Hommik keset kunsti

Hommikusöök õnnestus taas maha magada. Keegi kuskil soovitas kellelegi, kes siis omakorda soovitas edasi, et Jacquemart-Andre muuseumi kohvikus pakutakse maitsvat brunch’i imelises keskkonnas. Juba ainuüksi see maja, õigem oleks öelda loss on kunstiteos omaette. Seda nii seest kui väljast. Kui tahad nautida klassikalise muusika saatel kunstisaalis klaasi šampanjat või süüa midagi toekamat, siis see koht on sulle.

Pariisiliku kohvikukultuuri, laiskade hommikute ning lossipidudega võib üsna kiiresti ära harjuda. Lähen parem koju, vastasel juhul võib juhtuda, et ei saagi enam sellest muinasjutust välja 🙈.

Au revoir, Paris!

Pariis vol3

Selge on see, et prantslastele meeldib öösel süüa. Ükski päev pole õigel ajal magama jõudnud. Ka eilne oli pigem öösöök kui õhtusöök. Lisaks olen saanud nii suhtlemise kui ka kõndimise üledoosi. Seega vajasin täna pikemat und ja rahulikku ärkamist.

Leppisime sõbrannaga kokku, et liigume kümne paiku. Kuna meie range režiimiga hotellis lõppeb hommikusöök punkt kell 9.30, siis tuli minna välja sööma. Ausalt öeldes ei olnud midagi selle vastu, sest sama menüü viiendat hommikut järjest enam hästi ei isutanud ka. Nii leidsimegi nunnu ja pariisiliku kohviku ‎Culottée Boétie. Mina soovitan.

Seejärel jalutasime esinduskaubamaja katusele vaadet nautima. Kuna ilm on päev-päevalt suvisemaks muutunud, siis nädala algusega võrreldes on siin hoopis teine vaib. Sagimist on rohkem ja puhkamise meeleolu on võtnud võimust. Hiigelekraan lamamistoolidega on valmis homme algavaks tennisemaratoniks.

Kuna unustasime ennast natukene liiga kauaks katusele mõnulema, siis jõudsime pidulikule lõunasöögile väikese hilinemisega. Lisaks maitsvale söögile pakuti ka vaimutoitu. Meile esines Prantsuse sõjaväe meeskoor. Ülivõimas. Isegi klassikalise muusika võhikud kuulasid ammuli sui.

Ametlikule üritusele paneb punkti galaõhtusöök eksklusiivse Cercle de l'Union Interalliée kuldses saalis. Nimetatud privaatklubi loodi 1917. aastal eesmärgiga pakkuda diplomaatidele, ohvitseridele ja liitlaste poliitilistele liidritele nö rahusadamat. Klubi tegutseb tänaseni suursuguses hoones ning aitab säilitada prantsuse peent elustiili oma kaunilt taastatud ajalooliste salongide, imelise aia, kvaliteetse köögi ja rikkaliku sajandipikkuse ajalooga.

Prantslased ikka oskavad ja hästi oskavad. On mida meenutada.

Päev Montmartre’il

Juba eelmistest kordadest on just Montmartre’i piirkond minu lemmikkants Pariisis. Kuna tänaseks on plaanitud kogu tegevus siia, siis jätsin teadlikult selle osa eelnevatel päevadel oma trajektoorist välja. Õigem oleks öelda, et peaaegu välja, sest Moulin Rouge asub ka siin.

See ainulaadne piirkond sai kuulsaks tänu kunstnikele, kes tegid Montmartre'ist oma kodu ja inspiratsiooniallika. Picasso, Edith Piaf, Josephine Baker, Toulouse-Lautrec on vaid mõned neist.

Täna avastame selle Pariisi südames asuva unikaalse küla võlu ja ajalugu. Kuna 170 inimest ühe grupina karjatada pole ka kõige parema tahtmise juures võimalik, siis on korraldajad valmistanud ette piltide ja Google Maps’i linkidega juhise, kuidas jõuda hotellist kolme tunniga keskpäevaks Montmartre’i südamesse. Teele on märgitud 17 vaatamisväärsust kirjelduse ja looga, miks just see koht on oluline.

Keskmise turisti mäletab Montmartre’ist seda, et alustuseks tuli teiste omasugustega võidu künkast üles trügida, millele järgnes fotosessioon uhke kiriku treppidel ning portreede joonistamist mingisugusel kuulsal platsil. Meil on õnn vaadata Montmartre’it läbi pariislaste silmade ja natuke teise nurga alt. Minu Montmartre on selline:

Nagu näha, sain ka mina kunstnikud ja kiriku, aga lisaks veel palju muud toredat. Kas sina tead, millises kohvikus töötas Amélie, et Montmartre’il on oma viinamarjapõld, mitu tuuleveskit siin tegelikult on, kus elas Picasso või kus asub „armastuse sein“. Aga mina tean.

Lõunatasime ikoonilises restoranis La Bonne Franquette, kus reisisime ajas tagasi ja saime osa autentsest kabareekogemusest koos kankaani, šansoonide ja ühislaulmisega. Just seesama kabaree tegigi Montmartre'i 1920ndatel kuulsaks.

Seejärel tutvustati meile Prantsusmaa rahvussporti petangi „La Pétanque“ ning toimus ka üleeuroopaline sõpruskohtumine, millest väljusid võidukalt eestlased.

Täna oli suur au saada osa ühest traditsioonilisest prantsuse õhtusöögist ühes tavalises Pariisi kodus. Mul vedas, sest minu kodupidu toimub Montmartre’il. Nii saingi peokleidi selga panna ja õhtul uuesti tagasi tulla. Aitäh, David! I 💖 Paris!

Ah, et kuidas siis Montmartre’l elatakse? Esimese üllatuse sain juba liftiust avades. Siia mahun ju ainult mina ja äärmisel juhul ka minu ego. Lisaks külalislahkusele ja maitsvale õhtusöögile, mida oli otseloomulikult rohkem, kui keegi süüa jaksas, sain ka põneva ajaloolise rännaku osaliseks.

Miks Pariis on selline nagu ta on? Üks põhjus on see, et kui Napoleon tuli Londonist tagasi, siis ta ütles, et ka Pariisil peab arhitektuuris oma stiil olema, aga kindlasti erinev Londoni omast. Nii näiteks tekkisidki Pariisile iseloomulikud kivimajad, kus rõdud on teisel ja viiendal korrusel. Seda ainult tolleaegsetes rikaste linnaosades. Näiteks Montmartre’il rõdusid pole, kuna siin elasid töölised ja neil polnud rõdusid vaja.

Tänaseks on sellest endisest töölisagulist saanud populaarne külastuskoht. Lisaks kaunile Sacré-Cœuri kirikule näeb siin ajaloolisi kohvikuid ja kabareesid, Tertre'i väljakul siiani töötavaid kunstnikke ning ilusat vaadet Pariisile. Eriti nostalgiline on tuledes Pariis.

Minu meelest on Montmartre endiselt Pariisi kõige maalilisem piirkond.

Pariis vol2

Hommikune jalutuskäik Louvre’i siseõue kaudu Louis Vuittoni peakorterisse. Seda ainult sellepärast, et hoonet kaunistab minu lemmiku Yayoi Kusama hiigelsuur kuju ja tema täpid.

Täpid iga nurga alt pildistatud liikusin edasi Orsay kunstimuuseumisse, mis asub Seine'i jõe vasakul kaldal endises Orsay raudteejaamas. Seekord on piletid ette ostetud ja on meeles sõbranna soovitus, et tuleb liikuda ülevalt alla. Muuseumis eksponeeritakse peamiselt Prantsuse kunsti. Tuntumad tegijad on Édouard Manet, Claude Monet, Edgar Degas, Maurice Denis, Odilon Redon, Paul Cézanne, Camille Pissarro ja Georges Seurat. James Abbott McNeill Whistleri legendaarne "Whistleri ema" oli kahjuks välja laenutatud. Huvitav, kas Mr. Bean tegutseb jälle?

Kunstist üledoosi saanuna jalutasime L’Avanue restorani lõunale. Mõnus prantsusepärane koht, kuhu võiks kohe kauemaks jääda. Soovitan!

Magustoidust loobusin teadlikult, kuna avastasin, et vaid mõne sammu kaugusel legendaarsel Champs Élysées'l asub maailma parim makroonikohvik Ladurée. Kümmekond minutit järjekorras seismist hiljem väljusin võidukalt käes kotike lemmikmakroonidega. Kui üldse kuskil makroone süüa, siis just siin ja just praegu.

Kui juba siinkandis olla, siis tuleb ka triumfikaar taaskord üle vaadata.

Õhtul toimus „Europe One 2023 – Paris“ avapidu. Kogunesime Eiffeli torni kõrvale jõepraamile uute ja vanade sõpradega kohtuma.

Päev Champagne’is

“Ma joon šampanjat ainult kahel juhul – siis, kui olen armunud ja siis, kui ma seda ei ole.”

Coco Chanel

Pariisi elu osaks on mõnusad kohvikud, õhtusöögid ja loomulikult pokaal šampanjat. Kust see paljude lemmik ning Prantsusmaa ja kogu maailma vahuveinide hierarhia tippu kuuluv jook siis ikkagi pärit on.

Kas sina teadsid, et šampanjaks tohib nimetada vaid Champagne´i piirkonnas toodetud vahuveine. Pariisist 150 kilomeetri kaugusel kirde Prantsusmaal asuv Champagne’i piirkond on tuntud oma lubjakivise ja kriidise pinnase poolest, mis talletab suurepäraselt viinamarjade kasvamiseks vajalikku niiskust. Just hoolikalt valitud marjasortide omavaheline sobivus, piirkonna jahe kliima ja omapärane pinnas annavadki õige valmistamistehnoloogia rakendamisel tõelise šampanja.

Seesama kriidine ja lubjakivine pinnas ongi andnud šampanjale tema nime ja maitse, mida üheski teises piirkonnas kopeerida ei õnnestu. Sellist pinnast mujal lihtsalt ei ole.

Pariis on alati hea mõte. Aga päev Champange’is veel parem. Nii nad räägivad. Lähen nüüd ja vaatan oma silmaga šampanja kodukandi üle.

Alustasime Chanoir Yves et Fils veinimaja tuuriga, mis lõppes fotosessiooniga viinamarjapõllul. Tegemist on pereettevõttega, mis on juba neljandat põlve kolmel hektaril viinamarju kasvatanud ja neist šampanjat valmistanud. Lisaks teevad ka koostööd viinamarjakasvatajate ühistuga, et tagada oma šampanjade kvaliteet ja regulaarsus. Siin aetakse jonnakalt oma asja ja ei saa väita, et nende mullijook millegi poolest maailma kuulsatele brändidele alla jääks.

Tegelikult on nii, et 80% viinamarjadest kasvatavad väiketootjad, kellelt suured maailmakuulsad brändid need ära ostavad ja lõpuks toodavad needsamad suured brändid 60% kogu maailma šampanjast.

Nagu ühest suust räägivad šampanjameistrid, et šampanja valmistamiseks on vaja keskmisest vastikumat ilma ja kui Pariisis hakkab päike pilvede taha kaduma, siis Reimsis on ilm juba tõenäoliselt üsna sügisene. Läks aega, enne kui prantslased kehva ilma võlust aru said. Ehkki juba vanad roomlased hakkasid siinkandis viinamarju kasvatama, ei saatnud kehva kliimaga regiooni veinimaailmas edu – kuni 17. sajandil “leiutati” šampanja.

Edasi liikusime Champagne piirkonna keskusesse Reimsi, kus resideerub ridamisi kuulsaid šampanjatootjaid. Üks loss on uhkem kui teine.

Meid viidi Madame Pommery valdustega tutvuma. Tegu on vana ja väärika šampanjamajaga, mille asutas 1836. aastal villakaupmees Narcisse Greno. 1856. aastal sai firma osanikuks monsieur Pommery, kes peagi suri ning 1858. aastal asus šampanjamaja juhtima tema lesk Louise Pommery. Proua tähtsaimaks panuseks loetakse 1874. aastal loodud brut šampanjat, esimest päris kuiva šampanjat maailmas.

Aastatel 1868-1888 ehitati madame Pommery eestvedamisel Reimsi linnaservale uhke neorenessansstiilis loss ja tootmishooned. Mõisa umber on 50 hektarit veiniaedu (kokku on neil ca 500 hektarit) ning maja all on mitmeid miljoneid pudeleid mahutav veinikelder, mille käikude pikkus on 18 kilomeetrit. Esimese hooga ei saagi aru, kas olen veinikeldris või kunstisaalis, sest siin on vaheldumisi mõlemat.

Mitmete šampanjamajade keldrid pärinevad osalt juba Ceasari ajast, kes lasi need kaevata lubjakivi saamiseks. Kaevandustegevuse lõppedes võtsid šampanjamajad need kiiresti keldritena kasutusse perfektse ja väga stabiilse temperatuuri tõttu. Mõne aja eest lisati need kriidikivisse uuristatud veinikeldrid ja neid ühendavad käigud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Päev Champagne’is möödus nii kiiresti, et Reimsi katedraal jääb järgmiseks korraks.

Väike hingetõmbepaus hotellis ja siis jalutuskäik Bouillon Republique’sse õhtusöögile. Legendaarne koht sai alguse 19. sajandil revolutsiooniaegses Pariisis, kui Duvali lihunik avas karni, kus serveeriti erineval viisil küpsetatud lihalõike ja nende puljongit, prantsuse keeles „Bouillon“. Kvaliteetne toit tagas edu. Nii ongi töölissööklast tänaseks kasvanud välja restoranide kett, mida armastavad eelkõige pariislased ise ja kuhu turistid tavaliselt ei satu.

Menüü on rikkalik ning hinna ja kvaliteedi suhe paigas. Olgu öeldud, et nii odavalt meil mujal Pariisis süüa ei õnnestunud. Vähemalt tunniajased järjekorrad ukse taga olla tavapärased.

Pariis

Eile õhtul astusin Cercle National des Armees Saint-Augustin’i hotelli uksest sisse ja läksin magama. Täna selgus, et hommikusöögile ei tohi minna lühikeste pükste ja vabaajajalatsitega. Vot sellise traditsioonide ja reeglitega hotelli on prantslased välja valinud. Kuna olin pikas kleidis, siis mind riideid vahetama ei saadetud. Kõigil nii hästi ei läinud.

Eiffeli torn on kahtlemata üks maailma tuntumaid ehitisi. Raudne leedi nagu torni hellitavalt kutsutakse lihtsalt tuleb uuesti üle vaadata. Teele jäi ka Pariisi kuulsaim tänav Champs-Élysées. Nii inimtühjana polegi seda varem näinud. Põhjuseks võib olla see, et poed on veel kinni.

Kui Eiffeli juurest tulema saime, võtsime suuna Orsay kunstimuuseumi poole. Kuna pileteid ei olnud ette ostetud ja seda saba, mis seal lintide vahel lookles, polnud tahtmist seista, siis otsustasime kunsti mõneks teiseks päevaks jätta.

Orsayst üle jõe asub legendaarne kunstimuuseum Louvre. Kuna Louvre teisipäeviti puhkab, siis õnnestus ka klaaspüramiidiga pilt suuremate rahvahulkadeta ära teha.

Edasi suundusime Pariisi ooperimaja ehk Palais Garnier’i poole. Eklektilisusele rõhuvate fassaadiornamentidega teatrihoone on Pariisi üks sümboleid ja üks kuulsamaid ooperimaju maailmas.

Täna siiski ei lähe ooperit nautima, vaid hoopis sõbranna soovitusel legendaarses ooperimajas asuvasse CoCo restorani lõunale. Igatepidi väärt soovitus. Nii koht kui toit on mega.

Hiljem tuli ka kohalikelt suunis, et kindlasti tuleks ooperimaja kogu hiilguses üle vaadata. See olla kivist, marmorist ja kullast muinasjutt. Kui pariislased juba nii ütlevad, siis tuleb see plaani võtta. Seekord vist ei jõua, aga järgmine kord kindlasti.

Ooperimajast üle tee asub suursugune sajandivanune hoone, kus pesitseb prantsuse kaubandusketi Galeries Lafayette esinduskaubamaja. Oma juugendstiilis klaaskupli ja sammaskäikudega on maja nii seest kui väljast kunstiteos. Isegi kui pole plaanis midagi osta, siis soovitan ainuüksi arhitektuuri pärast sisse uudistama minna. Kindlasti käia ära ka katuseterrassil, kust avaneb imeline vaade ooperimajale ja kogu Pariisile.

Esialgu oli kaup teisejärguline, sest koguaeg oli telefon pildistamisrežiimis. Kui lõpuks ringi vaatasin, siis selgus, et maja on otsast lõpuni naistekaupa täis. Kas see ongi shopahoolikute paradiis?

Põhjusega öeldakse, et tegemist on moetööstuse templi ja palverännakute sihtpunktiga kogu maailma moeloojatele. Lisaks esitletakse siin kõigi tuntud Prantsuse disainerite kollektsioone. Ajaloost niipalju, et 19. sajandi lõpus oli see väike pood, mis müüs paelu ja pitsi, kuid mõne aastaga kasvas suureks kaubanduskeskuseks.

Ääremärkus, et kõrvalhoones asuv meestekaupade osakond oli väike pettumus, sest sisekujundusele seal küll rõhku pole pandud. Diskrimineerimine lausa.

Hotelli asukoht Pariisi südames on parim. Kõik turistile olulised kohad on jalutuskäigu kaugusel. Näiteks kaubamajast lõunauinakut tegema jõudsin veerand tunniga.

Kui turist olla, siis lõpuni välja. Õhtul jalutasin mööda punast vaipa kabareesse Moulin Rouge, kus dresscode on natuke rohkem kui tavaline. Mida iganes see ka ei tähendaks? 1889. aastal asutatud Moulin Rouge on üks vanimatest Prantsusmaa pealinna kabareedest, kust sai väidetavalt alguse kankaani tantsimine.

Arutlesime tulles, et kas tegemist võibolla turistilõksuga, aga võta näpust. Tantsida nad oskavad ja laulda ka ning kostüümid on glamuursed ja säravad. Ka 25+ aastat hiljem on tegemist suurepärase meelelahutusega. Nurisemiseks leidsin ka põhjuse - igas lauas on vähemalt kaks inimest liiga palju. Saan aru, et nad võtavad maksimumi, aga privaatsust hindava põhjamaalase jaoks on see natuke liig.

Franciacorta vol3

On viimane aeg tutvuda Franciacorta looga. Milano ja Verona vahel asuv Franciacorta on üks Itaalia tuntumaid veinipiirkondi. Läbi Franciacorta kulgeb kuulus veinitee (Strada del Vino Franciacorta) oma oliivisalude ja viinamarjaistandustega, mille vahele on pikitud ka mõned küpressialleed.

Nende päevade jooksul on nii mõnedki korrad õnnestunud läbida lõike sellest muinasjutulisest teest. Koguaeg tahaks pilti teha, sest iga järgmise kurvi taga on jälle ilus. Mingi hetk sain aru, et nii jätkates ei jõua ma kunagi kohale.

Kui normaalsed inimesed magavad, siis hiilivad kolm unetut sõbrannat uduvihmasele jalutuskäigule. Varahommikune Franciacorta on mõnusalt rahulik ja värskendav. Ei pääsenud meiegi mägironimisest viinamarjade vahel. Ja lõpuks sain ka oma küpressid. Fotosessioon küpressidega on täiesti mõjuv põhjus hilinemiseks hommikusöögile, kas pole?

Järgmine peatus Ca’del Bosco veinimõis. See ei oleks ju täiuslik Franciacorta külastus, kui pole käinud veinikeldris tünnide vahel veinitegemist uudistamas. Degusteerisime ikka ka.

1960ndate lõpus ostis Annamaria Clementi Zanella väikese maja Franciacorta mäe nõlvakul, mida kohalikud teadsid „Ca’ del bosc” (maja puude sees) nime all. Maurizio Zanella oli üks esimesi, kes nägi Franciacortas suurt potentsiaali ning 1970ndatel muutis väikese maja uhkeks veinimõisaks, mis täna meenutab pigem kunstigaleriid.

1995. aastal sai Franciacorta piirkond kõrgeima D.O.C.G. staatuse, mis tähendab et Franciacorta nime omistatakse vaid traditsioonilisel šampanjameetodil valmistatud premium klassi vahuveinidele. Ca’ del Bosco omab piirkonnas 150 hektarit veiniaedu ning toodab aastas umbes miljon pudelit Franciacortat.

Aitäh L’Alberta Relais & Chateaux ja Franciacorta. Usun, et ega kaks ilma kolmandata jää 💖

Eilse lummuses

Isegi peojärgsel hommikul ei oska ma kaua magada. Istun rõdul ja imetlen viinamarjapõlde. Emotsioonid on endiselt laes. Saingi oma filmides nähtud Itaalia sünnipäeva keset viinamarjapõlde ja ümbritsetuna perekonnast, sugulastest ja parimatest sõpradest.

Vaatan laual olevaid lillekuhjasid ja mind valdab suur tänutunne. Meenub mõned päevad tagasi saabunud kiri viimaste küsimustega, kus muuhulgas täpsustati, et mis lilledega lauda kaunistame ja millist sünnipäevatorti ma sooviks. Kuna ma ei teadnud, mis lillede hooaeg praegu on, siis kirjutasin, et mulle meeldivad tulbid, päevalilled ning hortensiad ja uskuge või mitte, ma sain nad kõik. Alustades sellest, et saabumisel ootas mind toas neist imeline bukett ning lõpetades pidulaua kaunistustega. Siinkohal saavad sõnad otsa.

Teine põhjus, miks kõigist maailma riikidest just Itaalia valisin, on toit. Itaalia köögikunst kuulub minu lemmikute hulka. Ei pidanud seekordki pettuma. Ka veinide ja vahuveinidega on neil hästi. Austritele, tervitusampsudele ja kolmekäigulisele õhtusöögile järgnes tulede ja viledega tiramisu. Kõik oli täpselt nii nagu kokkulepitud või paremgi veel.

Kirjade järgi pidi sellega pühaõhtusöömaaeg lõppema, aga lubage meenutada, et oleme Itaalias, kus toidu nautimine ja söömine on elustiil.

Samal ajal kui mina küünalde puhumisega ametis olin, tekkis nagu võluväel selja taha magustoidubuffet. Olime kõik pehmelt öeldes hämmingus ja kui vaatasin menüüd, siis oli seal kirjas rida „Birthday cake & more...“. See sõna „more“ kolme punktiga tähendab magustoidu üledoosi. Laual olid vist kõik asjad, mida üldse magustoiduks nimetada saab. Neid erinevaid kooke, torte, puuvilju, brüleekreeme ja moussesid ei suutnud mina ära maitsta. Lisaks valmistati lives keedukreemiga täidetud torusid. Üllatada nad oskavad.

Tänaseks tean, et kahekümne kuuest külalisest vähemalt kaks suutsid kõike proovida. Nii nad vähemalt väidavad.

Eilsest tantsupeost annavad jalad tunda, aga see ei seganud hommikusöögijärgset jalutuskäiku viinamarjapõldude vahel kuni jõudsime naabrite juurde Bellavista veinimõisa. On see vast suursugune kompleks.

Peagi oli käes lõunasöögi aeg. Kuna olime laua broneerimisega hiljaks jäänud, siis saime kohad terrassile. Meid vaadati pehmelt öeldes imelikult, kui teatasime, et igati sobilik on 18-kraadise ilmaga õues istuda.

Lõunauinakule järgnes sõit Vellosse. Kohanimi on nii kodune, et kutsus tagasi. Seekord siis õhtusöögile. Nüüd juba teadsin, mida võtta ja mida jätta.