobitub sellesse loosse ideaalselt, sest tegemist pole sugugi tavalise majutusasutusega.

Amangalla hoonetekompleks ehitati algselt 1684. aastal Hollandi väejuhtide ja nende staabi peakorteriks. Briti võimu ajal kasutati seda sõdurite majutuskohana ning 1865. aastal muudeti hoone New Orient hotelliks, mis teenindas 19. sajandil Euroopa ja Galle sadama vahel reisivaid eurooplasi. Aastal 2005 sai sellest Aman Resortsi rahvusvahelise hotelligrupi pärandhotell ning see nimetati ümber Amangallaks. Lonely Planet kirjeldab Amangallat kui hotelli, kus ajalugu ja elegants käivad käsikäes.

Pärast lõunasööki otsustasin tempo maha võtta ja sättisin end basseini äärde peesitama. Pärast hommikust linnamelu tundus see olevat täpselt see, mida vaja.

Kaneel ja banaanid

Hommikul jätsime imeliste teepõldudega hüvasti ja istusime taas vesilennukisse, mis viis meid Sri Lanka lõunarannikule. Roheline ja rahulik mägimaailm jäi selja taha ning ees ootas hoopis teistsugune rütm ja maastik.

Esimese peatuse tegime kaneelipuude salus. Saime lähemalt tuttavaks kaneeli kasvatamise ja töötlemisega ning soovijad said ka ise proovida, kuidas kaneelipulka valmistada. Pean tunnistama, et ma polnud kunagi varem mõelnud, kust need pulgad tegelikult tulevad. Olin siiani arvamusel, et need kasvavadki puu otsas valmis kujul. Tegelikkuses on kaneelipulgad hoopis õhukesed kooretükid, mis kuivades end ise kaunilt rulli keeravad ja mida saab korduvalt kasutada.

Kaneel on üks Sri Lanka kõige iseloomulikumaid maitseid ning just siit tasub seda kindlasti kaasa osta. See on üks väheseid paiku maailmas, kus kaneelipuu kasvab looduslikult.

Tseiloni kaneelipuu ladinakeelne nimi on Cinnamomum verum, mis tähendab tõlkes „tõelist kaneeli“. Just seda peetakse maailmaturul kõige hinnatumaks nii oma pehme aroomi, õrna tekstuuri kui ka maitse poolest. See erineb märgatavalt Hiinast pärit kassia-kaneelist, mida kasvatatakse laialdaselt Aasias ja mida müüakse sageli ka meie poodides kaneeli nime all. Kassiat liiga ohtralt kasutades tekib toidule mõrkjas kõrvalmaitse, mida tõelisel Tseiloni kaneelil kunagi ei ole.

Edasi sõitsime juba Galle linna poole. Külateedel liikudes meenusid eelmisest külastusest tuttav liikluse kaos ja banaanikobarad. Banaanid ehk kesel’id on Sri Lankal heaolu ja õnne sümboliks. Neil on oluline roll nii pidustustel kui ka rituaalidel ning neid seostatakse õnne, rikkuse ja eduga. Külalistele banaanide pakkumine on märk külalislahkusest. Poodides ja teeäärsetes putkades on valik muljetavaldav. Kuigi esmapilgul tunduvad kõik banaanid sarnased, kasvatatakse neid saarel lausa 29 erinevat sorti.

Galle on maaliline rannikulinn Sri Lanka lõunaosas ning oma uhke kindlusega kuulub see UNESCO maailmapärandi nimistusse. Linna endaga jõuame põhjalikumalt tutvuda juba homme.

Veel Tseiloni teed

Kui sportlikumad meist suundusid hommikul teepõldude vahele maastikuratastega sõitma, siis ülejäänud nautisid vahelduseks rahulikku olemist. Mägede vahel on lihtne aeg maha võtta. Looduse hääled, imelised vaated ja lõputu rohelus teevad oma töö.

Lõuna paiku sõitsime paadiga veehoidla vastaskaldale, kus asub väidetavalt üks saareriigi maalilisemaid teeistandusi. Dunkeld on 220 hektari suurune istandus, mis kasvatab ja toodab aastas ligikaudu 350 000 kilogrammi Tseiloni teed. Külastasime nende teevabrikut ja külastuskeskust, kus tutvustati nii tee ajalugu kui ka teevalmistamise protsessi. Ka meile tuttav Dilmah’i tee pärineb just siit.

Dilmah on maailma tuntuim Tseiloni tee kaubamärk, mis on jätkuvalt srilankalaste omandis. Selle üle ollakse väga uhked ning siinkandis pakutakse ja kingitakse seda teed alati ka oma külalistele. Ei saa salata, et kvaliteetset Tseiloni musta teed saime ka meie sellel reisil rohkem kui küll.

Sri Lanka on Hiina, India ja Keenia järel maailma suuruselt neljas teetootja ning tee on siin palju enamat kui lihtsalt jook. Istanduses saime samm-sammult jälgida teevalmistamise keerukat protsessi alates lehtede närtsitamisest ja rullimisest kuni kuivatamise ja sorteerimiseni. Degusteerisime erinevaid Tseiloni teesid ning õppisime tundma nende maitse-, aroomi- ja töötlemisnüansse. Selgus ka, et roheline ja must tee pärinevad samalt teetaimelt, erinevus peitub üksnes töötlemises. Kõige hinnalisemad teed valmistatakse teepõõsa tipmistest lehtedest ehk nn golden tips’idest, valge tee jaoks kasvatatakse aga eraldi põõsaid.

Pärast istanduse külastust suundusime lõunasöögile ning seejärel viis paat meid tagasi „koju“. Seal tuli taas kohvrid pakkida, sest need asusid juba õhtul maismaad mööda teele. Meie võtame homme kaasa vaid käsipagasi ja lendame neile järele.

Ilm näitas taas oma muutlikku palet. Päeval tundus, et olin end liiga paksult riidesse pannud, kuid lõunasöögi ajaks olin juba „või sees“ ja suvitajatel hakkas külm. Vihma küll ei sadanud, kuigi seda lubati, ent õhtul oli see-eest sääski erakordselt palju. Need on nii pisikesed, et neid peaaegu ei märkagi enne, kui hammustused end valusalt tunda annavad.

Tseiloni tee maal

Enamik inimesi seostab Sri Lankat ennekõike teega. Kes meist ei teaks või poleks joonud musta Tseiloni teed? Kuna kvaliteetsem tee pärineb kõrgemal kasvavatelt teepõõsastelt, on teekasvatus koondunud just siia saare mägisesse keskossa. Jahedam kliima soodustab aeglasemat kasvu ning annab teele küpsema ja sügavama maitse.

Pärast hommikusööki kiirustasime S2 matkarajale. Liikusime mööda serpentiini teepõõsaste vahelt üles mäkke. Teel nägime usinaid naisi, kes saaki korjasid ja suuri kotte seljas mäest alla tassisid. Samuti sattusime uuele istandusele, kus mehed töötasid palehigis, et noored teepõõsad mulda saada. Alepõllundus on siin kandis endiselt au sees ja seda oli huvitav oma silmaga näha.

Teekasvatuse ajaloost nii palju, et teeistandused tekkisid siia tänu Briti inseneridele ja aednikele ning Indiast sisse toodud tööjõule. Istandused on tehislikud, sest enne laiusid neil aladel vihmametsad, mis raiuti tee kasvatamise nimel maha. Kuni 1972. aastani kuulusid istandused brittidele, seejärel võtsid srilankalased need üle kui tulutoova majandusharu. Paraku lasti süsteem järgmise paarikümne aasta jooksul üsna käest ning 1992. aastal erastati istandused uuesti.

Pärast brittide lahkumist hoitakse nende rajatud süsteeme siiani hoolikalt korras. Huvitav fakt on see, et 97% teesaagist peavad istandused andma Colombos asuvatele maakleritele, kes tegelevad edasimüügiga. Vaid 3% toodangust saavad nad ise otse müüa. See on üks põhjuseid, miks tee kvaliteet vahel kannatab, sest kvantiteedi nimel korjatakse ära ka vähem väärtuslik saak. Keskmise teepõõsa vanus on 45–50 aastat ning iga viie aasta tagant tehakse neile tugev tagasilõikus, et põõsad jääksid korjajatele puusakõrgusele.

Teelehed on siin sõna otseses mõttes kõikjal: taldrikus, õhtuti padja peal ja loomulikult ka tassis.

Pärast matka teepõõsaste vahel ja mõnusat massaaži tegin rahuliku teepausi ning seejärel oli juba lõunasöögi aeg.

Siin mägedes ei osata sademeid kuigi täpselt ennustada. Ka täna pidi prognoosi järgi vihm algama juba hommikul, kuid tegelikkuses jõudis see kohale alles õhtuks.

Tagasi Sri Lankal

Täna varahommikul jõudsin lõpuks taas „maailma parimale saarele“. Just nii nimetas seda India ookeanis asuvat riiki maailmarändur Marco Polo. Võimalik, et pean temaga nõustuma, sest ilmselt peitubki siin põhjus, miks ma nii hea meelega Sri Lankale tagasi tulin.

Srilankalaste sõbralikkust ja külalislahkust saime tunda juba esimestest minutitest alates, kui meid lennujaamas tervitati lillede ja maiustustega.

Seitse aastat tagasi said kõik justkui turistile kohustuslikud paigad üle vaadatud, alustades kultuurikolmnurgast ja lõpetades kuulsa üheksa kaarega sillaga. Kõige eredam mälestus sellest reisist on aga legendaarne rongisõit Kandyst Nuwara Eliyasse. Kui pärast paaritunnist loksumist puupüsti täis vagunis hakkasid akendest paistma mägised teeistandused, oli kogu eelnev lämbe ebamugavus sekundiga unustatud. Tollastest emotsioonidest saab lugeda siit.

Just seetõttu saame sel korral võtta asja palju rahulikumalt. Lasime ülejäänud seltskonnal alguses koos turistihordidega „hullu panna“ ja liitusime nendega alles paar päeva hiljem.

Colombos võttis meid vastu täielik niiskus ja palavus. Tunne oli nagu sauna eesruumis, kuid sinna me õnneks kauaks ei jäänud. Istusime hoopis vesilennukisse, mis maandus pool tundi hiljem 1250 meetri kõrgusel Hattoni lähistel Castlereagh’i veehoidlal. Mõnikümmend trepiastet mäest üles ja olimegi kohal.

Just selle imekauni veekogu kaldal, teepõõsastega kaetud mägede keskel, veedame järgmised kolm päeva. Igas suunas avanevad miljonivaated. Need samad rohelised, udused mäed ongi see põhjus, mis mind siia tagasi kutsus.

Keset lopsakat loodust asuv villa on ainult meie päralt ning saabusime täpselt hommikusöögi ajaks. Olime esimesed, kes kohale jõudsid, ja loomulikult serveeriti alustuseks teed. Eelmisest korrast on meeles, et srilankalased söövad peamiselt riisi ja karrit, sageli ka hommikusöögiks. Meile pakuti õnneks seekord klassikalist euroopalikku hommikusööki.

Varahommikul meenutas ilm mägedes mõnusat Eesti suve, kuid pärast väikest uinakut jõudis kohale ka lubatud mussoonvihm. Õhuniiskus on nii suur, et polegi aru saada, kas sajab või mitte, sest niikuinii oleme hetkega läbimärjad.

Sri Lanka

Peale eilset pikka tagasiteed ärkasin täna Negombos. Siia lõppu sobib ideaalselt päev iseendaga. Raamat, rand ja ayurveda massaaž. Kiire shopping ja lõpupidu. 

Nüüd mõistan, miks esimesed Indiast Sri Lankale saabunud inimesed kirjeldasid saart kui maist paradiisi. Nagu juba varem mainisin, siis Indiaga on neil sarnane ainult toit. Ja nii kaua kui on banaane, jään ka mina ellu. Õnneks on neid kuhjades.

Teiste Kagu-Aasia riikidega võrreldes on siin puhas, rahulik ja roheline. On nagu Aasia ja nagu ei ole ka. Sri Lanka on sõbralik ja soe paik. Äkki ongi maailma parim saar. Tunnistan ausalt, et vastuargumente ei leidnud. 

Üks tähelepanek veel. Ilmaennustuse jälgimine on mõttetu, sest see valetab. Iga päev näitab laussadu, aga mida pole, see on vihm.

Nine Arch Bridge ja roheline kuld

Ella lähedal asub Sri Lanka kõige rohkem pildistatavam objekt. See ka põhjus, miks täna jälle uni lühikeseks jäi. Kiirkõndisin 3,5 kilomeetrit mööda raudteeliipreid, et esimese rongi saabumise ajaks kohal olla. Napilt, aga jõudsime! Nine Arch Bridge ehk üheksa kaarega sild ja sinine rong oma silmaga üle vaadatud.

Üks koer otsustas minu omaks hakata ja saatis mind truult kogu tee. Täitsa kahju oli teda hiljem maha jätta.

Et mitte kaheksat tundi järjest bussis istuda, siis tegime tutvust Sri Lanka “rohelise kulla” ehk Tseiloni teega, mis on muuhulgas ka nende kõige tähtsam ekspordiartikkel. 

Külastasime teeistandust. Nüüd on teada, kust tuleb see meie kaubandusvõrguski nii populaarne Tseiloni tee. 

Esimest korda istutati teed Sri Lankale 1824. aastal, kui paar Hiinast toodud taime Peradeniya botaanikaaias mulda pandi. 1873. aastal eksporditi Inglismaale veel tagasihoidlikud 10 kilogrammi teed. Tänapäeval kasvatatakse teed juba rohkem kui 200 000 hektaril ja eksport ulatub 300 miljoni kilogrammini aastas. Sri Lanka on maailma suurim teetootja. 

Minu üllatuseks selgus, et ükskõik kumb teepuru – roheline või must – lõpuks tassi kuuma veega tõmbama pannakse, saab kõik alguse ühest ja samast teepõõsast. Kohalikud ise joovad aainult musta teed, teised värvid on pigem turistidele mõeldud. 

Läbi saare sõites püüavad pilku värvilistes sarides naised ja pikkades seelikutes mehed.

Unustamatu rongisõit ja Nuwara Eliya

Rongisõit Kandyst looduskaunisse Nuwara Eliyasse on elamus omaette. Juba jaamas mõistan, et ma pole ainus, kes Lonely Planetit on lugenud. Tänan jumalat, et pole turismi kõrghooaeg. Vastasel juhul ma ei mahuks rongi, sest juba praegu on inimesed ustest ja akendest otsapidi väljas.

Siinkohal on paslik mainida, et Sri Lanka inimesed on ääretult sõbralikud ja lahked. Seda ilmestab eredalt fakt, et kuigi nad juba istuvad kolmekesi kahe tooli peal, siis kolmandal tunnil pakuvad nad naeratades turistile nurgakest oma istmel.

Peale paaritunnist rongi melu jälgimist tuleb hakata aknast välja vaatama. Rong on vaikselt roninud kõrgemale mägedesse, kus laiuvad laugete nõlvadega künkad, mis sobivad ideaalselt tee kasvatamiseks. Otsatud teeistandused ning teepõõsaste vahel teelehti korjavad naised on maaliline vaatepilt. Nüüd ei saagi enam fotoaparaati käest.

19. sajandi algusest 20. sajandi keskpaigani kestnud Briti ülemvõim on peale teekultuuri ja raudteeliikluse jätnud jälje ka üldisemalt. Näiteks inglise keele oskus on üsna levinud ning enamik siltegi on dubleeritud inglise keelde.

Just Nuwara Eliyas ja selle ümbruses ongi Briti ülemvõim kõige paremini tunda – koloniaalarhitektuur, Victoria park ja jahedad õhtud. 2000 meetri kõrgusel asuvat piirkonda kutsutakse seetõttu ka Väikeseks Inglismaaks. Taamal paistavad Sri Lanka kõige kõrgemad mäed. Mõistan, miks inglise kolonisaatorid just siin armastasid oma aega veeta. 

Esimest korda elus käisin farmis, kus kasvatatakse lillepotis maasikaid. Ja seda kasvuhoones, et taimed liiga palju päikest ei saaks. On neil alles probleemid. Ei usuks, kui ise poleks näinud. 

Kui silmad sulen, siis on tunne nagu sõidaksin Alpidesse suusatama. Tegelikult keerutame hoopis mööda maalilist mägiteed õhtuks Ellasse. Kliima on vahelduseks inimlik. Jalutades otsin päikselist poolt, sest vilus on ainult natukene jahe. Nagu oleksin koju jõudnud.

Kandy

Bussiekskursioon pöördus tagasi Negombosse. Kuna mul on listis veel mõned kohad, mis vajavad jäädvustamist, siis tuleb siia kanti kauemaks jääda. 

Alustuseks Peradeniya botaanikaaed, mis rajati juba 1374. aastal esialgu kuningate iluaiana. Praegu on siin üle 5000 taimeliigi. Ega siin midagi revolutsioonilist polegi, aga paljud meil lillepotist vastu vaatavad taimed kasvavad lageda taeva all põrgukuumuses. Muuhulgas on siin orhideemaja ja allee Seyshellide kookospalmidest, mille vili on maailma suurim seeme. 

Seejärel liikusime edasi mägise piirkonna keskusesse Kandysse, mis on Sri Lanka suuruselt teine linn ning iidsete kuningate ajastu viimane pealinn. Kandyt peetakse Sri Lanka üheks maalilisemaks linnaks, kus tuleb külastada kuldse katusega Buddha hamba templi kompleksi. 

Sisenemine templisse õnnestus alles kolmandal katsel. Tänu sellele on mul nüüd tutikad elevantidega püksid. Kuna templites tuleb olla paljajalu, siis päikese poolt kuumaks köetud kividel käimine oli paras väljakutse. Olin sõna otseses mõttes nagu kass kuumal plekkkatusel. Lubasin endale, et järgmine kord võtan sokid kaasa.

Dambulla ja Sigiriya

Mul oli alguses plaanis täna kaua magada, aga tänu lindude koori varajasele etteastele see ei õnnestunud. Egas midagi, tuleb minna ekskursioonile! 

Dambulla koopatempel kujutab endast 150 meetri kõrgust kaljut, mille sisse on uuristatud muljetavaldav templikompleks. Koopad andsid peavarju iidsest pealinnast Anuradhapurast põgenenud kuningale, kui ta 14 aastaks eksiili saadeti. Troonile naastes rajas ta koobastesse riigi kõige suurejoonelisema templi. Lisaks paljudele buda kujudele katavad seinu ja lagesid freskod. 

Sigiriya on 200 meetri kõrgune kalju, mis jääb rohkem silma kui tema peale ehitatud kindlus, millest pole tänaseks kahjuks palju säilinud. Suures kuumuses oli kalju otsa ronimine paras väljakutse, aga tasus ära. Ülevalt avanesid imelised vaated ümbruskonnale. 

Kuigi hommikul ma väga õnnelik ei olnud, siis nüüd tänan lindude koori, et nad magada ei lasknud, sest mõlemad tänased vaatamisväärsused on Sri Lankat külastavale turistile kohustuslikud.

Elevandid teel ja varastavad ahvid

Sõitsime Polonnaruwasse, et külastada Sri Lanka vanuselt teise kuningriigi asupaika. Linn oli suureks keskuseks 11.-12. sajandil ning kajastab keskaegsete Sri Lanka kuningate elu. Siinse elu kunagist suursugusust pole raske ette kujutada. 

Jõudsime teistmoodi Sri Lankasse. Lopsaka loodusega piirkonda, kus on mäed, metsad ja põllud. Kui meil Eestis istuvad elektritraadil varesed ja tee ääres võib aeg-ajalt kohata põtra või kitse, siis siin ronivad mööda elektritraate ahvid ja teeületust ootavad elevandid. 

Hotellis paluti rõdule mitte asju jätta, kuna ahvid varastavad need ära. Samuti ei tohi aknaid lahti jätta, siis tulevad sääsed ja siis on jama lugu.

Rannapuhkus

Eile jõudsime Trincomaleesse ja võtsime korraks aja maha. Õnneks teisi turiste eriti pole ja lõputud liivarannad, palmid, päike ja sinine vesi on meie päralt. 

Sõitsime paatidega snorgeldamisreisile väikesele saarele, kus korallide vahel ringi ujudes nägin miljonit värvilist kala. Nagu suur akvaarium. Osadel avanes võimalus ujuda koos haide ja kilpkonnadega. Võib vist öelda, et elu nagu seiklusfilmis. 

Täna varahommikul toimus ametlikult vaalavaatlus, aga tegelikult nägime hoopis delfiine ja kalureid. Kella kuuene ärkamine tasus ära, sest delfiinide paraad oli muljetavaldav. 

Pooleli jäänud uni lõunaks lõpule viidud sain puhkusega jätkata. Mittemidagitegemine on vahelduseks päris mõnus. 

India lähedus annab tunda nende toitudes, mis on keskmisest vürtsikamaid. Lisaks riisile kuuluvad siin igapäeva elu juurde karri ja kõikvõimalikud piprad. Vastupidiselt minule on teravusega harjunud ka sööki nuruvad hulkuvad koerad.

Maailma parim saar

Maailmarändur Marco Polo nimetas 13. sajandil Sri Lankat parimaks saareks kogu maailmas. Järgmise natuke rohkem kui nädala jooksul selgub, kas nõustun temaga või mitte. 

Sri Lanka tuleb sõnast Sinhaladipa ehk singalite maa, tõlgitud on teda ka kui õnnemaa. Kuni 1972. aastani oli saare nimi Tseilon.

Täna alustas 300 maailmakodanikku Sri Lankaga tutvumist. Enamuse ajast veetsime ratastel. Päeva tipphetk oli Wilpattu rahvuspargi külastamine. Tegemist on saareriigi vanima ja suurima rahvuspargiga, kus nägime suures koguses erinevaid linde, kitsi, piisoneid, makaake ning ühte krokodilli. Olin juba lootuse kaotanud, aga tagasiteel jalutas metsavahel üks elevant, kes muutis päeva kordaläinuks. Tegelikult nägime ka leopardi või õigemini kujutluspilti temast.

Pidin endale korduvalt meelde tuletama, et ma ei ole loomaaias. Ja see on täiesti normaalne, et kõiki loomi pole võimalik kahe tunniga kohata. Tunnistan, et Tansaania on mind ära rikkunud. Siiani on eredalt meeles sealsed sebrade, kaelkirjakute ja elevantide karjad, lõvipuud ning jõehobukuhjad.