reede, 31. detsember 2010

Murdmaasuusatamise paradiis

„Kihutan“ mööda neid samu Davosi suusaradu, kus meie tublid sportlased on pidanud lahinguid teiste maailma tippsuusatajatega. Nendega võrreldes liigun ma teo kiirusel. Hoolimata sellest olen oma suuskadel veedetud kilomeetrite üle uhke. Kus siis veel suusatada, kui mitte siin?


Raske on kirjeldada seda ilu, rahu ja võlu. Kõrgete lumiste mägede vahel mööda orgu laiuvad maailma parimad suusarajad. Kõikjal on super vaated ning tohutu avarus. Oluline märksõna on sõbralikkus, isegi koerad naeratavad. Päike on uskumatult soe. Minu jaoks paneb i-le täpi see, et varbad ja sõrmed ei külmeta, saab rahulikult kõike nautida.

Kõik vana aasta toimetused tuleb vana aasta sees ära teha. Seda vanarahva tarkust teavad ka šveitslased, sest täna hommikuks jõudis kohale meie kaduma läinud pagas, sh minu vanad ja head suusad. Omad on ikka omad!

Nüüd kutsuvad kirikukellad kõiki selle aasta viimasele jumalateenistusele.

esmaspäev, 27. detsember 2010

Davos anno 1981

Tundub, et Euroopa lennujaamad on suutnud taastada oma tavapärase töökorralduse ning suurem kaos on möödas. Meil õnnestus igal juhul lumisest ja tormisest Eestist õnnelikult sihtkohta jõuda, kuid mingil salapärasel põhjusel on osa pagasit endiselt kadunud. Oleme suusaparadiisis ilma suuskadeta.

Peale kahe aasta pikkust pausi hingan taaskord mägede õhku, seekord tuntud talispordikeskuses Davosis Lõuna-Šveitsis. Kodust kaasavõetud haigusepisiku tõttu tuleb mul esialgu muinasjutulisi vaateid nautida hotelli terrassil istudes ja Kristina Šmiguni raamatut lugedes.


PS. Esialgu oli Davos küla, kus raviti tuberkuloosi haigeid. Alles palju aastaid hiljem kasvas pisike küla linnaks ja muutus üheks maailma hinnatuimaks suusakeskuseks.