Mauritiusel ei saa üle ega ümber loodusparkidest. Saare olulisemaks vaatamisväärsuseks peetakse unikaalset värvilist maastikku, mille on loonud vulkaanilised protsessid ja vihmavesi. Pinnased jahtusid erineva kiirusega ja erinevate temperatuuride juures. Selle protsessi käigus moodustusid neis erinevate metallide oksiidid, tänu millele näemegi siin vikerkaarevärvilist maa-ala.
Külastasime La Vallée des Couleursi loodusparki. Lisaks eelpool kirjeldatud värvilisele maastikule, kus pidavat olema lausa 21 erinevat värvitooni, on siin troopilised metsad ja kõrged kosed. Selle imelise looduse imetlemiseks valisin trosslaskumise. Süvenemata, kuhu ennast mässin, õnnestus mul läbida 11 trosslaskumist. Esimesest laskumisest peale nautisin vaateid. Ka maailma pikima laskumise tegin ära, siin läks kiirus kohati 90 km/h peale. Ma ei jõudnud mõtlemagi hakata, kui juba saigi otsa. Kuna ma ei osanud oma õiget kaalu öelda ja igaks juhuks liialdasin natukene, siis ei jõudnud ma lõppu välja ja jäin trossi külge rippuma. Instruktor tuli appi ja päästis mu ära.
Kui teised ületasid ennast juba trosslaskumistega, siis minu isiklik eneseületus oli 350 meetrise rippsilla ületamine. See oli massipsühhoos, et teised ju lähevad, kuidas mina siis ei lähe. Lähen ikka küll. Adrenaliin oli laes ja süda peksis sajaga. Võtsin julguse kokku ja hakkasin sammuma. Keskosas hakkas korralikult kõikuma. Ei saa öelda, et mul oli mahti vaateid nautida. Pigem vaatasin pingsalt otse ette ja üritasin fotograafile naeratada. Alla vaadata ei olnud mõistlik, korra tegin seda, aga siis hakkas pilt virvendama ja rütm läks sassi.
Tegelikult kardan ju kõrgust, aga läksin vabatahtlikult puulatvadest 80-100 meetrit kõrgemale jalutama. Tõe huvides olgu öeldud, et olin trossi külge kinnitatud. Erakordne kogemus, mis ei olnud pooltki nii hull, kui arvasin. Teinekordki 😏
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar