Ilusal sinisel Doonaul

Nelja pealinna läbiva Euroopa pikkuselt teise jõe ilus sinine värvus on küsitav. Pigem on tegemist pruuni, äärmisel juhul rohelise Doonauga.

Täna tutvusime Bratislavaga (Pressburg). Saime kiire ülevaate Slovakkia pealinnast ja riigi ajaloost tervikuna. Minu jaoks oli uudis, et Tšehhi ja Slovakkia ühinesid, kuna Tšehhis oli palju sakslasi ja selleks, et slaavlastel oleks rohkem mõjuvõimu toimus ühinemine.

Doonau jõe kaldal asuvas Bratislavas võiks rahulikult elada. See linn on võrreldav Nizzaga (soe kliima, ülipuhtad tänavad, korda tehtud hooned jne). Kesklinnas on iga maja omaette kunstiteos ja vaatamisväärsus. Nii nagu igal endast lugupidaval linnal on ka Bratislaval oma Lasnamägi, kuid see on õnneks kesklinnast kaugel ja ei sega vaadet.

Päeva teise poole veetsin ostukeskustes.

Kätte on jõudnud suvi

Ilmaga on vedanud. Koos meiega saabus suvi lõpuks ka Kesk-Euroopasse. Nädalaid kestnud paduvihmade tagajärgi kohtab siin igal sammul. Jõed ja ojad on kordades veerikkamad kui tavaliselt, millest annab aimdust keset vett kasvavad puud ja põõsad. Üle öö on tekkinud hulgaliselt uusi veekogusid, mis aasta vanal kaardil puuduvad. Madalamates orgudes asuvates külades on majade esimesed korrused vee all. Samuti eksisteeris suhteliselt suur võimalus, et me ei saagi maismaad mööda Ungarist Slovakkiasse, kuna kõik teed olid üleujutatud või vihmavee poolt minema pühitud.

Õnneks suudeti üks tee korda teha ja meil õnnestus teist päeva järjest nautida Slovakkia võrratuid loodusvaateid. Täna külastasime UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvat ainulaadse puitarhitektuuriga küla – Vlkolinec’it. Eriline on ta seetõttu, et enamus hooneid on suurepäraselt säilinud originaalehitised ning kus jätkuvalt elatakse tavapärast külaelu. Peamised tegevusalad on põllumajandus ja käsitöö. Tõeline folkloori pärl.

Seejärel võtsime suuna Bratislavale. Teel põikasime sisse Trenciansky kindlusesse, kust avanes taaskord suurepärane vaade.

25 aastat hiljem

Täna ületasime riigipiiri ja jõudsime Slovakkiasse. Meie ees avanes imeliste vaadetega hoopis teistsugune maailm. Tatrates tundsin end kui „paradiisi katusel”. Tegemist on tõelise loodusliku mitmekesisusega.

Kustumatu mulje jättis ülimalt hästi säilinud Levoca vanalinn, kuhu sattusime täiesti plaaniväliselt, kuna nälg hakkas silmanägemist võtma. Siiani kõige stiilsem ja armsam koht. Seejärel külastasime Levoca lähedal kõrgel mäekünkal asuvat Spiši kindlust, mis oli kunagi üks Kesk-Euroopa suuremaid. Kindlus oli võimas ja suursugune vastupidiselt mitmetele mustlaste asulatele, millest läbi sõitsime.

Õhtuks jõudsime tuntud suusakeskusesse Štrbske Plesosse, kus osad reisiseltskonnast meenutasid vanu aegu, kui siin samas malevas käidi. Tundub, et neil olid toredad ja lõbusad ajad. Esimene välisreis jääb ikka eredalt meelde, aasta siis oli 85.